Väga eriline magustoit Werneri kokalt

     Täna pidin ise silmad maha lööma. Nimelt oli mul kalendris kirjas, et kell 19.00 Werner, kuid broneerimise meilis olin teinud näpuka ja kirjutanud 18.00 ... kell 18.28 helistas Werneri ettekandja ja küsis, et kas me tuleme. Mina uhkelt vastu, et jah, kell seitse. Kuid siis vaatasin arvutit oma saadetud meili ja pidin häbi pärast maa alla vajuma. Panime kohe täie hooga kohale ja saime kenasti oma broneeritud laua. 

        Peakoka tervitus, mille kohta menüüs oli väga lakooniline seletus, osutus korralikuks eelroaks. Nimelt toodi meile kolm kolmeampsulist leivaviilakat, mille peale oli paigutatud mingi kreemjas võie, rebitud metssealiha ja peal veel midagi, mille ma unustasin. Kõrval oli aga väike salatiports valge redise, õuna ja fenkolitükikestega. Kusjuures leib oli neil omavalmistatud seemneleib. Väga maitsvad, isutekitavalt tugeva maitsega ja omavahel kokkusobivad leivapalad olid. Eriti hea oli, kui iga leivaampsu juurde võtta mõned kuubikukesed salatikuhilast. Söömisesoovitus - üks leib mitte vähem kui kolme ampsuga. Juurde võis võtta veini, kuid meie eelistasime maitsevett ... mis siin oli korralikult apelsini, melissi ja vist ka laimimaitseline. Tänasime peakokka sellise tervituse eest.

    

    Pearoog oli samuti metsast - põdralihapada, mis oli pandud kartulitambist kaussi ja välisringi moodustasid erinevad krõmpsud aedviljad, mida nad ise nimetasid aianodi´ks. Need krõmpsud ja värvilised aedviljad andsid nii välimust kui tekstuuri toidule juurde. NB! Blogi pikemaajalised lugejad kindlasti märkasid, et muutsin sõnakasutust täpsemaks 😄. Seda toitu oli eriti hea proovida, kui võtsid kahvliga väljast sissepoole kõiki kolme komponenti ja siis nautisid seda maitsebukletti. Põdralihapada on nii intensiivse maitsega, et puder ei suutnud seda piisavalt tasakaalustada. Palusime ettekandjalt leiba ja saimegi seda head, kohalikku leiba koos maitsevõiga. See just oligi puudus ... nüüd oli kõik tasakaalus. Soovitan teilgi leiba juurde küsida. Selliselt oli pearoog ideaalne. Maitseelamus missugune. Kusjuures see foto on tehtud abikaasa telefoniga, sest millegipärast oli minu foto udune. Aga telefon on minu kingitud ...

     Kõige suuremaks üllatuseks oli aga magustoit, mille nimetus menüü põhjal oli oblikaparfee/mustika-kirsimoos/mustikatolm. Magustoitu oodates saime abikaasaga pikemalt arutada, mis on parfee ... see on niinimetatud pooljäätis, mis koosneb munakollastest, rõõsast koorest, suhkrust ja vanillisuhkrust. Siin oli maitseks lisatud oblikaid. Kuid jah, mis siis selle magustoidu eriliseks tegi oli see, et ei saanudki aru, kas see oli soolane või magus, kuid samas maitses imehästi. Külmkuivatatud mustikad parfee peal andsid veel tekstuuri juurde ja mustika-kirsimoos, mida polnud liiga palju, andis veel erilise maitse. Pean tunnistama, et see oli üks erilisemaid ja maitsvamaid magustoite, mida ma söönud olen. Tasub proovida. Jääb kauaks ajaks meelde. Kirjutadeski hakkab suu vett jooksma. 
 

Jäime selle õhtusöögiga väga rahule, oli nii maitsekust kui üllatust. Ja mis peamine, toidu komponendid olid tõesti metsast.