Unustades kõik eelmise aasta kogemused, läksime eelarvamusevabalt Sparglisse sööma. Laupäeval kell 17.30. Tegelikult tahtsime paari teise kohta minna, kuid kõik olid lõhki broneeritud. Seega Spargel. Suur oli üllatus, kui Spargel oli päris väheste külastajatega. Saime laua tagaruumi ja kümneminutilise ootamise järel oli ka toit laual. Ah jaa, vesi toodi ikka kohe lauale. Kui rääkida interjöörist, siis see sobis Spargli stiiliga. Ainult peldik oleks võinud rohkem wc moodi olla. Võibolla see viimane detail panigi hinde nelja peale langetama, muidu oleks viis olnud.
Eelroog. Lamba südame tartar spinatimajoneesiga. Välimus oli väga isuäratav … isegi nii isuäratav, et alles poole toidu söömise juures tuli meelde, et foto jäi tegemata. Kui ma aga vaatasin fotot Maitsva Tartu kodulehel, siis leidsin, et see on piisavalt söödud toidu sarnane ja panin siia selle foto. Võibolla seda puru taldrikul oli vähem, kuid see pole oluline. Nüüd pigem eeltoidu maitsest … lambasüdame tartar koos selle lisanditega oli väga hea. Ka spinatimajonees sobis sinna juurde … kuid see leib, mis sinna alla oli pandud oli maitse järgi praetud küüslauguleib. Aga te ju teate, kui intensiivse maitsega on küüslauguleib. Seega kui võtsin kahvliga leivapealset ja tupsasin selle korraks majoneesi sisse, siis maitse oli mmmm … aga kui võtsin leivapealse ampsu koos leivaga, siis maitse oli … küüslauguleiva maitse. Saatsime sellelaadse sõnumi ka peakokale. Loodame, et öeldi edasi. Hindeks sai pandud neli, sest tartar oli leivata väga hea.
Pearoa puhul oli juba meeles ka foto teha. See õnnestus päris hästi, sest valgustus oli tugev. Toit fotol on vutifilee portveinikastme, maapirni ja vuti koibadega. Ettekandja sõnul oli vutt valmistatud kahel erineval moel - fileena ja taignas praetud koivad ning maapirnid kolmel moel valmistatud - püree, marineeritud ja tšipsid. Alustaks maapirnist - see on meie arvates hea mõte serveerida ühte toiduainet erinevates valmistamisvormides. Kokal olid need ka hästi õnnestunud. Eriti maitsesid marineeritud maapirni tükikesed. Aga ka kõik kokku koos vutifileega oli päris hea, maitsed sobisid. Vutifilee oli samuti mahlane ja maitsev, ehk ainult ühe ampsu juures oli maitset vähevõitu, see oli filee keskosa amps. Aga nagu ka eelroal oli ka siin "pigitükk", mis toidu, kui terviku, juures domineeris ning mis oleks võinud olemata olla. See oli taignas praetud vutikoivad. Jälle sama küsimus, mis eeltoidu juures - kui midagi taignas praadida, siis mis maitse sellel on … nagu taignas praetud toidul … selline rasvane taignamaitse. Seega soovitan enne ära süüa nälja kustutamiseks koivad ja jätta maitseelamuseks vutifilee koos maapirni variatsioonidega. Panin hindeks jälle nelja. Kui koiba poleks olnud, oleks viie pannud.
Magustoiduks oli šokolaadi-pähklikook ploomikastme ja piimavahuga. Kohe toidu lauale saabumisega libises pilk selle juures olnud lusikale. Kui vaatate Maitsva Tartu lehel olevat fotot, siis seal söömisvahendit pole. Reaalselt aga suur lusikas. Väike armas korvike täis šokolaadi pähklikreemi ja selline lusikas. Ma pole eriline serveerimisala spetsialist, kuid oleks parema meelega söönud seda toitu väikese armsa magustoidukahvliga. Mis puudutab maitset, siis maitses nagu hea šokolaadi-pähklikook. Olen midagi sellist söönud mitmes heas pagariäris. Üllatusi polnud. Ploomikaste oli hea ja piimavahtu oleks võinud olla rohkem, nagu lehel oleval fotol. Kook oli hea. Aga nagu te teate, siis hea on koolipoisi puhul hinne neli.
Aga homme Chez Andre … oh ootused on suured … vaatame kas kogemused on sellised, et kvaliteet oleks hea. NB! Tuletan meelde valemit kvaliteet võrdub kogemused jagatud ootused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar