Chez Andre´s on iga suutäis maitseelamus

Pühapäev. Kell on 15.50 kui siseneme Chez Andre´sse. Saime pisut vara, kuid õnneks oli laud juba ette valmistatud ja istusime lauda. Nii kaua kui eelrooga serveeriti, saime vaadata natuke enda ümber. Maitsva Tartu puhul oli kujundust värskendatud. Ning kui toodi eelroog, siis oli näha, et toidu serveerimise ja kujunduse stiilid olid kooskõlas. Kõige paremini iseloomustab stiili peakokk Chef André ehk kodanikunimega Andruse menüü tutvustus: "Maitsva Tartu menüü aastal 2019 on inspireeritud loodusest!  Menüü läks täitsa metsa, puu otsa!" Proovisin interjööri ka fotole jäädvustada. See esimene puu foto all paremas nurgas on puu, mille otsas meile toitusid serveeriti. Kujundusega, nii toitude kui ruumi kujundusega, on kõvasti vaeva nähtud. Selle toidukoha erinevuseks võrreldes teistega on ka see, et peakokk leiab aega tulla klientidega suhtlema. Meie juurde tuli ta kohe mitu korda juttu ajama. Just täpselt juttu ajama, mitte paari viisakusväljendit vahetama. Rääkisime toidust, minu vennapoja autoklaavist ja elust üldse. Üllatuseks küsis ta minu India reisi kohta, ju siis oli ka blogi märganud. Kuidas ta küll jõuab … ka teenindajad olid väga meeldivad ja sõbralikud. Nende kõnnak oli teenindades rahulik ja naeratus siiras. Parim keskkond, mida me oleme kogenud. Viis pluss.

 

Eelroog üllatas nii serveerimise välimuselt kui maitserikkuselt. Võiks öelda, et eelroogasid oli suisa kolm: Oreo auster – täidetud veisesabaga; Rohelise tee auster – täidetud suitsuteo-linnulihaga; Red Velvet auster – täidetud maasikarisottoga. Nende juurdes oli veel salatisigar juustukoogi täidisega. Iga erineva maitsega austrikarbi täidis oli elamus omaette. Veisesaba täidisega austrikarbi sees oli hästi intensiivse maitsega tomatikastmes veiseliha, võis olla ka veisesaba, mis oli kaetud juustuga. Maitse oli väga hea, kuid tasakaalustamiseks tuli juurde võtta kohe amps salatisigarist. Siis oli see lausa ideaalne. Teine austrikarp oli täidetud teo ja linnuliha täidisega, peal sulatatud juust. Maitses nagu sprotid ilma õlita, suitsumaitse oli tugev. Jälle tuli juurde võtta salatisigariamps, et intensiivset maitset pisut tasakaalustada. Kolmas austrikarp oli aga, üllatus-üllatus, hoopis magusa täitega. Selle maitse nii intensiivne polnud. Sellest eelroast jäi mulje nagu kolmekäigulisest  roast. Maitseüllatusi oli palju. Ainsaks puuduseks, kui seda puuduseks saab nimetada, oli eelroa toitvus. Nimelt selle lõpetamisel oli tunne, et nüüd on kõht täis ja nagu minu isa ühes jutustuses tüdruk pärast kõige hea saamist ütles ... "nüüt taha´i muut ku ütsindä olla´". Soovitan teilgi pärast eelrooga väike paus teha ja lasta pisut toidul allapoole minna. Hindeks oleks pannud iga eelroa maitse eest viie, kuid kuna saab hinnata ainult ühe hindega, siis viiiiiiiis.

 

Pearoog. „Black Forrest“ metssiga põldmarja-bbq-kastme ja raklett-juustuga, krõbe puukoor, karamelline tang, rummiga röstitud brüsseli- ja lillkapsa duo . Kui te nüüd arvate, et oh kui palju nimetusi, siis te eksite, tegelikult oli selles roas veel palju-palju rohkem erinevaid komponente. Kõik ei jäänud meelde, kuid leidsime marjadest sellest toidust mustikaid, põldmarju ja vaarikaid, siis oli seal erinevaid maitsetaimi ja palju muid häid lisandeid. Peakokk, kes julgeb kokku panna vaarikad brüsseli kapsaga, on julge peakokk. Iga järgmine suutäis oli eelmisest erinev ja omaette maitseelamus. Ma isegi arvan, et selle toidu tunnetamisel oli oma osa juhusel ehk millise komponendi millisega koos parajasti kahvlile püüdsid, sellise üllatuse osaliseks said. Aga julgen kindlalt väita, et mitte ühegi suutäie puhul ei saanud väita, et maitsed ei sobinud. Kõik oli täielikus harmoonias. Ah jaa, metssea liha unustasin hoopiski tutvustamata - see oli mahlane, pehme, maitsev. Kui fotol tundub, et seda praadi on vaid mõned ampsud, siis sööma asudes on taldrik nagu muinasjutus, toit ei  lõpe ega lõpe otsa, söö palju jaksad. Sõin siiski kõik ära ja kõht oli juba väga täis. Hindeks panin jälle viie.

 

Magustoit oli aga eriti omapärane ja … jälle mitmemaitseline. Nimelt "riputati" meile puu otsa kolm purgikest erinevate Crème Brûlée´dega. Nende purgikeste sisu nautimiseks võtsime aega, sest oli ka mida nautida. Kõige rohkem maitses pistaatsia pralinee Crème Brûlée, see oli nii mõnusalt mõrkjas ja samas magus, et tahtis kohe keele alla viia. Lähen mõni päev läbi ja küsin, kas neid purgikesi kaasa ka saab osta. Võtaks kohe kümmekond pistaatsia pralinee purgikest. Mitu päeva hea maiustada. Aga ega teisedki halvad olnud ka Crème Brûlée Choco Chamel oli mõnusalt magus-mõrkja maitsega ning Crème Brûlée kohupiima Carmel oli ehk kõige lähedase Crème Brûlée´le, mida ma varasemalt söönud olin. Seega jälle kolm maitseelamust ühes toidukorras. Andrus on ikka kõvasti vaeva näinud. Soovitan teile kõigile, leidke vaba hetk ning minge Chez Andresse maitseelamusi saama. Kindlasti pange selleks hetkeks laud eelnevalt kinni, sest maitsenautlejaid on palju. Kuna ka magustoit sai hindeks viis, siis oli see esimene täiesti viieline paik selle aasta Maitsva Tartu toidukohtadest.

 

NB! Menüüväliste toitude hindamisest ma loobusin. Kustutasin ka paaril eelmisel blogipostitusel selle teema. Nende pakkumine on liiga ebaühtlane ja näiteks Chez Andre´s oli leib hoopis puruna paigutatud pearoa juurde.