Lihuniku Äri leti taga ...

     Nagu eelmises blogis mainitud sai, sõime õhtusööki Lihuniku Äris. Me polnud seal kunagi käinud ning ei teadnud täpselt, kus see on. Õnneks sõitsime päeval mööda Ülikooli tänavat ja abikaasa nägi silti "Lihuniku Äri". No vot, õhtul läksimegi selle sildi kohalt otsima. Leidsime.

    Sisenedes vaatasin ringi ja .... kõik lauad olid külastajaid täis. No nii, mõtlesin ma, tulime kümme minutit varem ja ju siis pole laud veel vabanenud. Broneerisin ma laua juba üle nädala tagasi (26.jaanuaril) ja sain ka kinnituse, et laud broneeritud. Peatselt tuli meie juurde perenaine ja juhatas meid leti taha, kuhu oli pandud ekstralaud leti ja tualeti vahele. Tegin ka foto laua äärest leti poole ja tualett jäi otse minu selja taha. Hmm ... vaatamata varajasele broneeringule saime laua, mis oleks nagu viimase hetke külastajale pandud. Kui ausalt, siis polnud eriti mugav, kui teenindav personal enamuse ajast meie poole seljaga oli ning kõik tualeti külastajad meie laua juures askeldasid. Seetõttu panin ma keskkonna hindeks kõvera kahe. Ma saan aru, et ettevõtte seisukohast on maksimaalne käive oluline, kuid külalised ei tohiks selle läbi kannatada. 

    Eelroog toodi lauale umbes veerand tundi pärast saabumist. Selleks oli rohumaaveise tagaosalihasest hake (mina oleks seda tartar´iks nimetanud). Lisatud oli marineeritud küüslauguvõrsed ja pool väikest tomatit. Liha sisse olid pikitud kuivad leivakrõpsud. Pidi olema ka soolas kuivatatud muna ... otsisime seda tükk aega ja lõpuks saime aru, et kerge kollakas puru liha ümber oligi munast. Maitse oli vägev. Tugev maitsestus tõi liha maitse hästi esile. suu jäi mõnusalt hõõguma. Leivakrõpsud (menüüs leivaõhikud) pisut tasakaalustasid liha teravust, kuid neid oli liiga vähe. Viimasteks suutäiteks jäi ainult liha. Tasakaalustavat ainet jäi väheks. Võibolla oleks pidanud leiba kolm-neli korda rohkem olema või siis tõesti muna rohkem lisama. Või maitserohelist äärde lisama ... kokale mõtlemise koht. Muide, kui me olime tagasiside kokale saatnud, siis tuli perenaine ja rääkis, et leivakrõpse oleks võinud juurde küsida ... liiga hilja meile. Kuid teie, kes te loete blogi ja sinna sööma lähete, tehke seda kindlasti. Siis on eelroog tasakaalustatum. Hindeks neli.

    Põhiroog oli klassikaline lihuniku steik. Ootasin seda pikisilmi. Perenaine küsis enne steigi toomist ka küpsusastet ja mina soovisin meedium miinus ning naine meedium. veerand tunni pärast saabuski kauaoodatud steigitaldrik. Ma ootasin küll puualusel steiki, kuid see polnud oluline. Lihatüki kõrval olid porgandiviilud, peediviil ja krõbe kapsas. Taga ääres hunnik läätsesid ja paremal ääres laik majoneesiga. Nägi hea välja. Esimese suutäie võtsin liha ilma lisanditeta. Selgus, et steik oli meediumi ja küpse vahepealne. Võrdlesime abikaasaga küpsusastmeid ja leidsime, et erinevust polnud. Kuid maitse oli hea, liha oli mahlane ja pehme (kui välja arvata mõned soonilisemad kohad).  Porgandid ja kapsakrõps olid imehead ja sobisid lihaga. Majonees aga selle liha juurde hästi ei sobinud, sest veise turjatükk (nagu me hiljem teada saime) on suhteliselt rammus ja selle juurde sobiks kerge kaste, näiteks punaveini kaste või kerge piprakaste. Majonees on rammus rammusa liha juurde. Ka läätsetamp ei sobinud hästi veisesteigiga. Tuim ja maitsetu oli see tamp. Mis ma kokkuvõttes saan öelda. Lihal polnud viga, mahlane ja pehme ... ehk oleks pannud natuke pipart peale, kui laual oleks olnud. Lisandid olid nagu olid. Ma usun, et ei tee kellelegi liiga kui panen hindeks nelja.

   Magustoit, mida kaua-kaua ootasime, oli eriline. Rammus luuüdi jäätis, mille ümber oli astelpaju-odravaht ning peale puistatud  pähkleid, beseetükke ja jõhvikaid. Esimesed ampsud olid maitsvad. Astelpaju hapukus ja pähklid andsid jäätisele mõnusa maitse. Kui pool jäätisest oli söödud, siis leidsime selle seest viie-kuue millimeetrise läbimõõduga tahkeid tükke, mis maitsesid väga rasvaselt ja mitte eriti hästi. Kui need suhu sattusid, siis aitas, kui kohe astelpaju-odravahtu peale võtta. Kahjuks oli selliseid tükke mitu, nii minul kui abikaasal. Magustoit oleks peaaegu hindeks viie saanud, kuni nende "leidudeni". Kuid nelja võib ikka panna. Oli eriline maitseelamus. Kui koju tagasi jõudsin, võtsin kohe kätte raamatu "Mees. Köögikurat" ja vaatasin järgi, kuidas ta soovitas valmistada brüleekreemi luuüdiga. Seal oli soovitatud luuüdi potis sulatada kuni kergelt pruunistumiseni ja siis kurnata. Kas kokal jäi kurnamine tegemata? Võin segas ta saadud luuüdi leent jäätisega liiga vähe intensiivselt? Ei tea. Kuid tükke ei tohiks sisse jääda.

    

Perelõuna Drinkgeld/Ülikooli kohvikus

     Ülikooli kohvikusse jõudes oli korraks segadus, kas minna teisele korrusele või esimesele. Segaduse lahendas ukse avamine esimesel korrusel ja meid kutsuti lahkelt sisse. Laud viiele oli juba ette valmistatud ja tellimuski oli juba eelnevalt meili teel kooskõlastatud. Kolm Maitsva Tartu menüü komplekti ja kaks lasteeinet jäätisevalikuga. Suhteliselt hubane koht. Lastele oli seal hulgaliselt lauamänge, mille mängimiseni nad küll ei jõudnudki. Muusika oli ehk rääkimiseks pisut vali, kuid ei seganud söömist. Püsililledega potid tegid ruumi mõnusaks.

   Eelroog saabus. Selleks oli suitsusest forellist lõigatud carpaccio-viilakad, peale oli kuhjatud maitserohelist kitsejuustu lisandiga ning maitserohelise sisse olid pistetud röstitud ciabatta-viilud. Lõpuks oli kogu toit üle külvatud röstitud kõrvitsaseemnetega. Kuskil seal kihtide vahel olid ka ürdimajoneesi törtsud. Esimene liigutus noa-kahvliga pakkus kohe üllatuse. Seekord negatiivse. Kala viilakad olid jääs ehk läbi külmunud ... lõigates läksid need krõpsuga katki. Õnneks oli ruum soe ja kui viilakad üksteisest eraldatud said, siis nad muutusid pisut pehmemaks. Proovisin siis... nagu ikka ... komplekteerida suutäie - pisut rohelist, forelliviilaka tükike, pisut kitsejuustu ja majoneesitups. Pistsin suhu ja nautisin. Hea. Kala oli ikka natuke külm ja mulle tundus, et sulanuna oleks selle maitse rohkem esile tulnud. Hapukust jäi ka pisut väheks. Aga maitsed sobisid kokku ja eelroog täitis oma rolli. Kõrvitsaseemned forelli carpacciao´ga, koos hästi väikse majoneesitortsuga oli selles roas minu lemmikuks. Poleks osanud arvata, et röstitud kõrvitsaseemned võivad kalale nii erilise maitse anda. Vanema poja meelest oleks võinud olla röstsaia viilakaid pisut rohkem ... võibolla jah ... need andsid toidule struktuuri juurde. Aga hea eelroog. Tubli neli. 

Põhiroog oli jälle vutt. See oli põhiroana kolmas vutt ja ühes eelroas oli kasutatud vutiliha. Seekord küll teisest farmist ja suitsutatud. Vuti kõrval oli tops jõhvikakastmega, mille kelner kohe pärast taldriku lauale asetamist külili keeras. Eespool vutirümpa oli vutimunapudru kaar, mille sees oli toores ja pošeeritud vutimuna. Lisaks oli veel silinder peekonist, mille sees oli maitserohelist ja veel üks pošeeritud muna. Vutt oli seekord fileerimata ning liha tuli leida arvukate kontide vahelt. Aga kui saime sealt tükid kätte, siis olid need mahlased ning maitse koos jõhvikakastme ja munapudruga väga head. Peekonitükike sobis hästi selle komplekti juurde ning pošeeritud muna, mille seest valgus kollane peekonitükile, andis väga hea ja erilise maitseelamuse. Toore vutimuna võtsin ma eraldi heaks, kuid abikaasa eelistas selle valada munapudrule. Väga eriline, maitsekas ja mõnus elamus. Kõige rohkem meeldis mulle vutimunapuder, see oli struktuurilt huvitav ning maitselt eriline. Võiks täitsa isegi seda teha proovida. Pean oma tuttava Uljana käest, kes väikest vutifarmi peab, mõned-kümned munad tellima ja järele proovima. Vaatamata sellele, et vutiliha oli oluliselt keerulisem süüa, andsime üksmeelselt sellele põhiroale hindeks viis. Veelkord - eriline ja hästi kokkusobiv maitsebukett.

Magustoit oli samuti eriline ja huvitavate maitsetega. Menüüs oli nimetatud magustoitu Marjamaa talu aedmuraka, pohla, astelpaju ja metsmustika vitamiinikvartett käsitöövahvliga. Lauale toodi neli väikest purgikest, milles igaühes oli erinev smuutilaadne jook. Purgikeste kõrval oli krõmps käsitöövahvel. Kelner andis edasi peakoka soovituse hakata purgikesi manustama vasakult paremale ning maitsemeele puhastamiseks näksata vahvli juures olnud mündilehte vahele. Mis seal ikka. Alustasime kõik kolmekesi vasakult (väiksemad poisid sõid samal ajal jäätisevalikut). Esimeses pugikeses oli aedmurakast tehtud vedelik ... näksasin vahvlit ja jõin purgist peale. Noh-jah. Ei olnud väga eriline, kuid hea oli ikka. Siis väike näks mündilehte vahele ja järgmine. Vahvlitükk ja pool purki smuutisarnast jooki. Uhhhh. See oli pohlast, kuhu oli lisatud natuke kaneeli. Tugevalt hapu - just see, mis mulle meeldib. Sobis magusa vahvli kõrvale hästi. Võtsin veel vahvlit ... mekkisin ka teise poole purgist. Väga hea. Münditükk vahele. Kolmas oli tõsine üllatus ... astelpajujoogi sisse oli segatud paras ports tšillit ... alguses ei saanud arugi, kuid hetke pärast tundsime kõik suus kerget tšillimaitset. Omapärane valik - anda magustoiduks vürtsikat smuutit??!! Kuid koos vahvliga oli täitsa hea. Ja neljas oli rahustav joogi-shot ... mustikas, mis suu kenasti maha rahustas ning pani väärika punkti magustoidule. Väga eriline maitseelamus. Jälle olime kõik kolmekesi ühel meelel, et hindeks võib panna viie.

Lõpuks toodi meile peakoka üllatus - tükike kohalikku kringlit. Tõsi, see polnud suur üllatus, sest teadsime varasemastki, kui häid kringleid siin tehakse, kuid ikka meeldiv, kui saad lõpuks mindagi "kauba peale". Aitäh!

Õhtused maitseelamuste kirjeldused tulevad Lihuniku Ärist, kus meid ootab Mõniste rohumaaveise steik. Ohhhh ... ei jõua seda ära oodata ... mis seal küll meid ootab ???

Välk - tagasihoidlikkus on voorus

     Oli aga tegu, et kohvik-resto Välk üles leida. Hea, et auto GPS õige maja juures märku andis, et oleme kohal. Väljastpoolt ei viidanud miski, et sees võib kohvik olla. Välisukse juures oli silt päevakeskus ja väike paberike, kuhu oli kirjutatud kohvik-resto Välk. Isegi siis kui juba hoonesse sisenesime, ei saanud aru, kus on kohvik ... kohe välisukse vastas viis trepp teisele korrusele, koridoris oli saali uksed, mille taga rühm inimesi harjutas peotantsu ning nurga taga oli ... kohvik. Selline väike, paarikümne kohaga ruumike. Sisenesime ja ootasime pisut. Kuna hetkel kedagi leti taga polnud, siis võtsin julguse helistada letil olevat kellakest. Kohe tuli tagaruumist rõõmsa näo ja meeldiva olekuga daam ja juhatas meid lauda. Toitu oodates vaatasime ringi ... interjöör oli väga lihtne. Lauad ja puust toolid. Heledad steriilsed seinad ja peotantsumuusika naaberruumist, mis meie laua juures oli pisut valjem kui kohvikus olev muusika. 

Ei lastud meil kaua oodata. Seesama meeldiva olekuga daam tuli ja tõi meile kannu veega ning omaküpsetatud ciabatta´t koos maisevõiga. Täitsa hea ciabatta oli, maitsekas ja õhuline. Eelroaks oli salat, mille kuhja otsa olid seatud soojad vutiliha grillitud fileetükid. Salat ise koosnes tavalistest salatiainetest - salatiroheline, kurk, tomat, mingid huvitavad tugevamaitselised marineeritud kirsid ja sarapuupähklid. Ümber salati kolmes küljes olid poolitatud keedetud vutimunad. Eelroa välimuse kujundamisega polnud just eriti vaeva nähtud. samas polnud maitsel midagi viga. Selline lihtne salat, mis oli õnneks piisavalt mahlane, et pisut kuiva vutiliha maitsvamaks teha ning piisavalt maitsekas, et söögiisu tõsta. Ettekandja rääkis siiralt ja ausalt, et nad on alles alustajad (selles kohvikus töötaski ainult kokk ja ettekandja), siis alles kujundavad veel oma roogasid. Meie andsime talle ka siiralt tagasisidet, et see salat oli normaalne, kuid ei üllatanud meid millegagi. Seega panime nelja.

Põhiroaks oli menüüs kirjas: Liivimaa Lihaveise mahe välisfilee mündise hernetambi ja kukeseenekastmega. Veiseliha on minu lemmik. Lauale toodi praad, kus oli kaks veiselihaviilakat, keskel ports hernetampi ja ääres kolm porgandit. Kujundamisega polnud jälle vaeva nähtud, praad nägi välja nagu lõuna ajal pakutav päevapraad - lihtne ja funktsionaalne. Liha oli suhteliselt tuim, pisut üle küpsetatud ja vähe maitsestatud. Eks ma ole veiseliha osas ka väga ära hellitatud. Restoranid Pull, Härg, Argentiina ja mitmed teised on pakkunud mulle väga hästi maitsestatud, kergelt punast ja mahlast veisefileed. Ehk oleks algajad kohvikupidajad võinud valida nii esinduslikule kampaaniale nagu Maitsev Tartu mõne vähempretensioonika toiduaine. Hernetamp ... hmm, ka see oleks võinud mahlasem ja maitsekam olla .. .sinna oleks olnud vaja lisada mingit aedvilja???, ehk siis oleks mass mahlasemaks muutunud. Porgandid seevastu olid head, krõmpsud ja maitsekad. Kukeseenekaste kohta võiks öelda isegi väga hea -  maitsekas, mõnusa struktuuriga ning sobis nii liha kui porgandite juurde. Kahjuks pean sellele pearoale hindeks siiski kolme panema ... muidu ma teeks teistele toidukohtadele ülekohut.

Magustoidu nimetus menüüs polnud just kõige atraktiivsem: Astelpaju kaerakile rukkiküpsise ja kuusevõrsekastmega. Kui aga magustoit taldrikuga meie ette asetati, siis pidin tõdema, et selle kujundusega oli tegeletud. Veelgi enam, see magustoit nägi hea välja. Rukkiküpsistest kausikesed, mille sees oli astelpaju kaerakile olid kuusevõrse kastme lombis kus ulpisid maasikad ja mõned astelpajumarjad. Ja maitse oli sellel magustoidul veel üllatavam kui välimus. Kuusevõrsekaste oli imeline, pisut mõrudat maitset, mis kuusevõrsetel ikka on, polnud üldse tunda, oli selline mõnus "metsa" maitse. Kui seda kastet nautida koos krõmpsu rukkiküpsisega ja võtta sinna juurde kübeke astelpaju kaerakilet, jäi suhu kauaks ajaks mõnus maitse. Rukkiküpsised olid väga hea krõbeda struktuuriga ning huvitava maitsega. Me ei suutnud abikaasaga kindlaks teha, mida sinna oli lisatud, et sellist maitset saavutada. Maasikad olid ainsad tavalise maitsega komponendid selle magustoidu juures. Meil oli hea meel ettekandjale magustoitu kiita ja selgus, et see oligi tema idee olnud. Super. Mõnus lõppakord sellele õhtusöögile. 

Ja lõpuks toodi arve ... ruudulisele paberile püüdlikult kena käekirjaga kirjutatud arve ... nii armas ...  kahju, et polnud karbikest kuhu tipiraha panna ...  

Chez Andre´s on isegi söömise protsess huvitav ning nauditav

Suurte ootustega sisenesime Chez Andre´sse. On ju see söögikoht olnud igal aastal eriline ja omanäoline. Kui me lauas selle aasta menüüga tutvusime, siis saime aru, et ootab taas kord maitsete paraad, sest igas toidukorras oli erinevaid toidu komponente nii palju, et isegi neid üles lugedes läks tükk aega. Eelrooga oodates rääkisime ruumi sisekujundusest, mis on eriline ... loob väga mõnusa hubase tunde. Väike nali oli ka sisenemisel - ootasime viisakalt ettekandjat ukse juures ning tema saabudes ütlesin: "laud Kalle nimele". Ta juhatas meid otse leti vastas asuva laua juurde ... kuid seal juba istus keegi. Tuli välja, et samal ajal oli broneerinud kaks Kallet laua. Kui ma enda perekonnanime ütlesin, siis lahenes probleem kiiresti ja saime laua suurema ruumi aknaaluses nurgas. 

Eelroog toodi ümaras kitsa suuga salatikausis, mis omakorda oli asetatud olümpiatõrvikut meenutava metallümbrise sisse, mis omakorda asetati taldriku peale. Kõige tipus aga kroonis varda otsa pistetud "Eclair". Ei osanud kohe kust otsast peale hakata. Õnneks tuli autor, peakokk Andrus, ise kohale ning selgitas, et seda eelrooga võib süüa otse klaaskausist, kuid võib ka valada taldrikule. Mina valisin teise meetodi, abikaasa esimese. Saatsin serveerimisaluse ja klaaskausi ära ja asusin maitseid degusteerima. Kõigepealt väike näks vardas olevast ekleerist ja siis kahvlitäis salatiampsu peale. Mmmm. Veel teine ja kolmas. Mmmm. Väga mahlane ja hapukas salat. Ekleeri sees olev kitsejuust sobis ideaalselt selle mahlase salatiga, kus komponentideks olid: mandariini-tomati kompott, tahmased kõrvitsaseemned, marineeritud redised ja taluürdid. Kopeerisin selle loetelu menüüst, sest kõik ei jäänud kohe meeldegi. Mulle meeldisid eriti marineeritud rediselaastud. Kitsejuust koos ümbrisega ja salat moodustasid nii hea terviku, et vaatamata suurele kogusele saime eelroa suhteliselt kiiresti söödud. Hea maitse püsis veel kaua peale viimast suutäit keelel. On ikka peakokal tahtmist ja aega selline "kopott" kokku sobitada. Hinde üle meil vaidlust polnud. Tugev viis. 

Kui põhiroog lauale toodi, siis ei suutnud ma vastu panna kiusatusele end selle taustal jäädvustada. Põhiroog lihtsalt oli nii kunstipäraselt serveeritud. Andsin telefoni abikaasale, kes lahkelt minu toitumisprotsessi alguse fotole salvestas. Kuna sellelt fotolt pole toit piisavalt selgelt näha, siis jäädvustasin ise veelkord taldriku sisu lähemalt. Mida sellel taldrikul kõike polnud: Grillitud hiidkrevett, kana popkorn, sous vide nori-kanafilee pähklivõi kreemi, kreveti bisque’i, marjase porgandi, kodujuustupärlite, punapeedi-ananassi, krõbeda karamell-kartuli, brioche’i, hooaja ürtide ja suvikõrvitsavõrguga. See pole põhiroog, see on maitsete paradiis. Ideoloogiliselt täiesti uus lähenemine. Selles toidus oli mitu põhikomponenti: hiidkrevett, kana popkorn ja kanafilee, mitu salativalikut ja mitu dekoratsioonielementi. Kui ma tavaliselt komplekteerin endale  suutäie põhikomponendist koos lisanditega, siis siin polnud see lihtsalt võimalik, sest oli nii palju erinevaid võimalusi. Seega katsetasime - võtsime krevetitüki koos punapeedi-ananassiga ja suvikõrvitsavõrguga (peenelt nimeti seda menüüs zuccinivõrguks) ja panin suhu ... hea eriline, maitsev. Siis proovisin kanafileed koos pähklivõi kreemi ja marjase porgandiga ... imeline, see meeldis mulle kõige rohkem. Järgmisena sain kahvlile pool kana popkornitükist koos marjase porgandi ja kodusjuustuga ... jälle hea. Ja nii edasi ja edasi. Iga komplekt sobis omavahel kokku.

 Kui lõpetasin põhiroaga, oli tunne nagu oleks ära söönud viie-kuuekäigulise lõuna. Midagi nii erilist polnud ma kaua söönud ... vist alates eelmise aasta Maitsva Tartu kampaaniast kuni tänaseni. Just sellepärast meeldib mulle Maitsev Tartu ... kokad on andnud endast parima maitseelamuste pakkumiseks. Kui headest põhiroa komponentidest valida välja kõige parem, siis oli selleks minu maitsemeele põhjal pähklivõi kreem, mis andis igale teisele komponendile omapärase ja väga hea maitse. Ka selle roa hindamisel ei tekkinud meil kahtlusi - viis pluss.

Enne magustoidu serveerimist rääkisime abikaasaga, et rohkem pole enam võimalik üllatada, kuid me eksisime. Magustoidu serveerimine ja söömine oli tõeline üllatuste üllatus. No vaadake ise seda pokaali ja ümbrist ... kuidas sellele magustoidule läheneda? Lähema vaatlusel selgus, et tutid kõrte otsas olid kohupiima mini bon-bon´id, mis sai selat ära näksata ja kohe kõrrest peale imeda põhjas olevat maasika keedist chia seemnetega. Soe bon-bon oli magus ja kõrrest tulev hapukas ... sobisid kokku. Järgmiseks võtsin pika dessertlusikaga pealt pisut  mustikasefiiri, mis oli jälle magusavõitu, kuid kõrrest tulev hapukas maasika-chia keedis tasakaalustas seda. Kui kohupiimapallikesed olid söödud, segasin sefiiri, vahekihiks olnud Alaska jäätise ja keedise endale kokteiliks ja imesin seda kõrrega. Viimased tahkemad osakesed aga sain dessertlusika peale. Juba see söömise protsess oli nauditav, maitseelamustest rääkimata. Lõpuks pühkisin vurrud sefiirist puhtaks ja õhkasin - kõht sai mõnusalt täis ja naudingute meenutamist jätkub nüüd kauaks. Meil oli hea meel tõdeda, et Chez Andre´ Maitsva Tartu menüü toidud said kõik hindeks viis. Soovitan soojalt - minge ja proovige, te ei kahetse.
 

Antoniuse restoranilt ootaks natuke rohkem ...

    

Antonius sai külastatud. Hotellipooles võttis külalisi vastu kena noorhärra, kes aitab riided kappi panna ja juhatab alla restorani. Restoran ise maitsekalt kujundatud ja täis kenasid noori daame, kes lahkesti meid lauda juhatasid ja Maitsva Tartu roogade osas kommetaare jagasid. Viisakas värk. Ka oli Antoniuse restoran esimene, kes meile sellel aastal peakoka tervituse jagas. Oli selline soolane ja maitsekas amps, mis pisut isu tõstis.

Ja isu oli vaja tõsta, sest eelroaks saabus välimuselt väga ahvatlev, kuid maitselt suhteliselt tagasihoidlik roog. Kuid kõigest ikka järgemööda ... eelroaks pakuti ahjusibulaid, mis olid seest tühjendatud ning täidetud portobello (seen) - sidrunikreemiga. Peale oli puistatud parmesani juustu ja täidetud sibulad olid asetatud kataifi padjale. Kohe esimesel sibula lõikamise üritusel selgus, et pealmine kiht on suhteliselt õhuke ja sees on palju kreemi. Siiski proovisin laialivalguva kreemi noaga tagasi sibulale lükata ja sinna krõbedaid kataifi helbeid ning parmesani lisada ja kui see õnnestus, siis kiiresti suhu pista. Imelik maitse oli, ja struktuur puudus sellel toidul täielikult. Kataifi ei suutnud teha sibulat ja kreemi tummisemaks ja suus oli tunne nagu sööks püreesuppi. Kahjuks oli see "püreesupp" ilma röstitud saiakuubikuteta.  Ka teine ja kolmas suutäis polnud paremad. Proovisin rohkem kataifi halbeid (mida tegelikult nimetatakse kataifi tainaks) lisada, kuid ei abi miskit ... ainus mis juhtus oli see, et helbed sai otsa ja viimased suutäied olid ikka täitsa  .... ei taha seda sõna kirjutada. Abikaasa jättis poole söömata, kuid mina pingutasin lõpuni. Jah. Oli huvitav, kuid suhteliselt ebameeldiv eelroog. Kui abikaasa rääkis kolmest, siis mina olin kriitiline ja panin kahe. Kui peab ennast sööma sundima, siis kõrgemat hinnet ei saa panna. 

Põhiroog oli jälle Järveotsa vutt ... täpselt nagu Vilde ja Vine´s. Tekkis huvitav võrdlusmoment. Antoniuses olid osad koostisosad sarnased - näiteks oli kastmeks samuti veinikaste ja lisatud oli ka juursellerikreemi, kuid erinevuseks olid kataifi helbed ja karamelliseeritud porgand, mille peal olid huvitavad majoneesitortsud. Väljanägemine oli vutiprael hea. Nagu ikka proovisin komplekteerida esimese suutäie, kuhu oli lisatud pisut kõiki komponente, et sellest maitsetebuketist aru saada. Hea oli. Maitsed sobisid teineteisega ning krõmps porgand ja vutiliha andsid toidule struktuuri juurde. Ka kataifi helbed sobisid hästi. Teise suutäiena võtsin vutiliha natuke rohkem ja kastsin selle vaid veinikastmesse. Panin suhu ... ja siis tuli meelde enne eelmise vuti söömist olnud kartused - linnuliha on tuim. Ja oligi suhteliselt kuiv ja tuim. Fileeritud oli õnneks see vutt sarnaselt Vilde ja Vine vutiga, kuid liha mahlasuselt ei andnud seda Vilde omaga võrreldagi. Enam ma seda viga ei teinud ja ülejäänud lihasuutäied võtsin koos juursellerikreemi, veinikastme ja kataifi helvestega. Siis polnud viga. Nojah, ehk kokk oligi nii ette näinud - vutti süüa ainult koos lisanditega. Uurisin pisut kataifi taigna kohta ka ... seda nimetatakse ka inglijuusteks, sest koosneb see tainas (või helbed, mis on tabavam nimetus) imepeenikestest krõbedatest kepikestest, mis moodustavad õhulise toidu (mõtlesin tükk aega kuidas seda nimetada, kuid ei mõelnud välja paremat sõna kui toidu). Seda tainast valmistatakse jahust.

Lõpuks hindamine. Ausalt. Kui poleks olnud eelnevalt seda mahlast ja maitsekat vutti Vilde ja Vines, siis oleks pannud viie miinuse, kuid nüüd ei saa üle nelja panna.

Magustoiduks oli ahjuõun,  mille peale oli põletatud besee ja kõrvale pandud käsitööjäätis ning arooniavaht. Viimane oli küll rohkem dekoratiivse otstarbega, sest kui seda suhu panna, siis on tunne nagu oleks õhku söönud ... väga nõrga maitsega väga kohev aine. Ahjuõun oli üllatuseks külm. Eelnevad kogemused ahjuõunast olid mul soojad. Ja dessertkahvliga oli seda õuna päris keeruline süüa ... ehk oleks pidanud lisama ka dessertnoa!? Maitse oli nagu ahjuõunal ... külmal ahjuõunal. Jäätis oli kõrvale hea ja mõned kultuurmustikad ka sobisid nii värvi kui maitse poolest. Kuid üllatust polnud ... või ikka oli, sellist maitseta vahtu, mis suhu pannes muutub eimillekski ... polnud ma enne söönud. Samas ei saa öelda, et magustoit oleks halb olnud ... käsitööjäätis oli väga hea. Kokku võib hindeks panna tugeva nelja. 

Homme uued muljed ... Chez Andre´ ootab meid õhtul. 

Askeetliku sisekliima, kuid maitsva toiduga Püssirohukelder

     Jõudsin jälle pisut varem kohale, kuid sisse ei saanud, sest Püssirohukelder oli suletud. Kell 11.53 tehti metalluksed lahti ning punkt kell 12 sisenesime koos teiste lõunasööjatega Püssirohukeldrisse. Kui ülejäänud tulid siia sööma päevapakkumist, siis meie loomulikult eelistasime Maitsva Tartu menüü toite. Alguses ei saanud kuidagi vedama ... kui päevapraadide sööjad juba lõpetasid, siis meile alles toodi eelroog ... kuid eks sellest saab aru. Ainult kole külm oli oodata üle kümne minuti. Pole üldse hubane olla, kui külmavärinad peal. Õnneks läks pärast eelrooga kiiresti, praad ja magustoit tulid praktiliselt ilma ooteajata ja 12.43 me juba väljusime sellest külmkambrist.

Mis siis jäi sisenemise ja väljumise vahele ? Kõigepealt eelroog. Väga kaunilt kujundatud kartulikoogile (ei osanud seda silindrikujulist kartulipüree moodustist teisiti nimetada) asetatud fileeritud ahvenaviilakad,  mille peal oli rohkelt maitserohelist ja pisut forellimarja, kahel pool kõrval sidruni-sibula-mee salsa ning ümberringi kaunis kaar röstküüslaugu aioli´st. Aioli on kaste, mis on valmistatud küüslaugust, oliiviõlist ja munast. Ilus vaadata, eks ole? Ega maitse vaatele alla ei jäänud. Ahvenaliha oli hõrk ja koos salsaga maitses hästi. Sidruni-sibula-mee salsa oli suhteliselt lihtne lisand, kuid andis eelroale just täpselt isutekitava maitseelamuse. Aioli, mis minu jaoks oli uudne kaste, sobis siia juurde hästi. Kokkuvõttes täpselt selline eelroog, nagu üks eelroog olema peab - maitsev, isutekitav ja väga hea välimusega. Tubli töö. Hindeks viis. 

Põhiroog oli küülikukoib, mis oli pistetud röstporgandi püree kuhilasse, kõrval oli ports õuna-selleri-apelsinisalsat ja peal jälle rohkelt maitserohelist. Menüüs oli kirjas ka, et toit peaks sisaldama kumkvaate ehk miniapelsine, kuid neid ma ei leidnud ... ju siis olid nad salsa sees. Need kolm törtsu püreed, mis te näete taldrikul paremas ääres, on tehtud fenkoli-kohvi segust. Jälle esmakordne kogemus sellist püreed süüa. 

Küülik maitses väga hästi, oli mahlane, pehme ja hästi maitsestatud. Porgandipüree ja salsa täiendasid üksteist ning koos küülikulihaga moodustasid terviku. Jälle andis just salsa sellist värsket-hapukat-maitsekat nüanssi juurde. Igati sobivad komponendid. Kohvi-fenkoli püree lisas tervikule erilisust ja omalaadsust. Pärast ettekandjalt kuulsime, et see püree ollagi koka omalooming. Selle peale võiks öelda, et tasemel kokk, kes sellise loomingu taldrikule pani. Kokkuvõtteks väga hea pearoog ja lisaks heale maitsele ka piisavalt suur kogus - kõht sai parajalt täis. Kui võrrelda eilse kondiga, siis siin oli liha ikka mehiselt. Sain nautida palju suutäisi koos lisanditega. Salsat oleks võinud ehk üks lusikatäis rohkem olla. Selle toidule polnud võimalik hindeks alla viie panna.

Magustoit oli panna cotta mango-granadilli kastmega, kus ääres oli ketas kookoskrõpsuga ja peal leheke maitserohelist. Panna cotta mind enam ei üllatanud, seda olen söönud nii mitmeski esinduslikus toidukohas. Püssirohukelder oli lisanud traditsioonilisele panna cotta põhjale tugevamaitselise ja hapuka mango-granadilli kastme,  mis sobis sinna hästi. Kookoskrõps oli imehea. mitte liiga magus, mitte liiga kõva. Super. Kui olin kookoskrõpsu esimeste panna cotta ja kastme ampsudega hävitanud ning jäi veel pool kaussi süüa, siis tekkis mõte - ehk oleks võinud erinevaid kastmeid kuidagi sektoritena panna cotta peale panna, sest pakutud kaste oli küll hea, kuid kümnenda ampsu juures muutus natuke üheülbaliseks. Kokkadele mõtlemisainet. Magustoit sai hindeks neli, sest selle koostises üllatas vaid väga hea kookoskrõps. Ülejäänu jäi hea magustoidu tasemele.

Täna ootab meid õhtul veel eine Antoniuses. Kuid sellest hiljem.

 

Mõhk ja Tölpa Werneris ...

     Teisel veebruaril sõime õhtust Werneris. Seekord jõudsime suhteliselt täpselt broneeringu ajaks ja kuna oli teada, et Maitsva Tartu einet pakutakse teisel korrusel, siis läksime kohe üles. Restoraniossa jõudes jäime viisakalt seisma, et meid lauda juhatataks ning ei pidanudki kaua ootama kui meie juurde tuli ettekandja. Tõsi küll, rääkida ta kohe ei suutnud, sest ta olla trepist üles jooksnud ja täitsa hingetu. Kui ta lõpuks sõna suust sai, saime teada, et võime endale valida meile meeldiva kahese laua (neid oli kolm). Me eelistasime tagaruumi tagumises nurgas paiknevat väikest lauakest. Muide, see oli väga esinduslikult ette valmistaud. Mulle väga meeldis eriliselt kokku volditud salvrätt ... mille sisse oli pistetud Maitsva Tartu menüü. Au ja kiitus kujunduse autorile.

Eelroog oli paljulubav. Menüüs oli kirjas Metssea carpacco ... oooo carpacco, see on alati olnud üks minu lemmikutest eelroogadest. Ootused olid kõrged. Roog,  mis meile toodi nägi hea välja - metssealiha viilakute peal suitsutaud peedi tahukad ning all majonees ning punane kapsas. Kaunistuseks ja maitsetaimedeks oli kasutatud fenkoli, mis peaks eesti keeles olema  apteegitill. Koostasin hoolikalt esimese suutäie - pistes kahvli otsa väikse lihaviilaka, pisut kapsast majoneesiga, pool peeditahukat ja istutasin peale tillitükikese ning pistsin suhu ... ja siis mõtlesin tükk aega suutäie maitse üle. Peet ja kapsas domineerisid, nende maitse varjutas täielikult metssea liha maitse, mis pidi olema selle toidu pärl. Proovisin veel korra. Võtsin vähem peeti ja veel vähem kapsast ning pisut suurema carpacco tükikese ... sama asi. Liha maitse ei tulnud esile. Kolmanda suutäiega võtsin ainult liha, et nautida selle maitset ja sain asjast aru - liha oli hea värske, kuid väga nõrgalt maitsestatud. Sellepärast pääsesidki suitsune peet ja punane kapsas tugevasti esile. Jah. Minu maitsemeel ütles, et lihale oleks pidanud lisama maitseaineid, mis selle maitse esile  toovad. Tükk aega kaalusin pärast eelroa söömist - panna kolm pluss või neli miinus. Kuna abikaasa otsustas kolme kasuks, siis olin temaga solidaarne.  Loomulikult saatsime ettekandjaga ausa tagasiside kokale.

Pearoog. Menüüs oli kirjas: Andri-Peedo talu kitse karree. Röstitud kartuli kreem / põletatud suvikõrvits / blanšeeritud hernes / petersellijuure velouté. Enne eine serveerimist uurisime kiiresti internetist järele, mis on velouté, sest tahaks ikka teada, mida sööd. Selgus, et see on teatud kaste. Selge. Mälu värskendamiseks vaatasin paari fotot karreest ka, kuigi teadsime, et see on ribi, mille otsad on puhtaks tehtud, et oleks parem ribi kätte võtta ja närida. Ei pidanudki kaua ootama ja pearoog toodi lauale. Nägi hea välja. Kastemeri kartulikreemi, herneste ja suvikõrvitsate ümber sobis sinna ja ribi keskel paistis ka isuäratav välja. Esimesed suutäied võtsime lisanditest ja leidsime, et maitsete kooslusel polnud viga  - röstitud kartulikreem sobis hästi herneste, põletatud suvikõrvitsa ja petersellijuure kastmega. Siis proovisin liha ka sinna juurde lõigata, kuid ribikondi ümber oli liha õite napilt. Mõtlesin, et ehk selgroole lähemal on rohkem liha kondi ümber, kuid ei, ikka mõnemillimeetrine kirme ümber ribi. Lõpuks proovisin lõigata ribi jämedamat osa, kuid seal tulid vastu selgrootükid. Liha kogunes kogu nähtud vaeva peale ehk kümmekond grammi. Kui päris ausalt, siis ei saanudki proovida lisandeid koos lihaga, sest ei suutnud koostada ühtegi suutäit, kus oleks liha ja lisandid tasakaalus. Kuna abikaasal oli suhteliselt samasugune kogemus lihaga, siis tuli meelde "Nukitsamehest" kaks tegelaskuju - Mõhk ja Tölpa, kes õhtusöögi ajal vaidlesid - kas see on näritud kont või närimata kont. Tõsi, meie abikaasaga vaidlesime  - kas kirjutada pealkirja "näritud kont" või mitte. Aga jah. Pettumus oli suur. Kui ma pärast võrdlesin taldrikule jäänud ribikontide suurust varem jäädvustatud fotol oleva karreega, siis leidsin, et ega suurusel suurt vahet polnud. Kokkuvõttes oli see karree minu jaoks "näritud kont", öelgu kaasa mis tahab. Kui poleks olnud hästi valmistatud lisandite komplekti, oleks pannud sellele roale kõvera kahe, kuid tänu lisanditele sai hindeks koolipoisi kolm. Muide ... kui ma vaatasin Maitsva Tartu kodulehel olevat fotot, siis sellel vaatas vastu ikka oluliselt lihasem ribitükk ... panen selle foto ka siia alla, siis saate ise võrrelda.

Magustoiduks oli korvike täidisega ehk nagu menüüs oli kirjas valge šokolaadi tart, kus olid kombineeritud pastinaagikreem, vaarikageel ja vaarikasorbee. Ümber tarti aga kõrvetatud valge šokolaadi puru. Nagu ikka, tegin toidust ka foto enne kui seda manustama hakkasin. Vaarikasorbee, mis oli peal oli väga hea. Pastinaagikreemil ka polnud viga. Korvikeses olevad komponendid olid üldse täitsa head, sobisid omavahel kokku. Puru korvikese ümber oli ka maitsev. Kuid korvike ise... oli täitsa tavaline maitsetu ja tuim korvikesealus, mida kasutatakse minu teada soolaste suupistete juures. Mul tekkis huvi, kas tõesti on see sama, mis menüüs kirjas oli ja võtsin lahti foto menüüs olevast korvikesest ja pidin tõdema, et nende kahe korvikese kuju ja ka struktuur olid väga erinevad. Üks paistis selline mure ja maitsev (menüü fotol) ja teine tihe ja tuim (seda kahjuks pole fotol hästi näha). Jälle ... panen menüüs oleva foto allapoole, saate ise võrrelda. 

Kuna korvikese sisu oli siiski täitsa nauditav, panen hindeks nelja. Kuid see korvikese taigna teema jääb mind kauaks vaevama - pidi olema muretaigen, kuid oli ... ei tea mis .... Kas ma eksisin hinnanguga või oli kokk tõesti läinud kergema vastupanu teed??? 

Mahlane ja rohke lihaga vutt Vilde & Vine peakokalt

 Kui me abikaasaga pisut enne broneeritud aega Vilde & Vinesse jõudsime, küsis ettekandja rõõmsalt: "Laud Kalle nimele?". Tundub, et minu aastatepikkune Maitsva Tartu einet pakkuvate toidukohtade külastus on jäänud ettekandjatele meelde. Pole vaja enam end tutvustadagi. Lauda jõudes küsis ta veel, et kas ka sellel aastal on meil plaanis kõiki kohti külastada. Hmm ... vastasin, et loomulikult, kui force majeure nimega Covid19 vahele ei sega. Pole ju mõtet toitu nautida, kui maitset ei tunne... Jah, seda kardan ma selle aasta veebruaris kõige enam - maitsemeele kaotust.

Eelroaks oli menüüs kirjas: Täidetud sõõrikud. Peipsi kuumsuitsu angerjas / õunapuulaastudel suitsutatud külmsuitsulõhe / Peipsi külmsuitsu siig / soolakurk / marineeritud Peipsi punane sibul / sidruni-mädarõikakreem / tillimajonees. Selle kirjelduse järgi ei osanud eriti midagi oodata. Kui toit lauale toodi, siis nägi see välja selline värviline kuhi, mis lõhnas hästi. Abikaasa ütles, et selline kevadine lõhn!? Mina tundsin küll rohkem suitsukala lõhna. Aga igal juhul tekitas see lõhn isu. 

Esimese ampsu võtsin Peipsi suitsuangerjaga täidetud sõõrikust, enne suhu pistmist torkasin selle veel sidruni-mädarõikakreemi sisse ja korjasin paar kurgikuubikut ka peale. Milline maitsete bukett ... ja kui hästi need maitsed omavahel sobisid. Imeline töö peakokalt. Kõige rohkem meeldisid soolakurgi tükid, mis olid parajalt krõmpsud ning marineeritud sibulalõigud andsid kalale ja sõõrikule korralikult vürtsikust juurde. Mulle meeldis just see, et üllatavalt hästi oli kokk tabanud erinevate toiduainete koosmõju - sõõrik tasakaalustas suitsukala pisut tugevat suitsukala maitset, kurgikuubikud ning sibul andsid juurde vürtsikust ja kuhila peale pandud maitserohelise lehed lisasid lõhna. Veelkord - tubli saavutus. Tõsi, lõhe ja siiakala sõõrikud olid pisut tagasihoidlikumad, kuid ka need maitsesid suurepäraselt. Hindeks kindel viis. Oli näha, et peakokk oli vaeva näinud ja edukalt kombineerinud.

Pearoa suhtes olid mul tugevad eelarvamused - vutiliha, mida ma senini olin söönud, oli luine ja tuimavõitu. Päeval, kui sõitsin Elvast Tartu poole mõtlesin õhtusöögile ja tõdesin, et peakokk on põhiroaga suure riski võtnud. Kui aga vutist viilaka lõikasin, siis avastasin, et luid polnudki ... ainult koivad olid luudega. Pistsin selle viilaka punaveini kastmest läbi ja lisasin pisut juursellerikreemi koos röstitud juurselleritükikesega ning see suutäis sai suurepärane. Nii mahlane liha, nii maitsekad lisandid. Kõige rohkem meeldis mulle röstitud punase kapsa kreem ... see oli midagi erilist, mida ma veel maitsnud polnud. Ja sobis mõnusalt vutilihaga. Kuubikud, mis vutiliha all taga ääres näha on, on lõigatud muskaatkõrvitasast, mis pidi mesine olema. Väga head kuubikud ... minu arust õnneks mitte liiga mesised. Veelkord, see vutt oli nii lihakas ja mahlane ... arutasime, et vist on seda eelnevalt marinaadis leotatud või isegi laagerdatud. Igal juhul õnnestus kokal mind meeldivalt üllatada. Jälle hindeks viis ... ah jaa, unustasin lisada, et tegemist oli eestimaise Järveotsa vutiga.

Magustoit: Kuum kirsikook. Veini- ja kaneelimarinaadis kirsid / valge šokolaadi ja liivataigna puru / mandli ja sidruni käsitööjäätis / röstitud mandli kaste. Lauale toodud kauss magustoiduga oli tõesti kuum, isegi nii tuline, et ei saanud seda puudutada. Selles olev röstitud mandli kaste õnneks nii kuum polnud ja koos käsitööjäätisega oli seda parajalt soe süüa. Kirsid, mis olid peidetud šokolaadi ja liivataigna puru alla, olid tõesti hea maitsega ning tegid muidu päris magusa toidu pisut hapukamaks. Huvitav oli, et liivataigna puru juures jäi suhu ka kergelt soolakas maik. Siiski tundus see magustoit mulle liiga tavapärasena ja pisut magusana. Kirsid olid head, kuid mitte erilised ja kogu magustoidugi hindasin heaks, kuid mitte suurepäraseks. Seega hindeks neli, kuid tugev neli. Igal juhul täitis magustoit oma rolli ...

Kui ettekandja lõpuks tuli ja küsis: "Kas magustoit oli nagu kirss tordil?", siis pidin vastama: "Minu jaoks oli kirsiks selles õhtusöögis mahlane ja lihakas vutt".  

Läheb lahti - Maitsev Tartu 2021

    Ainult loetud päevad on jäänud Maitsev Tartu 2021 hooaja alguseni. Meile abikaasaga siis juba neljas kord asuda roogasid nautima ja arvustama. Viimane aasta on olnud väljas söömise osas eriline ... kui mitte öelda kasin, sest kuulus Covid19 viirus on pannud meid vangi ... kui nii võib väljendada. Pole võimalik enam trennis käia, lapsed istuvad kodus arvuti taga ja üritavad ekraanil "vehklevaid" õpetajaid jälgida ning toidukohad on olnud kas kinni või siis avatud osalise ajaga. Viimati kui ma Tallinnas Argentiina restoranis käisin "Churrasco de lomo"´t nautimas, pidin seda tegema kibekiiresti, sest jõudsin sinna kell 18 ja restoran suleti kell 19. Proovige ise imehead 400 grammist mõnusalt punast veise sisefileed koos lisanditega poole tunniga ära süüa. Võimalik, kuid mitte nauditav. Paraku tuleb ka Maitsva Tartu menüü roogasid nautida pärastlõunastel aegadel, sest Tartu toidukohad pannakse kinni kell 21.00.

    Meie selle aasta ajakava on tihe, sest 23 koha külastamiseks on aega 28 päeva. Arvestama peab kindlasti sellega, et iga päev ei saa einestamas käia. Eriti veebruari lõpupoole on tööga seotud tegevusi Tallinnas rohkem kui tavaliselt, sest mind kutsuti uurima Patarei Merekindluse kahjustusi. Siis on keeruline Tartus einestamas käia. Seega alustasin broneerimist varakult. Järgmise nädala ajakava on siis selline:

Tänaseks on järgmiseks nädalaks kõik toidukohad broneeringud kinnitanud. Huvitav oli kohvik-resto Välk lauda broneerida. Kodulehte neil ei leidnud, meiliaadressi samuti mitte ... ainult FB leht oli kättesaadav. Kirjutasin siis sinna sõnumi ja ... ei läinudki kaua aega kui sain sama kanali kaudu kinnituse, et broneering on kehtiv. Tundub, et tänapäeval enam peale sotsiaalmeedia kanalite muud polegi vaja ...

Püssirohukeldrisse soovisin minna kell 19.00, kuid sealt tuli sõbralik vastus, et kolmapäeva õhtul on neil tudengite üritus ja sellega seoses natuke lärmakas. Toidu nautimine ei pruugi olla meeldiv. Võtsime siis lõunase aja. Õhtuks vabanenud ajale tõstsime ettepoole esimese broneeringuta koha ehk Antoniuse restorani.

Ülikooli kohvik, mis on nüüd nimeks saanud Drinkgeld, teatas, et neil on sellel perioodil menüüs ainult Maitsva Tartu road. Alles siis kui ma kurvalt teatasin, et pean siis lapsed koju jätma, olid nad valmis ka laste einet meile pakkuma. Seega läheme laupäeval ja pühapäeval sööma koos perega. Vanim poeg võtab Maitsva Tartu pakkumise ja nooremad söövad vaid laste eine ja magustoidu. 

Ülejäänud toidukohtades laua broneerimine läks ludinal, saatsin meili ja õige pea oli vastus kinnitusega saabunud. Arvestades asjaoluga, et Vabariigi Valitsus on  seadnud piirangud, millega on lubatud maksimaalselt kasutada 50% kohtadest ning toidukohad suletakse juba kell 21.00, on soovitatav kõigil lauad varakult reserveerida. 

Järgmist postitust on oodata nüüd esmaspäeva so 01.veebruari õhtul, kui oleme tagasi Vilde ja Vine õhtusöögilt. Mõnusat Maitsva Tartu menüü roogade nautimist kõigile. 

Köögikurat

Vaatamata viiruse pandeemiale käisime naisega eile õhtut söömas restoranis Fii, kus lisaks kolmekäigulisele õhtusöögile sai kuulata Herkki Ruubeli raamatu "Mees 5. Köögikurat" esitlust. Huvitav mees see Herkki Ruubel. Kirjutab väga otse ja siiralt oma juhtumistest Eesti restoranides. Just täpselt ... selles raamatus on kõik elulised juhtumised, mitte väljamõeldud jutustused. Esitluse käigus rääkis ta teenindajate elust ning tundsin nii mõnigi kord, et ehk olen minagi käitunud teenindajatesse ebaõiglaselt ja tänamatult. Mõtlemise koht. Kuulsime autori esituses ka mõnd katkendit raamatust, mis tundusid päris sürrealistlikud. Hea raamat, soovitan lugeda. Muide, seal on isegi kolm retsepti. Nagu Herkki ise ütles: "See on koka raamat, mitte kokaraamat".

Millised maitseelamused meid seal ootasid? Väga meeldivad elamused. Ainus asi, mis mulle ei meeldinud selles õhtus, oli asjaolu, et kohale jõudes pakuti kõigile vahuveini ning alkoholivabasid jooke valikus polnud. Minule, Karskusliidu liikmele, see kohe üldse ei meeldinud. Miks ei võiks olla pokaalis ka mõnda karskele mehele mõeldud jooki.... nii jäigi meil õhtu peategelasega kokku löömata. Kahju.  Õnneks sai joogipoolise teema lahendatud kohe lauas, kui leidsime menüüst astelpaju ja ingveri-piparmündi käsitöölimonaadid, mis maitsesid koos toiduga imeliselt.

Eelroog. Selleks pakuti porrulauku, mis oli serveeritud koos hollandi kastmega ning maitsestatud ürtide ja pankoga. Välja nägi see eelroog väga imelik, kuid porrulaugu kehtede sees oli imeliselt maitsev ja väga paraja pehmusega porrulaugu vars. Kõige rohkem imponeeris mind see, et porrulauk polnud ei pudruks keedetud ega ka liiga kõva. Struktuur oli säilinud ja samas mõnusalt pehme. Kuidas küll nii täpselt saab porrulaugu vart valmistada? Maitse ... oi see oli hea. Nagu eeltoog olema peab natuke vürtsikas, mis tekitas isu. Ürtide maitsed sobisid kastme ja porrulauguga kokku ideaalselt ja panko, mis on jaapanipärane riivsai, andis toidule erilise maitse, mida ma varem pole tundnud. "Viis keele alla". Seega oli välimus eksitav ... sisu oli imeline. Suur aitäh kokale selle elamuse eest.

Pearoaks toodi pardirind, mille kõrval olid pudelkõrvitsa kreemi portsukesed, selleri fontandid ja ümberringi laius Mamm&frukti vaarikaveini kaste lomp. Seda toitu kommenteeris külaliskokk Herkki Ruubel. Muuhulgas mainis ta, et kasutab oma toitude valmistamisel sageli kohalikke Mamm&frukti veine, mille valmistaja olla karsklane. Huvitav. Lisaks veel omapärane maitseelamus ... panna vaarika maitse kokku pardilihaga?! Aga sobis ja väga hästi sobis. Pardiliha tükike koos selleri ja pudelkõrvitsaga, mis oli kastetud vaarikaveini kastmesse, maitses magusalt, kuid hästi. Liha oli parajalt pehme ning maitsekas. Ma ise olen küll soolase maitsega veiseliha austaja, kuid vahelduseks oli selline pardi rinnatükk sobiv.

Siinkohal tahaks natuke minna raamatu ja selle autori kommnetaaride juurde. Herkki Ruubel ütles: "Kokale on väga oluline aus tagasiside, mille osas on eestlased väga tagasihoidlikud." Ta lisas: "Tagasiside põhjal ei kiirusta kokk oma menüüd muutma, kuid seda arvestab ta uute toitude väljatöötamisel".  Ta seletas veel, kui kaua läheb ühe restoraniprae väljatöötamiseks aega ning sellele, kuidas inimesed ei saa aru, miks road nii kallid on. "Selles pole mitte vaid paari tunniga valmistatud lähteainetest toit, vaid pikk eeltöö selle loomiseks. Kokandus on kunst", lisas Herkki. Mõtlesin tema jutu ajal sellele, et kus algab aus tagasiside ja kus lõpeb ebaaus kriitika?? Oma blogides olen sageli väga kriitiliselt viidanud nii mitmelegi teeninduse ja toiduga seotud üksikasjale. Olen otse öelnud ka välja, kui toit mulle ei meeldi. Kas see on aus tagasiside või olen olnud koka ja teenindajate vastu ülekohtune? Leidsin raamatu tagaküljelt ühe lõigu, mida tahaks siin tsiteerida:

"Kui sa sööd toitu ja see sinule ei maitse, siis see ei tähenda, et toit kohe kehv on. Siinkohas meenub mulle hetk, mil keegi kunagi julges kritiseerida minu loetud raamatut. Vastasin talle nii: "Kui siga peeglisse vaatab, ega sealt siis ingel vastu ei vaata" . Sama kehtib ka toidu kohta."

Väga otsekohene tsitaat, kuid õiglane. Kõik toidud ei saagi kõigile maitseda. Seega kui toit ei maitse, siis tuleb ikka peeglisse vaadata, mitte koka poole. Siiski tahan natuke vastu vaielda. See väide kehtib vaid kokkade kohta, kes oma tööd hingega teevad ja valmistatud toitudele oma "näo annavad". Siiski kohtab tihti kokkasid, kes poolfabrikaatidest või siis kokaraamatu põhjal midagi kokku keeravad ja seda klientidele serveerivad. Kuid jah ... "hea ja halb on meis enestes". Seega kõik, mis ma siin blogis kirjutan, on minu nägemus toidust ning ei pruugi karvavõrdki kokku minna koka ja teiste toidunautijate arvamusega. 

Kuid tagasi toidu juurde. Magustoit. Ebaküdoonia hüüve, mille sisse oli "istutatud" mustikajäätise pallike ja mis oli üle puistatud valge šokolaadiga ning kaunistatud jänesekapsaga. Imeline maitseelamus. Hapu ja magus olid tasakaalus. Ebaküdoonia hüüve tõeliselt hea ja eriline. Välimus võrratu. See oli toit, mille kirjeldamiseks pole mul sõnu. Nii imehea, nii imehea, nii imehea. Kui paljud magustoidud on head olnud, siis see oli veel tuhat korda parem. Aitäh.
 

Püssirohukelder ja kokkuvõte "Metsast taldrikule" kampaaniast - parimad road

 Kahjuks jõudsin ainult kümme toidukohta läbi käia. Oleks hea meelega rohkem käinud, kuid kampaania aeg jäi lühikeseks. Viimasena käisime täna terve perega Püssirohukeldris. Varem oleme seal võtnud saiakausis püreesuppi, kuid täna sõime kolmekesi "Metsast taldrikule" menüü toite ja väiksed poisid said omale kananagitsad ja hamburgeri. Viimane neist oli hiiglaslik ja päris isuäratav. Kuid kirjutan ikka metsamenüüst. Eelmistele toidukohtadele viidates tuleb kirjutada ka sellest, et kraanivesi toodi kenasti kannuga lauale.

Peakoka üllatus oli juba teist korda nagu eelroog. Seda nii mahult kui maitselt. Taldrikul oli päris korralik ports metssealiha, mis oli kaua hautatud ja pehme, väga maitsekas salat, mis andis lihale vürtsi juurde ja mahedad marineeritud küüslauguküüned, mis ettekandja sõnul on neil kohapeal valmistatud. Seemneleiva viilud sobisid. Mida ma oluliseks pidasin on just toidu vürtsikus. Eelroog (või üllatus) peab olema isutekitaja ja selle rolli Püssirohukeldri peakoka üllatus täitis. Jäime huviga põhirooga ootama. 

Pärast väikest ooteaega, mille pärast ettekandja ka lõpus kenasti vabandas, tuli põhiroog, milleks oli pardirind. Jätsime targu küsimata, kas see on metspardi rind, sest prae mahust oli juba näha, et tegemist sai olla vaid nuumatud kodupardi rinnaga. Garneering oli muljetavaldavalt värviline. Kõrvitsaketšup oli selles värvilisuses erilisel kohal ja maitses ka koos pardirinnaga hästi. Ka punapeedikreem andis värvi ning sobis koos pardirinnaga. Kuid kõige parema suutäie sain siis, kui võtsin lihatüki peale nii ketšupit kui püreed ja siis nautisin. Pardirinna tükkide all oli kuhjas ka salatit, mis menüü põhjal oli German Krautsalat , kuid see väga ei maitsenud ja mulle tundus, et ei sobinud hästi ka teiste komponentidega. Proovisin tõlkimisega aru saada, mis salatiga on tegemist. Tõlge andis, et kraut on saksakeeles ürt, kuid kui panis sisse German Krautsalat , siis andis vasteks hoopis saksa kapsasalat. Kapsast oli selles salatis tõesti enamus massist, lisaks veel õuna ja köömneid ning teisi ürte. Jah. Hea värske salat, kuid siia ei sobinud.

Magustoiduks saime kuusevõrse-brüleekreemi rosmariinipralineega. Kuusevõrsed olid magustoitude valmistamisel ja toitude kaunistamisel selle kampaania raames päris tugevalt esindatud. Seekord polnud nende maitset küll üldse tunda, brüleekreem nagu ikka. Sõna pralinee tuleb prantsuse keelest ning on lahtiseletatuna - peenestatud pähkleid või mandleid ning suhkrut ja rasvainet sisaldav mass. Hea võimalus järgmisel võõrsõnade eestistamisel sellele vaste leida. Maitses see magustoit hästi, just see pralinee oli minu arvates väga hästi õnnestunud ja andis kreembrüleele tahkema struktuuri. Pohlad seal kõrval sobisid imehästi, neid oleks olnud isegi rohkem olla.  Igati õnnestunud magustoit.

Ja nüüd siis kokkuvõtteks parimad toidud külastatud söögikohtadest. 

Eelroa ja/või peakoka üllatuste kategoorias ei osanudki parimat leida. Jätsime väga headeks kaks pakutud rooga Werneri peakoka üllatusena serveeritud, kuid eelroa mahu välja andnud lisanditega veisekeele ning Chez Andre eelroa, milleks oli "tomati-mango puuviljane “smoothie” salat suitsukanavardaga / marineeritud redise helbed / pohlad / idud". Esimene neist oli väga meeldivalt maitsestatud lihtne ja eelroaks sobiv eine. Teine aga eriliste maitsete bukett, mis sobiks nii salatiks, eelroaks kui isegi pearoaks. 

 

Kõige kiiremini saime abikaasaga kokkuleppele, milline oli parim pearoog. Selleks valisime restorani Fii  "Siga & Siga / sea sisefilee / metssiga / suitsune seenekreem". Selle roaga oli kokk vaeva näinud ja nii väljanägemine kui maitse olid imelised. Kõik komponendid sobisid kokku ja elamus oli täiuslik. Selle kohta kirjutasin ma oma blogis niimoodi: "Pearoog oli aga väga maitsev.. Selleks oli (kodu)sea sisefilee, mis oli üle võõbatud baklažaanikreemiga, mis tegi liha tumedaks nagu oleks see metssealiha. Ega viimane toidust puudunud ... seda oli kuidagi nii purustatud ja röstitud, et liha oli muutunud krõmpsuks ja samblasarnaseks olluseks, mis oli pandud sisefilee peale. Kõrval oli paras törts suitsust metsaseenekreemi ja vadakukastet. See toru, mida te fotol näete, on aga mustjuur, mille peal oli kaunustuseks igasugu rohelist. Kõik need maitsed sobisid oivaliselt kokku ja andsid sellise nauditava ja mahlase suutäie. Kohe nii mahlane oli, et polnudki vett juurde vaja. "

Magustoidu osas oli rohkem erimeelsusi. Väga head olid-  Shakespeare "Sammalhabeme käsitöö murakajäätis", Fii´s pakutud "Mets tammekoorekreem / pohlasorbee / metspähkel" ning Werneri "jõhvikasorbee / angervaksavaht / jõhvikakrõps". Abikaasa pidas kõige paremaks Fii magusrooga, kuid mulle meeldis Shakespeare sammalhabe ja seda just sellepärast, et kokk oli võtnud julguse teha samblast magustoitu ja seda väga edukalt. Aga jätan siis selle kõige-kõige valimata.

Selleks korraks siis kampaania läbi. Järgmisel aastal plaanime jälle "Maitsva Tartu" turnee läbi käia ... kui pandeemia lubab ja kui siis veel mõni toidukoht Tartus ellu on jäänud. Uute blogimisteni 👍

Werner´i "Metsast taldrikule" eine oli täpselt nimetuse vääriline

Jäime hiljaks. Kui laud oli broneeritud 18.30, siis meie jõudsime kohale alles 19.10 ... loomulikult helistasin ma kuue paiku ja vabandasin, et me hilineme. Põhjus oli oluline - meie tubli judokast poeg võistles Keeraku memoriaalil meeste vanuseklassis ja võitis esikoha ... ei saanud seda vaatamata jätta. Finaalis võitis musta vööga meest. 

Kui kohale jõudsime, siis ootas meid kena kahene laud. Werneri teisel korrusel parempoolses osas, kus muidu on vaikne ja rahulik, oli laupäeva õhtul väga töiste juttudega noorepoolsete naiste paradiis. Mina olin ainuke meesterahvas seal. Imelik. 

Peakokk üllatas meid seekord tõesti meeldivalt - veisekeel, mille peal oli hapukoorekaste ja maitseroheliste kuhil ning kõrval kartulichipsid sibulalisandiga. Maitses hästi, oli huvitav ja tekitas isu. Just selline peaks üllatus olema. Ports oli ka mehine, täitsa nagu eelroog. Suur tänu peakokale.

Põhiroaks oli jälle metssealiha, seekord sisefilee. Kusjuures siiani söödud metsseast valmistatud praadidest oli see ilmselgelt kõige maitsvam ja mitmekesisem. Liha ise oli pehme ja tiheda struktuuriga, lisatud mustikasoust sobis selle kõrvale hästi. Eriti meeldis mulle porgandi-kaalikatamp, mis oli tõsiselt hästi maitsestatud ja komponentide tasakaal oli paigas. Erilised olid lisatud kompresseeritud kurgid ... ma küsisin ettekandja käest, kuidas need valmistatud on, kuid ta ei osanud öelda. Mis seal ikka, sõber google aita ... aga üllatus suur, ainsa "kompresseeritud kurk" vaste sain Werneri menüüst. Pakuti ka kurgu kopresseerimist soolaveelahuse ja viinaga ... mis ka ei sobi. Maitses see kurk nagu värske kurk, mida oli millegagi immutatud ... ehk tehtigi kurgile immutuseks mingi ainega kompressi ?? See jääb siis mõistatuseks. Igal juhul oli pakutud praad huvitav ja maitsev. Seda võiks Werner ka väljaspool kampaaniat edukalt pakkuda.

Magustoit oli samuti üllatav - angervaksavaht, milles ulpis jõhvikasorbeti pallike ja peal oli jõhvikakrõps. Angervaksavahu sees oli hulgaliselt sarapuupähkli tükikesi. Kusjuures seda vahtu maitstes oli tunne, nagu olekski metsas ... täpselt angervaksa maitse ... mitte, et ma oleks varem angervaksa söönud, kuid selle lõhna olen metsas ikka tundnud ja selle järgi arvan ka maitset teadvat. Pähklitükid sobisid vahuga ja jõhvikasorbett ning krõpsud andsid hea hapuka varjundi. Miks jäätisemüüjad ei paku jõhvika sorbetti? Seda sööks ma iga ilmaga. 

Kokkuvõtteks julge ja omapärane valik peakoka poolt. Aga õnnestunud. Ilmselgelt oli see eine kõige asjakohasem "Metsast taldrikule" menüü mida me selle kampaania käigus sõime. Teha angervaksast magustoitu ... selle peale ikka annab tulla. 

Pühapäeval kampaania lõpeb. Viimase eine broneerisin Püssirohukeldrisse kella 15-ks. Läheme jälle kogu perega. Eks ma siis õhtul blogin jälle ...

 

Paljud on pakkunud "Metsast taldrikule" menüüs metssea liha, kuid Polpo´s oli esimene normaalne praad.

 Pärast väsitavat ja kiiret nädalat oli mõnus reede õhtul Polpo´s istuda ja toitu nautida. Nädal oli kohe nii kiire, et kolmapäeval ja neljapäeval ei õnnestunud kuidagi Metsast taldrikule menüü toite proovida. Õnneks jõudsin täna Tallinnast tagasi nii vara, et saime minna õhtustama.

Loomulikult polnud ka Polpo´s võimalik kannuga kraanivett tellida, sest nad on ju Fii´ga sama keti restoranid ... vähemalt ettekandja väitis nii. Jälle see import Itaalia vesi ... mida ma edukalt boikoteerisin. Kahju, et ei mõelda eestimaist menüüd lõpuni.  Peakoka üllatus oli aga täitsa olemas. Kuis eda saab üllatuseks nimetada, sest lusika peale oli pandud krevett, natuke majoneesi, salatitükike ja saiatükiks ning ettekandja nimetas seda Cesari salatiks. Mage ... mitte soolasuselt vaid üllatuse poolest. Isegi leiva kõrvale pandud maitsevõi oli maitsekam kui see "salati" amps. Head kokad, kui tahate üllatada, siis on ikka vaja vaeva näha.

Põhiroaks oli metssiga, nagu postituse pealkirjaski öeldud. Ja mitte konserv ega sammal, vaid täitsa mehine metssea lihatükk. Väga mõnusalt pehme ja mahlane lihatükk, mis koos pohlamoosi ja kuusevõrsetega maitses väga hästi. Kale krõpsud ehk tõlkes lehtkapsa krõpsud, olid ka sobivad sinna juurde - andsid nii maitset kui ka struktuuri. Prae juures olid ka kartulid, mida kokk oli nimetanud salveikartuliteks, mina aga lihtsalt ahjukartuliteks. Muide, Salvei (Salvia) on taimede perekond huulõieliste sugukonnast, mida kasutatakse ka maitsetaimena. Mis veel taldrikul oli? See imelik ollus kartulite kõrval on puravikukaste. Hmmm. Nagu enne juba mainisin, metssealiha kuusevõrsete ja pohlamoosiga sobisid imehästi. Täiuslik maitsete bukett. Kartulid oli neutraalsed, ei domineerinud ja lisasid toidule massi, kuid puravikukaste ei sobinud minu arvates selle roa juurde. Kui kaste oleks olemata olnud ja selle asemel pisut rohkem kuusevõrseid ja pohlamoosi, oleks toit isegi parem olnud. Ja kukeseened, mis sinna juurde olid küpsetatud, olid täiesti ebaõnnestunud - vintsked ja maitsetud. Neis oli kukeseeni isegi raske ära tunda ... kui ettekandja poleks öelnud. Selline elamus siis praega.

Magustoiduks toodi kuusevõrse pannacotta, mis oli palistatud sarapuupähklite ja jõhvikamoosiga. Kui pannacottat ilma lisanditeta võtta, siis oli kerge kuusevõrsemaitse ikka olemas küll. Samas jõhvikamoos oli väga-väga hea ja sobis vähe maitseka pannacotta juurde väga hästi. Kas te teate, mis on pannacotta? Kui otse tõlkida itaalia keelest, siis keedetud koor,  kuid kui retsepti vaadata, siis vahukoor, mis on želatiiniga paksendatud. Karemelli-seemnekrõpsud andsid sellele toidule pisut tahkema kuju. Kui maitsed kokku panna, siis päris hea oli. Eriti meeldis mulle see magustoit siis, kui tegin karamellikrõpsu väikseks tükiks, mille kastsin pohlamoosi sisse ja pistsin siis korraliku pannacotta-ampsuga suhu. Täpselt selline, kui üks magustoit olema peab. Hea maitse jäi suhu.

Lõpetuseks panen veepudeli, et te ka näeks selle päritolumaad.