Werneri Maitsva Tartu menüü osas olid meil kõrged ootused, sest eelroog oli põdra äkis ning põhiroog veise sisefilee... mõlemad minu lemmikud. Sestap oli esmaspäeva õhtul meil koos abikaasaga kindel plaan minna Wernerisse õhtustama. Nagu sellel aastal kombeks, ei kirjutanud ma neile meili, vaid lihtsalt helistasin pikalt ette ja broneerisin laua. Kell 18.56 olime kenasti kohal ja meid juhatatti lauda. Werneri teine korrus (tänavapoolne osa) oli vaikne nagu ikka. Vaikne, kuigi võiks öelda, et esmaspäeva õhtu kohta oli päris palju einestajaid. Mängis mõnus parajalt tasane muusika ja meeleolu oli ülev ... kui päeva väsimus välja arvata. Teenindus oli kiire ja viisakas.
Eelroog, nagu juba korduvalt mainitud, oli põdra äkis, mille vahele oli pandud paprikamajoneesi kuhilad ja peal ilus värviline vutimuna ning leivakrõpsud. Veel paistsid lihahakke seest mingid rohelised täpid ja ürdilehed. Proovisin kõigepealt liha koos majoneesiga ... hmm ... majoneesi maitse domineeris, ei saanud aru liha maitsest. Siis proovisin liha koos marineeritud vutimunaga ja see oli hea ... kahjuks oli vutimuna vaid kaks poolikut. Siis proovisin liha koos roheliste teradega, mis osutusid marineeritud piprateradeks ning võtsin juurde leivakrõpsu ja see oli eriti hea. Paraku oli majoneesi kõikjal liha vahel ja peal ning seda ei saanud vältida. Kahju, ilma majoneesita oleks roog meie arvates paremini maitsenud. Seega hindeks neli ... ootused olid kõrged, kuid üks komponent oli liiga domineeriv ...
Pearoog oli pikalt küpsetatud veise sisefilee, mille küpsusastet enne serveerimist ei küsitud ... mõistlik, sest pikalt küpsetatud lihal ei saagi seda küsida. Kuid meie üllatuseks oli liha seest mõnusalt punane ning imehea pehme. Kuidas küll kokk seda suutis teha? Imeline. Ka pastinaagikreem sobis lihaga ideaalselt ja keskel olev punaveinikaste puljongiga andis lihale erilist maitset. Mind köitsid väga herned, mis pole tavaliselt eriti minu lemmikud, kuid siin oli suutnud kokk kuidagi valmistada herneid mündiga ja ... uskumatu, ńeed maitsesid nii mulle kui abikaasale ja sobisid imeliselt siia komplekti. Tekstuuri andsid juurde õhukesed sibulalehed, mis maitsesid nagu sibularõngad, kuid välimuselt olid nagu lehttaigna liistakud. Taas kord huvitav, kuidas neid küll valmistati. Nii et selles pearoas oli meile kolmekordne üllatus ja imeline maitseelamus. Kindlasti on see roog üks parima roa kandidaate. Aitäh peakokale ! Hinne ... viis pluss loomulikult.
Magustoiduks taas brownie, täpselt nagu lõuna ajal Shakespeares. Nimetus oli sarnane, kuid toidud täiesti erinevad. Siin oli peakokk lisanud jäätiseks mustasõstra plombiiri, mis koos browniega maitses hästi ja koos ümbritsevate marineeritud jõhvikate ja mustikapooltega andsid browniele nii mahlakust kui maitset. Maitsed sobisid omavahel hästi. Ainus probleem oli, et pähklise leiva põhja peal paiknev brownie oli pisut tuim. Ilma jäätise ja marjadeta polnud see kuigi mõnus mäluda. Kuid eks selleks ju lisandid olidki ... Siia oleks sobinud ka kohvi, kuid mina seda ei joo ja abikaasa ei riskinud ka õhtul caputsinot tellida. Jah. Kindlalt parem kui lõunane brownie, kuid mis panna hindeks? kaua kaalusin, kuid kuna maitsed olid väga head, siis panin siiski viie miinuse. Väljanägemine oli ka imeilus.
Sellised olid maitseelamused Werneris. Tasub proovida ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar