Täna õhtustasime Maitsva Tartu kampaania raames restoranis Antonius. Algus oli päris huvitav. Jõudsime viis minutit enne seitset kohale. Hotelli administraator võttis abivalmilt meie palitud ja saatis alla restorani. Läksime abikaasaga alla ja … mitte kedagi polnud, ei külalisi ega teenindavat personali. Ootasime mitu minutit, hõikasin "halloo" … ei midagi. Läksin siis üles tagasi ja mainisin administraatorile, et pole kedagi. See tuli koos meiega alla ja läks köögiuksest sisse ning … oh imet, natukese aja pärast väljus sealt noor tütarlaps, kes palus meil laua valida. Ei vabandusi ega kohmetusi. Hakkas meile kohe jooke müüma ja oli üpris üllatunud, kui me ainult vett soovisime. Minu kaasa võttis ka tassi teed, mis pärast arvel kajastus kannuna. Olgu. Nüüd asja juurde. Me olime seal ju Maitsva Tartu elamusi saamas...
Kõigepealt toodi isutekitaja, milleks oli kirsstomat parmesani juustuga. Selline ühe ampsu isutekitaja. Kuid kui amps oli suhu ja keeleni jõudnud, siis oli tunne nagu oleks klaasi tekiilat ära joonud. Väga vürtsine suutäis. Tomat oli tugevasti pipardatud ja parmesani juust on teada tuntud tugevamaitseline. Kui lisada veel maitsetaimed, siis … ohh milline isu tekkis. Süljenäärmed hakkasid kohe tööle.
Järgmisena toodi isevalmistatud seemnesaia ja mustikaleiba koos maitsevõiga. Mina võtsin ainult leiva. Panin määrdevõi peale ja … sain kohe aru, et ilma võita oleks ehk söödav olnud, kuid määrdevõi tegi leiva täiesti vastikuks. Kui ma võtsin võitopsi ja nuusutasin seda ollust, siis … ärge teie seda tehke … minu arust see haises nagu viis nädalat soojas seisnud või. Kusjuures oligi soe või, kleepus noa külge kinni nagu liim. Jäigi võileib minust taldrikuäärele ja ettekandja sai selle lõpuks biojäätmete kasti valada. Kohutav elamus. Kui oleks seda eraldi hindama pidanud, oleks ühe pannud. Koos suutäiega, mis sellele eelnes aga saab Antonius Maitsva Tartu komplektile lisatud toiduainete (so. isutekitaja, leib, sai, või, vesi jms) eest kahe, sest nagu ma abikaasa jutust aru sain, polnud ka mustikatega käsitööleib seal suurem asi.
Eelroaks saime Järveotsa talu vutimunad siia tartari ja petersellimajoneesiga. Täiesti eestimaine toit. Peal oli selline jahu-, soola- ja veekrõmpsik, mis on tindiga tumedaks värvitud. Loomulikult loodusliku toidutindiga. Allpool vutimunad, sibul ja majonees. Põhjaks aga toored siiakala tükid. Serveerimine oli ilus. Siiakalaga tuli meelde "Siin me oleme" film, kus linnapreili armastas peremeest "nagu siiakala". Mina seda siiakala ei armastanud, sest mulle tundus see maitsetu. Kui võtta suutäis kala koos vutimuna ja sibulaga, siis jäi domineerima sibulamaitse ja siiakala eriti ei tundnudki. Majonees ei suutnud ka maitset eriliseks teha. Kokkuvõttes " … ei midagi erilist …" Panen hindeks nelja miinusega. Ega see toit just halb ka olnud.
Põhiroog oli aga väga hea. Madalal temperatuuril küpsetatud seakülg porgandikreemi, sinepiseemnete ja röstitud porruga maitses imeliselt. Parem veel kui Dorpatis söödud loomaliha. Seakülg koos selle peal olnud sinepiseemnete ja kergelt maitsestatud lihaleeme ning porgandikreemiga tahtsid keele alla viia. Veel nüüdki kirjutades hakkavad süljenäärmed tööle. Viis pluss. Kahju ainult, et seda head rooga nii vähe oli … sõin küll väikeste ampsudega, kuid ikka sai roog kiiresti otsa.
Magustoit oli samuti täiesti eestimaine. Kuusevõrse-biskviitkook sambla ja plaksuva jäätisega. Kuusevõrsekook oli väga tugeva "metsa" maitsega. Alguses tundus mulle nagu oleks pehmet sookailu närinud, kuid pärast paari suutäit tuli kuusevõrse maitse eriti hästi esile. Mustikad ja punased sõstrad andisid toidule hapuka maitse ning jäätis peal pehmendas mõnusasti neid tugevaid maitseid. Magustoidu ära söönud, jäi suhu selline hea hapukas maitse. Mõnus. Hindeks viis.
Kui nüüd natuke teenindust ja interjööri hinnata, siis pole keldrirestoranid mulle veel meeldima hakanud. Seinal olnud maalid muudavad interjööri küll hubasemaks, kuid massiivsed kiviseinad ümberringi ei tekita meeldivat tunnet. Muusika oli selline "Jeeves and Wooster" filmi tunnusmuusika laadne, piisavalt vaikne, et mitte segada vestlust. Teenindus … nojah … ei olnud seda elegantsust nagu ma sellise taseme restoranilt oleks oodanud. Ettekandjaks oli noor tüdruk, kes sobiks ehk sööklasse, kuid mitte restorani ettekandjaks. Alguses aset leidnud segadus teenindava personaliga ajas tükk aega veel naerma. Me olime nagu mitteoodatud külalised. Seega hindeks kolm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar