Kui meie varasemad kogemused Sparglist olid tagasihoidlikud, siis täna üllatas see toidukoht meid väga meeldivalt. Jõudsime pisut varem ning kohad polnud veel valmis. Kuid viie minutiga sai laud korda ja meid juhatati tahasaali, kus me kunagi polnud veel olnud. Väga viis saal oli. Mõnus muusika ja hea kujundus. Tõsi, poole kaheksast tuli sinna kolm suhteliselt iseteadlikku (loe kõvasti rääkivat) seltskonda, mis meie õhtusöögi rahu pisut rikkusid. Kuid olgem tolerantsed.
2024 veebruar tuleb taas kord kampaania Maitsev Tartu. Seitsmes hooaeg meie jaoks. Seekord natuke eriline, sest 2024 on Tartu Euroopa kultuuripealinn ning see mõjutab ka Maitsva Tartu kampaaniat. Planeerime koos abikaasaga seekord kõik 24 kampaanias osalevat toidukohta läbi käia ning anname siin blogis ülevaate kogetust. Kõik hinnangud ja arvamused on subjektiivsed ning lähtuvad kirjutaja kogemusest ja maitsemeelest.
laupäev, 13. veebruar 2021
Spargel üllatas väga meeldivalt
GMP Patisserie - lihtne prantsusepärane kohvik
Endise kaubahalli esimesel korrusel on lihtne prantsusepärane kohvik nimega GMP Patisserie. Eesti keeles tähendab patisserie saiakest. Seega selline saiakeste kohvik. Tutvustuses on öeldud, et pakutakse ka hommiku- ja lõunasööke ... mis on arusaadav, sest õhtusöögi jaoks on sisustus ja ruum liiga kõle. Õnneks juhtuski nii, et loos viis meid sinna lõunatama. Perelõuna jaoks on normaalne koht.
Eelroog oli selline pisike silindrike suurel-suurel taldrikul. Ma kohe ei tea, miks serveeritakse väikseid palasid tohutu suurtel taldrikutel?! See teeb ju toidukoguse vaadates veel väiksemaks. Tegelikult sai sellest päris mitu ampsu. Ja päris soolast ampsu. Suitsulõhe tartar oli soolane ja tugeva maitsega. Marineeritud kurk, sinepikreem, munakollane, marineeritud sibul ja krutoonid (ehk saiakuubikud) ei pääsenud oma maitsega üldse esile. Proovisin kõrvalprodukte ilma lõheta maitsta ja siis olid need täitsa head, kuid kõigist komponentidest komplekteeritud suutäis oli täielikult soolase suitsulõhe maiguga. Eelroaks see sobis, kuid siiski lihtsaks ja üheülbaliseks eelroaks. Panime hindeks nelja ... väikse avansiga. Pärast söömist mõtlesime, et oleks pidanud alguses lauale toodud ciabatta´t juurde võtma, oleks tasakaalustanud soolasust. Soovitan seda neile, kes selles toidukohas veel pole einestanud.
reede, 12. veebruar 2021
Trikster Tihases oli "kasukamaitseta" mahlane lambaliha ning hästi valmistatud luuüdijäätis
kolmapäev, 10. veebruar 2021
Pepe´s menüü nimeks võiks pigem olla "Kohutav Tartu"
Pepe´s, mis peaks olema justkui uus koht Tartus on tegelikult endine Umbroht, kus praktiliselt midagi pole muudetud ... kui nimi välja arvata. Lauad, lett, kujundus ja kõik muu olid samasugused nagu varem. Isegi lärm, mis Umbrohus oli väljakannatamatu, oli samasugune Pepe´s. Sellel ruumil lihtsalt on selline akustika, et pole võimalik isegi normaalselt kaaslasega lauas rääkida. Kelnerist, kellel oli veel mask ka ees, ei saanud eriti midagi aru.
Eelroog oli raviool või nagu menüüs kirjas oli Raviolo al’ Uovo... iseenesest oli see ricotta´ga täidetud suur pelmeenisarnane tasku ... mille kohta itaallased ütlevad raviool. Väljanägemine oli eelroal minu arvates kohutav, mingi vedelikus ujuv plönn. Peal oli toidul hulgaliselt vürtse ja parmesani juustu, mis andsid domineeriva maitse, sest ei ricotta ega raviooli ümber olnud kaste maitset vürtside tagant tunda polnud. Seletuseks veel, et ricotta on juustusarnase mass ja kaste oli menüüs ilusa nimega Mamm&Frukt Family Reserve Valge Sõstra kaste. Aga ära süüa kõlbas ja suus ei karjunud, panime hindeks nelja miinuse.Pearoaks oli täidetud kalmaar. Lisanditeks hulk köögivilju, maapirni-pastinaagi püree ja pisut kohalikku kalamarja. Nagu ka eelmisel roal, oli peal hulk maitserohelist. Välja nägi see toit oluliselt parem kui eelroog, kuid üsna pea sain aru, et välimus on petlik. Kui ma seda toitu noa ja kahvliga sööma hakkasin, selgus, et neid kalmaarirõngaid ei saa eriti lõigata, sest nende sees oli mingi niitjas aine. Proovisin siis suurema tüki suhu panna ja närida ... see oli viga ... ka hambad seda niitjat ollust läbi ei närinud ja suust välja võtta ka ei tahtnud. Neelasin alla ... jube tunne oli, kuidas osa niiti oli suus, osa kurgus ja see kõik oli ümbritsetud sültjast kalmaarimassist. Õnneks oli kalmaari all hulk suhteliselt vürtsist kastet, mida peale võttes sain kuidagi suutäie alla. Proovisin teist suutäit, et ehk esimene oli mulle selline juhtunud, ei midagi paremat. Jälle päästis Pühaste Vulina kaste mind halvimast. Kolmandat kalmaarirõngast proovisin rohkem uurida, et aru saada, mis see viga seal on ja jäädvustasin tulemuse järgmisel fotol ... mis te arvate, mis see on ? ... mina ei tea. Võibolla peabki kalmaar selline olema ?Igal juhul mulle see ei maitsenud. Kui ma kelnerile oma muret kurtsin, oli viimane positiivne ... ka see olla elamus. Kuid kas selliseid elamusi ma Maitsva Tartu raames otsima tulin? Pigem ikka mitte. Ütlesin kelnerile ausalt, et see toit ei maitsenud mulle. Võibolla koos veiniga oleks see toit tõesti paremini alla läinud, kuid ainult selle nimel ei tahaks oma karskest eluviisist küll loobuda. huvitav oli asjaolu, et kalmaari kõrvale toodi kõrvallauale saia, kuid meid jäeti ka sellest päästerõngast ilma. Ju siis tahtis kelner eksperimenteerida ... mis näo me teeme. Tegime pahase näo ja panime hindeks kahe miinuse.
Magustoiduks oli Meekook. Meekärg mandlibiskviidi, rummi-rosina jäätise ja Peninuki Quince Soda kreemiga. Panin selle kirja, sest mulle tundus, et meekooki polnud selles toidus kusagil. Olid mingi saialaadsed tükid, mis ehk olidki saiatükid, siis see ilusa nimega kreem, mille kohta ei oska midagi arvata ning suur hulk rummi-rosina jäätist, mille maitse oli nii intensiivne, et seda koos teiste komponentiga koos süües oli tunda vaid jäätise maitset. Ja siis olid selles toidus kivikõvad tükid, mis ma alguses päris söömata jätsin, kuid siis lõpuks ikka hammaste vahel puruks tegin... vaesed hambad. Kelner hiljem selgitas, et need ollagi sulatatud kärjetükid. Nojah. Magustoidule sai hindeks pandud kolm.
Kokkuvõtteks kohutav elamus. Jõudsin koju ja võtsin paar ampsu abikaasa poolt lastele tehtud hakkliha-kapsa hautist, et inimese tunnet tagasi saada. Vaatasin siis, mis hindeid sai Umbroht menüü 2018 ja 2020 ning mõtlesin, et mitte s...gi pole muutunud. Vabandan väljenduse pärast.
teisipäev, 9. veebruar 2021
Suurepäraselt valmistatud veiseliha Entri´s ...
Entris olime me teisipäeva õhtul kell 18.15-19.30 ainsad külastajad. Huvitav. Nagu hiljem selgus, olid Entri Maitsva Tartu menüü toidud väga maitsvad. Interjöör samuti meeldiv ning teenindus tasemel. Aga külastajaid polnud ...
esmaspäev, 8. veebruar 2021
Vana hea Taverna interjöör pole suurt muutunud ...
Uus Maitsva Tartu kuu (võiks hakata veebruari nimetama niimoodi) nädal algas Taverna külastusega. Seda söögikohta mäletan ma kui pizzarestorani, kuid tundub, et tänaseks on nad oma menüüd oluliselt laiendanud. Ei mäletagi, millal seal viimati käisin ... ikka oma viisteist aastat tagasi ... kui mitte rohkem. Ega sisekujunduses palju muutunud polnud.
pühapäev, 7. veebruar 2021
Gustav Gastro teine korrus on mõnusalt rahulik
Gustav Gastro pole õhtusöögiks vist kõige parem koht, kuid loosi tahtel sõime seal pühapäeva õhtusöögi. Õnneks paigutati meid teisele korrusele, mis on palju rahulikum ja hubasem kui esimene korrus, kus on suured klaasaknad otse tiheda liikumisega tänavale. Kõrvallauas lahendasid põhikooli lõpuklassi tüdrukud matemaatikaülesandeid. Teadsin. Neid olin vanema poisiga koos just lahendanud.
Eelroog oli lihtne ja eestimaine. Samas väga oskuslikult kaunistatud ning maitsev. Kõige all oli juustuse kartulivormi silinder, mida kahjuks fotolt näha pole. Selle pael suur ja dekoratiivne köömnekrõps, mis oli toidu kui terviku osas väga oluline, sest andis pehmetele komponentidele struktuuri juurde. Krõpsu peal oli kuhil soolarääbise haket, kus lisaks kalale oli lisatud sibulat, kurki ja mitmeid muid põhi- ja maitseaineid, mida kõiki ei õnnestunudki tuvastada, kuid mis koosmõjus andsid väga hea sahmaka maitsekat ja vürtsist eelrooga. Just selline isutekitaja on eelroa oluline osa. Kõrval oli veel suitsune hapukoor, mis sobis imehästi kartuli ja kalahakke seguga. Kuid soovitan seda hapukoort kahvliotsatäis niisama proovida. Täiesti omapärase struktuuri ja maitsega hapukoor. Kusjuures väga hea erilise maitsega. Küsisin ettekandjalt järele, kuidas seda valmistati ja kui ta tagasi tuli, siis seletas. Protsess oli nii pikk ja keeruline, et ei jäänud meelde. Igatahes oli selles protsessis kaks etappi - suitsutamine erilises suitsunõus ja ööpäevane nõrutamine. Väga tubli saavutus kokalt. Hindeks viis. Ah jaa ... unustasin, et kaunistuses oli veel punapeedi tolmu ... Põhiroog oli taas lihaveisetükike, seekord antrekoot. kahe lihatüki kõrval oli suures valikus lisandeid - kolme sorti kastet ... veini-, murulaugu. ja karulaugu kaste ning hulk võiseid aedvilju, millest jäi meelde mingi kapsas, porgand, peet ja punane sibul. Oli põhjust kombineerida erinevaid lisandeid ja leida maitseelamusi. Lisandid olid tõsiselt hästi tehtud ja sobisid nii omavahel kui lihaga. Eriti hea oli veinikaste, seda just viskoossuselt ... tavaliselt on veinikastmed liiga vedelad, kuid see oli mõnusalt tummine. Kuid liha maitse oli kahjuks "ära tapetud" ehk liha oli liiast küpsetatud. Antrekoot on selline õrn ribidevaheline lihatükk, mida tuleks küpsetamisel pigem kuumaga ehmatada kui pikalt praadida. Nii nagu natuke üle läheb, nii muutub liha kohe maitsetumaks ja tuimemaks. Pean mainima, et Liivimaa Lihaveise antrekoot on hästi valmistades eriliselt hea - sellel puuduvad rasvakelmed ja see on äärmiselt maitsekas. Kahju, et siin kokal käsi väärahtas. Tänu suurepärastele erinevatele lisanditele ja kastmetele sain hindeks panna nelja. Magustoit: Brüleekreem kaneelise ahjuõuna, purjus punase sõstra ja õrnalt tšillise suhkrukaramelliga ... maitses nagu brüleekreem ahjuõunaga. Suhkrukaramell, mis tavaliselt on sulatatud brüleekreemi peale, oli siin pandud püsti brüleekreemi sisse. Kirjas oli, et see peaks olema õrnalt tšilline ... oli nii õrnalt, et ei tundnudki. Punased sõstrad olla brändiga purju joodetud ... ka neil polnud brändi maitset tunda või siis oli punasesõstra hapu maitse brändist tugevam. Mis kokkuvõtteks. Hea oli. Kuid ei üllatanud ega polnud eriline. Saime teada, et brüleekreem sobib ahjuõunaga. Hindeks neli. Koju sõites arvutasime kokku, et ohoo, see oli kümnes koht külastada selle aasta Maitsva Tartu raames. Võiks tähistada. Läheks kuhugi sööma 😂.
Mõnusas ja rahulikus Cafe Shakespeare´s oli tore perega lõunastada
Eelroog oli menüü põhjal: Suitsune pardifilee. Peedi carpaccio / Luxvegi mikrovõrsete salat „Sensatsiooniline” / Andre Grand Old juust. Menüüs oli mainimata vinegretikaste, mida oli nii lihaviilakatel kui pisut maitserohelisel. Toit oli hästi kujundatud ning meeldiva tutvustusega serveeritud. Maitse poolest jäi aga mulle natuke lahjaks. Rõhutan just mulle, sest nii abikaasa kui ka vanem poeg jäid eelroaga väga rahule. Minu arust oleks võinud maitserohelisele pisut tugevamaitselisemat kastet peale valada või siis kasutada veel tugevama maitsega juustu. Ei saa öelda, et maitsed ei sobinud kokku ... väga hästi sobisid, kuid isu ei tekkinud ja elamust polnud. See aga on eelroa üks olulisemaid omadusi. Seega panin hindeks nelja. Loodan, et pereliikmed ei pahanda. Pearoog oli esmakordselt selle Maitsva Tartu kampaania toidukohtades, kus me käinud oleme, kala. Pearoa maitse oli suurepärane meie kõigi arvates. Ja milline kujundus ... uhh ...
Ahjus küpsetatud vikerforellifilee oli mõnusalt pehme ja maitsekas ning kui sinna juurde võtta peedirisotot, mis algselt oli kala all, siis oli maitse väga hea. teise ampsuna võtsin eelnevale juurde tükikese võiga küpsetatud porgandit ning wasabi-majoneesi ja maitse oli lausa suurepärane. Õnneks oli seda wasabi-majoneesi ka väike lusikatäis lisaks (fotol taldriku taga). Võisin seda julgelt kala ja lisandite juurde kasutada. Veel oli komplektis kale kapsakrõmpsud, sparglit ja üks punapeediriba, mis andsid toidule juurde maitset, värvi ja struktuuri. Kõige rohkem meeldis mulle peedirisoto koos kalaga. Imeline kooslus ja oivaline maitseüllatus. Ka wasabi-majonees oli väga hea. Hindeks täitsa viis pluss.
Ja lõpuks magustoit. Nooremad poisid tellisid endale browniet ja šokolaadi fondanti, mis on tuntud oma heade maitseomadustega. Maitsva Tartu menüü juures oli aga Šokolaadi tartalett. Röstitud sarapuupähklid / soolakaramell / astelpajukreem / kirsibesee / sidruni makroon. ... Tekkis sportlik huvi, kes keda, ehk kas meie magustoit saab klassikalistele dessertroogadele vastu. Peaks ütlema, et kokk oli selle dessertide võistluse hästi lahendanud. Maitsva Tartu eines oli magustoiduks šokolaadist aluse peal olid röstitud sarapuupähklid ja servades kirsibesee viilakad. Ümberringi neljas ilmakaares astelpajukreemi törtsud ja kaussi kaunistas (ja oli ka väga maitsev) soolakaramellist rõngas. Kujundus oli imeline ja ka maitse oli väga hea. Šokolaadi tartalett sobis imehästi astelpajukreemiga, mis oleks võinud isegi pisut veel hapukam olla. Kirsibeseed lausa sulasid suus ja jätsid hea maitse. vaid keskele püsti pandud käsitöö sidruni makroon oli pisut teisest ooperist. Minu arvates ei sobinud hästi tartalett´iga. Selle magustoidu hinde üle mõtlesin kaua-kaua ... ja lõpuks panin neli pluss. Natuke rohkem haput oleks minu maitsemeel soovinud ja siis veel see makroon !?Lõppmulje jäi kohvikus käigust väga hea. Kuidagi mõnus oli seal koos perega istuda ja maitsvaid roogasid manustada. Kõik jäid väga rahule. Aitäh kelnerile ja peakokale !
laupäev, 6. veebruar 2021
Lihuniku Äri leti taga ...
Nagu eelmises blogis mainitud sai, sõime õhtusööki Lihuniku Äris. Me polnud seal kunagi käinud ning ei teadnud täpselt, kus see on. Õnneks sõitsime päeval mööda Ülikooli tänavat ja abikaasa nägi silti "Lihuniku Äri". No vot, õhtul läksimegi selle sildi kohalt otsima. Leidsime.
Sisenedes vaatasin ringi ja .... kõik lauad olid külastajaid täis. No nii, mõtlesin ma, tulime kümme minutit varem ja ju siis pole laud veel vabanenud. Broneerisin ma laua juba üle nädala tagasi (26.jaanuaril) ja sain ka kinnituse, et laud broneeritud. Peatselt tuli meie juurde perenaine ja juhatas meid leti taha, kuhu oli pandud ekstralaud leti ja tualeti vahele. Tegin ka foto laua äärest leti poole ja tualett jäi otse minu selja taha. Hmm ... vaatamata varajasele broneeringule saime laua, mis oleks nagu viimase hetke külastajale pandud. Kui ausalt, siis polnud eriti mugav, kui teenindav personal enamuse ajast meie poole seljaga oli ning kõik tualeti külastajad meie laua juures askeldasid. Seetõttu panin ma keskkonna hindeks kõvera kahe. Ma saan aru, et ettevõtte seisukohast on maksimaalne käive oluline, kuid külalised ei tohiks selle läbi kannatada.Eelroog toodi lauale umbes veerand tundi pärast saabumist. Selleks oli rohumaaveise tagaosalihasest hake (mina oleks seda tartar´iks nimetanud). Lisatud oli marineeritud küüslauguvõrsed ja pool väikest tomatit. Liha sisse olid pikitud kuivad leivakrõpsud. Pidi olema ka soolas kuivatatud muna ... otsisime seda tükk aega ja lõpuks saime aru, et kerge kollakas puru liha ümber oligi munast. Maitse oli vägev. Tugev maitsestus tõi liha maitse hästi esile. suu jäi mõnusalt hõõguma. Leivakrõpsud (menüüs leivaõhikud) pisut tasakaalustasid liha teravust, kuid neid oli liiga vähe. Viimasteks suutäiteks jäi ainult liha. Tasakaalustavat ainet jäi väheks. Võibolla oleks pidanud leiba kolm-neli korda rohkem olema või siis tõesti muna rohkem lisama. Või maitserohelist äärde lisama ... kokale mõtlemise koht. Muide, kui me olime tagasiside kokale saatnud, siis tuli perenaine ja rääkis, et leivakrõpse oleks võinud juurde küsida ... liiga hilja meile. Kuid teie, kes te loete blogi ja sinna sööma lähete, tehke seda kindlasti. Siis on eelroog tasakaalustatum. Hindeks neli.
Põhiroog oli klassikaline lihuniku steik. Ootasin seda pikisilmi. Perenaine küsis enne steigi toomist ka küpsusastet ja mina soovisin meedium miinus ning naine meedium. veerand tunni pärast saabuski kauaoodatud steigitaldrik. Ma ootasin küll puualusel steiki, kuid see polnud oluline. Lihatüki kõrval olid porgandiviilud, peediviil ja krõbe kapsas. Taga ääres hunnik läätsesid ja paremal ääres laik majoneesiga. Nägi hea välja. Esimese suutäie võtsin liha ilma lisanditeta. Selgus, et steik oli meediumi ja küpse vahepealne. Võrdlesime abikaasaga küpsusastmeid ja leidsime, et erinevust polnud. Kuid maitse oli hea, liha oli mahlane ja pehme (kui välja arvata mõned soonilisemad kohad). Porgandid ja kapsakrõps olid imehead ja sobisid lihaga. Majonees aga selle liha juurde hästi ei sobinud, sest veise turjatükk (nagu me hiljem teada saime) on suhteliselt rammus ja selle juurde sobiks kerge kaste, näiteks punaveini kaste või kerge piprakaste. Majonees on rammus rammusa liha juurde. Ka läätsetamp ei sobinud hästi veisesteigiga. Tuim ja maitsetu oli see tamp. Mis ma kokkuvõttes saan öelda. Lihal polnud viga, mahlane ja pehme ... ehk oleks pannud natuke pipart peale, kui laual oleks olnud. Lisandid olid nagu olid. Ma usun, et ei tee kellelegi liiga kui panen hindeks nelja.
Magustoit, mida kaua-kaua ootasime, oli eriline. Rammus luuüdi jäätis, mille ümber oli astelpaju-odravaht ning peale puistatud pähkleid, beseetükke ja jõhvikaid. Esimesed ampsud olid maitsvad. Astelpaju hapukus ja pähklid andsid jäätisele mõnusa maitse. Kui pool jäätisest oli söödud, siis leidsime selle seest viie-kuue millimeetrise läbimõõduga tahkeid tükke, mis maitsesid väga rasvaselt ja mitte eriti hästi. Kui need suhu sattusid, siis aitas, kui kohe astelpaju-odravahtu peale võtta. Kahjuks oli selliseid tükke mitu, nii minul kui abikaasal. Magustoit oleks peaaegu hindeks viie saanud, kuni nende "leidudeni". Kuid nelja võib ikka panna. Oli eriline maitseelamus. Kui koju tagasi jõudsin, võtsin kohe kätte raamatu "Mees. Köögikurat" ja vaatasin järgi, kuidas ta soovitas valmistada brüleekreemi luuüdiga. Seal oli soovitatud luuüdi potis sulatada kuni kergelt pruunistumiseni ja siis kurnata. Kas kokal jäi kurnamine tegemata? Võin segas ta saadud luuüdi leent jäätisega liiga vähe intensiivselt? Ei tea. Kuid tükke ei tohiks sisse jääda.
Perelõuna Drinkgeld/Ülikooli kohvikus
Ülikooli kohvikusse jõudes oli korraks segadus, kas minna teisele korrusele või esimesele. Segaduse lahendas ukse avamine esimesel korrusel ja meid kutsuti lahkelt sisse. Laud viiele oli juba ette valmistatud ja tellimuski oli juba eelnevalt meili teel kooskõlastatud. Kolm Maitsva Tartu menüü komplekti ja kaks lasteeinet jäätisevalikuga. Suhteliselt hubane koht. Lastele oli seal hulgaliselt lauamänge, mille mängimiseni nad küll ei jõudnudki. Muusika oli ehk rääkimiseks pisut vali, kuid ei seganud söömist. Püsililledega potid tegid ruumi mõnusaks.
Lõpuks toodi meile peakoka üllatus - tükike kohalikku kringlit. Tõsi, see polnud suur üllatus, sest teadsime varasemastki, kui häid kringleid siin tehakse, kuid ikka meeldiv, kui saad lõpuks mindagi "kauba peale". Aitäh!
Õhtused maitseelamuste kirjeldused tulevad Lihuniku Ärist, kus meid ootab Mõniste rohumaaveise steik. Ohhhh ... ei jõua seda ära oodata ... mis seal küll meid ootab ???
reede, 5. veebruar 2021
Välk - tagasihoidlikkus on voorus
Oli aga tegu, et kohvik-resto Välk üles leida. Hea, et auto GPS õige maja juures märku andis, et oleme kohal. Väljastpoolt ei viidanud miski, et sees võib kohvik olla. Välisukse juures oli silt päevakeskus ja väike paberike, kuhu oli kirjutatud kohvik-resto Välk. Isegi siis kui juba hoonesse sisenesime, ei saanud aru, kus on kohvik ... kohe välisukse vastas viis trepp teisele korrusele, koridoris oli saali uksed, mille taga rühm inimesi harjutas peotantsu ning nurga taga oli ... kohvik. Selline väike, paarikümne kohaga ruumike. Sisenesime ja ootasime pisut. Kuna hetkel kedagi leti taga polnud, siis võtsin julguse helistada letil olevat kellakest. Kohe tuli tagaruumist rõõmsa näo ja meeldiva olekuga daam ja juhatas meid lauda. Toitu oodates vaatasime ringi ... interjöör oli väga lihtne. Lauad ja puust toolid. Heledad steriilsed seinad ja peotantsumuusika naaberruumist, mis meie laua juures oli pisut valjem kui kohvikus olev muusika.
Ei lastud meil kaua oodata. Seesama meeldiva olekuga daam tuli ja tõi meile kannu veega ning omaküpsetatud ciabatta´t koos maisevõiga. Täitsa hea ciabatta oli, maitsekas ja õhuline. Eelroaks oli salat, mille kuhja otsa olid seatud soojad vutiliha grillitud fileetükid. Salat ise koosnes tavalistest salatiainetest - salatiroheline, kurk, tomat, mingid huvitavad tugevamaitselised marineeritud kirsid ja sarapuupähklid. Ümber salati kolmes küljes olid poolitatud keedetud vutimunad. Eelroa välimuse kujundamisega polnud just eriti vaeva nähtud. samas polnud maitsel midagi viga. Selline lihtne salat, mis oli õnneks piisavalt mahlane, et pisut kuiva vutiliha maitsvamaks teha ning piisavalt maitsekas, et söögiisu tõsta. Ettekandja rääkis siiralt ja ausalt, et nad on alles alustajad (selles kohvikus töötaski ainult kokk ja ettekandja), siis alles kujundavad veel oma roogasid. Meie andsime talle ka siiralt tagasisidet, et see salat oli normaalne, kuid ei üllatanud meid millegagi. Seega panime nelja.Põhiroaks oli menüüs kirjas: Liivimaa Lihaveise mahe välisfilee mündise hernetambi ja kukeseenekastmega. Veiseliha on minu lemmik. Lauale toodi praad, kus oli kaks veiselihaviilakat, keskel ports hernetampi ja ääres kolm porgandit. Kujundamisega polnud jälle vaeva nähtud, praad nägi välja nagu lõuna ajal pakutav päevapraad - lihtne ja funktsionaalne. Liha oli suhteliselt tuim, pisut üle küpsetatud ja vähe maitsestatud. Eks ma ole veiseliha osas ka väga ära hellitatud. Restoranid Pull, Härg, Argentiina ja mitmed teised on pakkunud mulle väga hästi maitsestatud, kergelt punast ja mahlast veisefileed. Ehk oleks algajad kohvikupidajad võinud valida nii esinduslikule kampaaniale nagu Maitsev Tartu mõne vähempretensioonika toiduaine. Hernetamp ... hmm, ka see oleks võinud mahlasem ja maitsekam olla .. .sinna oleks olnud vaja lisada mingit aedvilja???, ehk siis oleks mass mahlasemaks muutunud. Porgandid seevastu olid head, krõmpsud ja maitsekad. Kukeseenekaste kohta võiks öelda isegi väga hea - maitsekas, mõnusa struktuuriga ning sobis nii liha kui porgandite juurde. Kahjuks pean sellele pearoale hindeks siiski kolme panema ... muidu ma teeks teistele toidukohtadele ülekohut.Magustoidu nimetus menüüs polnud just kõige atraktiivsem: Astelpaju kaerakile rukkiküpsise ja kuusevõrsekastmega. Kui aga magustoit taldrikuga meie ette asetati, siis pidin tõdema, et selle kujundusega oli tegeletud. Veelgi enam, see magustoit nägi hea välja. Rukkiküpsistest kausikesed, mille sees oli astelpaju kaerakile olid kuusevõrse kastme lombis kus ulpisid maasikad ja mõned astelpajumarjad. Ja maitse oli sellel magustoidul veel üllatavam kui välimus. Kuusevõrsekaste oli imeline, pisut mõrudat maitset, mis kuusevõrsetel ikka on, polnud üldse tunda, oli selline mõnus "metsa" maitse. Kui seda kastet nautida koos krõmpsu rukkiküpsisega ja võtta sinna juurde kübeke astelpaju kaerakilet, jäi suhu kauaks ajaks mõnus maitse. Rukkiküpsised olid väga hea krõbeda struktuuriga ning huvitava maitsega. Me ei suutnud abikaasaga kindlaks teha, mida sinna oli lisatud, et sellist maitset saavutada. Maasikad olid ainsad tavalise maitsega komponendid selle magustoidu juures. Meil oli hea meel ettekandjale magustoitu kiita ja selgus, et see oligi tema idee olnud. Super. Mõnus lõppakord sellele õhtusöögile.Ja lõpuks toodi arve ... ruudulisele paberile püüdlikult kena käekirjaga kirjutatud arve ... nii armas ... kahju, et polnud karbikest kuhu tipiraha panna ...
neljapäev, 4. veebruar 2021
Chez Andre´s on isegi söömise protsess huvitav ning nauditav
Suurte ootustega sisenesime Chez Andre´sse. On ju see söögikoht olnud igal aastal eriline ja omanäoline. Kui me lauas selle aasta menüüga tutvusime, siis saime aru, et ootab taas kord maitsete paraad, sest igas toidukorras oli erinevaid toidu komponente nii palju, et isegi neid üles lugedes läks tükk aega. Eelrooga oodates rääkisime ruumi sisekujundusest, mis on eriline ... loob väga mõnusa hubase tunde. Väike nali oli ka sisenemisel - ootasime viisakalt ettekandjat ukse juures ning tema saabudes ütlesin: "laud Kalle nimele". Ta juhatas meid otse leti vastas asuva laua juurde ... kuid seal juba istus keegi. Tuli välja, et samal ajal oli broneerinud kaks Kallet laua. Kui ma enda perekonnanime ütlesin, siis lahenes probleem kiiresti ja saime laua suurema ruumi aknaaluses nurgas.
kolmapäev, 3. veebruar 2021
Antoniuse restoranilt ootaks natuke rohkem ...
Askeetliku sisekliima, kuid maitsva toiduga Püssirohukelder
Jõudsin jälle pisut varem kohale, kuid sisse ei saanud, sest Püssirohukelder oli suletud. Kell 11.53 tehti metalluksed lahti ning punkt kell 12 sisenesime koos teiste lõunasööjatega Püssirohukeldrisse. Kui ülejäänud tulid siia sööma päevapakkumist, siis meie loomulikult eelistasime Maitsva Tartu menüü toite. Alguses ei saanud kuidagi vedama ... kui päevapraadide sööjad juba lõpetasid, siis meile alles toodi eelroog ... kuid eks sellest saab aru. Ainult kole külm oli oodata üle kümne minuti. Pole üldse hubane olla, kui külmavärinad peal. Õnneks läks pärast eelrooga kiiresti, praad ja magustoit tulid praktiliselt ilma ooteajata ja 12.43 me juba väljusime sellest külmkambrist.
Küülik maitses väga hästi, oli mahlane, pehme ja hästi maitsestatud. Porgandipüree ja salsa täiendasid üksteist ning koos küülikulihaga moodustasid terviku. Jälle andis just salsa sellist värsket-hapukat-maitsekat nüanssi juurde. Igati sobivad komponendid. Kohvi-fenkoli püree lisas tervikule erilisust ja omalaadsust. Pärast ettekandjalt kuulsime, et see püree ollagi koka omalooming. Selle peale võiks öelda, et tasemel kokk, kes sellise loomingu taldrikule pani. Kokkuvõtteks väga hea pearoog ja lisaks heale maitsele ka piisavalt suur kogus - kõht sai parajalt täis. Kui võrrelda eilse kondiga, siis siin oli liha ikka mehiselt. Sain nautida palju suutäisi koos lisanditega. Salsat oleks võinud ehk üks lusikatäis rohkem olla. Selle toidule polnud võimalik hindeks alla viie panna.