pühapäev, 2. veebruar 2020

Restoran Tšehhovi küülikuliha oli väga hõrk.

Pühapäevane lõunasöök oli jälle kogupereeine. Saime pisut varem kohale ning pidime Raekoja platsil mõned minutid ringi jalutama, enne kui Tšehhov oma uksed avas. Üllatav oli, et juba lõuna ajal olid kõik lauad broneeritud. Õnneks olime mitu päeva ette endale viiese laua kinni pannud ja saime kenasti kohale istuda. Toite oodates saime kuulata venekeelseid laule Alla Pugatšova ja teiste solistide esituses. Milion-milion-milion alõh ros … teate ju küll. Muide laud oli koguni kaetud kuuele … Algas serveerimine nagu ikka leiva ja võiga. Rohke sidruniga veepudelid olid juba laual ootamas ning ei maksnud siin midagi. Väike sekeldus tekkis meil sellega, et või oli kasutamiseks väga tahke - seda polnud kuidagi võimalik leiva peale määrida, sest kuubikud olid kivikõvad. Proovisin siis kuubikut pisut küünlaleegi peal soojendada ja sain ikka kuidagi laiali aetud. Keskmine poistest pani aga võitükid kahe leivaviilu vahele ja hammustas siis kõike koos. Õnneks jäi see ainsaks ebameeldivaks üllatuseks.

Eelroaks toodi lauale marineeritud räim, mis oli aetud varda otsa ja torgatud siis käsitööleiva sisse. Kõrval olid mingid maitseainelehed, redisekrussid, ürdimajonees ja pirnikrõps. Räimerullide all olev maitses nagu marineeritud sibul. Vot ei saanudki aru, kas see oli sibul või mingi teine marineeritud toit - näiteks redisekrussid...  Marineeritud räim maitses nagu marineeritud räim. Ega olulist maitsevahet poest ostetud pakendatud marineeritud räimega polnud, lisandid olid head ja sobisid kokku kalaga ning koos moodustasid nad hea kerge suutäie. Igal juhul oli eelroog sobiv toit eelroaks. Ainult üllatust polnud. Kui kelner küsis, kuidas maitses, siis ütlesin ausalt - üllatust polnud. Tema aga väitis, et üllatus pidi peituma käsitööleivas … ju ma siis otsisin valest kohast. Tubli nelja sai sellele toidule ikka panna.

Pearoog oli õunahõnguline küülik koos kartuli-peedipüree, aedviljakangide ja veini-karrikastmega. Toit oli taldrikul väga kenasti serveeritud ning isu tekkis juba seda vaadates. Küüliku liha on väga raske valmistada, et see mahlane ja maitsekas oleks. Tšehhovi peakokk oli ülesandega väga hästi hakkama saanud. Liha oli pehme, mahlane ja maitsekas ning kõik lisandid olid selle juurde justkui loodud. Vot see oli toit, mida sai nautida. Pisut ehk segasid erineva suuruse ja kujuga kondid, kuid eks see kuulub jäneseliha juurde. Veini-karrikaste oli suisa võrratu. Kogusin selle taldrikult viimase piisani kokku ja nautisin koos küülikuliha ja kaalikaribadega. Ka kartuli-peedipüree maitse oli eriline. Võibolla peaks proovima kodus ka seda valmistada … ma poleks arvanudki, et nende kahe aedvilja segust nii head püreed saab. Selle toidu puhul ei saanud hindeks kuidagi alla viie panna. Tubli sooritus kokkadelt !

Magustoiduks oli sidrunikook koos maasika-coulis´ega, kuhu olid lisatud mõned värsked marjad, mille nime ma ei oska arvata ning kuivatatud sidrunitükid. Jälle tuli otsida abi internetiavarustest, et teada saada, mis on maasika-coulis. Vastuse leidsin kiiresti toidutare lehelt … tuleb välja, et see on tavaline maasika toormoos, kus maasikad purustatakse ja lisatakse tuhksuhkrut. Vot ei saa aru, miks on vajalik panna nii lihtsale toidule nii keeruline nimi. Sidrunikook oli sidrunimaitseline toorjuustukook … oleks ehk oodanud pisut hapukamat kooki … kuid liiga magus see kook ka polnud. Juurde lisatud kuivatatud sidrunilõigud aga andsid sellele magustoidule õige elamuse. Võttes koogitüki koos marjade ja sidrunilõiguga oli tulemuseks nauditav suutäis. Kahju ainult, et sidrunitükke iga suutäie jaoks ei jätkunud. Võtsin siis vee sees olnud sidunilõike, mis polnud kuivatatud, lisaks.  Igal juhul jäi sellest magustoidust suhu hea maitse ja koju minnes püsis maitse veel kaua-kaua ... hindeks viis … väikese miinusega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et see oli sellel aastal esimene toidukoht, kus sai toitusid nautida. Usun kindlalt, et see ei jää viimaseks.
 

laupäev, 1. veebruar 2020

Pierre kostitas meid eksootilise sealihaga

Teiseks "Maitsva Tartu" söögikohaks loosis Siim Rihard välja Pierre. Laud oli broneeritud kahele ja meid juhatati tagumisse saali, kus oli parajasti lisaks meile vaid ühe vanaproua sünnipäevapidu ja ämblikuvõrgud lampidel. Tekkis selline ajast puretud tunne. Muidu oli interjöör hubane ning muusika, mis ees saalis oli päris vali, oli taga meeldivalt vaikne. Ootasime veerand tunnikest oma eelrooga ning kuulasime naaberlauast kostvat "kuuldemängu". Pole viisakas teiste juttu kuulata, kuid mis Sa teed, kui nad nii innukalt vestlesid. Kelner teenindas mõlemat lauda ja kraamis ühe äsja lahkunud seltskonna jäänukeid ning tundus, et ega tal eriti meie jaoks aega polnud.

Saabus eelroog. Selleks olid Krõbedad räimed kodused kartulirattad / peedikreem / redis / vutimuna / parmesan / oliiviõli . Esimene mõte oli … jälle kala. Kuid seekord oli eelroog väga hästi maitsestatud - räimede all olevad kartulirattad ning juurde serveeritud peedikreem olid head. Arutasime abikaasaga tükk aega, et kas maitsestamiseks oli kasutatud mingit pipart või olid need kadakamarjad. Asi lahenes, kui küsisime kelnerilt, kes küsis kokalt … see oli roosa pipar. Igal juhul oli täpselt see maitseaine, mis selle eelroa eriliseks tegi. Mõeldes eelmise eelroa peale saime tõdeda, et oliiviõli oli lisatud mõõdukalt. Eelroa kogus oli ka kopsakas. Kokkuvõtteks siis tubli neli. Puudu jäi vaid mingi eriline maitseelamus … või oleme me lihtsalt heade toitudega ära hellitatud.

Põhiroaks pakuti meile Iberico siga 7h seapraad / kartuli mousseline / šampinjonid/ ahjuköögiviljad . Mul oli hea meel, et meil oli laud ette tellitud, sest seitse tundi liha valmimist oodata oleks liiast olnud.          
Küsisin kohe kelnerilt, et mis vahe on kartuli mousseline´l ja kartulipudrul. Loomulikult läks ta jälle koka käest järele pärima ja tuli tagasi teadmisega, et mousseline valmistatakse sidruni ja muskaatpähkliga. Hmm. Vaja proovida omavalmistatud kartulipudru sisse ka neid aineid lisada, siis on mousseline. Iberico siga pidi olema selline loom, kes elab vabas looduses ja sööb musti tõrusid. Igatahes peavad need tõrud küll päris rammusad olema, sest üle poole minu lihatükist oli pehme rasvkude ja lihatüki all ujus rasvaloik. Selleks, et saaks sellise lihatüki kuidagi kõrist alla, pidin juurde küsima ohtralt eestimaist musta leiba. Kaste iseenesest oli hea, kuigi samuti natuke rammus. Sidruniga immutatud seened ja maitsestatud tomatid sobisid omavahel hästi. Kartulipuder, mida nad mousseline´ks nimetasid, vähendas samuti natuke seda rammusust. Aga … kui ikka rooga, mida tahaks nautida, peab jõuga kõhtu suunama, siis ega üle kolme saa. Pärast söömist jäi tunne, et oleks nagu sularasva söönud.

Magustoitu nimetati Madagaskari kuumaks šokolaadiks, millele oli lisatud majajäätis ja kookosvahvlid ning kaunistatud šokolaadibiskviidi tükkidega. Kui ma Madagaskaril käisin, siis mulle küll sellist šokolaadi ei pakutud. Ehk on see ainult kohaliku kõrgklassi maiustus, mina olen ju tavainimene. Maitses see päris tavalise soojendatud šokolaadi moodi kuid kookospulkadega süües oli päris hea. Ka jäätisel polnud viga, oli teine selline hapukas ning sobis magusa šokolaadi juurde hästi. Hea magustoit. neli pluss, sest üllatust polnud.

Homme ootab meid jälle kaks einet. Loodan siiralt, et need pole nii rammusad kui tänased. Muidu võib ju paksuks minna ...

Esimene vasikas (nimega Truffe) läks aia taha




Käisime kogu perega Maitsva Tartu avalöögiks lõunatamas Truffe´s. Meie abikaasaga ja vanim poeg Karl-Johannes sõime "Maitsva Tartu" eripakkumist ja väiksed poisid valisid endale lastemenüüst prae ning purukoogi magustoiduks. Teenindus oli meeldiv ja viisakas, kuid toolid olid pisut ebamugavad … küll oli hea, et toidud nii kiiresti valmisid, ei pidanud kaua istuma. Kohe saime lauale leivaviilud ning maitsevõi ja meie soovil toodi ka kannuvesi, mida korduvalt hiljem täideti. NB! Vesi maksis 2 eurot, kuid lisatäitmine oli tasuta.
Eelroog saabus pisut pärast laste eineid. Selleks oli Yorkshire’i puding, tursa-brandade , chorizo-õli, haugimari ja wakame-krõps. Selleks, et aru saada, mida pakuti, oli vaja jälle sõnaraamatu abi - brandade ? Võõrsõnade leksikonis sellist sõna polnud ja sõber google leidis Mari-Liis Ilover´i kodulehelt sellise kirjelduse: See on äärmiselt isetegevuslik, meelevaldne ja täiesti eestipärane versioon kuulsast lõunapoolse Euroopa roast nimega brandadeBrandade on tegelikult tehtud kuivatatud ja soolatud tursast, võrratust bacalhaust. Ka teistel veebilehtedel viidati soolatursale. Järgmine huvitav sõna oli chorizo-õli … leidsin hulga vasteid sõnale chorizo, kuid ei saanudki aru, millest see õli täpselt tehtud on. Kui kellelgi on paremad teadmised kui minul, siis kirjutage kommentaaridesse. Viimane võõrsõna wakame on aga juba tuttav sushi juurest, seda pole vaja vist kellelegi seletada.
Aga olgu nende mõistetega kuidas on. Toit ise oli üks selline kohutavalt rammus kalamaitseline ollus, mis oli pandud saia sisse. Kohe kuidagi ei sobinud eelroaks. Minu mõte eelroast on selline isu tekitav kerge maitsekas suutäis, mis pärast selle ärasöömist tekitab isu veel midagi head süüa. Selle eelroa söömise järel jäi aga suhu selline rasvane kalamaitse, mis tuli rohke veega lahjendada, et saaks järgmise toidu maitset tunda. Ainus selline värskendav ja vürtsikas koostisosa oli kurk, mis oli eelroa peale pandud ja mis pisutki värskendas ja lahjendas sisemist rammusat massi. Pärast lühikest arutelu pereliikmetega panin sellele eelroale hindeks kahe - ära sai söödud, kuid teist korda enam ei sooviks.





Põhiroaks oli maheveise sisefilee, petersellipüree, marineeritud kõrvits, karamelliseeritud sibul, pressitud kartul. Ootus põhiroale oli kõrge, sest olen suur veiseliha austaja. Eriti maitseb mulle red või medium-red liha, mis on alati hästi mahlane ja maitsev. Ka Truffe´s pakutud veiseliha oli sisemuselt punane, kuid maitse ja mahlasus oli nagu "eelkuivatatud" lihal. Kuidagi teistmoodi ei oska ma seda elamust kirjeldada, sest mulle tundus see liha kuidagi kuiv ja maitsetu. Juurde lisatud petersellipüree ning karamelliseeritud sibul andsid pisutki maitset juurde. Taldrikul nähtavad kuubikud on juurselleri, peedi ja kõrvitsa eritöötlusega kuubikud. Mulle meeldis neist kõige rohkem juurseller … oli nii maitset kui struktuuri (piisavalt krõmps). Kahju, et seda kuubikut vaid üks oli. Ka kartuli pressitud vorm oli päris maitsekas ja huvitav. Toidu kogus oli selline, et vanim poeg jäi pärast selle ära söömist näljaseks ning ega minu kõht polnud ka just nii kasina lõunasöögiga harjunud. Hinne? Kuna liha oli selle põhiroa olulisim komponent ja selle valmistamine oli minu hinnangul ebaõnnestunud, siis üle kolme ei saa panna. Võibolla olid ootused liiga kõrged ja seega jäi elamus tagasihoidlikumaks.

Magustoit oli kõige erilisem. Kitsejuust, põldmari, musta küüslaugu šokolaad, karamelliseeritud must leib. Kitsejuust on tugeva maitsega ning selle sobitamine teiste komponentidega on keeruline. Kokk oli aga sellega rahuldavalt hakkama saanud - tume küüslaugu šokolaad, kus küll küüslaugu maitset eriti tunda polnud, oli kitsejuustu kõrvale üllatavalt sobiv. Puru, mille sees kitsejuustu palli oli veeretatud, andis ka lisamaitset. Mis selle puru päritolu oli, jäigi meil selgusetuks - kas see oli põldmarjast, mustsõstrast või mingist muust toorainest tehtud?? Aga hea oli. Huvitav kuidas hindavad seda magustoitu need kellele kitsejuust ei maitse ? Magustoidu kohta julge valik. Kuna pärast söömist jäi kitsejuustu maitse suhu domineerima, siis panin siiski hindeks nelja plussi.

Kokkuvõtteks pean ütlema, et esimese toidukoha elamus jäi kesiseks. Interjöör neli, eelroog kaks, põhiroog kolm ja magustoit neli pluss … oleks tahtnud palju kõrgemaid hindeid panna. Aga mis teha … nagu vanasõna ütleb "Esimene vasikas läheb aia taha". Õhtul on meid ootamas Pieree ja homme Tšehhov ning Meat Market. Ehk õnnestub neil meile pakkuda palju paremaid maitseelamusi.
























.
























esmaspäev, 27. jaanuar 2020

Maitsev Tartu 2020

Kõlab uhkelt. Jälle on võimalik hakata erilisi roogasid nautima ja oma kitsalt isiklikku arvamust avaldama. Täna käisime Chez Andre´s lõunatamas ja Andrus juba tundis huvi, kas olen tema Maitsva Tartu menüüd vaadanud. Ei ole. Seekord teeme üldse söögikohtade külastamise järjestuse loosi teel ning vahetame järjekorda vaid siis, kui loosi teel leitud koht on täis broneeritud. Loosimise viin läbi täna õhtul ja fortuunaks tuleb kõige väiksem poeg, kes tunneb hästi numbreid 1-16. Jajah. seekord on tervelt 16 toidukohta: Antonius, Cafe Truffe, Chez Andre, Dorpat, FII, Gustav Gastro, kohvik-resto JOP, Meat Market, Pierre, Polpo, Shakespeare, Spargel, Tsehhov, UmbRoht, Vilde ja Vine, Werner. Läheb raskeks neid 18 päevaga kõiki külastada, sest kahjuks või õnneks sõidan ma 19.veebruaril reisile. Teistel on see kuu nautimiseks aega koguni 29 päeva, sest on ju 366 päevaga aasta.

Tegin juba tabeli ära ja laupäeval-pühapäeval on kohe esimesed kohad plaanis läbi käia. Pakkusin abikaasale välja, et nädalavahetustel teeme kaks kohta päevas, siis saame nädala sees ühe kohaga päevas hakkama ning jääb veel mõni päev varukski. Igal juhul saab olema maraton, mis tuleb läbida lühimaa distantsi ajaga.

Mida ma sellel aastal ootan. Ikka erilisi toite 😂😂😂. Nagu ka eelmisel aastal, plaanin anda hinnangud neljas kategoorias: eelroog, põhiroog, magustoit ja keskkond üldiselt. Viimasega tahaks hinnata nii teenindust kui üldist interjööri. Hea toidu juures on väga oluline, et ümbritsev keskkond ei vähendaks saadavat naudingut … pigem ootan positiivset sünergiat toidu ja keskkonna vahel. Toidu juures hindame koos abikaasaga nii välimus, lõhna kui ka maitset. Serveerimise eripärad nagu "lauahõbeda" valik, laual olevad dekoratsioonid kui muud lisaboonused paneme seekord keskkonna arvestusse. Peakoka tervitus ning leiva-saiavalik mis mõnel söögikohal on ja mõnel pole, hinnet ei saa. Küll aga mainin neid oma blogides.


Siim Rihard valis numbritega alljärgneva külastamise järjekorra:


Cafe Truffe
Pierre
Tšehhov
Meat Market
Polpo
Chez Andre
Kohvik-resto JOP
UmbRoht
Fii
Spargel
Café Shakespeare
Vilde ja Vine
Dorpat
Gustav Gastro
Werner
Antonius


Järgmine postitus siis laupeval.

Vaadake:
 

pühapäev, 24. veebruar 2019

Maitsev Tartu 2019 kokkuvõte

Jätku leiba !
Mõnus oli. Saime jälle koos abikaasaga kuu aega igal vabal hetkel väljas söömas käia ning pean tunnistama, et toidupakkujate peakokad olid sellel aastal rohkem vaeva näinud kui eelmisel aastal. Meil oli võimalus proovida palju huvitavaid toite, millest enamus maitses suurepäraselt. Kuid nagu öeldakse: "ilu on vaataja silmades" … seda mõtetera toidule kohandades võiks see kõlada: "maitse on sööja keelel". Seega hindasime toite oma maitsemeelest lähtuvalt ning nendel kokkadel, kelle toitudele pisut tagasihoidlikumad hinded panime, ei maksa kurvastada. Kindlasti leidub ka nende toitudele tänulikke sööjaid.
 
Valisime päris pika arutelu põhjal ka parimad toidud välja. Igast toidukorrast ühe. Eeltoitudest parima leidmine läks kiiresti, sest nii head veise carpaccio´t koos marineeritud shimeji seenete, vodka mayo ja rukolaga pole ma veel enne söönud. Sellel eelroal olid kõik head omadused. Väga maitsekas, maitsed sobisid ja moodustasid ühtse terviku. Väga mahlane, kuid mitte vesine. Suhu pannes pani kõik süljenäärmed tööle. Väga kaunilt serveeritud ja piisav kogus, et maise suhu jääks püsima kuni pearoa saabumiseni. Aitäh Meat Marketi peakokk Kairo Roots.
 
Pearoogadest parima valmimine enam nii lihtne polnud. Päris mitmed toidukohad pakkusid väga maitsvaid roogasid. Arutelu tulemusena valisime parimaks Chez André pearoa „Black Forrest“ metssiga põldmarja-bbq-kastme ja raklett-juustuga, krõbe puukoor, karamelline tang, rummiga röstitud brüsseli- ja lillkapsa duo. Kaalukeeleks osutus selle roa juures maitseterohkus ja üllatusmoment. Nagu Chez André blogipostituses kirjutasin, oli iga suutäis eriline maitseelamus. Ja kõik need maitsed sobisid omavahel. Väga julge tegu oli kokku panna nii erinevad komponendid. Selle toidu väljamõtlemisele kulus omajagu aega. Aitäh Andrus Vaht ehk Chef André.
 
Magustoitude parima valimisel läks lausa vaidluseks. Oli nii palju häid magustoite, et raske valida. Lõpuks otsustasime valida kaks parimat.   Paljud olid seekord kasutanud nn šokolaadmulda, seda erinevates kogustes ja vormides. Võibolla just sellepärast valisime parimateks erilised magustoidud ja nendeks olid Chez André kolm Crème Brûléed: Choco Chamel /Crème Brûlée kohupiima Carmel /Crème Brûlée pistaatsia pralinee ning JOP Antoniuse võlts ananassi, mis koosnes karamelliseeritud ananassist, Cointreau-kreemist ja krõbedatest õhikutest. Aitäh veelkord Andrus Vaht ehk Chef André. Aitäh JOP Antoniuse kokkade meeskond.
 
Nagu ka eelmisel aastal, panin toidukohad kenasti ritta ka. Kui klikite toidukoha nimel, siis saate lugeda ka selle koha pikemat blogipostitust, kus on selgitused, miks just selline hinne. Järjestamisel valisin võrdse keskmise puhul määravaks põhiroa, siis eelroa, viimasena magustoidu ja keskkond oli kõige vähemtähtsam.  Tabel tuli selline:


Koht Toidukoht eelroog põhiroog magus-toit keskkond KESK-MINE
1. Czez Andre 5 5 5 5 5,00
2.Polpo 5 5 5 4 4,75
3. Meat Market 5 5 4 5 4,75
4. JOP Antonius 4 5 5 4 4,50
5.Antonius 4 5 5 3 4,25
6.-8.Entri 4 5 4 4 4,25
6.-8.Gustav 4 5 4 4 4,25
6.-8.Dorpat 4 5 4 4 4,25
9.-10. Vilde ja Vine 4 3 5 5 4,25
9.-10. Café Shakespeare 4 3 5 5 4,25
11. Tšehhov 4 5 3 4 4,00
12.Spargel 4 4 4 4 4,00
13. Fii 5 2 5 3 3,75
14.YliCool 3 4 5 2 3,50
  KESKMINE 4,21 4,36 4,50 4,00 4,27
 

Mis veel meelde jäi. Teenidus oli kõige meeldivam Meat Marketis. Noorhärra, kes meid teenindas, oli piisavalt galantne, mõnusalt sõbralik, mitte liiga familiaarne ja äärmiselt kompetentne. Loomulikult ei saa mainimata seda, et ainus toidukoht, kus peakokk meie ja ka teiste külastajatega suhtles, oli Chez André. Selles restoranis tundsime end kuidagi tähtsatena. Maailmas ringi rännates olen selliseid toidukohti veelgi kohanud. Iga kord on jäänud meeldiv tunne sisse, et selles toidukohas hoolitakse külastajatest. Interjööriga oli kõige rohkem vaeva nähtud minu arvates Chez Andrés. Panna kokku toitude kujundus ümbritseva keskkonnaga on imeline. Negatiivsetest mälestustest väga palju kokkuvõttes kirjutada ei tahaks. Ainult kaks kahte, miks, seda saate ise lugeda blogidest. Meelde jäi ka see, et ainult ühes toidukohas küsiti kannuvee eest raha. Millises … otsige üles.
 
Lõpetuseks veelkord aitäh kõigile kokkadele, kes olid suure vaeva nägijad ja mõtlesid välja selliseid oivalisi toite. Aitäh Tartu linnavalitsuse ettevõtluse osakonnale hea idee ja korralduse eest. Kui soovite lugeda eelmise aasta kokkuvõtet, siis selle leiate siit: 2018 kokkuvõte. Kui aga tunnete huvi minu reisilugude vastu, siis neid võite lugeda siit: Minu reisid planeedil maa.
 
Kena Eesti Vabariigi 101. aastapäeva.
 
Aitäh kõigile lugejatele.
 
Kalle