Chaplini kokk kardab üle maitsestada?

     Juhtus nii, et ma ei plaaninud täna Maitsva Tartu menüüd pakkuvas kohas einestada, kuid asjaolude kokkulangemisel oli mul võimalik külastada Chaplin´it, mis asub kesklinnas endise kaubahalli allkorrusel. Kahjuks andis abikaasa teada, et tal pole hetkel aega ... nii otsustasingi üksi minna. Loomulikult helistasin ma sinna ette ja küsisin enne, et kas saab selle menüü toite, kui ma vaid pooletunnise etteteatamisega sisse sajan. Vastus oli, et saab küll ja nii ma siis seadsingi sammud sinnapoole. Just nimelt sammud, sest kuna ma loobusin eile rahvatantsutrennist, siis nüüd pean iga astutud sammu hindama ja kasutama võimalusi füüsiliseks tegevuseks. Kusjuures ei kahetsenud ... ilm oli mõnusalt talvine, sadas kerget lund ja 5627 sammu, mis ma tegin kõmpides kesklinna ja tagasi kulgesid mõnusalt heas tempos. Jalgealune oli ehk natuke liiga vesine, kuid sellest pole lugu.

    No nii. Igal juhul leidsin end peagi Chaplini leti taga ja tellisin Maitsva Tartu menüü roogasid. Ettekandja küsis viisakalt ka, et mida ma juua soovin ja mina kostsin nagu ikka ...kannuvett. Ja ta lõi kassasse kannuvesi 2 eurot. Mille peale ma üllatunult küsisin: "Tõsiselt või? Kaks eurot?", kuid peagi saime aru, et olime teineteist valesti mõistnud ja ta lõi sisse kannutäie maitsevett. Kui ma selgitasin, et vajan vaid klaasi vett, mida ma kutsun kannuveeks ... siis selgus, et selle ma sain hoopis tasuta. Kusjuures seda tagasisaadud kaheeurost oli mul hiljem tipi jaoks vaja...

        Teenindus oli kiire. Ma ei jõudnud õieti pubi sisustust vaadatagi. Silmasin vaid suuri telekaid, kus ühes näidati jalgpalli ja teises lastesaateid ning tavalist tumedapoolset pubisisustust. Ei midagi erilist. Ja nii toodigi lauale eelroog, milleks oli Liivimaa lihaveis mädarõikakreemiga, peale oli puistatud Andre Farmi juustu ja kõrval kolm krõbeleiva viilakut. Esimese suutäie võtsin veiseliha koos juustu, ürtide ja mädarõikakastmega. Hmm. Ei tundnud erilist elamust. Liha oli tuim, kaste vähese maitsestusega ja ürdid pisut närbunud ning mitte eriti mahlased. Proovisin siis teise ampsu, kus võtsin rohkem kastet ning ürte ja vähem liha. Pisut parem, kuid ikka tuimavõitu. Isegi ürdid tundusid tuimad. Kolmanda ampsu proovisin rohke juustuga ja lihaga. Parem, kuid ikka tuim. Teraleiva krõpsud olid head maitsekad ja nende all olev kreem, mis polnud mädarõikakreem, sobis krõpsudega. Kusjuures sellest kreemist ei saanudki aru, mis ta täpselt oli... Jah. Eeldan, et eelroog on isutekitaja, pisut rohkem vürtsine kui põhiroog ja kindlasti mahlane ja maitsekas. Seega ei saa sellele eelroale rohkem panna kui keskmise kolme. 

        

    Ka pearoog, kohafilee, toodi kiiresti ja just paraja temperatuuriga, et seda nautida. Kala peale oli valatud tilliõli ja all voogas lillkapsa-pastinaagipüree, mille sees olid hautatud broccolini varred ning peal kalekapsa krõpsud. Kuna Broccolini oli minu jaoks midagi uut, siis uurisin kohe järgi, et mis vahe on sellel köögiviljal brokoliga. Selgus, et väiksemad õisikud ja peenemad varred ... tõsi, olid tõesti peenemad ja väiksemad ja seega ka pehmemad. See roog maitses oluliselt paremini. Püree ja kala olid head ning kalekapsas andis mõnusalt tekstuuri juurde ... kuid mitte ainult tekstuuri, vaid ka maitsekust. Võibolla oleks ma kalekapsast üritanud enne pruunistamist pisut sidrunimahlas leotada, et oleks olnud hapukam ... oleks rohkem kala juurde sobinud, sest tilliõli maitset polnud üldse tunda. Just ... maitsekust jäi jälle väheseks. Koha on väga hea kala, kuid tahab pisut rohkem maitseaineid kui punane kala. Broccolini oli hea pehme ja maitsekas kuid ka püree oleks võinud olla pisut tugevama maitsega. Väga omapärased ja hästi maitsestatud olid lillkapsa-pastinaagipüree sisse törtsutatud hernepüree kuhilad. Neid oleks võinud pisut rohkemgi olla ... ja ka kultuurjõhvika poolikuid oleks võinud enam olla. Selle pearoa hindeks paneks neli plussiga. Õige pisut jäi viiest puudus ... maitseelamust oleks võinud rohkem olla... Ah jaa, mulle väga meedis see taldrik, millel pearooga serveeriti. Kuna istusin akna all, siis andis päevavalgus sellele nii ilusaid varjundeid. OOOOO ... vaadake ise.

        Ja lõpuks magusroog ... nagu ikka. Selleks pakuti tumeda šokolaadi panna cotta´t, kuhu oli lisatud törts Vana-Tallinnat ja mille peal oli Marjamaa talu mustsõstramoos ja röstitud valge šokolaad. Minu õnneks oli Vana-Tallinnat tõesti ainult törtsuke maitseks. Alkoholi polnud üldse tunda. Panna cotta polnud üldse tavaline koore osakaal oli väike ja šokolaadi palju. Sellest poleks probleemi olnud, kuid tugeva magusa tasakaalustajaks oleks olnud veel tugevam hapu moos. Jah. Mustsõstar sobis selleks, kuid millegipärast polnud see moos mustsõstrale tavalise intensiivse maitsega ja polnud ka hapukas. Mina oleks selle asemele pannud hapu kirsimoosi... kuid nagu ikka, maitsed on erinevad. Valge šokolaad peal lisas alumisele šokolaadiroale veelgi magusat intensiivset šokolaadimaitset. Üksik jänesekapsaleht magustoidu peal jäi hapukuse lisamiseks väheks. Hindeks neli. Paha polnud, kuid midagi jäi puudus.

        Tagasi kõndides hakkasin iseendas kahtlema. Ehk oli selle vähese mitsestamise taga hoopis minu hiljutine nohu, mille tagajärjed minu maitsemeelt nüristasid. Kuid samas ... tundsin väga hästi šokolaadi tugevat magusat maitset. Jäi tunne, nagu oleks peakokk kartnud toite üle maitsestada ja jättis viimase lihvi maitseainetega andmata. Kuid eks minge ja proovige ise.... Ah jaa ... teenindus ja interjöör jäi hindamata. Ettekandja oli tubli, väga asjalik ja sõbralik. Interjöör midagi uut ja erilist ei pakkunud, seega hindeks neli pluss.

Õhtul ootab meid Kongo Tango ... taas koht, kus pole veel käinud.