Esimene vasikas (nimega Truffe) läks aia taha

Käisime kogu perega Maitsva Tartu avalöögiks lõunatamas Truffe´s. Meie abikaasaga ja vanim poeg Karl-Johannes sõime "Maitsva Tartu" eripakkumist ja väiksed poisid valisid endale lastemenüüst prae ning purukoogi magustoiduks. Teenindus oli meeldiv ja viisakas, kuid toolid olid pisut ebamugavad … küll oli hea, et toidud nii kiiresti valmisid, ei pidanud kaua istuma. Kohe saime lauale leivaviilud ning maitsevõi ja meie soovil toodi ka kannuvesi, mida korduvalt hiljem täideti. NB! Vesi maksis 2 eurot, kuid lisatäitmine oli tasuta.

Eelroog saabus pisut pärast laste eineid. Selleks oli Yorkshire’i puding, tursa-brandade , chorizo-õli, haugimari ja wakame-krõps. Selleks, et aru saada, mida pakuti, oli vaja jälle sõnaraamatu abi - brandade ? Võõrsõnade leksikonis sellist sõna polnud ja sõber google leidis Mari-Liis Ilover´i kodulehelt sellise kirjelduse: See on äärmiselt isetegevuslik, meelevaldne ja täiesti eestipärane versioon kuulsast lõunapoolse Euroopa roast nimega brandade. Brandade on tegelikult tehtud kuivatatud ja soolatud tursast, võrratust bacalhaust. Ka teistel veebilehtedel viidati soolatursale. Järgmine huvitav sõna oli chorizo-õli … leidsin hulga vasteid sõnale chorizo, kuid ei saanudki aru, millest see õli täpselt tehtud on. Kui kellelgi on paremad teadmised kui minul, siis kirjutage kommentaaridesse. Viimane võõrsõna wakame on aga juba tuttav sushi juurest, seda pole vaja vist kellelegi seletada.

Aga olgu nende mõistetega kuidas on. Toit ise oli üks selline kohutavalt rammus kalamaitseline ollus, mis oli pandud saia sisse. Kohe kuidagi ei sobinud eelroaks. Minu mõte eelroast on selline isu tekitav kerge maitsekas suutäis, mis pärast selle ärasöömist tekitab isu veel midagi head süüa. Selle eelroa söömise järel jäi aga suhu selline rasvane kalamaitse, mis tuli rohke veega lahjendada, et saaks järgmise toidu maitset tunda. Ainus selline värskendav ja vürtsikas koostisosa oli kurk, mis oli eelroa peale pandud ja mis pisutki värskendas ja lahjendas sisemist rammusat massi. Pärast lühikest arutelu pereliikmetega panin sellele eelroale hindeks kahe - ära sai söödud, kuid teist korda enam ei sooviks.

Põhiroaks oli maheveise sisefilee, petersellipüree, marineeritud kõrvits, karamelliseeritud sibul, pressitud kartul. Ootus põhiroale oli kõrge, sest olen suur veiseliha austaja. Eriti maitseb mulle red või medium-red liha, mis on alati hästi mahlane ja maitsev. Ka Truffe´s pakutud veiseliha oli sisemuselt punane, kuid maitse ja mahlasus oli nagu "eelkuivatatud" lihal. Kuidagi teistmoodi ei oska ma seda elamust kirjeldada, sest mulle tundus see liha kuidagi kuiv ja maitsetu. Juurde lisatud petersellipüree ning karamelliseeritud sibul andsid pisutki maitset juurde. Taldrikul nähtavad kuubikud on juurselleri, peedi ja kõrvitsa eritöötlusega kuubikud. Mulle meeldis neist kõige rohkem juurseller … oli nii maitset kui struktuuri (piisavalt krõmps). Kahju, et seda kuubikut vaid üks oli. Ka kartuli pressitud vorm oli päris maitsekas ja huvitav. Toidu kogus oli selline, et vanim poeg jäi pärast selle ära söömist näljaseks ning ega minu kõht polnud ka just nii kasina lõunasöögiga harjunud. Hinne? Kuna liha oli selle põhiroa olulisim komponent ja selle valmistamine oli minu hinnangul ebaõnnestunud, siis üle kolme ei saa panna. Võibolla olid ootused liiga kõrged ja seega jäi elamus tagasihoidlikumaks.

Magustoit oli kõige erilisem. Kitsejuust, põldmari, musta küüslaugu šokolaad, karamelliseeritud must leib. Kitsejuust on tugeva maitsega ning selle sobitamine teiste komponentidega on keeruline. Kokk oli aga sellega rahuldavalt hakkama saanud - tume küüslaugu šokolaad, kus küll küüslaugu maitset eriti tunda polnud, oli kitsejuustu kõrvale üllatavalt sobiv. Puru, mille sees kitsejuustu palli oli veeretatud, andis ka lisamaitset. Mis selle puru päritolu oli, jäigi meil selgusetuks - kas see oli põldmarjast, mustsõstrast või mingist muust toorainest tehtud?? Aga hea oli. Huvitav kuidas hindavad seda magustoitu need kellele kitsejuust ei maitse ? Magustoidu kohta julge valik. Kuna pärast söömist jäi kitsejuustu maitse suhu domineerima, siis panin siiski hindeks nelja plussi.

Kokkuvõtteks pean ütlema, et esimese toidukoha elamus jäi kesiseks. Interjöör neli, eelroog kaks, põhiroog kolm ja magustoit neli pluss … oleks tahtnud palju kõrgemaid hindeid panna. Aga mis teha … nagu vanasõna ütleb "Esimene vasikas läheb aia taha". Õhtul on meid ootamas Pieree ja homme Tšehhov ning Meat Market. Ehk õnnestub neil meile pakkuda palju paremaid maitseelamusi.

.

Maitsev Tartu 2020

Kõlab uhkelt. Jälle on võimalik hakata erilisi roogasid nautima ja oma kitsalt isiklikku arvamust avaldama. Täna käisime Chez Andre´s lõunatamas ja Andrus juba tundis huvi, kas olen tema Maitsva Tartu menüüd vaadanud. Ei ole. Seekord teeme üldse söögikohtade külastamise järjestuse loosi teel ning vahetame järjekorda vaid siis, kui loosi teel leitud koht on täis broneeritud. Loosimise viin läbi täna õhtul ja fortuunaks tuleb kõige väiksem poeg, kes tunneb hästi numbreid 1-16. Jajah. seekord on tervelt 16 toidukohta: Antonius, Cafe Truffe, Chez Andre, Dorpat, FII, Gustav Gastro, kohvik-resto JOP, Meat Market, Pierre, Polpo, Shakespeare, Spargel, Tsehhov, UmbRoht, Vilde ja Vine, Werner. Läheb raskeks neid 18 päevaga kõiki külastada, sest kahjuks või õnneks sõidan ma 19.veebruaril reisile. Teistel on see kuu nautimiseks aega koguni 29 päeva, sest on ju 366 päevaga aasta.

Tegin juba tabeli ära ja laupäeval-pühapäeval on kohe esimesed kohad plaanis läbi käia. Pakkusin abikaasale välja, et nädalavahetustel teeme kaks kohta päevas, siis saame nädala sees ühe kohaga päevas hakkama ning jääb veel mõni päev varukski. Igal juhul saab olema maraton, mis tuleb läbida lühimaa distantsi ajaga.

Mida ma sellel aastal ootan. Ikka erilisi toite 😂😂😂. Nagu ka eelmisel aastal, plaanin anda hinnangud neljas kategoorias: eelroog, põhiroog, magustoit ja keskkond üldiselt. Viimasega tahaks hinnata nii teenindust kui üldist interjööri. Hea toidu juures on väga oluline, et ümbritsev keskkond ei vähendaks saadavat naudingut … pigem ootan positiivset sünergiat toidu ja keskkonna vahel. Toidu juures hindame koos abikaasaga nii välimus, lõhna kui ka maitset. Serveerimise eripärad nagu "lauahõbeda" valik, laual olevad dekoratsioonid kui muud lisaboonused paneme seekord keskkonna arvestusse. Peakoka tervitus ning leiva-saiavalik mis mõnel söögikohal on ja mõnel pole, hinnet ei saa. Küll aga mainin neid oma blogides.


Siim Rihard valis numbritega alljärgneva külastamise järjekorra:

Cafe Truffe

Pierre

Tšehhov

Meat Market

Polpo

Chez Andre

Kohvik-resto JOP

UmbRoht

Fii

Spargel

Café Shakespeare

Vilde ja Vine

Dorpat

Gustav Gastro

Werner

Antonius

Järgmine postitus siis laupeval.

Vaadake:

https://www.maitsevtartu.ee/et/maitsev-tartu-2020/ 

 

Maitsev Tartu 2019 kokkuvõte

Jätku leiba !

Mõnus oli. Saime jälle koos abikaasaga kuu aega igal vabal hetkel väljas söömas käia ning pean tunnistama, et toidupakkujate peakokad olid sellel aastal rohkem vaeva näinud kui eelmisel aastal. Meil oli võimalus proovida palju huvitavaid toite, millest enamus maitses suurepäraselt. Kuid nagu öeldakse: "ilu on vaataja silmades" … seda mõtetera toidule kohandades võiks see kõlada: "maitse on sööja keelel". Seega hindasime toite oma maitsemeelest lähtuvalt ning nendel kokkadel, kelle toitudele pisut tagasihoidlikumad hinded panime, ei maksa kurvastada. Kindlasti leidub ka nende toitudele tänulikke sööjaid.

 

Valisime päris pika arutelu põhjal ka parimad toidud välja. Igast toidukorrast ühe. Eeltoitudest parima leidmine läks kiiresti, sest nii head veise carpaccio´t koos marineeritud shimeji seenete, vodka mayo ja rukolaga pole ma veel enne söönud. Sellel eelroal olid kõik head omadused. Väga maitsekas, maitsed sobisid ja moodustasid ühtse terviku. Väga mahlane, kuid mitte vesine. Suhu pannes pani kõik süljenäärmed tööle. Väga kaunilt serveeritud ja piisav kogus, et maise suhu jääks püsima kuni pearoa saabumiseni. Aitäh Meat Marketi peakokk Kairo Roots.

 

Pearoogadest parima valmimine enam nii lihtne polnud. Päris mitmed toidukohad pakkusid väga maitsvaid roogasid. Arutelu tulemusena valisime parimaks Chez André pearoa „Black Forrest“ metssiga põldmarja-bbq-kastme ja raklett-juustuga, krõbe puukoor, karamelline tang, rummiga röstitud brüsseli- ja lillkapsa duo. Kaalukeeleks osutus selle roa juures maitseterohkus ja üllatusmoment. Nagu Chez André blogipostituses kirjutasin, oli iga suutäis eriline maitseelamus. Ja kõik need maitsed sobisid omavahel. Väga julge tegu oli kokku panna nii erinevad komponendid. Selle toidu väljamõtlemisele kulus omajagu aega. Aitäh Andrus Vaht ehk Chef André.

 

Magustoitude parima valimisel läks lausa vaidluseks. Oli nii palju häid magustoite, et raske valida. Lõpuks otsustasime valida kaks parimat.   Paljud olid seekord kasutanud nn šokolaadmulda, seda erinevates kogustes ja vormides. Võibolla just sellepärast valisime parimateks erilised magustoidud ja nendeks olid Chez André kolm Crème Brûléed: Choco Chamel /Crème Brûlée kohupiima Carmel /Crème Brûlée pistaatsia pralinee ning JOP Antoniuse võlts ananassi, mis koosnes karamelliseeritud ananassist, Cointreau-kreemist ja krõbedatest õhikutest. Aitäh veelkord Andrus Vaht ehk Chef André. Aitäh JOP Antoniuse kokkade meeskond.

 

Nagu ka eelmisel aastal, panin toidukohad kenasti ritta ka. Kui klikite toidukoha nimel, siis saate lugeda ka selle koha pikemat blogipostitust, kus on selgitused, miks just selline hinne. Järjestamisel valisin võrdse keskmise puhul määravaks põhiroa, siis eelroa, viimasena magustoidu ja keskkond oli kõige vähemtähtsam.  Tabel tuli selline:

Koht	Toidukoht	eelroog	põhiroog	magus-toit	keskkond	KESK-MINE
1.	Czez Andre	5	5	5	5	5,00
2.	Polpo	5	5	5	4	4,75
3.	Meat Market	5	5	4	5	4,75
4.	JOP Antonius	4	5	5	4	4,50
5.	Antonius	4	5	5	3	4,25
6.-8.	Entri	4	5	4	4	4,25
6.-8.	Gustav	4	5	4	4	4,25
6.-8.	Dorpat	4	5	4	4	4,25
9.-10.	Vilde ja Vine	4	3	5	5	4,25
9.-10.	Café Shakespeare	4	3	5	5	4,25
11.	Tšehhov	4	5	3	4	4,00
12.	Spargel	4	4	4	4	4,00
13.	Fii	5	2	5	3	3,75
14.	YliCool	3	4	5	2	3,50
	KESKMINE	4,21	4,36	4,50	4,00	4,27

 

Mis veel meelde jäi. Teenidus oli kõige meeldivam Meat Marketis. Noorhärra, kes meid teenindas, oli piisavalt galantne, mõnusalt sõbralik, mitte liiga familiaarne ja äärmiselt kompetentne. Loomulikult ei saa mainimata seda, et ainus toidukoht, kus peakokk meie ja ka teiste külastajatega suhtles, oli Chez André. Selles restoranis tundsime end kuidagi tähtsatena. Maailmas ringi rännates olen selliseid toidukohti veelgi kohanud. Iga kord on jäänud meeldiv tunne sisse, et selles toidukohas hoolitakse külastajatest. Interjööriga oli kõige rohkem vaeva nähtud minu arvates Chez Andrés. Panna kokku toitude kujundus ümbritseva keskkonnaga on imeline. Negatiivsetest mälestustest väga palju kokkuvõttes kirjutada ei tahaks. Ainult kaks kahte, miks, seda saate ise lugeda blogidest. Meelde jäi ka see, et ainult ühes toidukohas küsiti kannuvee eest raha. Millises … otsige üles.

 

Lõpetuseks veelkord aitäh kõigile kokkadele, kes olid suure vaeva nägijad ja mõtlesid välja selliseid oivalisi toite. Aitäh Tartu linnavalitsuse ettevõtluse osakonnale hea idee ja korralduse eest. Kui soovite lugeda eelmise aasta kokkuvõtet, siis selle leiate siit: 2018 kokkuvõte. Kui aga tunnete huvi minu reisilugude vastu, siis neid võite lugeda siit: Minu reisid planeedil maa.

 

Kena Eesti Vabariigi 101. aastapäeva.

 

Aitäh kõigile lugejatele.

 

Kalle

 

Ainsad külastajad restoranis Entri

Täna, 24. veebruaril, käisime Eesti Vabariigi 101. aastapäeva puhul terve perega Entris lõunatamas. Väiksed poisid võtsid kana krõbekartulitega ning magustoiduks jäätise puuviljadega ja kõige vanem poeg koos meiega Maitsva Tartu komplekti. Tundus, et kõik jäid oma valikuga rahule. Laste eined olid nii suured, et meiegi saime sealt kõrvalt lisa näksida.

 

Eelroaks saime ravioolisid, mis seekord olid täidetud peedi-puraviku täidisega. Juures oli mitu törtsu vürtsikat pesto kastet ja rukola lehti, mis sobisid ravioolidega. Seene-peedi täidis on pisut vesine, kuid maitsekas. Midagi tahkemat oleks võinud eeltoidu juures olla. Eile söödud põhiroaks olnud ravioolist olid siin söödud kindlasti paremad. Isegi tainas maitses huvitavalt. Sellise eeltoidu eest hea hinne panna pole liialdus. Seega hea - neli.

 

Põhiroaks oli põdraliha, mille kõrvale oli pandud mingit kreemjat ainet. Kuna menüüd polnud käepärast, siis arvasime alguses, et tegemist on bataadiga, maitses niimoodi, kuid internetist menüüd vaadates selgus, et tegemist oli hoopis porgandikreemiga. Hmm. Kas eksisime meie või oli menüüs valesti, igal juhul ei maitsenud see kreem üldse porgandikreemi moodi. Spargel, mis oli kreemi ja liha vahele paigaldatud maitses täitsa spargli moodi. Põdraliha ise oli väga maitsev ja mahlane. Ükskõik, mis kreem see siis oli, igatahes sobis see nii lihaga kui spargliga. Eriti hea oli liha koos selle kõrvale pandud kastmega, mille päritolu kohta viited puudusid. Maitse järgi ploomi või mingi muu puuvilja kaste. Mõnus hapukas see igal juhul oli ja andis lihale erilise maitse. Arvestades asjaolu, et ulukiliha kvaliteetne valmistamine pole just kergemate killast, siis võib hindeks puhta viie panna.

 

Magustoiduks saime toorjuustukreemi, kus olid kõrvale ja peale mõned jõhvikad pandud ja alla šokolaadibiskviiti. Peale oli puistatud kerget mõrudat puru, mis oli vist mõru kakao või mingi kohvi. Kokku maitses see magustoit nagu tiramisu kook koos toorjuustukreemiga. Hea ja mõrkjas ning maitsekas magustoit. Ainult üllatust eriti polnud ja sellepärast sai hindeks nelja.

 

Lõpetuseks veel üks huvitav fakt selle lõuna kohta. Kui me sinna sisenesime, siis olime oma perega ainsad külastajad. Söömise ajal tuli keegi veel sisse, kuid saadeti tagasi. Kui ma lõpus kelnerilt küsisin, et kas neil on lauad broneeritud, siis selgus, et restoran pidi olema hoopis suletud, kuid kuna olid mõned broneeringud, siis otsustati neid kliente mitte petta ja avati restoran ainult broneeringute täitmiseks. Olime nagu kuninga kassid, ainult meie jaoks oli restoran avatud. Aitäh, Entri personalile.

Kõige kiirem teenindus ja kõige väiksem magustoit. Vilde ja Vine.

Laupäeva õhtul tuleb ikka välja sööma minna. Rääkisime täna abikaasaga, et teeme seda edaspidi ka väljaspool Maitsva Tartu kuud. Vilde ja Vine on selleks kindlasti väga mõnus koht. Seda eriti õhtuvines … see, nagu te aru saite, oli väike iroonia selle toidukoha nime osas. Või on ka Vine kellegi nimi? Aga olgu, jätan nime kallal urgitsemise järele ja lähen asja juurde.

Tõesti meeldiva miljööga koht, piisavalt valge ja piisavalt hämar, muusika taustaks on rahulik, teenindus sõbralik ja tasemel. Maalid seintel arusaadavad 😊. Vaatamata rohkele külastajate arvule oli mõnusalt rahulik. Täitsa viis koht.

 

Eelroog saabus kiiresti. Selleks oli krõbe tursk, mis oli taignas praetud. Taigna sisse oli pandud pisut jaapani riisi, kala juurde serveeriti hollandi kastet ja pariisi kartuleid. Täitsa rahvusvaheline toit. Kui lisada marineeritud sibul, mille päritolu kohta viidet polnud ja soolakurk, mis peaks olema eestimaine, siis saab rahvaste paabeli kokku. Kahjuks pean jälle mainima, et taignas küpsetatud toit on enamasti ühesuguse maitsega. Riis, isegi mitte jaapani riis, ei suuda seda jahust õlimaitset vähemaks võtta. Tursa maitset polnud üldse tunda. Küll oli tugeva maitsega sibul ja soolakurk. Prantsuse kartul oli väga hea maitsekas ja eriline. Hollandi kaste kalale (loe taignale) erilist maitset anda ei suutnud. Salatikuubikukesed olid head ja maitsekad, kuid neid oli vähe muutmaks toidu üldist maitset. Pärast toidu söömist oli tunne, nagu oleks söönud sibularõngaid. Teate küll, sellised taignas praetud sibularõngaid. Nende eest küll viit ei saa panna, panen nelja.

 

Pearoog oli mereanni ravioli. Kelner teadis rääkida, et mereandidest oli esindatud koha, lõhe ja krevetid. Juurde serveeriti krevetikastet, porrusalatit ja lõhemarja. Ravioli kest oli nagu ikka, taignane ja tavaline. Ei oska seda väga kommenteeridagi, sest enamasti ravioli ongi selline. Küll aga saan arvustada sisu. Miski selles sisus jättis suhu mõru maitse. Imelik. Arutasin seda pärast ka kelneriga ja me ei leidnud ühtegi komponenti, mis oleks võinud mõru olla. Maitsesin eraldi krevetikastet, ka see polnud mõru, pigem oli maitsetu, kalamarja oli nii vähe, et see ei saanud kogu toidu maitset muuta. Tõesti imelik. Kokkuvõttes jäigi suhu mõru maitse, seda nii otseses kui kaudses mõttes. Kohe kuidagi ei saa üle kolme panna. Oli näha, et kokk nägi vaeva, kuid miskit läks viltu.

 

Kui magustoit toodi, siis läks nägu kohe naerule. Kahjuks pisut iroonilisele naerule, see magustoit oli kõige väiksem siiani söödud magustoitudest. Kui vaatate fotot, siis teadke, et see kahvel on magustoidu kahvel mitte tavaline suur kahvel. Kuna on jäänud vaid üks koht külastada, siis suure tõenäosusega jääbki kõige väiksemaks magustoidukoguseks, mis meile pakuti. Maitse üle ei saanud kurta, sest pirni parfee koos mascarpone jäätise ja pistaatsiakreemiga maitses imeliselt. Ka pošeeritud pirn, mis oli teistest maitsetest pisut erinev, oli hea ja eriline. Kui keegi soovib teada, kuidas valmistada seda huvitava nimega pirnirooga, siis pange nimetus googlisse ja saate kohe retsepti. No mis sellisele magustoidule hindeks panna? Kuna me hindame maitseid, siis viis. Aga tervikuna jäi ikka mõru maitse suhu …

 

 

 

Gustav, lõunasöögiks sobiv koht.

Nagu pealkirjas sai öeldud, käisime Gustavis lõunat söömas. Minu hinnangul on kaubanduskeskustes paiknevad söögikohad pigem kiire lõuna võtmiseks, kui rahulikult maitseelamuste nautimiseks. Seekord saime kohad teisele korrusele, mis oli pisut parem kui eelmisel aastal kogetud esimene korrus, kuid ikka oli läbikäiguhoovi tunne. Ei saa aru, miks see ettevõte ei paku Werneris Maitsva Tartu menüüd, mõlemad ju ühe omaniku kohvikud. Gustavile ei saa kuidagi keskkonna eest üle nelja panna.

 

Eelroaks toodi kaheksajalakombits, mis seekord nägi välja tõesti nagu kombits. Ja maitsestatud oli ka see korralikult. Kui lauale toodi, lõi tugev kalalõhn ninna ja tekkis kohe eelarvamus, kuid sööma asudes kummutas kaheksajala maise selle eelarvamuse kohe. Kõrvale serveeritud karulaugune juustukrõps oli tõesti kõva krõps, mis eriti kaheksajalaga ei sobinud. Väike portsuke mädarõika salsat küll sobis kombitsaga ning toidu keskossa peidetud salatikuubikud olid väga head komponendid. Vutimunad ja salatiroheline samuti sobisid nii salatikuubikute kui kaheksajala kombitsaga. Mis aga puudutab nõrutatud ebaküdoonia hapukoort, siis mulle tundus, et hapukoort oli seal palju-palju ja ebaküdooniat vähe-vähe. Selline rammus maitsetu ollus. Millest suurem osa jäi taldrikule, sest seda polnud millegagi koos manustada. Arutasime seda tulemust abikaasaga ja saime, et neli on õiglane hinne.

 

Pearoog tuli jälle metsast. Aeglaselt võis ja brändis küpsetatud hirve antrekoodilõige. Lisanditeks oli, naeri- ja kõrvitsakreem ning koorene leem. Kui ettekandja toidu lauale tõi, siis saime kohe teada, et kõik lilled on söödavad. Maitsesid hapukalt ja siiani pole mürgituse nähtusid tekkinud. Seega …. ju siis olid söödavad. Kui keegi veel ei tea, siis antrekoot on veise seljatükist ribikondi vahelt lõigatud steik, mis prantsuse keeles on entrecôte ehk 'ribidevaheline'. Peakokk oli suutnud steigi mõnusalt pehmeks saada, jättes liha keskelt punaseks. Väga maitsev. Mõlemad kreemid, nii naeri- kui kõrvitsakreem, sobisid hästi liha juurde ja täieliku üllatusena leidsime kreemiportsude vahelt punast kalamarja. Panna liha juurde kalamarja on julge ettevõtmine, kui see õnnestus. Maised sobisid. Nagu eelroal oli ka sellel toidul väike miinus - nimelt lisatud koorene leem ei andnud sellele toidule midagi juurde. Liha oli ka ilma selleta piisavalt mahlane ning kreemid ja lilled maitsekad. Pigem oli see kaste maitsetu lisapala. Jätsin selle topsi paremaid aegu ootama ning panin toidule viis miinus.

 

 

Magustoiduks toodi väga kenasti kujundatud metsmarja-astelpaju mousse krõbedas korvikseses. Kohe kena oli vaadata. Ettekandja soovitusel lõikasime selle pooleks, et kõik kihid kenasti välja tuleks. Lisan mõlemad fotod - tervena ja poolitatuna. Kena, eks ole. Kuid ilu ei sünni patta panna. Vaadata on ju kena, kuid maitse oli tavaline. Astelpaju hapusust oli vähe ja magusaineid palju. Kuidagi tundis minu keel ka mingi kunstliku lisandi maitset. Ei tea, mis see oli. Mis puudutas krõbedat korvikest, siis see oli küll oodates oma krõbeduse kaotanud ja lagunes üsna pehmeteks tükkideks laiali. Kui mousse, mis peaks tähendama vahtu, kõrval oleks olnud siirupi asemel korralik ports hapukat astelpajumoosi, oleks saanud hinnet tõsta, kuid selle magistoidu eest üle nelja ei saa kuidagi panna.

 

Õhtul on meil Tartu Linnavalitsuse Eesti 101. aastapäeva vastuvõtt Eesti Rahva Muuseumis. Kindlasti pakutakse ka seal maitseelamusi tekitavaid toite. Blogisse ma sellest ei kirjuta, kuid kellel huvi ning kes ise ei saanud seal osaleda, siis helistage või kirjutage. Kirjeldan teile meelsasti seal pakutut.

 

 

Kes küll pani toidukohale nimeks JOP Antonius?

Täna einetasime lõuna ajal kohvik-restos JOP Antonius. Juba eile, kui broneerisin sinna aega, mõtlesin, et kes küll pani toidukohale sellise nime? Minu arvates ei kõla kohe üldse hästi. Kohvikus olles mõtlesin ikka sellele teemale ja vaatasin ringi. Seinad olid täis maale, kus oli kujutatud kõveraid inimesi. Võibolla ongi see taotluslik, et selles kohas on kõik teistmoodi. Mulle selline kunst ei meeldi. Inimest tuleks ikka ilusana kujutada.

 

Kuid kelner polnud imelik, hoopis täitsa mõnus noorhärra oli. Tõi meile kannutäie vett ja leiba-võid lauale. Ajas mõnusat juttu ning ei kiirustanud liiast laua juurest minema. Seekord oli ka kokalt tervitus ja selle võtsime meeleldi vastu. Tervituseks oli lusikatäis lillkapsakreemi, millele oli lisatud erinevaid aineid, mida täpselt, seda loomulikult ei avaldatud. Igal juhul oli see kreem pruun, nagu abikaasa väitis ja ei maitsenud üldse lillkapsa moodi. Aga hea oli. Aitäh peakokale.

 

 Eelroaks saime kena kuhjakese lõhe tartar´i. Kui te nüüd seda fotot vaatate, siis teadke, et põhitoit on ikka vasakul ja kaste paremal. Toidu peale oli pandud hulgaliselt hernevarsi, mida ma ei soovita süüa proovida, sest need on väga kiulised. Tartar´i sisse oli pistetud pipett, mille sees oli sojaõli. Väga geniaalne lahendus, sealt oli hea tilgutada toidule õli täpselt nii palju kui soovi oli. Siiski tuleb väita, et tilgutasid seda õli palju tilgutasid, lõhe jäi ikka pisut maitsetuks. Ka kõrval asetsev kaste ja melba krõbedad tükid ei andnud palju maitset juurde. Melba mõistet pidin jälle internetist otsima ning leidsin, et need krõbedikud on nime saanud Austraalia primadonna Nelly Melba järgi. Täitsa huvitav. Otsisin ka menüüs kirjas olnud marineeritud ingverit ning wakame´d, need oleks korralikult maitsekust lisanud, kuid nende kogus kas oli väga väike või puudusid need head lisandid kogunisti. Kokkuvõtteks, hea, kuid ei midagi erilist. Neli. Saatsin kelneriga tagasiside peakokale ka.

 

Pearoog oli hani ploomikastmes ning lisanditeks oli pastinaagikreem ja kartulifondant. Pean kohe ütlema, et haneliha tahab tugevaid hambaid ja rohket närimist. Arvestades, et liha oli ka "medium red", siis andis ikka suul tööd teha, enne kui alla sai neelata. Aga maitse üle kurta ei saanud, liha oli hea ja kui pastinaagikreemi sinna juurde võtta, siis suisa oivaline. Nimelt see kreem oli väga hea. Mõne lihatüki võtsin ka ploomikastega ja mõne kartuliga, kuid siiski oli pastinaagikreem parim. Ja seda oli pandud taldrikule rohkelt, seega jätkus kõikjale. Hernevarsi ja muid maitserohelise taimi ma jälle süüa ei soovita, sest nad olid vist pisut seisnud. Kohe kuidagi ei suutnud noaga tükkideks lõigata. Mis siis hindeks panna? Maitsev, kuid raske närida … panen ikka viie miinuse, sest maitseelamus oli täitsa olemas. Ega hane valmistamine kerge ole.

 

Magustoit oli siin eriline, midagi sellist polnud veel keegi mulle pakkunud. Cointreau-kreem, mis on selline toorjuustu moodi toit, koos karamelliseeritud ananassiga. Külgedele oli pikitud krõbedaid õhikuid. Kõik see sobis kokku ja maitses oivaliselt. Seekord ütles kelner ise, et neid peale pandud ananassilehti ei sobi süüa. Me ei söönudki. Aga lehtede all oleva magustoidu sõime mõlemad viimse raasuni ära, sest see oli tõsiselt hea. Selline üllatus, selline mõnus maitse, selline mahlasus, selline … ohh, ei suuda kirjeldadagi. See magustoit pretendeerib kindlasti parima magustoidu maitseelamuse tiitlile. Ka seda infot ei jätnud ma peakokale saatmata. Kindel viis.

 

Jäänud on veel kolm viimast toidukohta. Nädala lõpuks peab valmis jõudma, sest järgmisel nädalal olen praktiliselt kogu nädal konverentsil.

 

Kui veini ei joo, siis ei tasu restorani Fii minna

Teisipäeva õhtuti mängin tavaliselt F-Cupi bowlinguturniiril, kuid seekord veeretasin esmaspäeval oma bowlingupalli veeretamised ära. Kuna sain Paldiskist kiirsti Tartusse tagasi, tekkis vaba aeg. Loomulikult sisustasime selle Maitsva Tartu raames restorani Fii külastamisega. Kuna tegemist on igati peene restoraniga, siis panin kenasti ülikonna selga ja olime broneerigu põhjal õigeaegselt kohal. Ettekandja tundus olevat pisut nördinud, et me joogikaardi kohe tagasi saatsime ja ainult kannu vett tellisime. Alles hiljem sain aru, miks … Muide, see oli nüüd esimene koht, kus vee eest raha küsiti. Mitte palju, 1.50 kannutäis, kuid siiski esimene tasuline vesi.

 

Eeltoit andis end natuke oodata, kuid ega meil kiiret polnud. Laual olevate abivahenditega tutvudes leidsime mingi huvitava rullikese, mis tundus olevat kummist. Kui ettekandja tuli eelroaga, siis pärisin tasakesi järele, et milleks see rullike on mõeldud ja sain teada, et pearoa jaoks. Jätsime siis rullikese rahule ja keskendusime toidule. Eelroaks oli väga peene välimusega tilli, anžoovise, ürdikreemi ja kalamarja kattega kartulivorm. Ja lisaks heale välimusele maitses ka väga hästi. Selline pehme maitse. Parajalt väherammus ja isutekitav eelroog. Kõik komponendid sobisid omavahel ideaalselt. Tõsi, viimaste suutäiega läks maitse suus pisut soolaseks, kuid lonks vett lahjendas soola ja kõik oli jälle mõnus. Miski ei takistanud mind sellele toidule hindeks viis panna. Kogus oli ka selline, et jõudsime ära süüa, kuid rohkem poleks tahtnud.

 

Pearoaks oli Fii peakokk valmistanud hot dogi, mille sees oli glaseeritud põrsakõht. Pidin internetist järele uurima, mida glaseeritud tähendab ja leidsin, et see on mee, siirupi või mingi muu magusainega üleküpsetatud toit. Peale oli pandud ohtralt, isegi väga ohtralt, majoneesi, kus oli ehk natuke tšillit. Ning kaetud mitmete maitseroheliste taimedega. Nüüd saime teada, et laual olev rullike sisaldas kummikindaid, sest peakoka arvates maitseb toit kõige paremini kätega süües. Mul tuli kohe India meelde … Mina eelistasin kinnastele nuga-kahvlit, kuid abikaasa proovis ikka kindad ka ära. Tõsi, pärast esimest suutäit läks ka tema noa-kahvli peale üle. Söömise juures soovitan paberi hot dogi alt ära võtta, sest muidu võib juhtuda, et leiate hamba vahelt pärast paberitükke.

Olgu, pajatasin pikalt välimusest ja söömisrituaalidest, nüüd on aeg minna maitse juurde. Alustan kohe sellest, et ei maitsenud. Põhjus oli väga lihtne - saia sees olev põrsakõhuriba oli väga rasvane, magusus ja sai tõi rasvasuse eriti esile ning kui sinna juurde lisada suur hulk majoneesi, mis samuti oli rammus, siis kokku tuli nii palju rasvaineid, et isegi minu lihasööja maitsemeel ütles siinkohal üles. Proovisin juua vett rohkelt peale, kuid pärast hot dogi lõpetamist pidin ikka minema välja värsket õhku hingama. Hapnik aitab kergest iiveldusest üle saada. Ainus, mis selle toidu juures positiivseks võis lugeda, oli maitserohelise garneering. See oli tõesti maitsev … võttes seda eraldi, ilma muude komponentideta. Kahjuks ei suutnud maitseroheline vähendada rasva võimu.

Kui ettekandja tuli küsima, kuidas maitses, vastasin nii nagu arvasin, et liiga rasvane. Ja kujutate ette, selle peale ütles ta: "Fii Rislinguga oleks see toit paremini maitsenud". Come on !!! Ei tahtnud eesti ega vene keeles vanduma hakata, kuid see oli suisa süüdistus või nõudmine, et miks me veini ei võtnud. Ma siis mainisin, et kahjuks ma ei tarbi alkoholi. Seega … kui veini ei joo, siis pole Fii´sse Maitsva Tartu menüü toite mõtet sööma minna.   … Seda, et minu jaoks pole hot dogil peene restorani menüüs kohta, pole vist enam mõtet lisadagi. See toit sai minult kahe. Ning tänu sellele, et soovitati tungivalt alkoholi toidu juurde tellima, sai teeninduse hinnet ka langetatud.

 

Lõpuks magustoidust. Šokolaadi-mandlikook koos ebaküdooniaga, mille all oli šokolaadimuld ja peal jäätis mõnusalt hapu kirsikreemiga oli just see, mida peale sellist rasvast toitu hing himustas. Ehk oleks võinud isegi rohkem haput olla. Proovisin veekannust sidrunit välja koukida, kuid kahjuks ebaõnnestunult. Magustoidule võis hindeks viis küll panna.

 

Kui nüüd kokkuvõtteks midagi kirjutada, siis … tuli meelde, et eelmisel aastal oli Fii´s hamburger, mis mulle siis ei maitsenud, sellel aastal hot dog, mis kohe üldse ei maitsenud. Pean tõsiselt kaaluma, kas ma järgmisel aastal tahan Fii´sse Maitsva Tartu toite sööma minna. Või kas ma üldse soovin sinna enam minna. Eelroog ja magustoit kahjuks ei suutnud seda ebameeldivat tunnet, mis järgnes hot dogi söömisele, korvata. Ning alkoholi ma selleks, et rasvast toitu alla loputada, küll tarbima ei hakka.