Nagu märkamatult on aasta möödunud ja kätte on jõudnud jälle veebruar, kus 14 Tartu restorani peakokka on valmistanud erimenüü "Maitsva Tartu" raames. Aeg on tõesti lennanud, kuid aastaga on kogunenud hulgaliselt ka uusi seiklusi ja kogemusi ning kui hakkasin meenutama eelmise aasta roogasid, siis pidin tunnistama, et ei mäletanud peaaegu mitte midagi. Hea, et blogipostitused on omast käest võtta, saab võrrelda selle aastaga. Tõsi, lugeda eelmise aasta maitseelamustest ja võrrelda selle aastaga, plaanin alles märtsi alguses, kui kõik kohad on ka nüüd külastatud. Just nimelt … ka sellel aastal planeerin einestada kõigis neljateistkümnes restoranis ning jagada oma elamusi blogi vahendusel.
Panime täna naisega õhtused riided selga ja läksime kella viieks Dorbati restorani. Nagu ikka esimese elamuse ootuses olid meeled ärevad ja ootused suured.
 |
| eelroog |
Peakokk Matis Kool oli eelroaks valmistanud lilla kaheksajala, herne-wasabipüree, pressitud kurgi, kõrvetatud tomati ning koorese kastmega. Kujundus oli kena. Kaheksat jalga küll taldrikul polnud 😉, kuid kohe oli näha, et peakokk on vaeva näinud nii maitsete sobitamise kui erinevate komponentide taldrikule asetamisega. Eriti meeldis mulle herne-wasabipüree, mis koos salatiga maitses imeliselt. Kõrvetatud tomat ning pressitud kurk olid erilised ja maitsesid hästi. Kaheksajala serveeritud kombits aga nii hea polnud, isegi koos lisanditega mitte. Kuidagi tuim oli. Võibolla oli mul liiga hästi meeles Jaapanis ohtralt söödud kaheksajalapallid, mis olid hakitud kaheksajala lihast ning kuhu oli mahlasuse tõstmiseks mõningaid lisandeid pandud. Võibolla. Aga eelroog sai minult hindeks neli pluss.
 |
| pearoog |
Pearoaks oli kirjas veisefilee suitsutatud õunapüree ja lihaleemes köömnetega röstitud aedviljadega. Hästi valmistatud veiseliha on alati minu lemmikute hulka kuulunud. Ka seekord ei pidanud ma pettuma, liha oli pehme, mahlane ja hästi maitsestatud. Lisandiks olnud suitsutatud õunapüree aga suisa imeline, sobis liha juurde oivaliselt. Ma pole kunagi proovinud õunapüreed liha juurde salatina. Kannuga lisatud kastmega soovitan järgmistel maitseelamuste otsijatel ettevaatlik olla. Väikestes kogustes lihale lisades andis see vürtsi juurde, kuid kui seda liiast peale valada, siis oli kaste liiga domineeriv. Õunapüreega ei soovita kastet üldse segada, eraldi maitsevad nad palju paremini. Minul õnnestus kastet lisada just vajalikul hulgal ning toit maitses hästi. Liha kogus oli piisav heaks kõhutäieks ning kokkuvõttes saab pearoale anda julgelt viis punkti. Nagu fotolt näha, oli ka toidu väljanägemine isuäratav.
 |
| magustoit |
Magustoidu kohta ütles ettekandja, et seda olevat eelmised külastajad kiitnud. Kuid mulle tundusid pakutud mangoparfee ja kookossorbee pisut magusad. Juurde lisatud maasikad pisut tasakaalustasid magusust, kuid kolmest maasikaviilust ei piisanud. Lõpuks jäi ikka suhu selline liiga magus maik. Võibolla koos kohviga oleks magustoit teisiti maitsenud, kuid kohvi pole ma juba kolm aastat tarbinud. Ka abikaasa ei riskinud õhtul kohvi tellida. Kookossorbee oli serveeritud huvitavalt, šokolaadipalli sees. Kokkuvõtteks sai magustoit minult tugevad neli punkti. Kui maasikaid oleks olnud rohkem, iga suutäie juurde mõni viil, siis oleks ehk viiegi välja venitanud.
Selle aastal tahaks lühidalt anda hinnangu ka interjöörile ja teenindusele. Dorpati restoran on jõe ääres ja kena vaatega. Samas käivad akna alt inimesed mööda ja pisut häirivad mõnusat istumist. Laual põlev küünal lisas aga hea sooja tunde. Kui me kohale jõudsime, siis oli restoranis vaid kaks külastajat peale meie ja tänu meeldivale vaiksele muusikale oli täitsa õdus istuda. Kui aga tuli saali teise otsa kaheksaliikmeline laudkond, siis selgus, et saal kajab täitsa jubedalt. Kujundajad võiks mõelda midagi häältekõla summutamiseks. Teenindus oli meeldiv, tagasihoidlik ja kiire. Panen hubasusele ka hindeks neli.... miinusega.
Järgmisel nädalal on plaanis koguni kolm-neli menüüd ära proovida, seega oodake uusi blogipostitusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar