Täna õhtustasime Café Shakespeare's. Igati viisakas koht, saime mõnusa kahese laua ning vaatamata päris suurele külastajate arvule oli teenindus kiire. Toitu oodates saime rahulikul häälel rääkida, vaatamata sellele, et olime ovaalse laua erinevates otstes. Huvitav oli, et vaatamata suurele inimeste hulgale ruumis ei tekkinud kordagi tunnet, et kohvikus on liiga mürarohke. Interjöör oli maitsekas. Esimest korda elus tundsin ma huvi abstraktse kunsti vastu … vaatasin ja vaatasin ning vist isegi sain aru, mida oli kujutatud. Mida ma vaatasin - selle jätan lugejatele mõistatuseks. Teenindus oli ka sõbralik ja lahke. Ehk pisut liiga familiaarne. Siiski paneks kokkuvõtteks keskkonna hindeks viie.
Laual oli meid ootamas rohke sidruniga kannutäis vett ja üsna pea lisandus sinna soe sepik koos võiga. Seekord nuusutasin tasakesi enne pealemäärimist võitopsi ja veendunud, et kõlbas, määrisin või sepikule. Polnud väga vigagi. Aga kui toodi eelroog, siis mõistsin, et olin talitanud kiirustades. Eelroaks oli käsitöö kanamaksapasteet kõrvitsa-mango tšatni ja krõbeda ciabatta’ga. Nagu te fotolt näete, oli pasteedikogus võrreldes lisanditega märkimisväärne. Alguses pakutud sepik oleks nüüd marjaks ära kulunud. Esimesed ampsud pasteeti koos ciabatta´ga oli maitsev, kuid kui ciabatta otsa sai ja järele jäi veel hulgaliselt rammusat maitsvat pasteeti, siis see osutus lisanditeta natuke liiga tugevaks eelroaks. Pasteediportsude vahele peidetud marineeritud kõrvitsatükikesed pisut lahjendasid suutäisi, kuid mitte piisavalt. Ega pasteedi maitsel viga polnud. Just lisandite vähesuse tõttu panen eelroale hindeks neli.
Põhiroaks serveeriti Põltsamaa õunasiidris ja koores hautatud küülikukoib herne-kartulitambiga. Ja nagu minu eeltoidu mõtteid aimates tuli nüüd ettekandja ja küsis, et ega me sepikut juurde ei soovi. Kahjuks oli see pakkumine liiga hilja. Otsekohese mehena ei jätnud ma seda talle mainimata. Herne-kartulitamp maitses nagu herne-kartulitamp … ei midagi erilist. Kõrvale pandud jänesekapsalehed natuke tegid tambi hapukamaks. Kui koorekastet juurde panna, siis võis seda tampi täitsa süüa. Jänes oli samuti kastmega koos söödav. Jänese maitsestatus oli rahuldav … kuid jälle … ei midagi erilist. Sõime prae ära, kõht sai korralikult täis, kuid … kuhu jäid maitseelamused. Kirss jäi tordilt puudu. Seega, vabandan peakoka ees, kuid panen hindeks kolm. 
Siiski väike kirss tuli. Nimelt magustoit oli nii välimuselt kui maitselt igati tasemel. Natuke kahju, et kohviku kehv valgus ei too fotol head kujundust piisavalt välja, kuid proovige suuremalt vaadata, siis ehk näete, kui oivaline pott taldrikul oli. Muide, see kõik oli söödav. Magustoidu nimeks oli kergelt tšilline šokolaadikreem magusa mulla all. Potiks oli krõmps vahvel, mis oli kaetud mitte eriti magusa šokolaadiga ning šokolaadikreem potis oli mõnusalt hapukas ja parajalt tšilline. Seega magustoit kindel viis. Kohvisõpradele soovituseks - selle magustoidu kõrvale sobib hästi mitte eriti magus kohv.
Homme ootab meid Polpo. Eelmisel aastal sai see restoran meilt väga hea hinnangu, eks näis, kas nad on oma taset hoidnud. Järgmine postitus siis homme õhtul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar