Meat Marketi külastusele on raske panna pealkirja ... ehk "Algus hea, kuid edasi ... ei tea ... "

 Meat Market oli esmaspäeva õhtul täiesti rahvast täis ning natuke häiris see melu ... taustamüra ... minu jaoks. Mulle meeldiks parem istuda rahulikus ja vaikses keskkonnas. Loomulikult oli tänu külastajate hulgale ka teenindus aeglasem ... või see ainult tundus nii ... sest oodata oli selles müras ebameeldiv. Lisaks häiris kõrval oleva peegli ümbruse valguse vilkumine ... kord oli ja siis taas polnud. Nojah. Ettekandja oli küll püüdlik, sama daam kes eelmisel aastal.

Maitsva Tartu menüü algas paljulubavalt  ... eelroog oli Lõhe ceviche ... chevice on selline mereandide tükikestest kokkusegatud külmroog. Lisaks oli selles roas veel avokaadot, kirsstomateid ja šalottsibulat. Kõik see aga asus jalapeno-kurgi vee meres ja peale oli puistatud mikro-korianderit ja porrutolmu ... tegelikult ikka vastupidi, tolm allpool ja ürdid peal. Järjestusest vaatamata oli see roog imehea. Kui segukooki immutada ümbritsevas jalapeno-kurgivees ja siis koos ürtidega suhu panna, siis hõiskasid kõik maitsemeeled. Mahlane, maitsekas ja isutekitav. Isegi pärast eelroa söömist oli veel kaua aega hea maitse suus. Hindeks kindel viis. Kuna eelroa söömiseks oli vaid nuga-kahvel, siis kasutasime maitseka jalapeno-kurgivee taldrikult kättesaamiseks magustoidulusikat. Ei tahtnud kohe midagi järgi jätta. Oli tahtmine isegi üle taldriku ääre seda head vedelikku rüübata, kuid jäime siiski sündsuse piiridesse. Mul tuli sealjuures meelde "minu isa jutt" ... mida ta mulle lapsepõlves rääkis ... panen selle siia ka kirja ... ikkagi folkloor. Jutt oli selline: Kord kutsuti talunaine mõisasse kohvile. Tagasi külasse jõudnud, küsisid naabrinaised kohe ... kuidas oli? Selle peale kostis taluperenaine: "Tuudi mändsegi väiku kausiga imelikku liint ja panti tsipakõnõ luidsas kõrvalõ. Ma ses helpse-helpse luitsaga, a kui saks sälä poole käändse, rüüpsi üle veere."  ... neile, kes võru murret ei valda siis tõlge ka :"Toodi milissegi väikese kausiga imelikku leent ja pandi väike lusikas kõrvale. Ma siis sõin lusikaga aga kui saks selja keeras lasin jõin ääre". 

Pearoog oli pardi rind, mis oli glasuuritud apelsini-tšilli glaze´ga. Parditükkide all oli peedikreem ja kuhil pastinaagiribakesi. Taldrikul oli ka väike nõuke Cointreau demi glaze´ga (eesti keeles apelsinilikööri kaste), mille ettekandja kohe taldrikule laiali valas. Peal oli suur hunnik kalepasast ja ürte. Alustaks selle roa maitse kirjeldamist kalekapsast ... seda lisandit on kasutatud läbi aastate pajudes söögikohtades ja üsna edukalt, kuid seekord oli kokk kalekapsa suutnud kuidagi eriti õliseks jätta ja see õli maitse domineeris nii, et rikkus kogu toidu ära. Proovige ise ... ma soovitan selle kalekapsa taldriku äärele lükata, ilma selleta on roog parem. Pardirind oli nagu part ikka ... pisut tuim ja ... pardimaitseline. tšillikatet ei tundnud üldse ... oleks võinud olla pisut teravam. Ka apelsini maitse jäi nõrgaks. Pastinaagi ribakesed olid väga hästi õnnestunud ... krõmpsud ja maitsekad. Selle roa pärl. Peedikreem ... pole paha, kuid natuke nõrga maitsega. Jah. Kui seda kalekapsast poleks olnud oleks pannud nelja plussi, kuid nüüd panen nelja miinuse ... ja sedagi tänu õnnestunud pastinaagile.

Ja lõpuks magusroog. Lavendli panna cotta, mille kõrval oli kuhil mustikajäätist ja väike ports valge šokolaadi-kirsi puru. Kaunustuseks olid head hapukad lilleõied ja mustikad. Lavendli maitset polnud panna cotta juures eriti tunda. Meelde tuli Horvaatia reis, kus saime erinevaid roogasid lavendli lisandiga ja see oli seal tugevamaitseline ja meeldiv. Mustika jäätis oli hea, hapukas ja maitsev. Šokolaadipuru oli ehk natuke vähe kirsine, igal juhul ei andnud see eriti maisekust juurde. Marjakaste törtsud ... neid oli nii vähe ja väiksed, et ei saanud maistest (maitse lisandumisest) eriti arugi. Selline tubli neljaline magusroog, kuid elamust polnud. Võibolla olid komponendid liiga sarnased ... ei tea. Paha ka polnud ... jah, neli.

Kui ma siis kodus kirjutama asusin, ei leidnudki blogipostitusele pealkirja ... midagi erilist polnud ja midagi kohutavat ka mitte ...