Pierre kostitas meid eksootilise sealihaga

Teiseks "Maitsva Tartu" söögikohaks loosis Siim Rihard välja Pierre. Laud oli broneeritud kahele ja meid juhatati tagumisse saali, kus oli parajasti lisaks meile vaid ühe vanaproua sünnipäevapidu ja ämblikuvõrgud lampidel. Tekkis selline ajast puretud tunne. Muidu oli interjöör hubane ning muusika, mis ees saalis oli päris vali, oli taga meeldivalt vaikne. Ootasime veerand tunnikest oma eelrooga ning kuulasime naaberlauast kostvat "kuuldemängu". Pole viisakas teiste juttu kuulata, kuid mis Sa teed, kui nad nii innukalt vestlesid. Kelner teenindas mõlemat lauda ja kraamis ühe äsja lahkunud seltskonna jäänukeid ning tundus, et ega tal eriti meie jaoks aega polnud.

Saabus eelroog. Selleks olid Krõbedad räimed kodused kartulirattad / peedikreem / redis / vutimuna / parmesan / oliiviõli . Esimene mõte oli … jälle kala. Kuid seekord oli eelroog väga hästi maitsestatud - räimede all olevad kartulirattad ning juurde serveeritud peedikreem olid head. Arutasime abikaasaga tükk aega, et kas maitsestamiseks oli kasutatud mingit pipart või olid need kadakamarjad. Asi lahenes, kui küsisime kelnerilt, kes küsis kokalt … see oli roosa pipar. Igal juhul oli täpselt see maitseaine, mis selle eelroa eriliseks tegi. Mõeldes eelmise eelroa peale saime tõdeda, et oliiviõli oli lisatud mõõdukalt. Eelroa kogus oli ka kopsakas. Kokkuvõtteks siis tubli neli. Puudu jäi vaid mingi eriline maitseelamus … või oleme me lihtsalt heade toitudega ära hellitatud.

Põhiroaks pakuti meile Iberico siga 7h seapraad / kartuli mousseline / šampinjonid/ ahjuköögiviljad . Mul oli hea meel, et meil oli laud ette tellitud, sest seitse tundi liha valmimist oodata oleks liiast olnud.          

Küsisin kohe kelnerilt, et mis vahe on kartuli mousseline´l ja kartulipudrul. Loomulikult läks ta jälle koka käest järele pärima ja tuli tagasi teadmisega, et mousseline valmistatakse sidruni ja muskaatpähkliga. Hmm. Vaja proovida omavalmistatud kartulipudru sisse ka neid aineid lisada, siis on mousseline. Iberico siga pidi olema selline loom, kes elab vabas looduses ja sööb musti tõrusid. Igatahes peavad need tõrud küll päris rammusad olema, sest üle poole minu lihatükist oli pehme rasvkude ja lihatüki all ujus rasvaloik. Selleks, et saaks sellise lihatüki kuidagi kõrist alla, pidin juurde küsima ohtralt eestimaist musta leiba. Kaste iseenesest oli hea, kuigi samuti natuke rammus. Sidruniga immutatud seened ja maitsestatud tomatid sobisid omavahel hästi. Kartulipuder, mida nad mousseline´ks nimetasid, vähendas samuti natuke seda rammusust. Aga … kui ikka rooga, mida tahaks nautida, peab jõuga kõhtu suunama, siis ega üle kolme saa. Pärast söömist jäi tunne, et oleks nagu sularasva söönud.

Magustoitu nimetati Madagaskari kuumaks šokolaadiks, millele oli lisatud majajäätis ja kookosvahvlid ning kaunistatud šokolaadibiskviidi tükkidega. Kui ma Madagaskaril käisin, siis mulle küll sellist šokolaadi ei pakutud. Ehk on see ainult kohaliku kõrgklassi maiustus, mina olen ju tavainimene. Maitses see päris tavalise soojendatud šokolaadi moodi kuid kookospulkadega süües oli päris hea. Ka jäätisel polnud viga, oli teine selline hapukas ning sobis magusa šokolaadi juurde hästi. Hea magustoit. neli pluss, sest üllatust polnud.

Homme ootab meid jälle kaks einet. Loodan siiralt, et need pole nii rammusad kui tänased. Muidu võib ju paksuks minna ...

Esimene vasikas (nimega Truffe) läks aia taha

Käisime kogu perega Maitsva Tartu avalöögiks lõunatamas Truffe´s. Meie abikaasaga ja vanim poeg Karl-Johannes sõime "Maitsva Tartu" eripakkumist ja väiksed poisid valisid endale lastemenüüst prae ning purukoogi magustoiduks. Teenindus oli meeldiv ja viisakas, kuid toolid olid pisut ebamugavad … küll oli hea, et toidud nii kiiresti valmisid, ei pidanud kaua istuma. Kohe saime lauale leivaviilud ning maitsevõi ja meie soovil toodi ka kannuvesi, mida korduvalt hiljem täideti. NB! Vesi maksis 2 eurot, kuid lisatäitmine oli tasuta.

Eelroog saabus pisut pärast laste eineid. Selleks oli Yorkshire’i puding, tursa-brandade , chorizo-õli, haugimari ja wakame-krõps. Selleks, et aru saada, mida pakuti, oli vaja jälle sõnaraamatu abi - brandade ? Võõrsõnade leksikonis sellist sõna polnud ja sõber google leidis Mari-Liis Ilover´i kodulehelt sellise kirjelduse: See on äärmiselt isetegevuslik, meelevaldne ja täiesti eestipärane versioon kuulsast lõunapoolse Euroopa roast nimega brandade. Brandade on tegelikult tehtud kuivatatud ja soolatud tursast, võrratust bacalhaust. Ka teistel veebilehtedel viidati soolatursale. Järgmine huvitav sõna oli chorizo-õli … leidsin hulga vasteid sõnale chorizo, kuid ei saanudki aru, millest see õli täpselt tehtud on. Kui kellelgi on paremad teadmised kui minul, siis kirjutage kommentaaridesse. Viimane võõrsõna wakame on aga juba tuttav sushi juurest, seda pole vaja vist kellelegi seletada.

Aga olgu nende mõistetega kuidas on. Toit ise oli üks selline kohutavalt rammus kalamaitseline ollus, mis oli pandud saia sisse. Kohe kuidagi ei sobinud eelroaks. Minu mõte eelroast on selline isu tekitav kerge maitsekas suutäis, mis pärast selle ärasöömist tekitab isu veel midagi head süüa. Selle eelroa söömise järel jäi aga suhu selline rasvane kalamaitse, mis tuli rohke veega lahjendada, et saaks järgmise toidu maitset tunda. Ainus selline värskendav ja vürtsikas koostisosa oli kurk, mis oli eelroa peale pandud ja mis pisutki värskendas ja lahjendas sisemist rammusat massi. Pärast lühikest arutelu pereliikmetega panin sellele eelroale hindeks kahe - ära sai söödud, kuid teist korda enam ei sooviks.

Põhiroaks oli maheveise sisefilee, petersellipüree, marineeritud kõrvits, karamelliseeritud sibul, pressitud kartul. Ootus põhiroale oli kõrge, sest olen suur veiseliha austaja. Eriti maitseb mulle red või medium-red liha, mis on alati hästi mahlane ja maitsev. Ka Truffe´s pakutud veiseliha oli sisemuselt punane, kuid maitse ja mahlasus oli nagu "eelkuivatatud" lihal. Kuidagi teistmoodi ei oska ma seda elamust kirjeldada, sest mulle tundus see liha kuidagi kuiv ja maitsetu. Juurde lisatud petersellipüree ning karamelliseeritud sibul andsid pisutki maitset juurde. Taldrikul nähtavad kuubikud on juurselleri, peedi ja kõrvitsa eritöötlusega kuubikud. Mulle meeldis neist kõige rohkem juurseller … oli nii maitset kui struktuuri (piisavalt krõmps). Kahju, et seda kuubikut vaid üks oli. Ka kartuli pressitud vorm oli päris maitsekas ja huvitav. Toidu kogus oli selline, et vanim poeg jäi pärast selle ära söömist näljaseks ning ega minu kõht polnud ka just nii kasina lõunasöögiga harjunud. Hinne? Kuna liha oli selle põhiroa olulisim komponent ja selle valmistamine oli minu hinnangul ebaõnnestunud, siis üle kolme ei saa panna. Võibolla olid ootused liiga kõrged ja seega jäi elamus tagasihoidlikumaks.

Magustoit oli kõige erilisem. Kitsejuust, põldmari, musta küüslaugu šokolaad, karamelliseeritud must leib. Kitsejuust on tugeva maitsega ning selle sobitamine teiste komponentidega on keeruline. Kokk oli aga sellega rahuldavalt hakkama saanud - tume küüslaugu šokolaad, kus küll küüslaugu maitset eriti tunda polnud, oli kitsejuustu kõrvale üllatavalt sobiv. Puru, mille sees kitsejuustu palli oli veeretatud, andis ka lisamaitset. Mis selle puru päritolu oli, jäigi meil selgusetuks - kas see oli põldmarjast, mustsõstrast või mingist muust toorainest tehtud?? Aga hea oli. Huvitav kuidas hindavad seda magustoitu need kellele kitsejuust ei maitse ? Magustoidu kohta julge valik. Kuna pärast söömist jäi kitsejuustu maitse suhu domineerima, siis panin siiski hindeks nelja plussi.

Kokkuvõtteks pean ütlema, et esimese toidukoha elamus jäi kesiseks. Interjöör neli, eelroog kaks, põhiroog kolm ja magustoit neli pluss … oleks tahtnud palju kõrgemaid hindeid panna. Aga mis teha … nagu vanasõna ütleb "Esimene vasikas läheb aia taha". Õhtul on meid ootamas Pieree ja homme Tšehhov ning Meat Market. Ehk õnnestub neil meile pakkuda palju paremaid maitseelamusi.

.

Maitsev Tartu 2020

Kõlab uhkelt. Jälle on võimalik hakata erilisi roogasid nautima ja oma kitsalt isiklikku arvamust avaldama. Täna käisime Chez Andre´s lõunatamas ja Andrus juba tundis huvi, kas olen tema Maitsva Tartu menüüd vaadanud. Ei ole. Seekord teeme üldse söögikohtade külastamise järjestuse loosi teel ning vahetame järjekorda vaid siis, kui loosi teel leitud koht on täis broneeritud. Loosimise viin läbi täna õhtul ja fortuunaks tuleb kõige väiksem poeg, kes tunneb hästi numbreid 1-16. Jajah. seekord on tervelt 16 toidukohta: Antonius, Cafe Truffe, Chez Andre, Dorpat, FII, Gustav Gastro, kohvik-resto JOP, Meat Market, Pierre, Polpo, Shakespeare, Spargel, Tsehhov, UmbRoht, Vilde ja Vine, Werner. Läheb raskeks neid 18 päevaga kõiki külastada, sest kahjuks või õnneks sõidan ma 19.veebruaril reisile. Teistel on see kuu nautimiseks aega koguni 29 päeva, sest on ju 366 päevaga aasta.

Tegin juba tabeli ära ja laupäeval-pühapäeval on kohe esimesed kohad plaanis läbi käia. Pakkusin abikaasale välja, et nädalavahetustel teeme kaks kohta päevas, siis saame nädala sees ühe kohaga päevas hakkama ning jääb veel mõni päev varukski. Igal juhul saab olema maraton, mis tuleb läbida lühimaa distantsi ajaga.

Mida ma sellel aastal ootan. Ikka erilisi toite 😂😂😂. Nagu ka eelmisel aastal, plaanin anda hinnangud neljas kategoorias: eelroog, põhiroog, magustoit ja keskkond üldiselt. Viimasega tahaks hinnata nii teenindust kui üldist interjööri. Hea toidu juures on väga oluline, et ümbritsev keskkond ei vähendaks saadavat naudingut … pigem ootan positiivset sünergiat toidu ja keskkonna vahel. Toidu juures hindame koos abikaasaga nii välimus, lõhna kui ka maitset. Serveerimise eripärad nagu "lauahõbeda" valik, laual olevad dekoratsioonid kui muud lisaboonused paneme seekord keskkonna arvestusse. Peakoka tervitus ning leiva-saiavalik mis mõnel söögikohal on ja mõnel pole, hinnet ei saa. Küll aga mainin neid oma blogides.


Siim Rihard valis numbritega alljärgneva külastamise järjekorra:

Cafe Truffe

Pierre

Tšehhov

Meat Market

Polpo

Chez Andre

Kohvik-resto JOP

UmbRoht

Fii

Spargel

Café Shakespeare

Vilde ja Vine

Dorpat

Gustav Gastro

Werner

Antonius

Järgmine postitus siis laupeval.

Vaadake:

https://www.maitsevtartu.ee/et/maitsev-tartu-2020/ 

 

Maitsev Tartu 2019 kokkuvõte

Jätku leiba !

Mõnus oli. Saime jälle koos abikaasaga kuu aega igal vabal hetkel väljas söömas käia ning pean tunnistama, et toidupakkujate peakokad olid sellel aastal rohkem vaeva näinud kui eelmisel aastal. Meil oli võimalus proovida palju huvitavaid toite, millest enamus maitses suurepäraselt. Kuid nagu öeldakse: "ilu on vaataja silmades" … seda mõtetera toidule kohandades võiks see kõlada: "maitse on sööja keelel". Seega hindasime toite oma maitsemeelest lähtuvalt ning nendel kokkadel, kelle toitudele pisut tagasihoidlikumad hinded panime, ei maksa kurvastada. Kindlasti leidub ka nende toitudele tänulikke sööjaid.

 

Valisime päris pika arutelu põhjal ka parimad toidud välja. Igast toidukorrast ühe. Eeltoitudest parima leidmine läks kiiresti, sest nii head veise carpaccio´t koos marineeritud shimeji seenete, vodka mayo ja rukolaga pole ma veel enne söönud. Sellel eelroal olid kõik head omadused. Väga maitsekas, maitsed sobisid ja moodustasid ühtse terviku. Väga mahlane, kuid mitte vesine. Suhu pannes pani kõik süljenäärmed tööle. Väga kaunilt serveeritud ja piisav kogus, et maise suhu jääks püsima kuni pearoa saabumiseni. Aitäh Meat Marketi peakokk Kairo Roots.

 

Pearoogadest parima valmimine enam nii lihtne polnud. Päris mitmed toidukohad pakkusid väga maitsvaid roogasid. Arutelu tulemusena valisime parimaks Chez André pearoa „Black Forrest“ metssiga põldmarja-bbq-kastme ja raklett-juustuga, krõbe puukoor, karamelline tang, rummiga röstitud brüsseli- ja lillkapsa duo. Kaalukeeleks osutus selle roa juures maitseterohkus ja üllatusmoment. Nagu Chez André blogipostituses kirjutasin, oli iga suutäis eriline maitseelamus. Ja kõik need maitsed sobisid omavahel. Väga julge tegu oli kokku panna nii erinevad komponendid. Selle toidu väljamõtlemisele kulus omajagu aega. Aitäh Andrus Vaht ehk Chef André.

 

Magustoitude parima valimisel läks lausa vaidluseks. Oli nii palju häid magustoite, et raske valida. Lõpuks otsustasime valida kaks parimat.   Paljud olid seekord kasutanud nn šokolaadmulda, seda erinevates kogustes ja vormides. Võibolla just sellepärast valisime parimateks erilised magustoidud ja nendeks olid Chez André kolm Crème Brûléed: Choco Chamel /Crème Brûlée kohupiima Carmel /Crème Brûlée pistaatsia pralinee ning JOP Antoniuse võlts ananassi, mis koosnes karamelliseeritud ananassist, Cointreau-kreemist ja krõbedatest õhikutest. Aitäh veelkord Andrus Vaht ehk Chef André. Aitäh JOP Antoniuse kokkade meeskond.

 

Nagu ka eelmisel aastal, panin toidukohad kenasti ritta ka. Kui klikite toidukoha nimel, siis saate lugeda ka selle koha pikemat blogipostitust, kus on selgitused, miks just selline hinne. Järjestamisel valisin võrdse keskmise puhul määravaks põhiroa, siis eelroa, viimasena magustoidu ja keskkond oli kõige vähemtähtsam.  Tabel tuli selline:

Koht	Toidukoht	eelroog	põhiroog	magus-toit	keskkond	KESK-MINE
1.	Czez Andre	5	5	5	5	5,00
2.	Polpo	5	5	5	4	4,75
3.	Meat Market	5	5	4	5	4,75
4.	JOP Antonius	4	5	5	4	4,50
5.	Antonius	4	5	5	3	4,25
6.-8.	Entri	4	5	4	4	4,25
6.-8.	Gustav	4	5	4	4	4,25
6.-8.	Dorpat	4	5	4	4	4,25
9.-10.	Vilde ja Vine	4	3	5	5	4,25
9.-10.	Café Shakespeare	4	3	5	5	4,25
11.	Tšehhov	4	5	3	4	4,00
12.	Spargel	4	4	4	4	4,00
13.	Fii	5	2	5	3	3,75
14.	YliCool	3	4	5	2	3,50
	KESKMINE	4,21	4,36	4,50	4,00	4,27

 

Mis veel meelde jäi. Teenidus oli kõige meeldivam Meat Marketis. Noorhärra, kes meid teenindas, oli piisavalt galantne, mõnusalt sõbralik, mitte liiga familiaarne ja äärmiselt kompetentne. Loomulikult ei saa mainimata seda, et ainus toidukoht, kus peakokk meie ja ka teiste külastajatega suhtles, oli Chez André. Selles restoranis tundsime end kuidagi tähtsatena. Maailmas ringi rännates olen selliseid toidukohti veelgi kohanud. Iga kord on jäänud meeldiv tunne sisse, et selles toidukohas hoolitakse külastajatest. Interjööriga oli kõige rohkem vaeva nähtud minu arvates Chez Andrés. Panna kokku toitude kujundus ümbritseva keskkonnaga on imeline. Negatiivsetest mälestustest väga palju kokkuvõttes kirjutada ei tahaks. Ainult kaks kahte, miks, seda saate ise lugeda blogidest. Meelde jäi ka see, et ainult ühes toidukohas küsiti kannuvee eest raha. Millises … otsige üles.

 

Lõpetuseks veelkord aitäh kõigile kokkadele, kes olid suure vaeva nägijad ja mõtlesid välja selliseid oivalisi toite. Aitäh Tartu linnavalitsuse ettevõtluse osakonnale hea idee ja korralduse eest. Kui soovite lugeda eelmise aasta kokkuvõtet, siis selle leiate siit: 2018 kokkuvõte. Kui aga tunnete huvi minu reisilugude vastu, siis neid võite lugeda siit: Minu reisid planeedil maa.

 

Kena Eesti Vabariigi 101. aastapäeva.

 

Aitäh kõigile lugejatele.

 

Kalle

 

Ainsad külastajad restoranis Entri

Täna, 24. veebruaril, käisime Eesti Vabariigi 101. aastapäeva puhul terve perega Entris lõunatamas. Väiksed poisid võtsid kana krõbekartulitega ning magustoiduks jäätise puuviljadega ja kõige vanem poeg koos meiega Maitsva Tartu komplekti. Tundus, et kõik jäid oma valikuga rahule. Laste eined olid nii suured, et meiegi saime sealt kõrvalt lisa näksida.

 

Eelroaks saime ravioolisid, mis seekord olid täidetud peedi-puraviku täidisega. Juures oli mitu törtsu vürtsikat pesto kastet ja rukola lehti, mis sobisid ravioolidega. Seene-peedi täidis on pisut vesine, kuid maitsekas. Midagi tahkemat oleks võinud eeltoidu juures olla. Eile söödud põhiroaks olnud ravioolist olid siin söödud kindlasti paremad. Isegi tainas maitses huvitavalt. Sellise eeltoidu eest hea hinne panna pole liialdus. Seega hea - neli.

 

Põhiroaks oli põdraliha, mille kõrvale oli pandud mingit kreemjat ainet. Kuna menüüd polnud käepärast, siis arvasime alguses, et tegemist on bataadiga, maitses niimoodi, kuid internetist menüüd vaadates selgus, et tegemist oli hoopis porgandikreemiga. Hmm. Kas eksisime meie või oli menüüs valesti, igal juhul ei maitsenud see kreem üldse porgandikreemi moodi. Spargel, mis oli kreemi ja liha vahele paigaldatud maitses täitsa spargli moodi. Põdraliha ise oli väga maitsev ja mahlane. Ükskõik, mis kreem see siis oli, igatahes sobis see nii lihaga kui spargliga. Eriti hea oli liha koos selle kõrvale pandud kastmega, mille päritolu kohta viited puudusid. Maitse järgi ploomi või mingi muu puuvilja kaste. Mõnus hapukas see igal juhul oli ja andis lihale erilise maitse. Arvestades asjaolu, et ulukiliha kvaliteetne valmistamine pole just kergemate killast, siis võib hindeks puhta viie panna.

 

Magustoiduks saime toorjuustukreemi, kus olid kõrvale ja peale mõned jõhvikad pandud ja alla šokolaadibiskviiti. Peale oli puistatud kerget mõrudat puru, mis oli vist mõru kakao või mingi kohvi. Kokku maitses see magustoit nagu tiramisu kook koos toorjuustukreemiga. Hea ja mõrkjas ning maitsekas magustoit. Ainult üllatust eriti polnud ja sellepärast sai hindeks nelja.

 

Lõpetuseks veel üks huvitav fakt selle lõuna kohta. Kui me sinna sisenesime, siis olime oma perega ainsad külastajad. Söömise ajal tuli keegi veel sisse, kuid saadeti tagasi. Kui ma lõpus kelnerilt küsisin, et kas neil on lauad broneeritud, siis selgus, et restoran pidi olema hoopis suletud, kuid kuna olid mõned broneeringud, siis otsustati neid kliente mitte petta ja avati restoran ainult broneeringute täitmiseks. Olime nagu kuninga kassid, ainult meie jaoks oli restoran avatud. Aitäh, Entri personalile.

Kõige kiirem teenindus ja kõige väiksem magustoit. Vilde ja Vine.

Laupäeva õhtul tuleb ikka välja sööma minna. Rääkisime täna abikaasaga, et teeme seda edaspidi ka väljaspool Maitsva Tartu kuud. Vilde ja Vine on selleks kindlasti väga mõnus koht. Seda eriti õhtuvines … see, nagu te aru saite, oli väike iroonia selle toidukoha nime osas. Või on ka Vine kellegi nimi? Aga olgu, jätan nime kallal urgitsemise järele ja lähen asja juurde.

Tõesti meeldiva miljööga koht, piisavalt valge ja piisavalt hämar, muusika taustaks on rahulik, teenindus sõbralik ja tasemel. Maalid seintel arusaadavad 😊. Vaatamata rohkele külastajate arvule oli mõnusalt rahulik. Täitsa viis koht.

 

Eelroog saabus kiiresti. Selleks oli krõbe tursk, mis oli taignas praetud. Taigna sisse oli pandud pisut jaapani riisi, kala juurde serveeriti hollandi kastet ja pariisi kartuleid. Täitsa rahvusvaheline toit. Kui lisada marineeritud sibul, mille päritolu kohta viidet polnud ja soolakurk, mis peaks olema eestimaine, siis saab rahvaste paabeli kokku. Kahjuks pean jälle mainima, et taignas küpsetatud toit on enamasti ühesuguse maitsega. Riis, isegi mitte jaapani riis, ei suuda seda jahust õlimaitset vähemaks võtta. Tursa maitset polnud üldse tunda. Küll oli tugeva maitsega sibul ja soolakurk. Prantsuse kartul oli väga hea maitsekas ja eriline. Hollandi kaste kalale (loe taignale) erilist maitset anda ei suutnud. Salatikuubikukesed olid head ja maitsekad, kuid neid oli vähe muutmaks toidu üldist maitset. Pärast toidu söömist oli tunne, nagu oleks söönud sibularõngaid. Teate küll, sellised taignas praetud sibularõngaid. Nende eest küll viit ei saa panna, panen nelja.

 

Pearoog oli mereanni ravioli. Kelner teadis rääkida, et mereandidest oli esindatud koha, lõhe ja krevetid. Juurde serveeriti krevetikastet, porrusalatit ja lõhemarja. Ravioli kest oli nagu ikka, taignane ja tavaline. Ei oska seda väga kommenteeridagi, sest enamasti ravioli ongi selline. Küll aga saan arvustada sisu. Miski selles sisus jättis suhu mõru maitse. Imelik. Arutasin seda pärast ka kelneriga ja me ei leidnud ühtegi komponenti, mis oleks võinud mõru olla. Maitsesin eraldi krevetikastet, ka see polnud mõru, pigem oli maitsetu, kalamarja oli nii vähe, et see ei saanud kogu toidu maitset muuta. Tõesti imelik. Kokkuvõttes jäigi suhu mõru maitse, seda nii otseses kui kaudses mõttes. Kohe kuidagi ei saa üle kolme panna. Oli näha, et kokk nägi vaeva, kuid miskit läks viltu.

 

Kui magustoit toodi, siis läks nägu kohe naerule. Kahjuks pisut iroonilisele naerule, see magustoit oli kõige väiksem siiani söödud magustoitudest. Kui vaatate fotot, siis teadke, et see kahvel on magustoidu kahvel mitte tavaline suur kahvel. Kuna on jäänud vaid üks koht külastada, siis suure tõenäosusega jääbki kõige väiksemaks magustoidukoguseks, mis meile pakuti. Maitse üle ei saanud kurta, sest pirni parfee koos mascarpone jäätise ja pistaatsiakreemiga maitses imeliselt. Ka pošeeritud pirn, mis oli teistest maitsetest pisut erinev, oli hea ja eriline. Kui keegi soovib teada, kuidas valmistada seda huvitava nimega pirnirooga, siis pange nimetus googlisse ja saate kohe retsepti. No mis sellisele magustoidule hindeks panna? Kuna me hindame maitseid, siis viis. Aga tervikuna jäi ikka mõru maitse suhu …