Antoniuse pehmed maitsed

       Lõppakord Maitsva Tartu 2023 külastustele sai pandud Antoniuse restoranis. Kõigepealt torkas silma ... või täpsemini kõrva erisus Fii, kus me eile käisime,  ja Antoniuse müratasemete vahel. Mõlemates oli rohkelt rahvast, kuid Fii´s saime rahulikult vestelda üle laua aga Antoniuses oli lärm selline, et isegi ettekandja kuulmiseks pidime pingutama ja räägitut üle küsima. Eelmistel aastatel oli meil laud väiksemas kõrvalruumis ja siis seda probleemi polnud, kuid nüüd istusime peasaalis.

Eelroaks serveeriti meile munavalgest valmistatud rulle, mille peale oli kuhjatud marineeritud forellitükikesi ja -marja. Kaunistuseks olid ümberringi kalanaga ja linaseemnekrõpsud ning keskel pehme sibul. Ja pisut maitserohelist. Välja nägi ilus, kuid maitse jäi lahjaks. Munavalget oli palju ja marineeritud forell ning kalamari ei suutnud anda nii intensiivset maitset, et munavalget eriliseks muuta. Sibul, mis keset rulle laius, oli küll maitsekas, kuid seda oli vähevõitu. Kusjuures pean tunnistama, et maitsed sobisid omavahel väga hästi, kuid ... need olid liiga pehmed ja tagasihoidlikud. Eelroog peaks minu mõistes olema isutekitaja ... intensiivsema maitsega ja -vürtsidega. Kalanahast krõpsud mulle ei maitsenud, kuid voblaarmastajatele kindlasti sobisid. Panin hindeks nelja. Oli huvitav, maitsed sobisid, kuid oleks võinud natuke rohkem intensiivsemaid maitseelamusi olla.

Põhiroog oli eelroaga sarnane ... väga hästi kokkusobitatud maitsed, kuid taas kord vähe intensiivsust. Põhiroaks oli maisiga toidetud kanaliharull, mille sisse oli keeratud spinati-kuusevõrsepestot, kõrvale pandud lillkapsa haket, mida nad nimetasid kuskussiks ja peale oli törtsutatud korralikult hapukoorevahtu. Kaunistuseks oli maitserohelist ja kuusevõrseid. Kana oli pisut tuim ja lillkapsas ei suutnud seda piisavalt mahlaseks teha. Hapukoor oli selles osas natuke efektiivsem, kuid kana hapukoorega pole eriti maitsekas. Rulli sees olevat pestot oli pisut vähe, kuid samas sobis see hästi kanaga ... eriti kuusevõrsete maitse. Kui võtsin kana koos hapukoore ja kaunistuseks olnud kuusevõrseoksakesega, siis oli maitseelamus missugune ... kuid neid kuusevõrseid oli kaunistuseks vaid kaks. Seega hea põhiroog, kuid taas kord minu jaoks liiga pehmed maitsed. Mulle tundus, et Antoniuse peakokal ongi selline stiil ... mis kindlasti mõnedele külalistele hästi maitseb, kuid minule mitte nii väga. Hindeks taas neli. 

Magustoit oli eriline ja hea. Selleks oli peakokk pannud kõige alla pihlakamarjad, peale puistanud brülee küpsisepuru ja pisut karamelliseeritud suhkrut ning peal olid jänesekapsad, mustikad ja kolm tumedast šokolaadist kausikest virsikukreemiga. Siin oli piisavalt maitsekust. Kõige rohkem meeldisid all olevad pihlakad, mis koos purruga ning šokolaaditükikeste ja virsikukreemiga andsid kokku imelise maitseelamuse ... kergelt mõrkjas, samas mustika hapukus ja virsiku magusus ... imehea. Ja väljanägemine oli ka eriline ... hindeks viis. 

Sellega said planeeritud kohad käidud ja homme võtan ette ja kirjutan kokkuvõtte ... 

 

Fii pakkus taas tänavatoitu

Kaunist Eesti Vabariigi 105. aastapäeva. Tänane päev oli väga toidurohke, sest tegin ise lõunaks kartuliputru kotletiga, abikaasa tegi aastapäeva puhul suure tordi ja siis veel õhtul sööma ... eks ta liig ole, kuid mis lubatud, see tehtud. Nii me lä ksimegi Fii´sse ja saime kena nurgalaua. Fii´l oli ka peakoka tervitus, millele ma seekord väga tähelepanu ei pööra. Joogiks taas hea Tartu kraanivesi. Pean taas mainima, et vaatamata sellele, et Fii oli otsast otsani rahvast täis, oli seal mõnus rahulik istuda ja rääkida sai ilma häält tõstmata ... 

Eelroaga pani peakokk taas meie kannatuse proovile, selleks oli burgeri laadne eine ... või tegelikult oligi burger. Eesti Vabariigi aastapäeva puhul oli peal Eesti lipp, kuid selle all ... saiake, mis oli looduslike värvidega tumedaks tehtud, salat, nimega kimchi, salati sees pidi olema ka mizuna seemneid .... siis majonees ... väidetavalt hoisin ja sea kõhuliha tükk vahepeal ehk burger mis burger. Seda oli kahvli-noaga keeruline süüa. Maitses samuti nagu burger, vaid sea kõhuliha seal vahel oli hästi õnnestunud ... maitsekas ka pehme. Üks juustutükike oli ka vahel, mida menüüs ei mainitud, kuid ega see midagi juurde ka andnud. Ära süüa kõlbas, kuid sellised saia ja majoneesiga toidud on minu jaoks ikka tänavatoidud. Nagu ka ettekandja ütles, et mõnele maitsevad, mõnele mitte. Mina olin siis see, kellele ei maitsenud. Hindeks neli ... miinusega.

Pearoog ... Fii´sh and chips ehk tursk, mis oli paneeritud kataifiga ning mille peale oli laotud hulk marineeritud salatit - kelner luges selle koostisosad ette küll, kuid mul need meelde ei jäänud. Kõrval oli hernetamp, mille peal maapirni chipsid. Kasteks teriaki kaste ja kõrval laimitükk, mida sai sõrmede vahel kalale peale pigistada (näpitsaid polnud). Mingeid seemneid oli veel ja idusid... Nüüd siis maitsest - võtsin esimese ampsu kala koos peal oleva salatiga ... sobis, kuid mingit elamust polnud. Siis võtsin ampsu kala ja hernetambiga, kuhu oli laimi peale pigistatud ... täitsa hea. Kolmandaks võtsin kala kastmega ... kah polnud viga, kuid erilist maitseelamust polnud. Ehk oli selles süüdi minu juba täis kõht ehk võrdlus eriti heade pearoogadega. Vot ei tea ... igal juhul panen hindeks nelja. Kuidagi ei pigista rohkem välja. 

Magustoit aga oli hea. Selleks oli šokolaadi-mandlibiskviit, mille peal oli paras törts mustsõstra sorbeed, mille peal oli jääkülm keedukreem ja see kõik oli kaetud sooja pehme beseega ja kaunistatud õitega. Ilus ja hea. Maitse oli tasakaalus - haput ja magusat täpselt parajat moodi. Mustsõstart, mis on tugeva maitsega, oli just parajat moodi ... nii, et see ei domineerinud ja külm keedukreem sooja beseega oli üllatav valik. Tekstuur oli tänu biskviidist põhjale ka hea. Seega magustoit kindlalt viis. Hea maitseelamus lõpuks. 

Siiski ootasin Fii´lt pisut rohkem. sellise taseme restorani ei tule ma burgerit ja fish-chipsi sööma... tahaks rohkem elamusi ... nagu magustoiduga saime. sain aru, et koo proovis panna erilisi lisandeid, kuid need jäid kuidagi tahaplaanile majoneesi ja rammusa kataifi kõrval. Vähemalt minu maitsemeele arvates. 

Selleks korraks lõpetan, sest hakkan tegelema oma kirjutatava raamatu "Hallitusest - puust ja punaseks" jaoks Hooandja toetuste kogumisega ... see on juba teine raamat selles sarjas, esimene oli "Majavammist - puust ja punaseks". Nüüd siis teise raamatu plaan ... Võite ka selle kohta lugeda ... HOOANDJA lehelt. Tänaseks on 26 inimest juba toetanud ning 16,8% toetussummast tehtud ... kuid pikk tee on veel minna. Olen väga tänulik iga toetuse eest.

Homme lõpetame oma selle aasta Maitsva Tartu kampaania toidukohtade külastamise Antoniusega. Siis saab 15 kohta täis ning see on paras arv selleks aastaks. Järgmise nädala alguses teen ka kokkuvõtte tulemustest.

Soho peakokk on vist tõsiselt armunud ... toidud on väga soolased

 Nagu varem mainitud, oli Vabariigi aastapäeva eelõhtuks broneeritud õhtusöök Soho restoranis. kes veel ei tea, siis see on endise Polpo ruumides, kuid nüüd on omanikud uued, peakokk uus ja vaid interjöör on varasemale sarnane. Kahjuks pean mainima, et ka maitseelamused olid uued ja seekord mitte eriti meeldivad.

Eelroog, nime poolest Tartupärased praeräimed,  rukkileiva paneeringus, oli suisa kibesoolane. Kusjuures soolane polnud vaid räimepala, vaid ka kapparid ja sibul ... vaid idud ja maitseroheline olid soolamata. Kas selline soolane räim on Tartupärane, seda nüüd küll ei julge väita. Ja lisatud mädarõikamajonees oli nii vänge maitsega, milles domineeris äädikas, et seda ei saanud üldse toidu juurde võtta. Vaid punapeet oli selles roas normaalne. No ma ei tea, mida mõtles peakokk, kui selle eelroa lauda saatis. Ju ta siis oli armunud ... nagu öeldakse siis, kui toit on üle soolatud. Ettekandja lubas kokale edasi anda, et enne kevadet ei tohi armuda. Kusjuures oleks tahtnud selle soolase peale rohkelt vett juua, kuid Sohos sai kannuvett jaopärast ... korraga alla poole klaasi ehk umbes 100 grammi ... ju siis nii on soholikult viisakas... piinata inimesi soolase toiduga ja anda jaopärast vett ... et soola ei saaks lahjendada. Jah. Esimest korda selle aasta Maitsva Tartu ajal panen hindeks kõvera kahe. Ja nii on.

Pearoog, milleks oli sea sisefilee ... taas rukkipaneeringus ... oli samuti ebaõnnestunud. Panna kokku suhteliselt tuim sisefilee jäiga ning tuima paneeringuga ... pole just kõige parem mõte. Kusjuures ka see paneering oli soolane. Ma kahtlustan, et kasutatud oli sama paneeringumaterjali kui eeleoal. Ja taas ... ka lisandid - rooskapsad ning kartulitamp, mille peal olid kartulikrõpsud, oli samuti soolased. Kartulitamp oli üldse maitsetu ... kui mitte arvestada soolasust. Vaid Põltsamaa mustasõstraveini kaste ja pohlakreem olid sisefilee juurde normaalsed komponendid. Lõpuks koorisime sisefileelt selle paneeringu ning sõime seda koos pohlamoosi ja kastmega. Paneering jäi meist taldrikule ... teatamaks kokale, et nii ei sobi. Sea sisefileed niimoodi tervena valmistada on äärmiselt keeruline, et see saaks mahlane ja maitsev. Soho peakokal see ei õnnestunud. Pearoa hindeks oli kolm miinus ... väga pikk miinus. Peaks ütlema, et nii eel- kui pearoog olid maitsetult maitsestatud. Kuid jah, selleks, et saada aru heast, peab olema ka vastandlikke elamusi.

Magustoidu eel juba naersime, et mida soolast see kokk nüüd meile saadab. Kuid magustoit oli õnnestunud. Selleks oli valgest šokolaadist valmistatud pall, mille sees oli rummiga valge šokolaadi mousse. Pall oli paigutatud hästi hapuka õunasiidri granita sisse ja ümber puistatud veel jõhvikaid. Granita on selline šorbetisarnane külm mahlasegu ... seekord siis alkoholivabast õunasiidrist tehtud. Hea tasakaalus magustoit. Kui sai selle kivikõva palli katki, siis seal sees olev mousse oli koos pallitükikeste ja ümbritseva hapu granitaga väga maitsev ... hapu ja magus täpselt tasakaalus. Ette võiski heita vaid kivikõva palli, mida lusikaga katki teha oli tõeline vaev ... oleks vaja olnud dessertkahvlit, kuid seda polnud. Siiski panime hindeks viis miinuse, sest magustoit oli maitsev.

Lõpuks tuli veel midagi eriti soolast, sest sellise kehva maitseelamuse kohta oli 64 eurot, mida meilt kahe peale küsiti, ikka väga soolane hind. Lahkudes oli kehas tõsine vedelikupuudus ja kõhus halb tunne sellest soolasest einest. Kahju. Ehk suudab homme Fii meid meeldivamalt üllatada. 

 

Ebaühtlane lõuna Dorpati restoranis

     Pühapäev, 19.veebruar.  Maitsva Tartu menüü kampaaniat on jäänud veel 9 päeva ja ongi kõik. Tänasega oleme käinud 12 kohas einestamas. Lõuna Dorpatis kahele. Broneerimisega sai selle koha puhul pisut jamatud ka ... helistasin Maitsva Tartu kodulehel oleval numbris, midagi ei öelda, tuleb muusika. Ootan ... ikka muusika. Panin ära. Nii helistasin oma kümme korda enne kui pärast minutilist muusika kuulamist võeti telefon vastu. Hakkasin kohe rääkima broneerimisest, kuid teises otsas öeldi, et suunab restorani. Selge, ootasin ... ja ... telefon pandi kinni. Ma olin jonnakas ja helistasin uuesti ... taas muusika, kuid nüüd võeti telefon kiiresti vastu. Ütlesin kohe, et palun suunake restorani. Nüüd võetigi seal ka vastu ja sain broneeritud. Täna kella 15-ks. Kui aga kohale läksin, siis selgus, et restorani poolel oli pandud kella 19-ks ... vot ei tea kumb meist eksis. Õnneks oli kohti piisavalt ja saimegi abikaasaga laua taha. Mina võtsin taas kraanivee ja abikaasa proovis alkoholivabasid jooke, mida ma ei saa kommenteerida.

        Eelroog tuli kiiresti lauale nagu ka ülejäänud toidud. Eelroaks oli sutsune angerjaviil, Võrtsjärvest. Selle kõrval õuna-tartar ehk mina ütleks õunasalat ning läätsed. Veel oli ääres pastinaagikreemi törtsud ja all petipiimakaste. Peal näpuotsatäis idusid. Välja nägi eelroog ilus. Kui sööma asusime, siis leidsime ka kurgitükikesi. Kala oli väga hea, polnud liiga vänge ja hästi maitsestatud. Koos petipiimakastmega sobis hästi. Kuid lisandid olid ehk liiga maheda maitsega ... läätsed polnud just kõige parem valik, sellised jahused ... pastinaagikreem, õunad, kurgid ... kõik oli liiga ühelaadne. Seega panime hindeks nelja. Midagi maitsekat oli puudu ... siia oleks sobinud minu arvates sinepiseemned või siis need väiksed marineeritud kurgid. Või siis sidrunit ... vähemalt midagi veel.

        Pearoog oli hirveliha, mille kõrval kartuli-trühvlipüree ja ümber põldmarjakaste ... mis, nagu hiljem selgus, oli ikka punaveinikaste põldmarjadega. Ning rohke valik aedvilju - sibul, seller, peet, porgand ja ... ei mäletagi kõiki. Sinepiseemned olid siin ka ja siis veel lehterkukeseened. Väga ahvatlev väljanägemine. Imehea praad. Liha oli mõnusalt mahlane ja punane (medium rare). Ja seda liha oli mõnusalt palju ... iga suutäis oli nauding. Eriti hea oli lisandite rohkus ... iga ampsu sai komplekteerida erineva. Mulle meeldis porgand ja punapeet koos liha ja püreega. Kuid sinepiseemned olid ka õiged oma kohal. Nii maitsev ... nii maitsev. Taas nominent parimale praele. Viis pluss. 

        Kahjuks ei jätkunud lõuna sama edukalt, sest magusroaks oli pistaatsiamaius, mille peal ja sees oli metsmaasikageeli ning taldriku teises ääres karamelliseeritud pähklid ja ebaküdoonia-arooniajäätis. Jäätise peal oli imehea laimikrõmps ... mis koos jäätisega moodustaski selle magustoidu meeldiva osa. Nimelt oli želatiiniga valmistatud pistaatsiakreem nii tekstuurilt kui maitselt minu arust täitsa mööda ... pistaatsia maitset oli vähe, maius ise jahune ja kergelt kummise olekuga. Maasikageeli maitse jäi kuidagi tahaplaanile, magus ja vähene. Pähklid andsid tekstuuri, kuid mitte maitsekust. Jah. Võibolla kellelegi maitseb see imeliselt, kuid mulle ei sobinud. Ka head maitset ei jäänud lõpus suhu ... kolm ... isegi miinusega. Isegi ei oska öelda, mida oleks saanud muuta ... 

Vot sellised emotsioonide ameerika mäed ... üles alla ... 

Nüüd tuleb einestamisel pikem vahe, sest töö tahab tegemist ja seda Raplamaal ... kuid neljapäeva õhtuks õnnestus broneerida Soho, reedeks Fii ja laupäeva õhtul läheme Antoniusse. Varuks veel pühapäev 26.02  ja esmaspäev 27.02, sest teisipäeval 28.02 on taas kiire ja läbi see kuu ongi ... Ikka on nii, et veebruar läheb niiiii kiiresti ... ju siis on Maitsva Tartu kampaanial selles ka mingi roll ...

Parima prae nominent - part a´la Spargel

     Nagu juba ette oli kuulutatud, einestasime täna õhtul koos tantsurühmakaaslastega Sparglis. Kusjuures meie üllatuseks oli seal rahvast nii palju, et tuhka kohta ei näinud ... Alguses oli rahulik, kuid lõpuks hakkas melu ikka korralikult ära väsitama ... samas oli teenindus ja toitude lauda toomine täitsa normaalse kiirusega. Pearoog toodi lausa üllatavalt kiiresti. Teenindaja oli tubli ja asjalik, vastas kõigile meie arvukatele küsimustele ja mida ei teadnud, läks küsis köögist järgi. Keskkonna ja teeninduse hinne kokku viis miinusega ... ja miinus siis selle väsitava fooni pärast.

       Eelroog oli hirveliha, mis pärinevat Eestist nagu me ettekandjalt kuulsime. Väikeste lihakuubikute ümber oli munamajonees estragoniga ... päris tugeva maitsega, kuid ei domineerinud, siis salvei-oliivi maitseõli, mis sobis hästi lihaga ... ja peal olid röstitud kapparid ... väga hea valik ... ja marineeritud köögiviljad ... sealhulgas taas kord need imehead minikurgid ehk kornišonid. Väga maitsev eelroog. Liha oli pehme ja hõrk ning lisandid sobisid ideaalselt. Eriti hea isutekitaja ... nagu eelroale kohane. Alguses tundus, et see eelroog on pisike, kuid sööma asudes oli seal päris suur hulk maitseelamusega ampse. Hindeks kindlasti viis.

           Pearoaks oli pardifilee portveinikastmega, ümber pardi oli ring pastinaagiga polenta´st ja ringi sees oli hapusid kirsse, füüsaleid ja marineeritud fenkolit. Kaunistuseks peal jänesekapsalehed. Ütlen kohe ära, et imehea praad. part oli parajalt pehme ja maitsekas, kirsid ja füüsalid sobisid üllatavalt hästi omavahel ja pardiga ning see polenta pastinaagiga ... no see oli omaette maitseelamus ... üllatav kooslus, kuid väga hea. Kes ei tea, siis polenta on maisijahupuder ... tekstuurilt nagu mannapuder, kuid maisijahu maitsega ... ja panna see kokku pastinaagiga ... super. Portveini kaste andis nii pardile kui pudrule head hapukat maitset juurde. Fenkolid andsid nii maitset kui tekstuuri. Iga suutäis oli nauding ... selle meistriteose esitan kindlasti parima pearoa nominendiks. Aitäh peakokale. Mis hindeks ... seda te juba aimate ... 5+. Ohh .. seda sööks veel ja veel ja veel ... 

    

    Magustoiduga nii hästi ei läinud nagu eel- ja pearoaga. Šokolaadikook, rammus ja täitsa šokolaadikoogi maitsega. Minu arvates väga-väga magus ... nagu šokolaadikook. Kõrval oli ÜKS vaarikas ja paar jõhvikat, mis ei suutnud koogi magusust vähendada. Kook oli piisavalt suur ja marju selle kohta vähe. Jah ... kui võtsin selle ainsa vaarika koos koogitükiga, siis maitses see hea, kuid see oli ka üks väheseid suutäisi. Vaarika coulis ehk püüreestatud vaarikakaste oli ka juures, kuid sedagi oli nii vähe, et taas ei suutnud see koogi magusust vähendada. Hindeks neli ... oleks vaarikaid olnud vähemalt neli ja jõhvikaid viis-kuus, siis oleks saanud hindeks viis, kuid ... nii on. Suhkruta kohvi oleks ehk asja lahendanud, kuid nagu olen juba maininud, kohvi ma ei joo ... 

Pühapäevaks on broneeritud Dorpatis laud ... homse osas on veel lahtine ... igasugu muid toimetusi on palju ... vist ei jõua kuhugi. Järgmine nädal on töine, Raplamaal tahavad vanad palkmajad ekspertiisi ... alles Eesti Vabariigi aastapäeva õhtul saame minna Fii´sse roogasid nautima. Sellised siis tulevikuplaanid....
 

Pähklised road Chez Andre´s

        Täna oli väga ümmargune tähtpäev. Nimelt nautisin oma sajandat Maitsva Tartu menüü einet. Viis aastat, kokku 90 menüüd ja nüüd kuuendal aastal kümnes. Suur saavutus. On mida mäletada. Kui lugeda kõiki eelmisi blogipostitusi, mida on rohkemgi kui 99 (kokkuvõtted lisaks), siis on neis nii palju emotsioone. Just. Ma ju kirjutan oma blogipostitusi esimese emotsiooniga ... tulen söömast ja istun ning kirjutan. Eks ole ka palju kirjavigu ning ebatäpsusi, kuid see käib asja juurde. Kusjuures täiesti planeerimatult juhtus 100-s kord olema Chez Andre restoranis, mis juhib hetkel keskmiste hinnete põhjal edetabelit. Kuid nüüd kõigest lähemalt.

    

    Chez Andre´s on alati kontseptsioon olnud oluline. Sellel aastal oli läbivaks teemaks kingitused ehk iga roog oli serveeritud nagu kingitus. Loomulikult olid road väga "Andruselikud" ... ehk Chez Andre peakokal on oma stiil, mis mõnele meeldib ja mõnele mitte nii väga. Meile enamasti meeldib. Eelroaks oli pokaalis Salat, mille sees oli kaks tükikest krõbedas koores maisikana fileed ja mis oli kastetud pähklikreemi "Pina Colada" kastega ja kuhu oli lisatud ahjuröstitud ananassi, krõmpsu paprikat ja soolapähkleid. Väga omapärane kooslus. Paraku oli pähklikreem väga tugeva maitsega ja domineeris kogu roas. Kuhugi oli lisatud ka äädikat, kuid ülejäänud maitsed jäid nende varju. Soolapähkel veel võimendas kreemi maitse tugevust. Paprika ja ananassi mekki ei tundnud üldse. "Pina Colada" maitset ka ei eristanud ... jah, arutasime kaua eelroa teemal ja lõpuks sai see hindeks neli miinusega.

        Pearoaks serveeriti kinkepakis (tegin kaks fotot, ühe kinkepakendist ja teise avatud toidust) ahjuküps souse vide seapõsk pardileemes. Lisatud oli brokoli-ürdidekoor, mandlikreem ja eraldi topsis värsked ürdid, milleks olid väga head vürtsikad küüslaugused idud. Kõige all olid ahjukartuli viilud. Kusjuures just ahjukartul oli selle roa väga hästi valitud komponent, sest see tasakaalustas mõnusalt põseliha ja teiste komponentide tugevat maitset. Millegipärast oli ka siia toidu sisse lisatud pähkleid ... vist tekstuuri põrast. Need olid minu arvates liiast. Aga muud komponendid olid kõik väga hästi tasakaalus. Ports oli suur ja rammus, kõht sai kohe kõvasti täis. 

Kokkuvõttes meile maitses. Oli nii üllatust kui maitsekust. Kui ma lõpus võtsin näpuotsatäie idusid ilma lisanditeta, siis sain aru, kui tugeva maitsega need olid. Jah. Just kartul oli õige valik maitsete tasakaalustamiseks. Seega panime hindeks viie ... kui pähkleid poleks olnud, siis oleks ka plussi pannud. Igal juhul hea ja maitsekas roog. Meil oli hea meel, et peakokk Andrus isiklikult leidis hetke pearoa serveerimiseks. Suur au meile. 

Magustoit oli taas pokaalis kook. Täpsemalt ahjus küpsetatud brüleekook, mille peal oli viilakas mõrudat šokolaadi pähkli pralinee´ga. Kõrvale pandi tops vahulise maasika sabayon kastmega, mille all oli maasikamoos. Kook oli imehea, seda nii maitselt kui õhulisuselt. Mõru šokolaad koos pähklitega sobis sinna samuti imehästi. Need kaks oleks saanud hindeks viis pluss, kui ... poleks olnud juures seda purgikest kohutavalt magusa lisandiga ... nii maasikakaste kui selle all olev moos olid väga magusad. Mina oleks lisanud pigem suhkruta toormoosi, mitte sellist magusat ollust. Nii et hindeks vaid viis miinus ... pluss läks lendu. Selle topsi sisu oleks võinud täitsa söömata jätta. Kusjuures ... pähklid olid seekord igas roas. Samuti üks läbiv joon selle aasta Chez Andre Maitsva Tartu menüüs.

Homme ootab ees siis 101. Maitsva Tartu menüü degusteerimine ja selleks kohaks valisime Spargli. Eks näis, millega nad meid üllatavad ...

Nokkisin teri Trikster Tihases

     Taas kord kiirelt planeeritud ja koheselt elluviidud lõunaprojekt. Tekkis korraks vabam hetk ja kirjutasin Trikster Tihasesse, et kas võin tulla ja sain juhatajalt vastuse, et olen oodatud lõunale. Nii ma siis istusingi kolmveerand kaks täiesti tühjas Trikster Tihases ja ootasin eelrooga. Oi ... vabandan, üks härrasmees oli peale minu, kuid ta lõpetas ja lahkus. Kui ma olen alati nautinud vähese rahvaarvuga kohti, siis siin oli päeval kuidagi kõle tunne ... ei tea ise ka miks. 

    

    Õnneks ei lastud mul kaua oodata ja peagi oli vesi laual ning ka eelroog saabus kiiresti. Eelroaks oli menüü põhjal Chorizo kroket, Andre Farmi juustukrõps ja käsitöö tšillimajonees. Kui fotot vaatate, siis majonees on paremal ja kroketid vasakul, kroketite vahel juustulehed. Nii .... alustasin sellest, et võtsin kroketitüki koos majoneesiga.... ja olin kohe üllatunud ... kus on chorizo? teadupoolest on chorizo tugevamaitseline vorst. Kroketid maitsesid nagu tavalised kartulikroketid. Majonees oli kusjuures suhteliselt vähese maitsega ... kui mitte öelda maitsetu. Alles siis, kui märkasin kroketite all tumedaid tükikesi, taipasin, et vorst pole mitte sees, vaid all ... seega on toidu nimi eksitav, mitte chorizo kroket, vaid kroket chorizoga. Kuid see selleks. Järgmiste ampsude jaoks lõikasin kroketist tükikese, panin sinna sisse jõuga pruunistatud vorstitükikesi ja ... tuleb väita, et kartulikroketid sobivad tõesti koos chorizoga. Siis otsustasin proovida ka juustu ehk võtsin kroketi-juustu-chorizo suutäie ja ... rohkem ma nii ei teinud, sest juust oli selline tuim ja vintske ... kindlasti mitte krõps. Juust jättis kaua lahtiselt seisnud juustu tunde. Kuna majonees oli maitsetu ja juust ei mekkinud mulle, siis sõin kartulikrokette vorstitükikestega ... ehk nokkisin vorstitükikesi ja surusin neid kartulipudru sisse. Mis sellisele eelroale hindeks panna ?... kesine kolm. Juustu valmistamine oli täiesti ebaõnnestunud, majonees maitsetu ... kuigi tšilli peaks olema eriti tugeva maitsega ... ja vorst oleks võinud olla kroketite sisse miksitud, mitte tükikestena eraldi ... viimane siis söömise mugavuse pärast.

        Pearoog, mis lauale toodi, oli kohafilee. Taldriku ääres olid trühvli-hernekreemi ringid ja ringidel nagu jooksurajal imehead portobello seenekuubikud, pisut liiga krõbedad kartulikihid ja mõned kirsstomatid. Koha on väga hea kala ja koos maitseka trühvli-hernekreemiga oli kala imehea. Ka kartulite juurde sobis nimetatud kreem ja kõik kolmekesi olid ka head. Kusjuures portobello kuubikud olid kokal väga hästi õnnestunud. Parajalt hea tekstuuriga ja koos kreemiga maitsesid hästi. Tomatiga juhtus küll väike äpardus ... nimelt ampsasin terve kirsstomati koos väikse kalatükiga ja ... tomat oli sees nii tuline, et pidin tükk aega suud lahti hoidma. Õnneks jahutas külm vesi tomati kiiresti. NB! Tasub olla ettevaatlik ! Aga pearoog oli tervikuna ka väga hea. Kõik sobis omavahel ja oli nii maitsekust, üllatust kui ka väljanägemist. Tubli viis ! Veelkord tõstaks esile portobello tükikesi ja trühvli-hernekreemi, mis olid imehästi õnnestunud.

        Magustoit. Jääkülm kitsepiima juustukook muraka-viski kastega. Väga hästi garneeritud ... kohe ilus vaadata. Ettekandja ütles ka kitsepiima farmi nime, kuid see läks mul meelest ära. Kook ise oli tõesti külm ... mitte küll jäätunud. Samas tuleks öelda, et maitses kook nagu tavaline juustukook ... kitsepiima ma küll ei eristanud. Muraka-viskikaste oli väga hea, granaatõuna paunakesed olid seal sees täpselt need, mis vaja. Kuid kahjuks oli seda head kastet pisut vähe, et kogu tavalisele juustukoogile head maitset anda ... nii juhtuski, et viimased suutäied kooki olid liiga juustukoogi maitselised. Soovitan jätta viimaseks ikka kasteampsu, siis jääb lõpus suhu parem maitse. Hinde küsimus... raske küsimus ... kaste oli kindlalt viieline, kuid koos pigem nelja miinusega ... seega paneks hindeks nelja plussi ... kui oleks kastet poole rohkem olnud, siis oleks viie saanud.

Kui nüüd meenutada lõunaroogasid, siis tõesti oli neis palju nokitavaid koostisosi ... eelroas vorstitükid, pearoas portobellokuubikud, magustoidus granaatõuna paunakesed ja murakatükid kastes. Tihasele sobivad.

Meat Marketi külastusele on raske panna pealkirja ... ehk "Algus hea, kuid edasi ... ei tea ... "

 Meat Market oli esmaspäeva õhtul täiesti rahvast täis ning natuke häiris see melu ... taustamüra ... minu jaoks. Mulle meeldiks parem istuda rahulikus ja vaikses keskkonnas. Loomulikult oli tänu külastajate hulgale ka teenindus aeglasem ... või see ainult tundus nii ... sest oodata oli selles müras ebameeldiv. Lisaks häiris kõrval oleva peegli ümbruse valguse vilkumine ... kord oli ja siis taas polnud. Nojah. Ettekandja oli küll püüdlik, sama daam kes eelmisel aastal.

Maitsva Tartu menüü algas paljulubavalt  ... eelroog oli Lõhe ceviche ... chevice on selline mereandide tükikestest kokkusegatud külmroog. Lisaks oli selles roas veel avokaadot, kirsstomateid ja šalottsibulat. Kõik see aga asus jalapeno-kurgi vee meres ja peale oli puistatud mikro-korianderit ja porrutolmu ... tegelikult ikka vastupidi, tolm allpool ja ürdid peal. Järjestusest vaatamata oli see roog imehea. Kui segukooki immutada ümbritsevas jalapeno-kurgivees ja siis koos ürtidega suhu panna, siis hõiskasid kõik maitsemeeled. Mahlane, maitsekas ja isutekitav. Isegi pärast eelroa söömist oli veel kaua aega hea maitse suus. Hindeks kindel viis. Kuna eelroa söömiseks oli vaid nuga-kahvel, siis kasutasime maitseka jalapeno-kurgivee taldrikult kättesaamiseks magustoidulusikat. Ei tahtnud kohe midagi järgi jätta. Oli tahtmine isegi üle taldriku ääre seda head vedelikku rüübata, kuid jäime siiski sündsuse piiridesse. Mul tuli sealjuures meelde "minu isa jutt" ... mida ta mulle lapsepõlves rääkis ... panen selle siia ka kirja ... ikkagi folkloor. Jutt oli selline: Kord kutsuti talunaine mõisasse kohvile. Tagasi külasse jõudnud, küsisid naabrinaised kohe ... kuidas oli? Selle peale kostis taluperenaine: "Tuudi mändsegi väiku kausiga imelikku liint ja panti tsipakõnõ luidsas kõrvalõ. Ma ses helpse-helpse luitsaga, a kui saks sälä poole käändse, rüüpsi üle veere."  ... neile, kes võru murret ei valda siis tõlge ka :"Toodi milissegi väikese kausiga imelikku leent ja pandi väike lusikas kõrvale. Ma siis sõin lusikaga aga kui saks selja keeras lasin jõin ääre". 

Pearoog oli pardi rind, mis oli glasuuritud apelsini-tšilli glaze´ga. Parditükkide all oli peedikreem ja kuhil pastinaagiribakesi. Taldrikul oli ka väike nõuke Cointreau demi glaze´ga (eesti keeles apelsinilikööri kaste), mille ettekandja kohe taldrikule laiali valas. Peal oli suur hunnik kalepasast ja ürte. Alustaks selle roa maitse kirjeldamist kalekapsast ... seda lisandit on kasutatud läbi aastate pajudes söögikohtades ja üsna edukalt, kuid seekord oli kokk kalekapsa suutnud kuidagi eriti õliseks jätta ja see õli maitse domineeris nii, et rikkus kogu toidu ära. Proovige ise ... ma soovitan selle kalekapsa taldriku äärele lükata, ilma selleta on roog parem. Pardirind oli nagu part ikka ... pisut tuim ja ... pardimaitseline. tšillikatet ei tundnud üldse ... oleks võinud olla pisut teravam. Ka apelsini maitse jäi nõrgaks. Pastinaagi ribakesed olid väga hästi õnnestunud ... krõmpsud ja maitsekad. Selle roa pärl. Peedikreem ... pole paha, kuid natuke nõrga maitsega. Jah. Kui seda kalekapsast poleks olnud oleks pannud nelja plussi, kuid nüüd panen nelja miinuse ... ja sedagi tänu õnnestunud pastinaagile.

Ja lõpuks magusroog. Lavendli panna cotta, mille kõrval oli kuhil mustikajäätist ja väike ports valge šokolaadi-kirsi puru. Kaunustuseks olid head hapukad lilleõied ja mustikad. Lavendli maitset polnud panna cotta juures eriti tunda. Meelde tuli Horvaatia reis, kus saime erinevaid roogasid lavendli lisandiga ja see oli seal tugevamaitseline ja meeldiv. Mustika jäätis oli hea, hapukas ja maitsev. Šokolaadipuru oli ehk natuke vähe kirsine, igal juhul ei andnud see eriti maisekust juurde. Marjakaste törtsud ... neid oli nii vähe ja väiksed, et ei saanud maistest (maitse lisandumisest) eriti arugi. Selline tubli neljaline magusroog, kuid elamust polnud. Võibolla olid komponendid liiga sarnased ... ei tea. Paha ka polnud ... jah, neli.

Kui ma siis kodus kirjutama asusin, ei leidnudki blogipostitusele pealkirja ... midagi erilist polnud ja midagi kohutavat ka mitte ... 

Õhuline menüü Vilde ja Vines

     Nagu traditsiooniks on saanud käime 09.veebruaril Maitsva Tartu menüüd nautimas koos abikaasa vanematega. Seekord oli broneeritud laud Vilde ja Vine´s, kus tundus väga ahvatlev menüü olema. Jõudsime kohale veerand tundi varem, kuid laud oli meid juba kenasti ootamas. Laual kaks pudelit vett ja kohe toodi ka Maitsva Tartu menüüd koos joogikaartidega. Mina jäin loomulikult endale truuks ja jõin ainult kraanivett. Mulle meeldib nii ... Vilde ja Vine´s oli neljapäeva õhtul rahulik, sai mõnusalt juttu puhuda. Teenindus oli kiire ja viisakas. Pole midagi kosta, keskkond ja teenindus said ilusa viie.

     Eelroog oli menüü kohaselt lillkapsa-juustuvaht, külmsuitsulõhe, rosina-kapparikreem, suitsutatud mandel, õhitud must riis. Just menüü kohaselt, sest ei rosina ega kappari maitset ma selles toidus ei tundnud... ju siis oli neid kas vähe või domineeris mingi muu maitse. Ei oska öelda. Ja õhku oli selles vahus korralikult ... ei saa öelda, et see oleks ebameeldiv, sest kala vahu all oli täitsa tummine, kuid millegipärast tuli mulle meelde Pisuhännas kuuldud lause ..."õhku, õhku papa, õhk ei maksa midagi ..." Musta riisi teradega oli üritatud anda tekstuuri juurde, kuid ebaõnnestunult, sest mulle tundusid, et neid teri polnud piisavalt õhitud, sest nad olid kõvad ja ebamugavad lisandid. Maitse vahul oli samas hea ... lillkapsas sobis sinna lisatud juustuga, ka suitsune kala vahu all oli maitsekas ja vaht tasakaalustas kala tugevat maitset imehästi. Maitserohelinegi peal sobis teiste koostisosadega. Nojah ... neli miinusega. 

    Pearooga ootasin taas pikisilmi, sest veise steik on üks lemmikuid. Tõsi, mitte niivõrd flank steik, sest see veise kehaosa on minu arvates keeruline valmistamiseks. Minu suureks üllatuseks ei küsinud ettekandja enne roogade valmistamist ka küpsusastet ja kui need lauale toodi, siis väitis olevat küpsusastmeks medium plus ... mida see liha kindlasti polnud. Nojah, see selleks. Juurde oli grillitud steigile lisatud juursellerikreemi, mis oli mõnusalt pehme maitsega... seller on tavaliselt tugevam ja domineerivam, hea kreem. Rosmariini-lihakaste oli natuke vähe maitsekas ja koos lihaga ei andnud seda maitseelamust, mida olin oodanud. Küll olid liha peale soputatud pastinaagi krõpsud ja grillitud sibula ribad sobivad nii liha kui kreemiga. Kuningservik oli ühest otsast pisut vintske, kuid teisest mõnusalt krõmps ja hästi maitsestatud. Raske hinnata .... panen siiski viis miinusega ... maitsekust oleks võinud rohkem olla, kuid liha oli pehme ja mahlane. Krõmpsud liha peal olid minu jaoks selle roa elamuse osa, sest need andsid maitset nii lihale kui kreemile. Jah, õige kübeke jäi puudu. 

Lõpuks panen vikipediast leitud foto veisest, et näeksite, kust flank steik lõigatud on ... minu lemmik on tenderloin ehk sisefilee.

Ja lõpuks magustoit. Taas kord hästi õhuline vaarika sabayonne, mis oli ümbritsetud šokolaadi ja pistaatsia kreemi törtsudega ning mille all olid väidetavalt grillitud kaerahelbed. Miks ma kasutasin taas väljendit "väidetavalt", sest helbed olid vahu all pehmed ja tekstuuri, mida nad andma pidid, ei lisanud. Samas maitse oli hea, lausa sulas suus, sest vaht oli tõesti õhuline. Pistaatsia ja šokolaaditörtsud sobisid nii omavahel kui vahuga. Kuid tekstuuri toidul polnud ... ehk oleks pidanud röstitud kaerahelbed kõrvale panema, siis poleks nad enne serveerimist nii pehmeks muutunud. Jah, maksimaalselt neli ... 

Selline õhuliste toitudega menüü oli siis Vilde ja Vines ...

Kusjuures õhku oli Vilde ja Vine toitudes nii palju, et kõht ka eriti täis ei saanud ... kuid õhtusel ajal on see isegi pluss, sest kergem seedida ja ... kas toidu nautimise eesmärk peabki olema täis kõht ?! Ega vist. Huvi pärast tegin selle aasta Maitsva Tartu toite pakkuvate toidukohtade menüüdest väikese ülevaate ... mida siis kõige rohkem pakutakse ja minu üllatuseks on see aasta kala-aasta. Konkurentsitult kõige rohkem roogasid oli kalast. Selles tabelis pole arvestatud, et üksteist toidukohta pakkusid lisaks tavamenüüle ka taimetoidust koosnevat menüüd. Metsloomadest olid kolm hirved ja üks põder. Vot ... nüüd peab otsustama, kuhu veel minna sööma ... ehk peaks valima need kohad, kus kõigil viiel eelneval aastal on Maitsva Tartu menüü olnud ... jätkusuutlikkuse nimel :)

 

Põdra äkis ja veise sisefilee Werneri moodi

         Werneri Maitsva Tartu menüü osas olid meil kõrged ootused, sest eelroog oli põdra äkis ning põhiroog veise sisefilee... mõlemad minu lemmikud. Sestap oli esmaspäeva õhtul meil koos abikaasaga kindel plaan minna Wernerisse õhtustama. Nagu sellel aastal kombeks, ei kirjutanud ma neile meili, vaid lihtsalt helistasin pikalt ette ja broneerisin laua. Kell 18.56 olime kenasti kohal ja meid juhatatti lauda. Werneri teine korrus (tänavapoolne osa) oli vaikne nagu ikka. Vaikne, kuigi võiks öelda, et esmaspäeva õhtu kohta oli päris palju einestajaid. Mängis mõnus parajalt tasane muusika ja meeleolu oli ülev ... kui päeva väsimus välja arvata. Teenindus oli kiire ja viisakas.

        Eelroog, nagu juba korduvalt mainitud, oli põdra äkis, mille vahele oli pandud paprikamajoneesi kuhilad ja peal ilus värviline vutimuna ning leivakrõpsud. Veel paistsid lihahakke seest mingid rohelised täpid ja ürdilehed. Proovisin kõigepealt liha koos majoneesiga ... hmm ... majoneesi maitse domineeris, ei saanud aru liha maitsest. Siis proovisin liha koos marineeritud vutimunaga ja see oli hea ... kahjuks oli vutimuna vaid kaks poolikut. Siis proovisin liha koos roheliste teradega, mis osutusid marineeritud piprateradeks ning võtsin juurde leivakrõpsu ja see oli eriti hea. Paraku oli majoneesi kõikjal liha vahel ja peal ning seda ei saanud vältida. Kahju, ilma majoneesita oleks roog meie arvates paremini maitsenud. Seega hindeks neli ... ootused olid kõrged, kuid üks komponent oli liiga domineeriv ...

           Pearoog oli pikalt küpsetatud veise sisefilee, mille küpsusastet enne serveerimist ei küsitud ... mõistlik, sest pikalt küpsetatud lihal ei saagi seda küsida. Kuid meie üllatuseks oli liha seest mõnusalt punane ning imehea pehme. Kuidas küll kokk seda suutis teha? Imeline. Ka pastinaagikreem sobis lihaga ideaalselt ja keskel olev punaveinikaste puljongiga andis lihale erilist maitset. Mind köitsid väga herned, mis pole tavaliselt eriti minu lemmikud, kuid siin oli suutnud kokk kuidagi valmistada herneid mündiga ja ... uskumatu, ńeed maitsesid nii mulle kui abikaasale ja sobisid imeliselt siia komplekti. Tekstuuri andsid juurde õhukesed sibulalehed, mis maitsesid nagu sibularõngad, kuid välimuselt olid nagu lehttaigna liistakud. Taas kord huvitav, kuidas neid küll valmistati. Nii et selles pearoas oli meile kolmekordne üllatus ja imeline maitseelamus. Kindlasti on see roog üks parima roa kandidaate. Aitäh peakokale ! Hinne ... viis pluss loomulikult.

        Magustoiduks taas brownie, täpselt nagu lõuna ajal Shakespeares. Nimetus oli sarnane, kuid toidud täiesti erinevad. Siin oli peakokk lisanud jäätiseks mustasõstra plombiiri, mis koos browniega maitses hästi ja koos ümbritsevate marineeritud jõhvikate ja mustikapooltega andsid browniele nii mahlakust kui maitset. Maitsed sobisid omavahel hästi. Ainus probleem oli, et pähklise leiva põhja peal paiknev brownie oli pisut tuim. Ilma jäätise ja marjadeta polnud see kuigi mõnus mäluda. Kuid eks selleks ju lisandid olidki ... Siia oleks sobinud ka kohvi, kuid mina seda ei joo ja abikaasa ei riskinud ka õhtul caputsinot tellida. Jah. Kindlalt parem kui lõunane brownie, kuid mis panna hindeks? kaua kaalusin, kuid kuna maitsed olid väga head, siis panin siiski viie miinuse. Väljanägemine oli ka imeilus.

Sellised olid maitseelamused Werneris. Tasub proovida ...

Kiire lõuna Cafe´ Shakespeare´s

         Täna jäi keskmise poja arenguvestlus ära seoses klassijuhataja haigestumisega ning mul tekkis vaba aega. Otsustasin selle ära kasutada sportlikule tegevusele ja kõndisin kesklinna ja tagasi ... kokku 5358 sammu. Sama ei meeldi mulle sihitult kõndida ning seetõttu helistasin enne teele asumist Shakespeari kohvikusse ja küsisin, kas võib tulla Maitsva Tartu menüü roogasid proovima. Telefoni vastuvõtnu soovitas tulla ühe paiku, siis on lõunasöögi kiire möödas ning on võimalus saada roogasid oluliselt tempokamalt. Siis helistasin abikaasale ka tema polnud lõunatanud. Mõeldud, tehtud. 

    

    Meid ootas aknaalune laud ja kohvik oli tõesti meeldivalt vaikne ja hubane. Lõunasööjate armaada oli lahkunud ... kui neid üldse nii palju oli. Laual oli juba kann sidruniveega ning loomulikult loobusime joogimenüüst ning laususime selge sõnaga, et jääme vee peale. Selle peale küsis ettekandja, et kas võib kokal paluda eelroa ettevalmistamisega alustada .... no nii, mõtlesin mina, nüüd hakkame istuma ja ootama, kuid ei ... nagu nipsti oli eelroog laual ja veel milline eelroog ... suitsune veisesisefilee hake,  mis menüü põhjal serveeriti koos marineeritud kännuseente, kornišoni, punase sibula, Andre farmi Musc Old juustu, tomatisalsa ja tšilliga. Kõrval olid karulaugukreemi tortsud ja peal Muhu leivakrõpsud. Igati väärt eelroog nii välimuselt kui maitselt. Kohe esimeste ampsudega hakkasid süljenäärmed intensiivselt tööle ja maitsemeeled hõiskama. Nii hästi maitsestatud liha oli ... ja lisandid vaid andsid maitsekust juurde. Iga suutäis oli nauding ... leivakrõpsud andsid tekstuuri juurde ning karulauk oli imeline liha juurde. See puru ümber toidu oli dekoratsiooniks, küpsisepuru. Abikaasa väitis, et kurk hakkesegus on väga hea ... ma ei saanud aru, et mis kurk, kuid alles hiljem lugesin, et kornišon ongi eriti väike marineeritud kurk. Vot. Sain taas targemaks. Igal juhul sobis see kornišon hästi ... Viis pluss ! Tubli töö !

       Taas küsis ettekandja, kas võib peakokale edasi anda, et see hakkaks meie pearooga valmistama ja päris, ega me juua juurde ei soovi ... Pearoog saabus ka päris kiirelt. Me ei jõudnud naaberlauda tulnud prouade juttu veel süvenedagi, kui kõpsti ... roog kohal. Selleks oli Härjanurme talu tuurasteik, mille lisandiks olid muskaatkõrvitsa hummus, Beluuga läätsed, Murimäe talu valge veini kaste, aedürdiõli ja marineeritud aedviljad. Taas kord väga hästi maitsestatud roog. Eriti head olid läätsed, mis kala ja veinikastmega lausa sulasid suus. Võtsin ka juurvilju koos hummuse ja kalaga ja ka selle puhul olid esimesed suutäied nauditavad, kuid kolmanda-neljanda suutäie juures hakkas suhu jääma marinaadi maitse ... selline äädikane ja hapu. Jah, kala juurde sobib hapu, kuid see ei tohiks domineerida. Pärast kuulsin peakokalt, et hummuses oli lisaks kõrvitsale ja sidrunit ... igal juhul natuke häiris, kuid mitte nii palju, et hinnet oluliselt alandada. Hindeks viis miinus. Komponendid sobisid omavahel hästi, läätsed andsid nii maitset kui tekstuuri ja värvi ning kala oli pehme ja mahlane. 

        Magustoidu toomisele algas ettekandja jutt samamoodi ja kui ta jõudis lauseosani: "... kas ma tohiks magustoi ...", siis ma katkestasin te ebaviisakalt märkusega "ei tohi", sest ma sain aru, et ta hakkab jälle jooke pakkuma ... eks ta pisut ehmatas sellest minu järsust käitumisest, kuid kui juba olin kaks korda selgelt öelnud, et me joome vett, siis pole ikka vaja kolmas kord pärida. Mulle ei meeldi liiga aktiivne müük. Ma ei tea, kas ta ehmatas nii ära, et ei julgenudki rooga lauale tuua, kuid magustoidu tõi meile peakokk isiklikult... väga meeldiv. Magustoiduks saime lauale šokolaadi-peedi brownie, mille peal oli vaniljejäätise pall ja kõrval pohla-õunatšatni (vürtsidega moos!?) ning põldmari ja vaarikas. Kõik see roog oli üle soputatud plaksuva šokolaadiga ning küpsisepuruga. Kuhja otsas oli kena šokolaadileheke. Igal juhul nägi magustoit väga hea välja. Ka maitse oli hea, kuid üllatust polnud. Brownie oli maitsekas... peet tegi šokolaadimaitse pehmemaks, jäätis oli nagu jäätis ikka ja marjad head hapukad. Kõige erilisem oli see šokolaadiplaks, sest see tõesti plaksus suus ... vot ei oska öelda, kuidas seda tehakse. Jah. Tubli neli ... 

Selline natuke ootamatu lõuna Shakespeares ... ja keskkonna ning teeninduse eest panin ikka viie miinuse, sest eks ettekandja oli püüdlik, kuid minusugune pujään ei osanud korralikult käituda. Vabandan. 

Neljandal katsel õnnestus ... RP9 toit oli nauditav

     RP9- s oli ka laupäeva lõuna ajal palju külastajaid, kuid erinevalt eilsest kogemusest polnud siin teenindamise kiirusega mingit probleemi. Kõik toidud saabusid kibekiiresti lauale ning ei läinud tundigi, kui olime kõik viiekesi söönud ja rahul. Ettekandja ja pubi keskkond sobisid imehästi omavahel. Seinal olevad väikesed plakatid olid naljakad ... Võibolla ainus asi mis teeninduse juures pisut häiris, oli see, et ettekandja kasutas meie vormi ... pöördus keskmise poja poole: "Kas oleme lõpetanud?" või minu poole: "Kas meie ei soovi kohvi?" mul tuli kohe tahtmatult vastu: "Nemad kõrgeausused ei joo". Minu arvates peaks kõnetama pigem ikka teie vormis ... see on meie pisut saksalikule kultuurikeskkonnale kohane. Kuid ega ma selle eest hinnet maha ei võta ... panen keskkonnale ja teenindusele viie väikese miinusega. 

Nüüd siis toidust. Eelroog oli Graavilõhe tartar ürdivõi, paprika-sibulakreemi ja nisujahukrõp
suga. Kalalihale oli peale pandud hulgaliselt ürte ja taldriku välimisel äärel olid roseepipra terad. Kusjuures soovitan need terakesed kohe alguses veeretada kalalihahunnikule, sest minu arvates sobisid need ideaalselt tartari juurde ja andsid mõnusat vürtsikust lisaks. Ja sidruni soovitan pigistada kohe kalale, sinna see sobib. Kahjuks polnud sidruni pigistamise näpitsaid ... pidin seda sõrmede vahel tegema. Ka ürdid ja paprika-sibulakreem sobisid toore kalaga. Just selline eelroog nagu peab olema ... tekitas isu, ei olnud liiga rammus ja jättis lõpetades suhu mõnusa maitse, mida sai nautida kuni pearoa saabumiseni. Vaid nisujahukrõpsude asemel oleks võinud olla pisut vürtsikamad tekstuuri andjad ... näiteks vürtsikad maisijahust tortillad ... kuid samas ka nisujahust krõmpsud olid head. Hindeks viis ... ilma miinuseta.

Pearooga ootasin ma pikisilmi ja väikese ootusärevusega, sest sütel küpsetatud hirve sisefilee on üks minu lemmikroogasid. Tellisin selle meedium miinus küpsusastmes ja ma ei pidanud pettuma. Puusöegrillahjus Josper tehtud liha oli mõnusalt pehme, hõrk ning kergelt punane ... just selline nagu olema peab. Lisanditeks oli seekord peakokk pannud seenekastme, mis sobis ideaalselt lihaga ... kui ausalt, siis ilma kastmeta oleks liha maitse olnud ebatäiuslik. Kusjuures täiesti omapärane seenekaste punane, maitsekas ja mitte liiga seenene ... Ümber olid karamelliseeritud küüslauguküüned, mis mulle väga maitsesid ... ja liha kõrval porgandi-valge oa kreem, mis pole küll nii maitsev kui pastinaagikreem, kuid piisavalt maitsekas, et siia roa juurde sobida. Toitu kaunistasid ürdivarred ja põdrasambliku kuhilake. Kusjuures põdrasammal koos püreega oli üllatavalt hea ... just tekstuurilt, kuid ka maitselt. Andis kergelt mõrkjat maitset juurde. Sellele roale on hindeks kindel viis ... pastinaagikreemiga oleks ka plussi pannud.

Ning magustoiduks oli siidine kirsi-šokolaadikook. Imehea. Täpselt tasakaalus magusus-hapukus. Ja mõnusalt pehme ... seest kergelt vedelgi nagu mousse ... ja koos hapuka maasika toormoosiga maitses kook ideaalselt. Kuid isegi ilma moosita polnud üldse paha. Koogi põhi oli vist muretaignast ja andis pehmetele kirssidele ning šokolaadile tekstuuri juurde. Vaarikad koogi kõrval olid nii kaunistuseks kui ka maitseks head ja paar mündilehte sobisid samuti koogi juurde. I-le pani täpi koogi sisse pistetud jahutaigna krõmps, mis andis tekstuuri ja oli väga hea serveerimiskaunistus. Vaid pähklid koogi kõrval tundusid mulle võõrkehadena. Seda just maitselt, mitte tekstuurilt. Vot ei oska soovitadagi, mis selle asemel võiks olla ... ehk küpsisepuru ... sidruniküpsise ... nojah ... kindlasti on paljud, kellele just pähklipuru meeldis ... Hindeks panen ikka viie ehk see oli nüüd siis esimene viieline toidukoht selle aasta Maitsva Tartu kampaania raames. Aitäh peakokale ! 

Gustav Café ´st jäi suhu väga-väga magus maitse.

     Reede lõuna paiku oli Gustavi kohvik Kaubamajas rahvast täis. Kes jõi kohvi, kes lõunatas. Etteruttavalt peab ütlema, et teenindajad ei tulnud selle rahvahulga haldamisega kuidagi toime ... pearooga pidime ootama üle poole tunni ... Peaks ju ometi olema selge, et lõuna ajal on palju inimesi ja selleks ajaks on vaja kaasata lisajõude, et ei tekiks selliseid pikalt ootavaid kliente nagu meie. Jah, ettekandja vabandas kenasti, kuid see vabandus ei too tagasi kulutatud aega. Kahju.

        Eelroog tuli tegelikult suhteliselt kiiresti, sest nagu me aru saime, oli see varakult ette valmistatud ja ootas külmas vaid lauale toomist. Eelroaks oli linnulihapatee, mille sees olid mõned pohlad ja mis oli pandud kõrvitsaseemne saia (menüüs oli sai, kuid mulle nägi see välja nagu leib... kes teab) peale. Patee on eesti keeles pasteet. Seda oli väiksele leivaviilule peale kuhjatud korralikult. Minu arust isegi liiga korralikult, sest pasteet, isegi linnulihapasteet, on tugeva maitsega ja rammus. Pohlad sobisid sinna juurde, kuid neid oli vähe ja nad ei suutnud seda rammusat suutäit tasakaalustada. Muudest maitserohelistest rääkimata. Ka leib, millele pasteet oli asetatud, erines oluliselt reklaamis toodud fotol olevast ... 

Vaadake ise. Reklaamfotol on leib palju õhulisem ja krõmpsuma väljanägemisega. Kuid pasteedi hulk on ka reklaamfotol oluliselt suur ... leiva koguse kohta. Kui maitsest rääkida, siis polnud see piisavalt eelroale kohaselt isutekitav ... pigem ütleks, et isu jäi väiksemaks. Võibolla oligi järgnev pikk ooteaeg "ette planeeritud"? Et oleks seda rammusat eelrooga aega seedida? Jah. Ei maitsenud ... taas kahjuks. Hindeks paneme kolme, sest ära süüa kõlbas ja kõhtu täitis.

Kui lõpuks pearoog saabus, siis olime juba mitu järgmist toidukohta läbi arutanud ja ära broneerinud ning muidki elulisi asju rääkinud. Pearoaks oli pikalt küpsetatud seapõsk ... kui ma ettekandjast õigesti aru sain, siis üle kolme tunni ... seega pidi põsk juba laualetoomist ootama ... Lisanditeks olid krõmpsuvad tüümiani-porgandi ribad, mis sobisid hästi liha ja Kodas käsitöökastmega ning andsid toidule tekstuuri. Kõrval oli veel punapeedipüreed ja mingeid maitseainelehti ... vist ... ei saanud hästi aru. Need valged kuivad tükikesed, mida leidus nii taldrikul liha ümber kui ka krõmpsude all, olid hapukoore crumble´d ehk eesti keeles lihtsalt hapukoorepuru. Maitsest ei saanud eriti aru, kuid koos liha ja kastmega olid head. Maitsed sobisid ja kõht sai täis. Üllatust eriti polnud, seega hindeks kõva neli. Seda, et toidu välimus oli reklaamis toodust erinev, ei hakka siinkohal üldse rõhutamagi.

    Siis pidime taas tükk aega ootama ja lõpuks tuligi selline segapudi lauale. Nimetuseks oli lõhkine apelsini-rullkokk/karamelline mee-astelpaju kaste / ahjušokolaad / värske piparmünt. Välimust eriti pole, kuid kui hakkasime maitseelamust otsima, siis polnud ka seda. Domineeris väga tugevalt mee ja šokolaadi maitse ... Hästi natuke oli tunda vahel apelsini ... siis kui üks tükike hamba alla sattus ja pärast söömist jäi suhu kerge piparmündimaiste ... sest võtsin selle lehekese viimasena. Kuid see tugev magus mee-šokolaadi maitse oli veel kaua-kaua keelel. Nagu öeldakse: mis keelel, see meelel ... see magustoit minu meelest ei maitsenud. Astelpaju oleks võinud kordades rohkem olla, selle maitset ei tundnudki ja magusainet oluliselt vähem. Lisaks oleks võinud veel mingeid maitsenüansse lisada. Panen taas kolme, sest ära sai söödud ja kõhtu täitis.

Kahju, Gustav on varasematel aastatel ikka meeldivalt üllatanud, kuid nüüd ... 3-4-3-4. Kuid jah, 2020 aastal olid ka selles toidukohas madalad hinded, toona istusime all ja seal polnud üldse mõnud ja eelroog ei maitsenud kohe üldse. Jah. Aastad pole vennad ja peakokad samuti.

Homme ootab perelõuna RP9- s ... eks näis. Esmaspäeva õhtuks saime Wernerisse kohad ja neljapäeval läheme Vilde ja Vinesse, sest sellel õhtul pole seal tümpsu (loe  aasta 2022 kogemust). Küsisin broneerides otse ... kas on all disko või mitte ja selgus, et neljapäeval on allasutus suletud. 

Pehmete roogadega Kongo Tango

     Õhtusöök Kongo Tangos oli meil koguni neljale. Lisaks tulid meiega Maitsva Tartu roogasid nautima meie tantsurühmakaaslased ehk siis nüüd endised tantsurühmakaaslased. Väga mõnus seltskondlik õhtu oli ... saime arutada nii toiduteemasid kui ka kõike muud elulist. Kongo Tango ise on samades ruumides kus varem oli väga boheemlaslik baar Zavood  ... nüüd on baar palju paremini valgustatud ja ehk ka pisut sisekujunduse poolest muudetud, kuid mingi boheemlaslik alatoon on ikka alles ... nii interjööris kui teeninduses. Kuna koos meiega oli seal rahvast vähe, siis oli meil mõnus oma nurgake, kus vestelda ja toite nautida ... seega polnud viga. Ehk see endiste aegade hõng lubas meil end pisut vabamalt tunda. Interjööri hindeks sai minult pandud neli.

    

   Toitudest. Eelroog oli üle hulga aja supp ... kusjuures proovisin meelde tuletada, millal viimati Maitsva Tartu menüüs supp eelroaks oli ja ... ei tulnud meelde. Kas üldse on olnud ... ei viitsi kõiki üheksatkümmend blogipostitust läbi sirvida, et asjas veenduda. Jajah. Viie aastaga 90 postitust Maitsva Tartu elamustega. Kuid tagasi asja juurde ... supp ... või kui veel täpsem olla kreemine praesibula püreesupp pastinaagi krõpsuga ... nii oli menüüs.... ja nii oli ka taldrikul. Lisaks pastinaagikrõpsule oli supi peal ka näputäis idusid. Maistest ... väga huvitav ja eriline valik ... teha püreesuppi praesibulast. Kuid maitsel polnud vigagi. Ainult pastinaagikrõpse ja idusid oli peal na vähevõitu. Eriti idusid, sest need andsid rammusale ja tugeva maitsega püreesupile värskust ja tekstuuri juurde. Kusjuures märkas minuga koos einetanud rühmakaaslane, et fotol oli lisandeid supi pinnal oluliselt rohkem... panen selle foto ka siia juurde ...

no vaadake ise. Tundub, et seekord tegi keegi lisanditega vahelt või siis lihtsalt tuli neist puudus. Igal juhul oleks püreesupp maitsenud olulisemalt paremini, kui pind oleks sama tihedalt kaetud idude, pastinaagi ja muude lisanditega ... olen selles veendunud. Nüüd oli püreesupp liiga kaste sarnane ... ja süüa paljast kastet ... pole eriti mõnus. Isegi kelner, kes meid teenindas, oli selle märkusega nõus. Sellepärast panime eelroale pärast väikest arutelu hindeks nelja miinusega. Serveerimise koha pealt ... kõik taldrikud olid erinevad ... mulle sattus eriti ilus ... aga üks oli ka selline lihtne sööklataldrik. Väga boheemlaslik.

    Pearoog Peipsi koha. Minul ja minu abikaasal luudega ja tantsukaaslastel luudeta. Luude väljakorjamine oli üsna tülikas, sest neid polnud palju, kuid need olid väikesed ja väga ebameeldivad. Koha ise oli võis praetud, hea mahlane ja maitsekas. Võibolla oleks pisut sidrunit juurde tahtnud, kuid samas oli mädarõika-veinikaste päris hea lisand. Veinis hautatud porgandid olid maitselt normaalsed, kuid tekstuurilt pehmed ja koos lillkapsapüreega andsid taas sellise püreesupi mõõdu välja. Roheherned sobisid toiduga ja mis toidule nii tekstuuri kui ka väga erilist maitset andsid, olid peale puistatud (vist kergelt röstitud) kapparid. Kusjuures tundis ainsana selle lisandi ära minu abikaasa ... väga tubli. Kapparit oleks võinud olla topeltkogus, siis oleks tekstuur ja maitse oluliselt parem ja kui veel porgandid hamba all oleks krõmpsund ... unistada ju võib. Seega maise poolest hea roog, kuid taas selline pehme ... naersime, et need road on hambututele vanuritele väga sobivad. Hindeks sai pearoog nelja, sest maitseelamus oli olemas ... Neile kes kapparist soovivad rohkem teada, siis ... need on õiepungad, mis enne avanemist korjatakse ja toidu valmistamiseks kasutatakse.

Magusroog oli Emajõe Suursoos korjatud jõhvikas ... täpsemalt neist jõhvikatest valmistatud parfee. Mmmm ... minu lemmik ... hapukas ja maitsekas. Ning lisandid, mis selle juurde oivaliselt sobisid olid ühes küljes alõtšamarmelaad koos pistaatsiakreemi törtsudega ja teises küljes segu granaatõunaseemnetest, füüsalitükikestest, mustikatest ja kiivipalakestest. Väga nauditav magusroog. Ja eriline ... panna kokku jõhvikaparfee ja pistaatsiakreem ... väga omapärane, kuid väga õnnestunud kooslus. Alõtšamarmelaad sobis hästi nende mõlemiga. Ja salat teisel pool andis nii värskust kui maitsekust. Kõik me mõmisesime mõnust seda süües ja loomulikult polnud alla viie mõtteski hindeks panna. Tubli etteaste peakokalt ! Ehk ainus, mida oleks soovitanud ... imeliku pulga asemel oleks võinud olla kunstipärasemad parfee serveerimiskujud. 

Loomulikult oli meeldiv ka arvet tasudes näha, et summa oli eelmiste aastatega samas skaalas ... 2x26 eurot on vastuvõetav hind.   

Homme ootab lõuna Gustav Café´s ja laupäevaks sai kinni pandud perelõuna aeg RP9-s. Kusjuures RP9-sse helistades ütles telefoni vastuvõtja kiirelt, et laupäevaks kohti pole ... kuid kui ma selgitasin, et soovime tulla lõunatama, siis polnud kohtadega enam mingit probleemi. Soovitasin talle enne kuulata lõpuni ja siis otsuseid teha.