Laupäeva õhtul oli meil kavas Polpo restoran. Kuna abikaasa vanematel oli neljakümnes pulma-aastapäev, siis kutsusime nemad ka õhtustama. Laud oli reserveeritud kella 17-ks ja jõudsime isegi veerand tundi varem kohale. Alguses ehk pisut segas asjaolu, et meie poeg Karl-Johannes võistles parajasti Tallinnas mainekal judoturniiril ning kangesti kippus pilk minema telefoniekraanile, kus näitas tulemuste tabelit online. Saime tähistada lisaks aastapäevale ka poisi kolmandat kohta. Väga tubli temast.
Nagu esinduslikes restoranides kombeks toodi kõigepealt peakoka tervitus, mis oli lisaks Maitsva Tartu menüüle. Selleks olid peedikrõpsud mingi kalavõidega. Dekoratsiooniks olid merekarbid … minu arust enamuses olidki merekarbid. Vaadake seda fotot. Tumedad laigud on peedikrõpsud ja heledad merekarbid. Kui nüüd maitsest pajatada, siis ei maitsenud. Ausalt, need krõmpsud olid mõruda maitsega … nagu pisut kõrvetatud. Lisandiks olnud võie ei andnud neile kuigi palju juurde, sest ikka domineeris see mõru maik. Käsitööleib, mis kohe peale tervitusampsu toodi oli hea ja kompenseeris alguses olnud pettumuse. Menüüvälised toidud said minult hindeks nelja. Kokk oleks võinud meid tervitamata jätta, ma poleks üldse pahandanud.
Eeltoiduks pakuti kõrvitsat seemnete, salati ja juustuga. Lisaks oli seal majonees, mis andis komplektile eriti hea maitse. Selle eeltoidu kohta võib öelda, et just selline peabki eeltoit olema - mitmekesine, maitsev, mitte eriti rammus, hea väljanägemisega ning eriline. Peale puistatud külm feta juust oli pärl selle eelroa juures. Tuju läks kohe rõõmsaks ja maitsemeeled hakkasid intensiivselt tööle. Ämma väitel olid ka värvid kenasti harmooniliselt paigas. Kõrvits, mis kipub toidu valmistamisel kergesti pudruks minema oli selle roa juures mõnusalt krõmps. Parim eeltoit, mis ma siiani söönud olen. Kindel viis. 
Kui pearoog lauda toodi, siis lausa ahhetasime … see oli niiiii suur. Vasika šnitsel laius kogu taldriku ulatuses, sellel olid suured kuhjad mädarõikamajoneesi ja salatiks lisatud peaaegu toored või siis peaaegu küpsed õunaribad ja veel mingi aedvilja ribad. Vasikašnitsel oli mõnusalt pehme, kui pisut norida, siis väike nurgake oli natuke vintskem, kuid see ei mõjutanud kogumuljet. Mädarõikamajonees tegi liha veelgi mahlasemaks. Kõht sai head rooga kõvasti täis, seda enam, et lisaks oma praele sain ma ära süüa ka pool abikaasa oma. Tegin seda hea meelega, sest toit oli väga maitsev. Viis on sellele toidule õiglane hinne.
Magustoiduks saime suure poti sees brownie aprikoosimoosi ja tumeda šokolaadiga. Foto sellest magustoidust eriti välja ei tulnud. Maitsva Tartu tutvustuses olev foto on ilmekam, sest seal pole kausi servad nii kõrged. See hele aine kausi keskel on maitsestamata kohupiimakreem, mis väga hästi tasakaalustas šokolaadi magusust. Allpool olnud hapukas aprikoosi moos oli selle toidu parim osa. Kokkuvõttes ka magustoidule viis punkti.
Ka teenindusele polnud seekord midagi ette heita. Viisakas, kõrgetasemeline ja sõbralik. Kui interjöörile midagi ette heita, siis ainult seda, et tegemist on keldrirestoraniga. Möödujate jalgu on huvitav vaadata küll, kuid parema meelega vaataks kõrgemale. Segas ka kõrvallaudade juurde tulnud suur sünnipäevaseltskond, kuid eks nemadki tahtsid end vabalt tunda. Keskkond sai neli punkti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar