Uustulnuk Werneri kohvik ei üllatanud.

 Oleme jõudnud peaaegu finišisse. Eelviimane Maitsva Tartu menüü pakkuja oli meil loosi tahtel uustulnuk Werneri kohvik. Tegelikult oleme seal juba palju kordi käinud nii koogikesi nautimas kui hommikuputru söömas, kuid Maitsva Tartu kampaanias oli Werner meie jaoks esimene kord. Kuna oli sõbrapäev, siis oli kogu teine korrus broneeritud ja meile oli kinni pandud kena kahene laud. Interjööril polnud vigagi, lae alla oli hõljuma pandud suur hulk õhupalle, laual oli kena punane südameke ja sama värvi roos, muusika oli meeldiv ja nauditav ning õhkkond hubane. Enamus külastajaid oli paarikesed, kes mõnusasti omavahel kudrutasid. Kuna oli täismaja, siis oli ettekandjaid päris suur hulk ja teeninduse kiirusel polnud vigagi. Ehk ettekandjate kutseoskused jätsid pisut soovida, sest tundus, et nad olid ajutiselt abiks. Igal juhul meeldiv algus sõbrapäeva õhtule.

Eelroaks oli hautatud veisekeel, mille peale oli rohkelt puistatud paisutatud tatart. Tatraterad olid krõbedad ja alguses natuke häiris, et need hamba vahel väikeste kivikestena tundusid, kuid harjus ära. Andsid keelele struktuuri juurde. Kõrval oli marineeritud nuikapsa ja karamelliseeritud sibula kuhil, mis oli ohtralt niisutatud estragoniäädikaga. Meile tundus, et natuke liiga palju niisutatud, sest äädika maitse oli nii tugev, et seda salatit ei saanud ilma lihata üldse suu sisse võtta ning koos keeletükikeste ja küüslaugumajoneesiga oli ka domineerivaks äädika maitse. Selliste tugevamaitseliste toiduainetega peab lisamisel ettevaatlik olema. Proovisid ka röstitud küüslaugu majoneesi eraldi koos keelega ja see oli parem kui salatiga. Hindasime eelroa kolmele … vaatamata sellele, et oli näha koka vaeva selle valmistamisel. Veelkord - äädikaga oleks pidanud ettevaatlikum olema.

Pearoog oli selle aasta Maitsva Tartu kampaanias juba kolmas kord põder. Kui esimene põdraliha tükk Polpos oli vintske ja andis närida, teine põdra antrekoot Sparglis parajalt pehme ja maitsev, siis seekord oli sous vide põdra abjatükk päris päris pehme … võiks öelda, et isegi liiga pehme. Sous vide meetod tähendab, et vaakumpakendatud toitu valmistatakse reguleeritud temperatuuriga veevannis. Ju siis oli selle liha puhul kas temperatuur liiga kõrge või jäi liha kauaks vanni. Õnneks tegid kõrval olevad krõmpsud lillkapsa, rooskapsa ja teiste aedviljade tükikesed toidu struktuuri tahkemaks ja nauditavamaks. Tumeda õlle kaste, mida toidu all oli rohkelt, andis nii lihale kui aedviljale erilise maitse. Majoneesitörtsud sobisid samuti hästi toiduga. Kokkuvõtteks oli toit tasakaalus ja hästi maitsestatud. Kogus oli paras ning prae lõpuks oli kõht mõnusalt täis ja suus hea tumeda õlle kaste maitse. Panime hindeks viie … õige pisikese miinusega.

Magustoiduks toodi lauale imelik plönn. Mäletades Werneri häid ning kaunilt kujutatud koogikesi alakorruse kohvikust, oli lauale toodud magustoit välimuselt meile mõlemale ebameeldivaks üllatuseks. Plönn osutus vaarikavahukuhilaks, kus sees oli kookose-vaniljehüüve. Menüüs oli kirjas, et selles toidus peaks olema ka hibisk (ld Hibiscus) ehk teatud söödav rohttaim … kuid seda ma ei leidnud. Küll aga oli plönni keskel komm moosiga. Soovitangi nimetatud magustoidu sööjatel kohe tungida toidu keskmesse ja purustada seal olev tuum. Võttes vaarikavahtu koos hüüve ja tuuma moodustanud moosiga, oli maitse täiesti söödav. Kuid Werneri kohta ikkagi tavatult tavaline. Panime siis hindeks nelja.

Ootused Werneri osas olid suured … kuid nagu juba eelmiste aastate ühes toidublogis mainitud sai … kvaliteet võrdub kogemused jagatud ootused. Kogemusel polnud viga, kuid ootused, mis olid jagajaks, olid nii suured, et lõppkvaliteet jäi väikseks. Mulle on ikka ja alati matemaatika meeldinud  … 😌😌😌😌

Gustav Cafe inerjöör pole suurt muutunud

Õhtustasime täna Gustav Gastro Cafe´s. See asub kaubamaja esimesel korrusel ja sobib rohkem kiireks lõunasöögiks või hommikukohviks kui hubaseks õhtueineks. Meie läksime sinna kell kaheksa õhtul ning tunne oli nagu oleks kiirtoidukohas … seda just interjööri mõttes. Meile oli broneeritud küll väike lauake akna all, kuid see tegi pigem tunde "tänavatoidukohast" suuremaks, sest kardinaid ega midagi muud varjavat polnud ja kõik möödujad vaatasid otse meie toitumist. Meie neid ka … mis oli huvitav, kuid ei tekitanud hubast tunnet.

Eelroaks oli supp. Kui eelroog lauale toodi, siis ei saanud ma aru, mis see täpselt on, sest taldrikul oli kuhi toitaineid, muna otsas (vaata esimest fotot paremal). Kuid siis kallas ettekandja kannust sinna kuuma vedelikku peale ja saimegi supi (foto vasakul) või kui menüü järgi öelda, siis konsomee veise põseliha ja trühvlipärlitega. Konsomee oli siis see vedelik, mis peale valati. Segus oli veel ka muna, redisekrusse, maitserohelist ja loomulikult veise põseliha. Mingid terakesed oli ka sees, kuid kas need olidki trühvlipärlid või mitte, seda ei oska ma küll öelda. Püüdsime abikaasaga mõlemad mõned terakesed vedelikust kinni ja maitsesime niisama … ei olnud erilist maitset. Või kui nüüd täpsem olla, siis domineeris vedeliku maitse kõikide teiste maitsete üle. Kuna terakesed olid juba vedelikus olnud, siis ka nende maitse üle. Kui üritada vedelikku kuidagi kirjeldada, siis oli see soolane lihaleem, mis suure tõenäosusega oli veisepõse keeduleem. Muna oli selles supis või konsomees kõige sobivam komponent, sest seda süües vähenes pisut leeme maitse. Panime üksmeelselt eeltoidule hindeks kolme. Ära võis süüa, kuid erilist heameelt me sellest ei tundnud.

Põhiroaks oli Gustavis Muhumaa tallefilee kergelt suitsuse kaalika, kõrvitsamajoneesi ja matcha-kastmega. Tõlgin kohe alguses ära - matcha-kaste on valmistatud käsitsi korjatud rohelistest teelehtedest. Muide, mida menüüs kirjas polnud - kastme all oli balsamico kreem ja juures keedetud mini punapeedid. Kõrvitsamajonees oli ka ettekandja sõnul käsitsi tehtud. Nüüd siis maitsete juurde. Suitsune kaalikas oli väga huvitav leid, koos matcha-kastme, kõrvitsamajoneesi  ja lambalihatükikestega oli väga maitsev suutäis ja õnneks sai selliseid suutäisi mitu. Võibolla ainus, mis selle koosluse juurde kõige paremini maitselt ei sobinud oli punapeet … kuid kaunistuseks sobis peet küll hästi. Lambaliha oli pehme ja mahlane ning koos lisanditega polnud mingit lambamaitset (vähemalt mina ei tundnud). Võrratu. Kiitsime kokka ja saatsime talle tänusõnad ettekandjaga kööki. Hinne viis. Kaalusime isegi, kas see oligi ehk siiani kõige parem põhiroog, kuid pärast meenutusi õunasest küülikulihast jätsime talleliha kõrgele teisele kohale siiani maitstud neljateistkümnest põhiroast.

Magustoiduks oli basiilikubiskviit Vana-Tallinna kreemiga ja Andri-Peedo kitsepiima-toorjuust meese musta leiva krõpsuga. Kui te nüüd olete menüüd vaadanud, siis on minu kirjelduses magustoidu nimetus hoopis teistmoodi järjestatud kui seal kirjas on. Nimelt oli kitsejuust eraldatud muust toidust musta leiva krõpsuga ja biskviit oli kõrval kreemi vahekihtidega … nii et selguse huvides järjestasin nimetused ümber. Magustoidu taldrikule oli veel puistatud madalal kuumusel kuivatatud vaarikate pulbrit ja magustoitu kaunistasid ilusad söödavad õied. Kitsejuustukuhil oli väga maitsekas koos sinna lisatud mustika, õiekese ja meese musta leiva krõpsuga. Mulle meeldis. Ka basiilikubiskviit koos Vana-Tallinna kreemiga, eriti kui see oli koos vaarikapulbriga, oli esimeste suutäitena täitsa hea, kuid viies-kuues suutäis muutus juba liiga magusaks ja rammusaks. Võibolla sai vaarikapulber otsa, see andis alguses head hapukat maitset. Igal juhul palusime kokale edasi öelda, et basiilikubiskviit oli küll kreemiga väga huvitav, kuid see oleks veel parem olnud, kui selles kreemis või siis vahekihtides oleks olnud midagi hapukat … tugevama maitsega komponenti juures. Polnud paha magustoit, täitsa nauditav, kuid hindeks panime siiski nelja.

Homme-ülehomme võtame ette viimased kaks toidukohta, milleks on esimest korda (vähemalt meie jaoks) osalev Werneri kohvik ja tuntud Maitsva Tartu tegija Antoniuse restoran. Aga neist siis juba järgmistes blogides.

Eestimaise maiguga Shakespeari menüü

Nagu te juba eelmisest blogist lugesite, tähistasime täna õhtul ämma-äia pulma-aastapäeva õhtusöögiga kohvikus või nagu nad ise ütlevad Cafe´ Shakespeare. Nimi on väga võõrapärane, aga toidud olid väga eestimaised.

Eelroaks serveeriti balti heeringa ja musta leiva trühvleid, mille kõrval oli rohkelt maitserohelist, sibulat, rediseviile ja vutimune. Keskel oli mingit kastet, mille koostist ei õnnestunud kindlaks määrata. Heeringa-musta leiva trühvlid maitsesid nagu vürtsikiluvõileivad musta leivaga. Kusjuures kala maitse sellel trühvlil oli tuntav, kuid kalatükikesi ei leidnud kusagilt. Lisandite segu sobis trühvlitega ning nagu varemgi mainutud, täitis eelroog oma põhiülesannet - tekitas isu toitudega edasi minna. Seekord läks jälle arvamus toitude osas lahku - mina arvasin, et väga hea eelroog, naine aga, et pigem lihtsalt hea. Otsustasin seekord mitte järgi anda ja panin hindeks väga hea. Nagu minu isa ikka ütles: "Maitse üle ei vaielda, ühele meeldib ema, teisele tütar". Huvitaval kombel tuletas ka äi seda täna õhtul meelde. Seega eelroog - hinne viis.

Põhiroaks oli eestimaine Järveotsa talu vutt, mis oli marineeritud mee ja vürtsidega. Kõrval oli kukeseene risotto kuhilad ja ümber laius metsamarjadega punase veini kastme loiguke. Kui vuti maitsele järele mõelda, siis tundus, et nad olid marinaadis liiga lühikest aega. Välimine osa oli korralikult maitsekas, kuid sisemuse kohta seda öelda ei saanud. Õnneks oli kaste juures, mis oli hea ning maitsekas ja sellega sai nii vuti sisemust kui risotot mõnusamaks muuta. Kahjuks oli aga kastet liiga vähe, et seda iga suutäie jaoks oleks jätkunud … Kokkuvõtteks. Väga hea mõte kokalt ning kõik maitsed sobisid kokku, kuid kahjuks jäi maitseaineid kas väheks või siis ei jõudnud need kogu maitsestatava lihani. Neli. Mis teha. Saatsime kokale parendamise mõtted kelneriga kööki.

Astelpajuhüüve ingverijäätisega maitses hästi, keskele torgatud karamellikrõps kaunistas toitu. Ingver oli vist üks väheseid toiduaineid selles menüüs, mis polnud eestimaine, kuid mulle maitseb ingver ja astelpaju ka. Jäätis ehk polnud eriti tugevamaitseline, nagu ingverist oleks oodanud, kuid selle eest oli hüüve astelpajust mõnus hapukas ja väga hea. Tasakaalus maitse. Ainus puudus, mis selle toidu puhul võib mainida, oli see, et väga ühelaadne. Andes seekord järele abikaasa maitsemeele hinnangule, panin sellele magustoidule hindeks väga hea ehk viis. 

Lõpetuseks tahaks veel paar lauset kirjutada teenindusest, sest Shakespeare kelner käitus minu arvates natuke ülepakutult - võiks öelda isegi teatraalselt. Ma ei tea, kas see oli taotluslik või mitte, kuid see häiris mind. Võibolla põhineb minu arvamus mingitel vanaaja käitumismallidel, kuid eeldan, et kelner on elegantne, vaoshoitud ja viisakas.

Ainult kolm kohta on veel jäänud … puhh … hakkab juba ära kurnama see Maitsva Tartu roogade hindamine ja blogimine.

Pühapäeva lõuna ajal on restoran Dorpat täiesti tühi.

Lõunastasime kolmekesi (vanem poeg oli ka kaasas) täna restoranis Dorpat. Olime seal ainsad külastajad ning kui kella ühe paiku lahkusime, jäi meist järele täiesti inimtühi restoran. Ainult koristaja käis koos tolmuimejaga ringi ja segas müraga meie pühapäevalõunast eine nautimist. Kelnereid oli koguni kaks, kes meie lauda teenindasid. Noor kelner oli vist õpipoisi ametis, sest kui me temalt toitude kohta küsisime, siis ei osanud ta midagi öelda, kutsus vanema kelneri, kes ka ei osanud vastata meie küsimustele. Nagu öeldakse - üks rumal oskab rohkem küsida kui sada tarka vastata. Arve koostamisel oli ka õpipoiss hädas, kuid kahe peale said ikka summad kokku.

Aga nüüd toidu juurde. Minu kurvastuseks oli eelroaks jälle kammkarp, mis seekord oli keeratud muna-lõhe omleti sarnasesse rulli ja üle puistatud kalamarjaga. Rullis oli lisaks kammkarbile ka krevetti ning muna ümbris ja lisandid andsid kammkarbile maitset küll. Sain kammkarbi ära söödud … ei andnudki abikaasale. Maitses nagu krabipulk. Rull oli paigutatud salatilehele, kus oli ka riisikrõps ja marineeritud mererohukuhil. Sellist mererohtu pakuti ohtralt Hiinas ja Indias, Eestis pole ma sellist enne söönud. Lisandiks olid veel mustad tupsud, mis pärast järelepärimist osutusid lillkapsapüreeks, mis oli meritindiga mustaks värvitud. See roheline silindrikujuline moodustis eespool oli hernebrülee rullike. Mis siis kokku arvata? Pojale meeldis väga, naisele mitte üldse. Mina sõin ära, kuid ei nautinud. Otsustasin panna nelja miinuse. Soovituseks kokale - kammkarbi-krabi rulli sisu oleks võinud rohkem maitsestada … ehk sidrunipipar oleks sinna sobinud?!

Põhiroaks oli kala - huntahven, mille alla oli pandud kartulikroket (mis naisel oli pisut kõrbenud) ja peale erinevatest toiduainetest kuhil. Selle kuhila kõiki komponente ei osanudki välja selgitada, kuid kui peale pigistada kõrval olnud sidrunist mahla ja koos kala ning kartulikroketiga süüa, siis oli täitsa ok maitse. Karulaugu pähkline pesto, mis moodustas ringi ümber kuhila, oli aga väga maitsekas ja sobis hästi nii kalaga kui kartulikroketiga. Pestot võib maitseelamuseks nimetada. Paneeritud kala ise aga oli hea, kuid mitte eriline. Panime konsensuslikult sellele toidule hindeks nelja plussi.

Magustoiduks saime pähklistruudli, mille sees oli kohupiim. Kõrval olid maasikaviilud, õunasorbeti pallike ja pähklitörtsud. taldrikul nähtav pulber on kakaopulber. Struudli peal oli ka pähklitörts ja mündileheke. Magustoiduga saime natuke nalja ka. Ma võtsin esimese suutäie struudlit ja õunasorbetti ning kommenteerisin kohe kaaslastele, et muidu on hea, kuid mündi maitse domineerib. Nemad vaatasid mulle arusaamatult otsa. Mina ikka jälle, et no on väga mündimaitseline … vist kohupiima on münti lisatud. Selgus, et olin võtnud ja ära söönud koos esimese suutäiega kogu mündilehe ja loomulikult oli see väga mündimaitseline. Saime natuke naerda. Järgmised suutäied polnud enam üldse mündised. Õunasorbett sobis selle magustoidu juurde hästi, muidu oleks maitse nõrgaks jäänud. Kas see sorbett oli tehtud õunast või kontsentraadist, jäigi meile selgusetuks, kuid igal juhul oli hea hapukas. Võrreldes juba söödud Maitsva Tartu magustoitudega oli Dorpati oma aga vähem üllatavam ning panime ka sellele toidule hindeks nelja.

Seega lõpetas Dorpat neljade reaga. Mõni miinusega, mõni plussiga. Õhtul läheme koos ämma-äiaga Shakespeari nende pulma-aastapäeva tähistama. Loodan, et see kohvik suudab meid kõiki üllatada.

  

Vilde & Vine - kala kahele

Juba üheteistkümnes Maitsva Tartu söögikoht kaheksa päevaga. Pole paha. Ainult viis ongi veel jäänud. Mulle isegi tundub, et hindamine on sellise tempo juures objektiivsem, sest teiste toidukohtade pakutav on veel hästi meeles ja on võrdlusmoment. Vilde ja Vine oli oodatult laupäeva õhtul rahvast täis. Saime väga mõnusa aknaaluse laua, kus polnudki melu nii häiriv. Vaatasime aknast välja ja ootasime toitu. Eelroog tuli üllatavalt kiiresti. Üldse on huvitav, et kõikides kohtades, kus me selle kampaania ajal oleme käinud, on teenindus kiire ja oleme umbes tunniga kõikjal hakkama saanud.

Eelroaks oli soolakoorikus küpsetaud juurseller, mille peal oli kõrvetatud sibula kreem, all murulaugukaste ja kaunistatud marineeritud sibula, kale kapsakrõpsu ning röstitud pähklitega. Tegin toidust jälle telefoniga foto - nägi päris hea välja. Maitses aga veel parem. Juurseller oli päris soe ja pehme, koos murulaugukastmega ja lisanditega oli iga suutäis nauding. Struktuuri andis juurde kale kapsakrõps. Mulle meeldisid eriti sibularõngad, mis andsid vürtsikust juurde. Kui millegi üle nuriseda, siis jah - kapsakrõpsud polnud väga muredad ja kippusid suulakke kinni jääma, kuid see oli toidu juures kõige väiksem viga, maitse oli eriline ja hea. Polnud arugi saada, et see oli täielikult taimetoit. Hinne viis võibolla õige väikese miinusega.

Põhiroaks oli esmakordselt sellel aastal kala, Mäletan, et eelmistel aastatel oli ka siinsamas kala … koha vist. Seekord pakuti ürdikoorikus hiidlesta, mis serveeriti koos peale asetaud marineeritud munakollasega. Te ei lugenud valesti - marineeritud munakollasega. Maitses nagu poolkõvaks keedetud munakollane koos soolaga … aga vähemalt nimi oli üllatav. Lisandiks oli kartulikroketiriba, mille peal oli tillimajonees ja marineeritud kurgitükid läbisegi sibulatükikestega. Kala kõrval laius sidrunheinakaste loik. Kala koos munaga maitses nagu paneeritud kala ikka. Ürdikoorik oleks võinud natuke rohkem ürdisem olla. Koos sidrunheinakastmega, mis oli hea hapukas, oli kala täitsa maitsekas. Kartulikroket koos selle peal olevate lisanditega maitses hästi, kuid majoneesi maitse oli liiga domineeriv. Kurgi- ja sibulatükikesed andsid nii struktuuri kui maitset, kuid ka nende maitse kahvatus tillimajoneesi kõrval. Seekord vaidlesime abikaasaga kaua, mina tahtsin panna viis miinus ja naine nelja. Nagu abielumehed teavad, on naisele õigem järele anda. Panime konsensuse alusel (nagu poliitikutele meeldib öelda) hindeks neli pluss.

Magustoidu osas meil aga eriarvamusi polnud. Choux bun, mille sees oli mandlikreem ja ümber vaarika-mündikaste maitses oivaliselt. Küpsetatud šokolaaditükikeste, mis olid taldrikuäärtel kaunistuseks, maitse jäi pärast magustoidu lõpetamistki suhu. Soovisime ettekandjalt teada, mis on Choux bun ja saime vastuseks, et muretaignaga kaetud tuuletasku. Muretainast oleks võinud isegi natuke rohkem olla, siis oleks seda toitu olnud mõnusam süüa. Kuid maitse oli eriline ja hea. Hinne viis.

Homseni. Siis saate lugeda Dorpati ja Cafe Shakespeare Maitsva Tartu toitude nautimise muljeid.

  

Laupäeval isaga teha võib kõike, käia Sparglis ja süüa maitsvaid toite

Tegime lõunasöögi Sparglis. Nagu ikka sõime meie naisega Maitsva Tartu menüü roogi ja laps sai seekord kooreseid nuudleid lihapallidega, mis talle väga maitsesid. Mõnusalt vaikne on laupäeval lõuna ajal Sparglis, lisaks meile oli veel üks kahe lapsega pere söömas ja rohkem ei kedagi. Muusika mängis meeldivalt ja teenindajad sebisid ringi. Kõik oli mõnus kuni … hakkas kõrvalruumis tööle mingi kompressori mootor … hirmsa müraga. Ja nii iga 10-15 minuti järel. Ootamatult ja valjusti. Lastele oli tehtud juurde mängutuba, kus oli liumägi ja mängumaja. Väiksele poisile täitsa meeldis. Selline miljöö siis Sparglis.

Kui roogade juurde minna, siis esimeseks toodi tuunikala-punapeedi tartar. Peal oli peedilehti ja mädarõikamajoneesi. Kui alguses olin selle toidu väärtuses ja maitses pisut kõhklev, siis süües hakkas maitse täitsa meeldima. Kõik oli tasakaalus ja kooskõlas. Peet tegi kalamaitset mahedamaks ja majonees andis maitset juurde. Peedilehed tõsi küll eriti ei maitsenud, kuid eks nad olidki rohkem kaunistuseks pandud. Igal juhul tekkis selle väikse eelroa lõpetamisel isu midagi veel süüa … kas see oli eelroa maitsest tingitud või selle väikesest kogusest … seda ma välja ei mõelnudki. Pärast lühikest arutamist abikaasaga leidsime ühiselt, et sellele eelroale võib panna tubli nelja ehk neli plussi.

Pearoog oli põdra antrekoot rosmariinikastme, süvaküpsetatud maapirni ja sibulakreemiga. Kui kellelgi on meelest läinud, mis on antrekoot, siis võib vikipeediast vaadata: "Antrekoot (prantsuse keeles entrecôte 'ribidevaheline') on veise seljatükist ribikondi vahelt lõigatud steek paksusega umbes 2 cm". Mõõtma seda lihatükki ei hakanud, kuid silma järgi oli tõesti umbes pooleteist-kahe sentimeetri paksune. Meil oli meeles veel hiljuti söödud eriti vintske põdralihatükk ühes teises esinduslikus restoranis ja sellepärast valmistusin ka seda liha jõuliselt närima, kuid … oh imet … liha oli meeldivalt pehme. Toit oli palistaud erinevate maitseainetega ja lisanditega. Küll oli seal kartulit, sibulat, sellerit ja mis koos liha ja kreemiga eriti hea tundus - jõhvikaid. Rosmariinikaste sobis liha juurde imeliselt. Kogu toit oli nauditav ning maitsekas. Tubli! Sellele toidule saab küll viie panna.

Lõpetuseks toodi magustoit, milleks oli rammus šokolaadi-maasikakook. Juurde oli pandud maasikasorbeed. Oli tõesti rammus kook ja lisaks ka selline hammaste külge hakkav eriliselt peene fraktsiooniga. Juurde lisatud maasika toormoos oli samuti selline tavaline. Maasikasorbe andis pisut hapukamat maitset ja õhulisemat fraktsiooni juurde, kuid eriliseks ei suutnud magustoitu muuta. Halb see ka polnud. Maitses nagu keskpärane šokolaadikook ikka. Kaalusin nelja ja kolme vahel. Tänu maasikasorbeele panin lõpuks ikka nelja ... miinusega.

Õhtul on meid ootamas Vilde ja Vine … paneme sauna küdema ja lähme nautima. Kui tagasi tuleme, siis saame saunas arutada, kuidas road maitsesid. Pärast sauna postitan mõtted blogisse.   

Täna õhtul restoranis Fii - nojah.

Fii restoran oli rahvast täis. Kõik lauad olid hõivatud ning mul oli hea meel, et meie broneering sai varakult tehtud. Mis oli väga meeldiv - vaatamata suurele rahvahulgale, oli restoranimelu vaikne ning sai vabalt omavahel suhelda. Huvitav, kuidas nad küll seda saavutavad? Kas ruumilise disainiga? Igal juhul tasub seda uurida, kuidas saab rahvarohkes ruumis müra summutada. Ka teenindus oli meeldiv, ettekandja oli sõbralik ja käitus professionaalselt. Vaade läbi klaasist seinade öisele äärelinnale rahulik ning muusika meeldiv. Keskkond sai väga hea hinde. Menüü, mille foto ma lisasin, oli kujundatud serveeritava toidu taustaga ning nägi täitsa hea välja. Tubli saavutus on see, et restoran pakkus toitu taimetoitlastele ja joogipaketti karsklastele. Mina jäin siiski vee juurde, sest siis on Maitsva Tartu toidukohad omavahel paremini võrreldavad.

Eelroog oli kartulivorm, kuhu peale oli puistatud kalamarja ning juurde kallas ettekandja väikesest kannukesest sooja šampanjakastet. Kartulivormi sees olid sarapuupähkli tükikesed, mis pisut andsid vormile head maitset, kuid kartul ise oli minu ja ka minu abikaasa hinnangul maitsestamata. Kalamari andis soolast ning kaste hapukat maitset, kuid domineeris ikka selline soolane kartul. Kaste ei suutnud maitset eriti mõjutada. Mis küll sellest roast arvata? Ei midagi erilist. Polnud elamus ega ei tekitanud isu … ka väljanägemine oli niruvõitu. Arutasime seda ja otsustasime panna toidule hindeks kolme. Selliselt esinduslikult restoranilt oleks rohkem oodanud. Millegipärast tuli meelde eelmine aasta, kui nad põhiroaks rammusat burgerit pakkusid.

Pearoaks olid sellel aastal pelmeenid, mille sisemus oli rebitud pardilihast. Pardiliha oli hästi maitsestatud. Lisandiks olev leem, maitseroheline ja maitsestatud hapukoor sobisid pelmeenide juurde. Peale pandud maitsekad hapukurgitükid sobisid samuti hästi teiste komponentidega. Kusagil pidi veel menüü järgi ka puravik olema, kuid selle asukohta ei suutnud ma tuvastada. Üllatusmoment jäi puudu. Kõik oli hea, kuid mitte midagi polnud erilist. Sõin need pelmeenid ära … muide lusikaga, sest toidu kõrval oli vaid see söögivahend, ja meelde tuli Singer Vingeri lauluke: " … ei midagi eeerilist". Kui me tellisime pelmeene tuntud sellele spetsialiseerunud kiirtoidukohast, oli maitseelamus ehk isegi suurem kui seekord restoran Fii Maitsva Tartu põhiroa puhul. Pearoa hinne on neli.

Magustoiduks oli leib & mustsõstar. Leivavaht/vahvel. Kahjuks jäi sellest toidust foto jäädvustamata ning Maitsva Tartu kodulehel kasutatud fotot ei tahtnud ka siia juurde panna, sest see oli teistsugune. Meie toidul oli vahvlid väikeste tükikestena leivavahu sisse pikitud, kuid kodulehel toodud fotol suure rõngana leivavahu peal. Ettekandja sõnul oli magustoidu juures kasutatud Tonga uba. Internetiavarustest leidsin Maaelu portaali, kus kirjutati lobaoast niimoodi: Lobauba – söödav võrsetipust mugulateni.
Lobauba ehk lablab on meile jõudnud uus liblikõieline köögivili, mis paelub kasvatajat oma kauni välimusega. Seda kutsutakse ka Egiptuse aedoaks, Austraalia herneks, Tonga oaks või hüatsintoaks, aga ka punaoaks. Olgu mis selle oa nimed ka on, ei saanud me aru, kus seda kasutati. Vist oli purustatud leivavahu sisse. Lisatud mustsõstrad andsid leivavahule hapukat maitset ning peale pandud vahvlitükid lisasid struktuuri. Mingid jänesekapsa laadsed lehekesed olid ka seal, kuid nende nimetust ei õnnestunud tuvastada … võibolla olidki Tonga oad? Sõime magustoidu ära ja panime hindeks nelja. Rohkem polnud see kindlasti väärt. Ma üldiselt armastan leivasuppi, kuid see vaht jäi minu lemmikule alla.

Selline "nojah" tunne siis Fii´st. Pole viga, ütleb minus olev optimist, neil on arenguruumi. Homme ja ülehomme ootab meid jälle nädalavahetuse söögimaraton. Neli Maitsva Tartu söögikohta kahe päevaga. Eks te saate nende kohta järgnevatel päevadel lugeda ...  

UmbRohus pole enne kella kolme mõtet "Maitsva Tartu" menüüd küsida

Täna hommikul tuli mõte, et võiks lõuna ajal UmbRohus ära käia. Eelmine kord, kui õhtul käisime, oli ruum tõsiselt ülerahvastatud ja lootsin, et lõuna ajal on seal rohkem ruumi. Mõeldud-tehtud. Helistasin abikaasale ja uurisin, kas ta saab tulla ning jaatavat vastust kuuldes täitsin broneerimisvormi, mille ma UmbRohu kodulehelt leidsin. Broneeringu ajaks kirjutasin 12.00 ja jaotusse "Sinu soovid, mõtted" panin kirja: "Maitsva Tartu menüü". Ja posti tuli kell 10.51 minu meiliboksi kiri: "Tere, Teie broneering valitud kuupäevaks on kinnitatud. Kohtume varsti, Restoran-vinoteek Umb Roht". Korras, mõtlesin mina ja kell 11.58 sisenesin koos abikaasaga söögikohta. Kuna keegi kohti näitama ei tulnud ja broneeringuga lauda polnud näha, siis istusime suvalise laua taha maha ja ootasime ettekandjat. Ruum oli laudu ja rahvast täis ning eriti hubaselt ennast seal tunda ei saanud. Mõne minuti pärast tuligi ettekandja ja kui me ütlesime, et soovime Maitsva Tartu menüüd, siis teatas ta rõõmsalt: "Maitsvat Tartut" pakume alates kella kolmest". Vot oli üllatus, ütlesin talle, et ma ju kirjutasin, et tuleme Maitsva Tartu toite sööma. Hakkasime juba tõusma ja lahkuma, kui ettekandja tuli tagasi ja ütles, et me saame ikka oma soovitud toidud kätte. Istusime siis tagasi ja umbes viie minuti pärast oligi meil eelroog laual.



Foto Maitsva Tartu lehelt

Kartulikrõps & juust, muna/parmesan/õun - nii oli selle roa ametlik nimi. Vaatasin seda eelrooga ja vaatasin fotot Maitsva Tartu veebilehel … vaatasin veelkord fotot ja veelkord toitu … no ei ole sama mis fotol. Isegi nõu, mille seest serveeriti oli erinev. Aga vaadake ise. Ülemine foto on toidust, mis lauale toodi ja alumine on toit, mis oli kodulehel. Leidke 10 erinevust.

Aga olgu selle välimusega kuidas on, kuid lisaks oli ka sisu erinev. Leidsin kartulikrõpsud, mis olid soolased, kõvad ja külmad, mingi juustuvõide sarnase olluse, mis oli rammus ja soolane ja külm ning kahe juustuhunniku vahel oli muna, mis oli samuti külm. Ju see eeltoit pidigi külm olema … aga parmesani juustu, mis on teadupoolest väga erilise ja tugeva maitsega ning õuna, mis ehk oleks isegi toitu natuke maitsekamaks teinud, ei leidnud ma kusagilt. Seda eelrooga süües mõtlesin mitu korda, et kas ma ikka tahan seda … või jätan alles. Mina ikka pingutasin ära, kuid abikaasa jättis suurema osa söömata. Kurbusega pean tõdema, et panen hindeks esimese ühe.

Põhirooga ootasime pisut kauem ja arutasime, et mis nüüd küll meid ootab.  Põhiroaks oli Lammas & Pipar, kus oli juures kaste, juurselleri püree ja peal rohkelt maitseaineid. Eelroa kogemus veel suus võtsin esimese suutäie ja minu üllatus oli suur, kui Uus-Maeremaa lamba liha (nagu ettekandja väitis) oli mõnusalt mahlane ja pehme ning "kasuka maitset" polnud üldse. Vürtsid, mis olid pipra peal ja kastmes, olid hästi valitud ja andsid toidule nauditava maitse ning juurselleri püree oli samuti väga maitsekas ja hea. Ka toidu kogus oli paras, kahest lihatükist koos lisanditega saime kõhu mõnusalt täis. Nii üllatav kontrast - eeltoit sai hindeks ühe ja pearoog viie.

Magustoiduks sõime šokolaadi & cointreau´d - valge šokolaad/sidrun/suhkrumandlid. Valge šokolaadi pallike, mille sees oli apelsinikreem (loodan, et mäletasin õigesti, mida ettekandja ütles) oli hea. Kui aga juurde võtsime õhulist sidrunivahtu, siis oli kooslus väga hea. Pisut üllatavad olid ka toitu kaunistavad liistakud, mille osas oli ootus, et need on magusad … kuid oh ei, hoopis hapukad. Hea magustoit … ka sellele võib panna viie, sest oli nii maitsekust, kuju kui ka üllatusmoment oli juures.

Sellised seiklused siis meil söögikohas Umb Roht. Kuna ei selle söögikoha kodulehel ega ka Maitsva Tartu veeilehel pole kirjas, et enne kella kolme Maitsva Tartu menüüd pole, siis on siinkohal hea kõigile teatada: " UmbRohus pole enne kella kolme mõtet Maitsva Tartu menüüd küsida ".

Chez Andre´ suudab alati üllatada nii maitsete kui serveerimisega

Klaasist vihmapiisad oli kirjas Cez Andre´ menüü pealkirja all. Kui ma seda lugesin, siis ei osanud sellest midagi arvata. Aga kui toodi esimene roog lauale, mida selles toidukohas nimetati starteriks, sain kohe aru, et tegemist on serveerimisviisi kirjeldusega. Nii eelroog kui magustoit olid paigaldatud klaasist veetilkade sisse. Väga omapärane. See, kas süüa otse veetilgast või siis valada roog taldrikule, on sööja otsustada. Meie valisime esimese toidu puhul taldrikule valamise, sest siis oli salatit parem kätte saada. Söömaaja lõpus kuulsime me Andruselt, kui raske oli neid komponente sinna klaaskuuli saada... palju raskem kui välja võtta.

Oreo-salat pärlite ja helvestega – prosciutto singi, mango,  mahesoolakurgi,  poblano pipar ja  krõmps Oreo pärlite ja helvestega, innovatiivsel meetodil valmistatud kaste. Niimoodi kõlas selle toidu nimetus menüüs.

Kuid kui seda sööma asusime, siis selgus, et menüüs oli antud vaid osake komponentidest - ehk kõige silmatorkavamad. Kelner soovitas salati kenasti läbi segada ning seda me ka tegime. Kui maitsta neid komponente eraldi - näiteks võtta singisuutäis, siis see tundus soolane ja kui võtta mangotükike, siis see oli magus ja kui üle doseerida kastet, siis jäi veiniäädika maitse suhu. Kui võtta erinevatest komponentidest segatud suutäis koos mõõduka koguse kastmega, oli maitsekompott väga hea. Huvitavaks tegid toidu väikesed krõmpsuvad Oreo küpsised. Kahjuks tegin ma vea - lisasin salatile veel ekstrakoguse kastet ja sellepärast jäi minu roas domineerima kaste maitse. Abikaasa segas salati kokku klaaskuulis olnud komponentidest ja tema segu tulemus oli palju parem. Iga juhul jäi pärast salati söömist suhu mõnus, kergelt magus ja samas vürtsine maitse. Eelroaks väga sobiv salat … nagu ma juba varasemates blogides olen maininud, on eelroa eesmärgiks isu tekitamine. Hindeks sai viis, kuid väikese miinusega. Miinust poleks olnud kui lisakastet poleks serveeritud.

 

Põhiroaks oli veel pikema komponentide loeteluga toit: laimi-kammkarp, sea sisefilee mini-tournedos, hõrk coleslaw, french toast brülee veiselihaga, söekartul, kreemjas safranikaste ja pronks popkorn … tõsine maitsete sümfoonia.  Sellisel roal on tugevuseks see, et kui maitsed on omavahel hästi kokku sobitatud, siis on tulemus võrratu aga on ka nõrkus - nii palju erinevaid toitaineid kokku pannes võib sageli juhtuda, et mõni komponent sööjale ei maitse. Nii ka minu puhul juhtus - kammkarp toidu peal oli mulle täiesti vastuvõetamatu. Õnneks oli mul kaasas inimene, kellele kammkarp maitseb ning tema sai sellel õhtul söödud kaks kammkarpi. Muide, ka abikaasa ütles, et laimi või sidrunit oleks pidanud kammkarbi maitses rohkem olema.

Aga kui ma olin selle enda jaoks ebameeldiva olluse pealt ära andnud, oli toit fantastiline ja väga nauditav. Eriti hea oli liha alla pandud hõrk coleslaw, mis meenutas natuke vinegreti maitset, sest komponendid oli sarnased, kuid struktuur oli väga erinev. Kuulsime pärast söömist Andruselt, kuidas seda valmistatakse ja imestasime, kui palju pisikesi nüansse peab toidu valmistamisel silmas pidama, et toit saaks selline nagu me sõime. Veel oli väga sobivaks komponendiks munaroog ja loomulikult fantastiline safranikaste. Kartulid maitsesid suitsuselt ja koos teiste komponentidega andsid kokku tõesti erilise maitseelamuse. Nii et … vaatamata sellele ühele komponendile, millest ma kergesti loobusin, panen hindeks ikka viie. Sest kõik ülejäänud maitsed olid kokku sobivad ja fantastilised. Võibolla oleks pidanud ise kohe ütlema, et kammkarpi palun mitte panna. 

Lõpuks siis magustoit. See oli Chez Andre´pärl. Eton Mess – koduleeme marja-ratatouille (vikipedia andmetel on ratatouille   hautis köögiviljadest, kuid siin vist hautis marjadest), imelised krõmps-beseed, kohviga röstitud šokolaad, velvet-biskviit, serveeritud siidja kohupiima-mandli sabayon´iga maitses väga hästi. Kui juba võõrsõnadega kirjeldatud toitude lahti seletamiseks läks, siis sabayon kaste on valmistatud munakollastest ja mahlast. Selle valmistamine on keeruline ja harjutamist nõudev, kuid Chez Andre´ kokad olid sellega hästi hakkama saanud. Kaste oli võrratu.

Sõime desserti otse klaasist vihmapiisast. Soovitame ka siin võtta ühte suutäite erinevaid komponente, sest kui kaste oli pisut magusam, siis veepiisa põhjas olev marja-ratatouille oli hapukas ning vahekihis olev kohupiim tasakaalustas maitsete tugevust. Maitsete kogum oli võrratu. Raske kohe seda elamust kirjeldada. Viis pluss.

Kui nüüd lisada veel roogadele väga mõnus teenindus,  mis päädis pika vestlusega peakokaga, siis on tulemuseks esimene täiesti viieline söögikoht. Loodan siiralt, et see ei jää viimaseks. Homme on meil tantsutrenn ja ülehomme Ihaste Seltsi üldkoosolek. Seega läheme järgmisena Maitsva Tartu menüüd nautima alles reedel. Seni aga saate minna ise järgi proovima ...

Rahuliku ja hubase õhkkonna armastajatel soovitame esmaspäeva õhtul Polpo´sse minna.

Esmaspäeva õhtune Polpo oli meeldivalt tühi ja vaikne. Ainult kahes lauas peale meie oli külastajaid ning need asusid meist nii kaugel, et polnud vaja "kuuldemängu" kuulata. Muusika oli rahulik, isegi pisut uinutav ja mis oli meeldiv - ettekandjal oli meie jaoks aega. Kuna teenindatavaid laudasid oli vähe, siis peatus ta meie juures sageli ning saime vestelda nii toitude teemal kui ka teiste toidukohtade pakutavast. Väga meeldiv teenindus. Üldisele keskkonnale võib vabalt viie panna … kuid tundub, et selle põhjuseks oli lisaks muule ka esmaspäev ja kuu algus. Nagu ettekandja lõpus ütles: "Nädalalõppudel on Polpo igal õhtul täielikult broneeritud".

Nüüd siis toitude juurde. Eelroog oli röstitud lillkapsas, mille all olid krõbedad läätsed, seenejuust Nopri talust ning sarapuupähkli tükikesed. Lisaks oli ka selliseid väikseid marineeritud lillkapsa tükikesi. Kõrval aga keefirikaste. Alustaks siis peamisest ehk lillkapsast. Ettekandja sõnul oli see esmalt soolaga blanšeeritud … Vikipeedia andmetel on Blanšeerimine (prantsuse keeles blanchir “valgendama”)  toiduainete (enamasti puu- ja köögiviljade, samuti mõnede kalaliikide) lühiajaline (mõnekümnest sekundist mõne minutini) töötlemine (nn "kuumehmatamine") keeva vee või auruga ning järgnev külma vee all kastmine keemisprotsessi kiireks peatamiseks. Ütleme siis et lillkapsas oli kuumehmatatud ja seejärel röstitud. Maitses hästi ja oli mõnusalt krõmps. Ka lillkapsa all olev lisandikuhi sobis hästi nii jogurtikastme kui ka lillkapsaga. Krõmpsud läätsed lisasid toidule struktuuri ja maitsete kogum oli väga isutekitava loomuga … nagu ühele eelroale kohane. Üllatuse moment oli ka sees - just mõeldes sellele lisandi segule. seega hindeks viis. Üks õnnestunud eelroog Polpo peakokalt.

Põhiroaks serveeriti põdraliha Wellington koos brokoli, lilla kartuli ja kadakakastega. Põdraliha valik oli julge otsus, sest ulukiliha on raske valmistada niimoodi, et see oleks ühtlaselt mahlane ja samas pehme. Kahjuks ei suutnud kokk sellega hakkama saada - liha oli küll mõnusalt mahlane ja seest punane, kuid äärmiselt vintske. Soovitame teistele Polpo Maitsva Tartu proovijatele - lõigake lihatükid võimalikult väikesteks, sest hambad võivad liha peenestamiseks liiga nüriks jääda. NB! Nuga oli meeldivalt terav. Ka liha ümber olnud tainas ei sobinud maitselt muude komponentidega eriti kokku. Sain ettekandjalt pipart toidu peale ja see tegi nii liha kui seda ümbritseva taina minu jaoks maitsekamaks. Lillasid kartuleid oli paar tükki, need olid head … tuletasid mulle meelde kunagist Võrumaal kasvatatud sorti "väikõnõ verrev" … nagu meie seda nimetasime. Juurselleri viilakad ja brokoli sobisid kastmega hästi. Kõige meeldejäävamaks tegid prae aga kuidagi eriliselt valmistatud (võibolla samuti kuumehmatatud) pihlakamarjad. Need andsid nii lihale maitset kui sobisid kokku ka brokoli ja kartuliga. Koka julge pealehakkamise eest saab toit hindeks nelja. Soovituseks oleks muuta taigna maitsestamist (kui Wellingtoni retsept seda lubab) ning "võluda" liha pehmemaks, kõik muu oli maitsekas ja meeldiv.

Ja siis toodi magustoit. Vot see oli alles superhea … siiamaani on meeldiv maitse suus. Magustoiduks oli Tikri tart (muretaigna korvike), koos valge šokolaadi kreemi, kiivilõikude ja peale pandud kummelibesee tükkidega. Nii tasakaalus hapu-magusat magustoitu pole kaua söönud. Valge šokolaadi kreem polnud koos tikriga üldse magus ja kiivid andsid juurde erilist hapukust. Beseed ja korvikese muretaigen lisasid nii maitset kui struktuuri. Nautisid seda magustoitu väikeste suutäitena nii kaua kui sain. Imehea … tekkis mõte minna Polposse eraldi vaid seda magustoitu sööma. Mis te arvate, mis ma sellele hindeks panin …. viis plusssssssssssss. Aitäh kokale selle maitseelamuse eest. Kindlasti pretendeerib see magustoit meie selle aasta parima magustoidu tiitlile.

Homme ootab meid Chez Andre´. Huvitav millega Andrus meid sellel aastal üllatab? Eks homme näeme ja tunneme ...

Mõnus lõuna kahele kohvik-restos JOP

Kohvik resto JOP on oma nimest Antoniuse ära võtnud, ju siis oli eksitav, sest Antoniuse restoran on ka Tartus olemas. Otsisin kodulehelt hommikul numbri ja helistasin alates 9.20-st kuni 11.45-ni oma kümmekond korda, kui mitte rohkem, et saaks aja lõunaks kinni panna. Aga ei, kuna toidukoht avatakse kell 12, siis sain alles 11.45 ühendust ning mulle anti teada, et oleme oodatud Maitsva Tartu pakkumist nautima. Tõsi, enne küsis telefonile vastaja kokalt järgi, kas tal on meile roogasid pakkuda. Oli.

Eelroaks oli esimest korda kolme aastase Maitsva Tartu toitude proovimise jooksul supp. Peedisupp, mille kõrval oli kuivatatud odrakaraskiviil sibulapatee, röstitud sibula ja mädarõikakreemiga. Peal peedileht … huvitav, peedilehti oleme sellel aastal kohanud juba nelja toidu juures erinevates söögikohtades!? Kas see on selle aasta trend?

Peedisupp ise koosnes kahest osast. Punane osa oli peedipüreesupp, mis meenutas väga borši maitset, see oli tehtud punapeedist ja teine osa oli hele, kelneri sõnul vahustatud valge peet. Igal juhul need kaks supi osa sobisid hästi. Punapeedisupp oli suhteliselt äädikane ja tugeva maitsega, valge aga leevendas seda maitset. Valget osa aga oli pisut vähe, sest lõpuks jäi alles ainult punane tugevamaitseline supp.  Krõbe odrakaraskikuivik oli hea koos kõigi nende kreemitupsudega, kuid ka see sai kiiresti otsa.

Hindamine? Huvitav eelroog. Oleks valget osa rohkem olnud, oleks viie pannud, nüüd peab aga see roog piirduma neljaga.

Pearoaks serveeriti meile Andri-Peedo talu kitselihast pikkpoissi, mille kohta ütles kelner kohe, et see pole tavaline. Ja polnud ka … pikkpoisi maitsestamine oli eriline. Pikkpoisipalli sees oli poolpehmeks keedetud muna ja üle oli pall puistatud riivitud kitsejuustuga. Minu pikkpoisis oli muskaatpähklit pisut rohkem … arutasime tükk aega, kas on muskaatpähklit palju või mitte ja alles siis, kui olime vahetanud pikkpoisitükikesed, leidsime, et minul ongi tugev muskaatpähkli maitse ja abikaasal mitte. Vot. Kõik pakutavad toidud polegi analoogilised. Kuid pikkpoiss oli mahlane ja maitsekas. Juurde oli serveeritud sinine kartulipüree, mis oli valmistatud kartulist ja sinisest kapsast. Veel oli taldrikul stuuvitud porgandid ning kapsas (struuvitud on siis kelneri sõnul võis praetud) ja imehea mustsõstrakaste. Soovitakski selle roa maitsjatel võtta pikkpoisisuutäis koos juustu, kaste ja püreega …. mmm mul tuli vesi suhu, kui seda kirjutasin. Väga hea. Viis.

Magustoiduks oli jõhvikaparfee tumeda šokolaadiga. Parfee on nagu jäätis ehk algained vahustatakse ja külmutatakse kiirelt. Jäätise või parfee all oli segu mündilehtedest, vaarikatest ja šokolaadibrownie tükkidest. Kõrval mõnusalt hapu jõhvikamoos. Just moos ja vaarikad olid need komponendid, mid andsid jäätisele ja brownitükkidele hapukat maitset juurde, muidu oleks liiga magus olnud. Hea magustoit. Ainult üllatuse moment jäi väikeseks. olen ennegi korduvalt söönud šokolaadibrowniet, jäätis ehk parfee oli hea, kuid mitte eriline ja kokku oli hea magustoit … kuid mitte eriline. Kaalusin kaua, kas panna hindeks neli pluss või viis miinus ja abikaasa veenva argumenteeritud soovituse põhjal jäi hindeks viis miinus.

Mõnus lõunasöök oli. Ei kahetse. Seda enam, et see sai meil kiiruga vahele võetud, muidu oleks sinna alles reedel saanud minna. Soovitame teilegi kohvik-restot JOP.

 

Meat Market kummutas meie eelarvamused

Nädalavahetuse toidukohtade ralli lõpetas Meat Market. Kahe päevaga neli Maitsva Tartu pakkumist ära süüa on omaette kangelastegu ja kõhule pisut koormav. Eks proovisid kokad ikka kasutada erilisi tooraine ja maitseaine segusid, mis kõhus moodustasid paraja kompoti. Teenindus Meat Marketis oli väga tasemel, ära minnes oli isegi piinlik, et polnud taskus väikesi rahatähti tipi jätmiseks. Nii kelner kui ka peakokk, kes ise pearoa ja magustoidu lauda tõi, olid väga lahked ja arutasid koos meiega toidu koostisosade üle. Muusika oli täpselt nii vali, et ei seganud jutuajamist. Meeldiv keskkond toidu nautimiseks. Maitsva tartu toitude tutvustamiseks oli koostatud kõrval nähtav leht, kuhu peakokk oli pannud kirja oma mõtted toitudest.

Eelroaks pakuti pardimaksa kirss/brioch ´iga. Brioch on googli andmetel prantsusepärane küpsetis, mille põhilised koostisosad on jahu, muna, või, piim, vesi ja koor. Kui see nüüd eesti keelde tõlkida, siis peaks olema tegemist saiaga. Ja tõesti - peedina kujutatud pardimaksapalli kõrval olid saiatükikesed. Kirssi oli kasutatud želeena, mis ümbritses pardimaksapalli ja muutis selle ilusaks punaseks. "Peedi" all oli aga pähklipuru. Abikaasa leidis kohe õige pakutud toidu manustamise meetodi. Ta pani pardimaksa segu saiale ning tõstis sinna peale natuke pähklipuru ja peedilehe ning toit oligi söömiseks valmis. Ma järgisin teda, ainult peedilehe jätsin panemata.

Kui tavaliselt on maks ikka pisut kibeda varjundiga, siis see pakutud pardimaksapasteet (võib seda ehk pasteediks nimetada) oli täiesti mõruvaba. See maitses koos saia ja pähklipuruga ning loomulikult kirsiželeega imeliselt. Koka julge mõte sai väga hea lahenduse - aitäh talle. Tõeline maitseelamus. Me polnud kiitusega kitsid. Ja hinde panime ka üksmeelselt viie. Seega oli kummutatud meie esimene eelarvamus - maks on mõru.

Pearoaks oli seapõsk musta togliatelle´ga ja seenetšipsidega . Väga huvitavalt kujundatud roog, vaadake ise kõrvalolevalt fotolt. Muide, siga oli jälle Iberia must siga, huvitav kas Eestis enam sigu polegi … pärast seakatku? Seapõsest on mul ema süldivalmistamise juurest ettekujutus kui pehmest massist, mille süldi jaoks tükikesteks lõikamine oli äärmiselt ebameeldiv tegevus. Meat Marketi kokk aga oli suutnud põsest teha mõnusalt tahke ja lõigatava lihatüki, mis ehk üksikult võetuna oli natuke vähe maitsekas, kuid koos kuivatatud seentega ja togliatelle´ga maitses päris hästi. Togliatelle, kes veel ei tea, on eriline pastasort, millest saab valmistada erinevaid pastaroogasid. Siin toidu juurde pakutud must pasta koostises suutsime tuvastada tomatid, mingit laadi äädika ja veel midagi … Iseenesest sobis see põseliha juurde ja koos soolaste seentega andsid paraja maitseelamuse. Siiski tundus pastas olevat midagi pisut liiast või midagi puudus. Domineeris selline hapukas äädikane maitse. Proovisime peakokale oma maitsemõtteid edasi anda, kuid raske on seletada. Tema väitis, et need on suhteliselt lihtsad algained … ju siis ootasime mingit erilist maitsenüanssi. Oli mis ta oli, aga täitsa söödav pearoog oli. Viiest jäi õige natuke puudu, kuid tubli neli ikka. Teine eelarvamus, et seapõsk on selline sültjas mass, sai ümber lükatud.

Magustoiduks oli lumepallisupp sefiiri ja punase pipraga. Lumepallisupp, nagu peakokk oma tutvustuses ütles, on paljudel lapsepõlveroog. Ka abikaasa teadis rääkida lugusid lapsena kogetud lumepallisupi söömisest ja tema näoilme oli rääkides kergelt väljendades vastikust peegeldav. Minu lapsepõlves seda rooga pole … ju siis Võrumaa lõunapiiril seda väga sageli ei pakutud. Tõsine eelarvamus enne roa laualetoomist.

Ka see eelarvamus oli ennatlik. Koka interpretatsioon lumepallisupist oli täiesti eriline. Munavalge oli vormitud valgeteks maitsvateks pallikesteks (kokk ise ütles, et beseeks, kuid pigem olid pallid sefiiri moodi). Pallide kõrval oli väga maitsekas kaste, kus kokk väitis muuhulgas olevat nii punast pipart kui ka väike kogus brändit. Kastme sees aga oli šokolaadipuru, mis andis kastmele tahkust juurde ja sobis maitselt imehästi kokku nii kastme kui lumepallidega. See kaste oli selline hea hapukas ja lumepallid ning šokolaad magusad. Oh milline maitseelamus. Küsimusi pole, jälle kindel viis.

Meat marketis on julge ja tubli peakokk. Ta suutis kõik meie eelarvamused purustada ning pakutu oli vaimustav toiduelamus. Homme õhtul ootab meid Polpo. Sealsel kokal on raske ülesanne pärast Meat Marketi julgeid ja maitsvaid valikuid … eks homme näe.

Restoran Tšehhovi küülikuliha oli väga hõrk.

Pühapäevane lõunasöök oli jälle kogupereeine. Saime pisut varem kohale ning pidime Raekoja platsil mõned minutid ringi jalutama, enne kui Tšehhov oma uksed avas. Üllatav oli, et juba lõuna ajal olid kõik lauad broneeritud. Õnneks olime mitu päeva ette endale viiese laua kinni pannud ja saime kenasti kohale istuda. Toite oodates saime kuulata venekeelseid laule Alla Pugatšova ja teiste solistide esituses. Milion-milion-milion alõh ros … teate ju küll. Muide laud oli koguni kaetud kuuele … Algas serveerimine nagu ikka leiva ja võiga. Rohke sidruniga veepudelid olid juba laual ootamas ning ei maksnud siin midagi. Väike sekeldus tekkis meil sellega, et või oli kasutamiseks väga tahke - seda polnud kuidagi võimalik leiva peale määrida, sest kuubikud olid kivikõvad. Proovisin siis kuubikut pisut küünlaleegi peal soojendada ja sain ikka kuidagi laiali aetud. Keskmine poistest pani aga võitükid kahe leivaviilu vahele ja hammustas siis kõike koos. Õnneks jäi see ainsaks ebameeldivaks üllatuseks.

Eelroaks toodi lauale marineeritud räim, mis oli aetud varda otsa ja torgatud siis käsitööleiva sisse. Kõrval olid mingid maitseainelehed, redisekrussid, ürdimajonees ja pirnikrõps. Räimerullide all olev maitses nagu marineeritud sibul. Vot ei saanudki aru, kas see oli sibul või mingi teine marineeritud toit - näiteks redisekrussid...  Marineeritud räim maitses nagu marineeritud räim. Ega olulist maitsevahet poest ostetud pakendatud marineeritud räimega polnud, lisandid olid head ja sobisid kokku kalaga ning koos moodustasid nad hea kerge suutäie. Igal juhul oli eelroog sobiv toit eelroaks. Ainult üllatust polnud. Kui kelner küsis, kuidas maitses, siis ütlesin ausalt - üllatust polnud. Tema aga väitis, et üllatus pidi peituma käsitööleivas … ju ma siis otsisin valest kohast. Tubli nelja sai sellele toidule ikka panna.

Pearoog oli õunahõnguline küülik koos kartuli-peedipüree, aedviljakangide ja veini-karrikastmega. Toit oli taldrikul väga kenasti serveeritud ning isu tekkis juba seda vaadates. Küüliku liha on väga raske valmistada, et see mahlane ja maitsekas oleks. Tšehhovi peakokk oli ülesandega väga hästi hakkama saanud. Liha oli pehme, mahlane ja maitsekas ning kõik lisandid olid selle juurde justkui loodud. Vot see oli toit, mida sai nautida. Pisut ehk segasid erineva suuruse ja kujuga kondid, kuid eks see kuulub jäneseliha juurde. Veini-karrikaste oli suisa võrratu. Kogusin selle taldrikult viimase piisani kokku ja nautisin koos küülikuliha ja kaalikaribadega. Ka kartuli-peedipüree maitse oli eriline. Võibolla peaks proovima kodus ka seda valmistada … ma poleks arvanudki, et nende kahe aedvilja segust nii head püreed saab. Selle toidu puhul ei saanud hindeks kuidagi alla viie panna. Tubli sooritus kokkadelt !

Magustoiduks oli sidrunikook koos maasika-coulis´ega, kuhu olid lisatud mõned värsked marjad, mille nime ma ei oska arvata ning kuivatatud sidrunitükid. Jälle tuli otsida abi internetiavarustest, et teada saada, mis on maasika-coulis. Vastuse leidsin kiiresti toidutare lehelt … tuleb välja, et see on tavaline maasika toormoos, kus maasikad purustatakse ja lisatakse tuhksuhkrut. Vot ei saa aru, miks on vajalik panna nii lihtsale toidule nii keeruline nimi. Sidrunikook oli sidrunimaitseline toorjuustukook … oleks ehk oodanud pisut hapukamat kooki … kuid liiga magus see kook ka polnud. Juurde lisatud kuivatatud sidrunilõigud aga andsid sellele magustoidule õige elamuse. Võttes koogitüki koos marjade ja sidrunilõiguga oli tulemuseks nauditav suutäis. Kahju ainult, et sidrunitükke iga suutäie jaoks ei jätkunud. Võtsin siis vee sees olnud sidunilõike, mis polnud kuivatatud, lisaks.  Igal juhul jäi sellest magustoidust suhu hea maitse ja koju minnes püsis maitse veel kaua-kaua ... hindeks viis … väikese miinusega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et see oli sellel aastal esimene toidukoht, kus sai toitusid nautida. Usun kindlalt, et see ei jää viimaseks.

 

Pierre kostitas meid eksootilise sealihaga

Teiseks "Maitsva Tartu" söögikohaks loosis Siim Rihard välja Pierre. Laud oli broneeritud kahele ja meid juhatati tagumisse saali, kus oli parajasti lisaks meile vaid ühe vanaproua sünnipäevapidu ja ämblikuvõrgud lampidel. Tekkis selline ajast puretud tunne. Muidu oli interjöör hubane ning muusika, mis ees saalis oli päris vali, oli taga meeldivalt vaikne. Ootasime veerand tunnikest oma eelrooga ning kuulasime naaberlauast kostvat "kuuldemängu". Pole viisakas teiste juttu kuulata, kuid mis Sa teed, kui nad nii innukalt vestlesid. Kelner teenindas mõlemat lauda ja kraamis ühe äsja lahkunud seltskonna jäänukeid ning tundus, et ega tal eriti meie jaoks aega polnud.

Saabus eelroog. Selleks olid Krõbedad räimed kodused kartulirattad / peedikreem / redis / vutimuna / parmesan / oliiviõli . Esimene mõte oli … jälle kala. Kuid seekord oli eelroog väga hästi maitsestatud - räimede all olevad kartulirattad ning juurde serveeritud peedikreem olid head. Arutasime abikaasaga tükk aega, et kas maitsestamiseks oli kasutatud mingit pipart või olid need kadakamarjad. Asi lahenes, kui küsisime kelnerilt, kes küsis kokalt … see oli roosa pipar. Igal juhul oli täpselt see maitseaine, mis selle eelroa eriliseks tegi. Mõeldes eelmise eelroa peale saime tõdeda, et oliiviõli oli lisatud mõõdukalt. Eelroa kogus oli ka kopsakas. Kokkuvõtteks siis tubli neli. Puudu jäi vaid mingi eriline maitseelamus … või oleme me lihtsalt heade toitudega ära hellitatud.

Põhiroaks pakuti meile Iberico siga 7h seapraad / kartuli mousseline / šampinjonid/ ahjuköögiviljad . Mul oli hea meel, et meil oli laud ette tellitud, sest seitse tundi liha valmimist oodata oleks liiast olnud.          

Küsisin kohe kelnerilt, et mis vahe on kartuli mousseline´l ja kartulipudrul. Loomulikult läks ta jälle koka käest järele pärima ja tuli tagasi teadmisega, et mousseline valmistatakse sidruni ja muskaatpähkliga. Hmm. Vaja proovida omavalmistatud kartulipudru sisse ka neid aineid lisada, siis on mousseline. Iberico siga pidi olema selline loom, kes elab vabas looduses ja sööb musti tõrusid. Igatahes peavad need tõrud küll päris rammusad olema, sest üle poole minu lihatükist oli pehme rasvkude ja lihatüki all ujus rasvaloik. Selleks, et saaks sellise lihatüki kuidagi kõrist alla, pidin juurde küsima ohtralt eestimaist musta leiba. Kaste iseenesest oli hea, kuigi samuti natuke rammus. Sidruniga immutatud seened ja maitsestatud tomatid sobisid omavahel hästi. Kartulipuder, mida nad mousseline´ks nimetasid, vähendas samuti natuke seda rammusust. Aga … kui ikka rooga, mida tahaks nautida, peab jõuga kõhtu suunama, siis ega üle kolme saa. Pärast söömist jäi tunne, et oleks nagu sularasva söönud.

Magustoitu nimetati Madagaskari kuumaks šokolaadiks, millele oli lisatud majajäätis ja kookosvahvlid ning kaunistatud šokolaadibiskviidi tükkidega. Kui ma Madagaskaril käisin, siis mulle küll sellist šokolaadi ei pakutud. Ehk on see ainult kohaliku kõrgklassi maiustus, mina olen ju tavainimene. Maitses see päris tavalise soojendatud šokolaadi moodi kuid kookospulkadega süües oli päris hea. Ka jäätisel polnud viga, oli teine selline hapukas ning sobis magusa šokolaadi juurde hästi. Hea magustoit. neli pluss, sest üllatust polnud.

Homme ootab meid jälle kaks einet. Loodan siiralt, et need pole nii rammusad kui tänased. Muidu võib ju paksuks minna ...