Täna einetasime lõuna ajal kohvik-restos JOP Antonius. Juba eile, kui broneerisin sinna aega, mõtlesin, et kes küll pani toidukohale sellise nime? Minu arvates ei kõla kohe üldse hästi. Kohvikus olles mõtlesin ikka sellele teemale ja vaatasin ringi. Seinad olid täis maale, kus oli kujutatud kõveraid inimesi. Võibolla ongi see taotluslik, et selles kohas on kõik teistmoodi. Mulle selline kunst ei meeldi. Inimest tuleks ikka ilusana kujutada.
Kuid kelner polnud imelik, hoopis täitsa mõnus noorhärra oli. Tõi meile kannutäie vett ja leiba-võid lauale. Ajas mõnusat juttu ning ei kiirustanud liiast laua juurest minema. Seekord oli ka kokalt tervitus ja selle võtsime meeleldi vastu. Tervituseks oli lusikatäis lillkapsakreemi, millele oli lisatud erinevaid aineid, mida täpselt, seda loomulikult ei avaldatud. Igal juhul oli see kreem pruun, nagu abikaasa väitis ja ei maitsenud üldse lillkapsa moodi. Aga hea oli. Aitäh peakokale.
Eelroaks saime kena kuhjakese lõhe tartar´i. Kui te nüüd seda fotot vaatate, siis teadke, et põhitoit on ikka vasakul ja kaste paremal. Toidu peale oli pandud hulgaliselt hernevarsi, mida ma ei soovita süüa proovida, sest need on väga kiulised. Tartar´i sisse oli pistetud pipett, mille sees oli sojaõli. Väga geniaalne lahendus, sealt oli hea tilgutada toidule õli täpselt nii palju kui soovi oli. Siiski tuleb väita, et tilgutasid seda õli palju tilgutasid, lõhe jäi ikka pisut maitsetuks. Ka kõrval asetsev kaste ja melba krõbedad tükid ei andnud palju maitset juurde. Melba mõistet pidin jälle internetist otsima ning leidsin, et need krõbedikud on nime saanud Austraalia primadonna Nelly Melba järgi. Täitsa huvitav. Otsisin ka menüüs kirjas olnud marineeritud ingverit ning wakame´d, need oleks korralikult maitsekust lisanud, kuid nende kogus kas oli väga väike või puudusid need head lisandid kogunisti. Kokkuvõtteks, hea, kuid ei midagi erilist. Neli. Saatsin kelneriga tagasiside peakokale ka. 
Pearoog oli hani ploomikastmes ning lisanditeks oli pastinaagikreem ja kartulifondant. Pean kohe ütlema, et haneliha tahab tugevaid hambaid ja rohket närimist. Arvestades, et liha oli ka "medium red", siis andis ikka suul tööd teha, enne kui alla sai neelata. Aga maitse üle kurta ei saanud, liha oli hea ja kui pastinaagikreemi sinna juurde võtta, siis suisa oivaline. Nimelt see kreem oli väga hea. Mõne lihatüki võtsin ka ploomikastega ja mõne kartuliga, kuid siiski oli pastinaagikreem parim. Ja seda oli pandud taldrikule rohkelt, seega jätkus kõikjale. Hernevarsi ja muid maitserohelise taimi ma jälle süüa ei soovita, sest nad olid vist pisut seisnud. Kohe kuidagi ei suutnud noaga tükkideks lõigata. Mis siis hindeks panna? Maitsev, kuid raske närida … panen ikka viie miinuse, sest maitseelamus oli täitsa olemas. Ega hane valmistamine kerge ole.
Magustoit oli siin eriline, midagi sellist polnud veel keegi mulle pakkunud. Cointreau-kreem, mis on selline toorjuustu moodi toit, koos karamelliseeritud ananassiga. Külgedele oli pikitud krõbedaid õhikuid. Kõik see sobis kokku ja maitses oivaliselt. Seekord ütles kelner ise, et neid peale pandud ananassilehti ei sobi süüa. Me ei söönudki. Aga lehtede all oleva magustoidu sõime mõlemad viimse raasuni ära, sest see oli tõsiselt hea. Selline üllatus, selline mõnus maitse, selline mahlasus, selline … ohh, ei suuda kirjeldadagi. See magustoit pretendeerib kindlasti parima magustoidu maitseelamuse tiitlile. Ka seda infot ei jätnud ma peakokale saatmata. Kindel viis.
Jäänud on veel kolm viimast toidukohta. Nädala lõpuks peab valmis jõudma, sest järgmisel nädalal olen praktiliselt kogu nädal konverentsil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar