Nagu pealkirjas sai öeldud, käisime Gustavis lõunat söömas. Minu hinnangul on kaubanduskeskustes paiknevad söögikohad pigem kiire lõuna võtmiseks, kui rahulikult maitseelamuste nautimiseks. Seekord saime kohad teisele korrusele, mis oli pisut parem kui eelmisel aastal kogetud esimene korrus, kuid ikka oli läbikäiguhoovi tunne. Ei saa aru, miks see ettevõte ei paku Werneris Maitsva Tartu menüüd, mõlemad ju ühe omaniku kohvikud. Gustavile ei saa kuidagi keskkonna eest üle nelja panna.
Eelroaks toodi kaheksajalakombits, mis seekord nägi välja tõesti nagu kombits. Ja maitsestatud oli ka see korralikult. Kui lauale toodi, lõi tugev kalalõhn ninna ja tekkis kohe eelarvamus, kuid sööma asudes kummutas kaheksajala maise selle eelarvamuse kohe. Kõrvale serveeritud karulaugune juustukrõps oli tõesti kõva krõps, mis eriti kaheksajalaga ei sobinud. Väike portsuke mädarõika salsat küll sobis kombitsaga ning toidu keskossa peidetud salatikuubikud olid väga head komponendid. Vutimunad ja salatiroheline samuti sobisid nii salatikuubikute kui kaheksajala kombitsaga. Mis aga puudutab nõrutatud ebaküdoonia hapukoort, siis mulle tundus, et hapukoort oli seal palju-palju ja ebaküdooniat vähe-vähe. Selline rammus maitsetu ollus. Millest suurem osa jäi taldrikule, sest seda polnud millegagi koos manustada. Arutasime seda tulemust abikaasaga ja saime, et neli on õiglane hinne. 
Pearoog tuli jälle metsast. Aeglaselt võis ja brändis küpsetatud hirve antrekoodilõige. Lisanditeks oli, naeri- ja kõrvitsakreem ning koorene leem. Kui ettekandja toidu lauale tõi, siis saime kohe teada, et kõik lilled on söödavad. Maitsesid hapukalt ja siiani pole mürgituse nähtusid tekkinud. Seega …. ju siis olid söödavad. Kui keegi veel ei tea, siis antrekoot on veise seljatükist ribikondi vahelt lõigatud steik, mis prantsuse keeles on entrecôte ehk 'ribidevaheline'. Peakokk oli suutnud steigi mõnusalt pehmeks saada, jättes liha keskelt punaseks. Väga maitsev. Mõlemad kreemid, nii naeri- kui kõrvitsakreem, sobisid hästi liha juurde ja täieliku üllatusena leidsime kreemiportsude vahelt punast kalamarja. Panna liha juurde kalamarja on julge ettevõtmine, kui see õnnestus. Maised sobisid. Nagu eelroal oli ka sellel toidul väike miinus - nimelt lisatud koorene leem ei andnud sellele toidule midagi juurde. Liha oli ka ilma selleta piisavalt mahlane ning kreemid ja lilled maitsekad. Pigem oli see kaste maitsetu lisapala. Jätsin selle topsi paremaid aegu ootama ning panin toidule viis miinus.
Magustoiduks toodi väga kenasti kujundatud metsmarja-astelpaju mousse krõbedas korvikseses. Kohe kena oli vaadata. Ettekandja soovitusel lõikasime selle pooleks, et kõik kihid kenasti välja tuleks. Lisan mõlemad fotod - tervena ja poolitatuna. Kena, eks ole. Kuid ilu ei sünni patta panna. Vaadata on ju kena, kuid maitse oli tavaline. Astelpaju hapusust oli vähe ja magusaineid palju. Kuidagi tundis minu keel ka mingi kunstliku lisandi maitset. Ei tea, mis see oli. Mis puudutas krõbedat korvikest, siis see oli küll oodates oma krõbeduse kaotanud ja lagunes üsna pehmeteks tükkideks laiali. Kui mousse, mis peaks tähendama vahtu, kõrval oleks olnud siirupi asemel korralik ports hapukat astelpajumoosi, oleks saanud hinnet tõsta, kuid selle magistoidu eest üle nelja ei saa kuidagi panna.
Õhtul on meil Tartu Linnavalitsuse Eesti 101. aastapäeva vastuvõtt Eesti Rahva Muuseumis. Kindlasti pakutakse ka seal maitseelamusi tekitavaid toite. Blogisse ma sellest ei kirjuta, kuid kellel huvi ning kes ise ei saanud seal osaleda, siis helistage või kirjutage. Kirjeldan teile meelsasti seal pakutut.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar