Esimene viieline menüü sellel aastal. Aitäh Gustav´i peakokale !

         Loosi tahtel einestasime täna õhtul kaubamaja juures asuvas Gustavi kohvikus. Ehk on natuke imelik minna abikaasaga õhtusöögile kaubamajja ... kusjuures kohvikusse minekuks pidime läbima Telia poe ... õnneks korvasid kogetud maitseelamused kõik keskkonna ebamugavused. Kuid kõigest ikka kordamööda. 

Eelroog: Veise sisefilee äkis mustsõstra-piparmündi shrub-i, suitsuse majoneesi ja vutimunaga. 

Veise sisefilee, suitsune-majo ja basiiliku-majo, võis praetud chiabatta, vutimuna, mikroürdid

Kui eelroog lauale toodi, siis pidi kõigepealt natuke aega nautima selle serveeringut ... milline värvide mäng ja millised söödavad dekoratsioonid. Kui vaatamisest isu otsa sai, siis hakkasime tükikesehaaval sööma ning selgus, et maitse oli välimusele vastav. Veiseliha äkis, mida ma nimetaks ise tartar´iks (keegi võiks mulle nende erisust selgitada), oli väga maitsev. Seda eriti koos krõmpsu chiabattaga, mis andis toidule struktuuri ning ürdipuruga,  mis lisas erilist maitset. Vahepeal tupsatasin veiseliha ka erinevate majoneeside sisse ja nautisin siis selle maitset. Vutimunad sobisid roa juurde ideaalselt... neid oleks võinud mõni rohkemgi olla. Samas majoneesi oleks võinud pisut vähem olla... ma sõin kohusetruult serveerimislaua puhtaks ja suhu jäi lõpuks tugev majoneesimaitse. Kuid abikaasa oli ettenägelikum ja jättis osa majoneesi puutumata. Natuke segaseks jäi, kus oli kasutatud shrub´i ... mis ettekandja väitel oli jookide valmistamiseks kasutatav alusaine ja kirjanduse andmetel õuna- või veiniäädikaga maitsestatud siirup. Ju siis kuhugi oli seda lisatud. Täiesti viieline eelroog, hea algus õhtusöögile.

Pearoog: Sous Vide Peipsi kohafilee, lutsumaksa patee, õrn spinati vaht ja valgeveinikaste

Madalal temperatuuril küpsetatud kohafilee, lutsumaksa patee, hapukoore-spinati vaht, juustune veinikaste, võis küpsetatud Saaremaa aedviljad

Pearoog sai aga valitud juba pärast esimesi suutäisi parima pearoa nominendiks. Koha on juba iseenesest hea kala, kuid üpris tavaline prae komponent. Siin aga suutis peakokk lisada kohale nii palju erilisi lisandeid, mis olid laotatud nii toidu ümber kui alla: lutsumaksa patee - tugeva maitsega kuid sobis maheda kalaga hästi; mahlased ja maitsvad aedviljad kala all ja peeditamp teises otsas; väga eriline hapukoore-spinatvaht ja imeline juustune veinikaste. Kõik nad sobisid hästi omavahel ning oli huvitav moodustada neist erinevaid suutäisi ... igaüks neist omaette maitseelamus. Mulle maitses neist kõige rohkem just koha-maksapatee-aedvilja amps. Kuid paha polnud ka koha-veinikastme suutäis. Eks igaüks saab ise oma lemmiku valida. Igal juhul imeline roog. Aitäh Gustav´i peakokale ! Hinne ei saa muud olla kui viis pluss.

Magusroog: Segamini Pavlova basiilikujäätise ja Mascarpone-valge šokolaadi kreemiga

Mascarpone-valge šokolaadi kreem, keedukreem, käsitööjäätis, beseed, marjakaste

Väärika punkti heale õhtusöögile pani magustoit. Beseed koos hapuka vaarikamoosiga olid head, kuid basiilikujäätis, mida ma siin esmakordselt proovisin, oli suisa imeliselt hea nii üksivõetult kui ka koos teiste komponentidega. Seda tahaks veel ja veel nautida. Eriti hea oli jäätis koos mascarpone kreemiga. Mustikad toidu peal andsid oma mahehapuka maitsega ainult elamusi juurde. Väga hea magustoit. 

Tervikuna väga maitsev eine. Soovitan kõigile. Kusjuures oli hea näha, et ka meie rahvatantsurühma kaaslased olid tulnud samal õhtul just Gustavisse Maitsva Tartu roogasid nautima. Loodan, et nemadki said meeldiva maitseelamuse.

Kitsejuustu pannakota Trikster Tihases

 

            Ka Trikster Tihane oli lõuna ajal vähese külastatavusega ning saime rahulikult oma Maitsva Tartu kampaania roogasid degusteerida. Kohad olid meile ette valmistatud teisele korrusele, täpselt samas lauas kus eelmisel aastalgi istusime. Kuid toidud oli sellel aastal erinevad. Eelmise aasta lamba sisefilee on siiani meels kui väga hästi valmistatud lambaliha. 

Eelroog: Soolalõhe / peet / kartul / till

Eelroaks oli see aasta soolalõhe , mille alla oli vaheliti pandud tugeva sinepikastmega määritud kartuli ja peedilõigud. Kusjuures kartul oli hästi pehme ja peet krõmps ... huvitav struktuur. Peal pisut tilli ... nagu kalale kohane. Sinepi maitse oli tugev, ega muid maitseid väga ei tundnudki. Ehk oleks võinud kala pisut rohkem olla ja sellel ka tilli rohkem. Samas oli sinep isutekitaja küll ... maitsemeeled elavnesid ja valmistusid pearooga vastu võtma. Fotol näeb roog välja kopsakas, kuid tegelikkuses oli seda vaid neli-viis ampsu ja otsas see oligi ... ehk tekkis eelmiste toidukohtade kopsakatest eelroogadest kujutlus, et sellel aastal ongi nii... Pika kaalumise järel panin nelja plussiga. Polnud paha, kuid natuke ühekülgne. Kaks granaatõuna seemet olid seal asjakohased, andsid mõnusat hapukat maitset. Neid oleks võinud vähemalt neli korda rohkem olla ... 

Pearoog: Veise antrekoot / lillkapsakreem / sinihallitusjuustu-veinikaste / rooskapsas

Veiseliha on minu lemmik. Nagu ikka tellisin selle meedium miinus küpsusastmes ning ootasin suu vesine toidu saabumist. Tuligi. Liha küpsus oli enam vähem hea ning liha oli ka mõnusalt pehme ja mahlane, kuid maitse jäi tagasihoidlikuks. Kannuga lisatud sinihallitusjuustu-veinikaste oli ka tagasihoidliku maitsega. Üksi võttes oli kaste hea ja mahe, kuid vähese maitsega liha juurde ei andnud kaste eriliselt tooni juurde. Vot ei teagi, emb-kumb oleks võinud oluliselt maitsekam olla. Kolm väikest rooskapsakerakest eriliselt ei domineerinud ja lasin neil hea maitsta ning lillkapsakreem oli ka pigem kaunistuseks. Proovisin lihaga seda kokku ajada ja maitset proovida, kuid eriti ei õnnestunud. Seega ... ära süüa kõlbas, kuid mingit elamust sellest toidust ei saanud. Neli miinusega.

Magusroog: Panna cotta / Kalamatsi meierei kitsepiima toorjuust / vaarikas / leib

Magustoit oli seevastu eriline. Teha kitsejuustust panna-cotat ning lisada sellesse kergelt apelsini oli kokal hea idee. Leivapuru andis mõnusalt pudrusele pannakotale struktuuri juurde. Soovitan seda süüa nii - võtke lusikale panna-cotat ja vajutage lusika põhi korraks leiva-vaarikapuru sisse ning limpsake suhu. Vot. Maitseb hästi. Isegi väga hästi. Eriti kui mündilehest ka tükike sekka juhtub. Eriline, maitsekas ja seda oli just paras kogus, et mitte ära tüüdata ja samas piisavalt, et maitset nautida. Sobib hästi kohvi või teega ... kuigi meie sõime veega. Hinne viis.

Seitse käidud 16 veel minna ... asi edeneb. Õhtul läheme kaubamaja Gustav Gastro´sse. Nii oli fortuuna tahe ...

Traditsiooniline šnitsel Cafe Truffe näitel ... hea uurimustöö kokandustudengitele.

     Cafe Truffe oli pühapäeva õhtul vaikne ja inimtühi. Polnud külastajaid ega ka eriti palju teenindajaid. Kuid meie saime kiiresti teenindatud. Nagu ma kuulsin, oli ka peakokk kodus oma toimetusi tegemas. Pühapäevaõhtune idüll ... ja muusika oli selline nostalgiline eelmise sajandi kaheksakümnendatest aastatest. 

Roogadest olid ka vegan variandid, mida ma ei valinud. Olen lihasööja ning ei planeeri oma toitumisharjumusi muuta ... vähemalt mitte lähiajal. Traditsiooniliselt võtsime joogiks kannuvee, et toidu maitse ilma lisamaitseteta esile tuleks.

Eelroog : Hirve tartar adzika, tillimajoneesi ja krõbeda kataifiga

Eelroog oli ahvatleva nime ja fotoga. Hirveliha tartar segatud adžikaga. Mmmm. See ahvatles juba enne lauale toomist. Ja ma ei pidanud pettuma. Liha oli hõrk ning mahlane, peale kuhjatud inglijuuksed ehk kataifitainast krõbedad kiukesed andsid toidule struktuuri ja ka maitset. Lisaks sai tupsutada liha marineeritud tilli purus ning kasta tillimajoneesi. Selline roog sobib hästi eeltoiduks. Soovitasin vaid lisada tartari segusse pisut rohkem adžikat ning ehk oleks andnud juurde ka marineeritud tilli kihi lisamine liha ja kataifi vahele. Kuid need on pisiasjad. Maitsed sobisid omavahel hästi ja toit sai hindeks viis ... ehk pisikese miinusega. Kindlasti oleks toidu muutnud maitsekamaks ka see, kui tillimajoneesi peal oleks olnud sama palju maitserohelist kui reklaamfotol.

Pearoog: Traditsiooniline šnitsel marineeritud köögiviljade ja sidrunikastmega

Traditsioonilise šnitsliga oli asi aga palju keerulisem. Kohe kui toit lauale toodi ja kuulasin ära ettekandja tutvustuse, sain aru, et traditsioon, mille põhjal tehti seda šnitslit, ei pärine Lõuna-Eestist. Nimelt ütles ettekandja, et see šnitsel on tehtud kaelatükist. Oi ei ... kaelatükk on ju selle toidu jaoks liiga sooniline ja rasvane. Kui aga sööma asusin, siis sain aru, et lisaks oli paneeritud šnitsel riivsaias, mis on juurdunud meie kultuuri ajal, kui kvantiteet oli olulisem kui kvaliteet. Ma mõtlen nõukogude perioodi. Lisaks polnud liha korralikult läbi vasardatud. Seega ei saa öelda, et pakutud roog polnud traditsiooniline ... kuid millal oli see traditsioon tekkinud, ei osanud nooruke ettekandja mulle kosta. Oli väga kohkunud näoga, kui seda küsisin. Jah tõsine uurimustöö kokandustudengitele. Sellist šnitslit saab osta toidukaupade kulinaarialettidelt ja olen seda kohanud ka 4-6 eurostes bufeelaudades, kuid Maitsva Tartu eineks selline lihatükk ei sobinud. Kui poleks kõrval olnud head sidrunikastet ja mahlaseid marineeritud köögivilju, oleks see roog saanud hindeks ... koolipoisi hinde kaks, kuid tänu lisanditele venitas kuidagi kolme välja.

Nüüd aga teen ma midagi, mida pole varem teinud. Lisan blogisse oma traditsioonilise variandi šnitsli valmistamisest. Õppisin selle oma emalt, kes oli Võrumaal omal ajal tunnustatud pidude peakokk. Tema aga oli selle õppinud eelmise sajandi 40-50 aastatel toonastelt kokkadelt, kes olid selle õppinud oma õpipoisi perioodil ehk ma arvan, et see on tõsine traditsiooniline Võrumaa šnitsel. 

Koostisosad:

värsket sea sisefileed (1-2 tk sõltuvalt suurusest ja soovitavast toidukogusest)

umbes 5-7 muna ... sõltuvalt lihakogusest

200-300 g kõrgema sordi nisujahu

peensoola

purustatud musta pipart

toiduõli praadimiseks

Valmistamine:

Soolast ja piprast teha segu ... sõltuvalt maitsemeelest 1/3 või 1/4. Segu panna väikeste avadega soolatopsi. Liha lõigata ristikiudu umbes 2 cm paksusteks tükkideks (sisefilee on pikliku kujuga). Seejärel vasardada liha lihavasaraga õhukeseks ja pehmeks,... näiteks sobib puidust lihavasar metallist otsaga (fotol). Mida õhemaks saab liha vasardatud, seda parem on lõpptulemus. Soovitatav on vasardada liha nii õhukeseks, et valgus kumab sellest läbi. Vasardatud liha panna suurele taldrikule ja puistata üle soola-pipraseguga ... vastavalt maitsele. Järgmised vasardatud lihatükid (õigem oleks isegi öelda lihakoogid) panna eelmistele peale ja taas katta soola-pipraseguga. Seejärel lasta ettevalmistatud lihatoorikutel pool tunnikest seista, et sool-pipar jõuaks lihamahlas lahustuda. 

Praadimiseks võtke suur pann, lisage sinna pisut õli ning laske pann kuumaks. Kuumenemise ajal aga valada nisujahu laiali suurele taldrikule ning kloppida munad korralikult lahti laias kausis või supitaldrikul. Jahutaldrik ja munakauss panna praadimiskoha lähedale. Kui pann on ühtlaselt kuum, siis võtta ettevalmistatud vasardatud liha ning vajutada see mõlema küljega tugevasti vastu jahukuhja nii, et liha oleks ühtlaselt kaetud jahuga. Seejärel kasta liha lahtiklopitud muna sisse 2-3 sekundit. Kui muna on vähe, siis eraldi mõlemad küljed munaga kokku ... kui muna on palju, siis nii, et liha on tervenisti muna all. Ning panna koheselt pannile. Korrata protseduuri järgmiste ettevalmistatud lihapaladega kuni pann täis. Praadima peab nii, et liha katteks olev muna oleks mõlemalt poolt kuldpruun. Jälgige, et esimesed tükid üle ei küpseks sellel ajal, kui te viimaseid pannile panete. Kuumuseks sobib 9 tasemelisel elektripliidil 7. tase. Süüa kohe peale praadimist. Lisandid saate valida vastavalt maitsele. Vot nii. Proovige ja te ei kahetse ... 

.....   

Magusroog: Julge vaniljekreem krõbeda lehttaigna ja sahvrimarjadega

Magustoit oli väga lihtne. Vaniljemaitselisele kohupiimakreemile oli pandud peale mõned sulatatud marjad ning peale püsti krõbedad lehttaigna lehekesed. Maitses nagu kohupiimakreem marjadega ... krõbedad lehed andsin pisut struktuuri juurde. Söödav, kuid mitte karvavõrdki eriline magustoit. Pika-pika miinusega neli.

Kusjuures selle toidukoha mitte ükski toit ei näinud välja selline nagu algsetel reklaamfotodel. Erinevused olid arvestatavad. Ei tea, kas see oli sellepärast, et peakokka majas polnud või siis lastigi toite serveerimiseks ette valmistades "üle jala" või siis on komponente muudetud ... vot ei tea. Kuid see oli sellel aastal esimene toidukoht, mille roogadest ei jäänud positiivset koondmuljet. Kahju. Vaatasin just nüüd ka eelmiste aastate hinnanguid ja ... vaid 2021 oli eristuv menüü, muud aastad aga sarnaselt sellele hooajale ... keskpärane toidukoht.

Rahulik ja mõnus pühapäeva lõunaeine Café Shakespeareś

    On ikka oluline vahe ... kas minna sööma laupäeva õhtul kell seitse või pühapäeva keskpäeval. Esimesel juhul on enamus söögikohti rahvarohked, mis toob kaasa ka kärarohkuse ja teisel juhul oli mõnus rahulik istuda ... vaid mõned varajased einestajad olid lisaks meile Café Shakespeare´sse tulnud hommikukohvi nautima. Seega on keskkonna hinne mitte üksnes subjektiivne, vaid ka sõltuv nädalapäevast ja kellaajast. Kuid see selleks. Nautisime rahulikku keskkonda, head teenindust ning maitsvat ja erilist toitu.

Eelroog: Ahjus küpsetatud Muhu rukkisepik lihatomati, Viinamärdi mozzarella ja käsitöö karulaugu-basiilikupestoga

Eelroog oli suhtkoht lihtne ja tavaline. Röstitud sepikuviilule oli pandud tummine tomat ja selle peal sulatatud mozzarella juust. Törtsukesed sooja kattega saia kõrval olid maitsekad pestokuhjakesed. Tublisti andsid maitsekust juurde peale puistatud rikkalikud ürdid. Kui nüüd täpsemalt järele mõelda, siis just ürdid ja pesto tegidki toidu mõnusaks ja eelroa vääriliseks. Siiski jätaks hinde neljale, sest erilist maitseelamust jäi pisut väheseks.

 

Pearoog: Võis praetud Paadi talu angersäga filee, soe peedisushi mädarõika-mütsiga, marineeritud lillkapsas ja värske soolakurgi laastud, Põltsamaa Kuldse veinikaste safraniga

Eelroa vähese erilisuse korvas aga mitmekordselt pearoog. Nii julget ja erilist pearooga pole kaua aega saanud. Väga erilise maitsega angersäga on tavaliselt marineeritud või suitsetatud olekus serveeritud kuid täna saime praetud angersäga. See oli juba eriline. Veel erilisemaks tegi prae aga soojad mädarõikamütsiga peedisushi rullid ... maitses nagu sushi, kuid samas täiesti taimne toit. Traditsioonilise sushiga oli seal sarnane vaid riisitäide. Väga omapärane ja mis kõige olulisem, sobis selline sushirull väga hästi angersäga fileega. Safraniga veinikaste sobis mõlemaga ning oli maitsev isegi eraldi võttes. Marineeritud lillkapsas andis nii rõõmsat värvi kui ka maitset ja soolakurk oli super. Au ja kiitus kokale, kes oli nii julge lahendusega nii hästi välja tulnud. Tasakaalus, maitsekas ja väga eriline põhiroog. Hindeks viis. Soovitan kõigil minna seda rooga proovima...

Magusroog: Marjamaa talu metsmustika tiramisu „musta kalamarjaga“

Magustoidu osas oli mul väike eelarvamus - kaaviar magustoiduks. Kuid selgus, et see oli jutumärkides kaaviar... menüüs oligi see pandud õigesti jutumärkidesse, kuid ma ei pööranud eelnevalt sellele tähelepanu. Väikses kirjas on purgikaanel ka toodud, et tegemist on mustikakaaviariga, mitte kalamarjaga. Nägi välja nagu kaaviar aga tegelikult oli see mustikatoormoos tapiokiga ... just viimase pallikesed andsid toidule kaaviari välimuse. Kui keegi ei tea, mis on tapiokk, siis see on eriline tärklis, mis on  ekstraheeritud maniokki taime juurtest. Magustoidu alumise osa moodustasid tiramisu ja mustika vahekihid. Jälle äärmiselt omapärane magustoit. Sobib kindlasti eriti hästi koos kohvi või teega. Mustikat alumistes kihtides oleks võinud isegi pisut rohkem olla, siis oleks mustika maitse hästi esile tulnud. Kuid ega ma hinnet selle pärast langeta. Kindel viis. Soovitan soojalt ka seda magustoitu proovida ... Kusjuures tõi magustoidu lauda ja tutvustas seda peakokk isiklikult. Hea ikka, et Maitsva Tartu kodulehel on peakokkade fotod, muidu poleks ju teadnudki, et tegemist on nii auväärt toidu toojaga.

Kusjuures selle toidu fotole jäädvustamine tuli minu arvates mul paremini välja kui Maitsva Tartu menüüd jäädvustanud fotograafil. 😉

Restorani mõiste on devalveerunud. Kolm Tilli - tänavatoiduRESTORAN Tartus.

     Kihutasin Rocca al´Mare Vabaõhumuuseumist koju, panin sauna küdema ja tõttasime kella 19.30-ks Kolme Tilli restorani. Esimest korda külastasime seda toidukohta. Kes ei tea, siis see asub aparaaditehase hoovil. Kuid meie hoog rauges kiiresti, sest kõigepealt tekkis probleem parkimiskoha leidmisega. Mahutasin kuidagi oma auto pooleldi lumehange ning oleks peaaegu sisse jäänud. Restorani sisenedes oli järgmiseks probleemiks riietele koha leidmisega ning kui laua taha istusime, siis tuli küll kiiresti joogikaartidega lehvitav kelner, kuid kuna me soovisime vaid vett, siis lahkus ta peagi. Ja jättis meid sinna istuma. Kauaks-kauaks. Õnneks sai letilt vett ise klaasidesse lasta ning vähemalt ei istunud me tühja laua taga. 

    Toitu oodates sain rahulikult selle söögikoha meluga tutvuda. Selline lihtne, kärarikas ja ilma erilise kujunduseta koht... kui tehaseruumi laes olevaid torusid mitte kujunduseks lugeda. Aparaaditehase kodulehel on kirjas: Kolm Tilli on laia maailma tänavaköögist inspireeritud restoran Tartu Aparaaditehases ... restoran??? Kas selline koht saab ennast nimetada restoraniks?? Võtsin lahti seletava sõnaraamatu ja lugesin sealt : Restoran - esinduslik söögi-, joogi- ja ajaviitekoht. Siin on sõna esinduslikku tõlgendatud väga omapäraselt. Või olen mina ajast maha jäänud ... vanameelne ... või ? Mida iganes. Minu esinduslik ülikond oli selles "restoranis" küll täiesti kohatu. Hea, et ma lipsu ette ei pannud.

Pool tundi läks eelroa lauda jõudmisega. Ma saan aru, et laupäeva õhtu ja täismaja, kuid pool tundi on eelroa kohta ikka palju. Lisaks ootas meid varsti saun... kuid lõpuks ta tuli.  

Eelroog: Bao kukkel pardi confit, ebaküdoonia tšatni ja marineeritud punase kapsaga

Eelroaks oli tõsine tänavatoit. Selline täidetud saia moodi käest söömise toidupala. Palusin seda toitu nähes lauale tuua rohkelt salvrätte. Kõrval kausike apelsinimajoneesiga. Bao kukkel oli omapärase maitsega. Hiina aurutatud kukkel. Kui ma õigesti mäletan Hiinaskäikude ajal söödud kukleid, siis oli tõesti nonde sarnane maitse. Kuid täidis polnud hiina toitudele isegi sarnane mitte. Seest oli täidetud pooleks lõigatud kukkel rammusa madalal tulel kaua hautatud pardilihaga, mille peal oli salat, mida nimetas kokk tšatniks (indiapärane roog, mille koostisosad on sibul, tomatid, küüslauk, kookos, ingver ja ürdid või pähklid koos vürtside ja õliga) koos marineeritud kapsaga. rammus, kuid hea maitsega roog. Suhteliselt vürtsine. Suu jäi pärast söömist hõõguma.

Omaette tegu oli selle söömisega, sest see kuklike hakkas ilma majoneesi lisamata tilkuma ja peagi olid käed ja taldrik ja laud taldriku kõrval täis lõhnavaid õliseid plekke. Riided jäid seekord õnneks puutumata. Eelroog söödud kiirustasin kohe käsi pesema, et mitte riideid määrida.

Kui ettekandja tuli küsima, kuidas maitses, siis rääkisin talle oma murest sellise (restorani?)toidu söömistehnikaga seoses. Ning soovitasin ka, et kui nad juba pakuvad tänavatoitu, siis võiks see olla serveeritud vastavas taskukeses, millega saaks täidisega kukli käsi määrimata kätte võtta ning mis takistaks mahlade ja kastmete segul lauale ja mujale tilkumist. Lubati soovitused edasi anda...

Kuidas hinnata?? Ega maitsel viga polnud, tõsine rahvaste toitude vürtsine kompott. Päris viit vist välja ei vea, kuid nelja paneks kindlasti. Loodetavasti juurutatakse serveerimiseks-söömiseks mingid abivahendid ...

Pearoog: Eesti rohumaaveise põse cannellonid mahetomati ja chimichurriga

Jälle hunnik võõrsõnu. Cannellonid on lihaga täidetud pastarullid. Tuletab pisut meelde lasanjet, kuid rullis. Rohumaaveise rebitud põseliha täidis oli rammus ja tugeva maitsega. Tõsi, mitte nii tugevaga kui Chez Andre´s, pasta leevendas liha maitset. Rulli peale oli puistatud argentiinapärast rohelist ürdikastet, mis oli väga jõuline ja vürtsikas. Maitse hea, kuid taas tugev. Ning kui sinna juurde võtta parmesani juustu krõpsu, siis olid koos kolm tugevat maitset ja vaid pastaribake tasakaalustas seda. Jajah. Tomatid olid ka pisut tasakaalustavad. Väga hästi valmistatud tomatid. 

Kokkuvõtteks ... minu jaoks liiga tugevate maitsete virr-varr ... taas. Tõsi, maitsed sobisid kokku ja komponendid olid head nii koos kui ka eraldi. Nii et neli ... väikse miinusega. Taas kord ... kui ettekandja tuli küsima - kuidas maitses - siis soovitasime parmesani juustu krõpsu asendada õhukese õhulise saiatoote krõpsuga. siis jääks kaks head jõulist maitset, mida tasakaalustab pasta ja sai ning tomatid. Kindlasti ei kannataks antud roa maitse sugugi, kui parmesan ära jätta. Kusjuures minust ta sinna taldrikule suures osas jäigi.

Õhtusöögi jaoks liiga rammus eine. Kirjutamise ajal on kaks tundi söömisest möödas, kuid ikka on rammus maitse suus...

Magusroog: Ekleer Pajumäe talu mahekohupiima ja astelpajukreemiga

No ma ei tea, mis nende magustoitudega toimub ... lähevad üha paremaks. See mahekohupiimaga täidetud ekleer, millele oli peale valatud astelpajukastet ja kaunistatud mingil moel pruunistatud astelpajumoosiga ... oli magustoitude tippsaavutus. Hapu ja magusa tasakaal oli ideaalne ja kohupiimakreem aitas tugevaid maitseid pehmendada. Nii lihtne, nii puhaste maitsetega ja nii hea magustoit. Siiani parim, Hinne viis pluss. Usun, et kõik, kellele astelpaju meeldib, saavad siit meeldejääva maitseelamuse ja võimaluse ise ka sellise magustoidu tegemist järele proovida.

Teenindus oli hea, kuid interjööri kvaliteet?? Tuletan meelde valemit kvaliteet=kogemused / ootused ... kui tuled restorani, siis on ootused sellekohased ja kõrged ehk ükskõik millised on reaalsed kogemused, ikka jääb kvaliteet madalaks. Loodan, et saite sellest segasest tekstist aru. Hinne kolm.

Homme sööme lõunat kohvikus Shakespeare ja õhtust Truffe´s. Mõlemad tuntud kohad ... eks näis, mida nad täna pakuvad.

Dorpat

     Dorpatis käisime lõunatamas. Jalutasin kontorist sinna ning kohale jõudes oli korralik isu tekkinud. Keskpäeval on seal päris palju sööjaid, sest nad pakuvad bufeelõunaid. Meie saime aga kaardinaga bufeelaua lõunatajatest eraldatud laua, kus rahulikult nautisime oma Maitsva Tartu kampaania einet. Ja oli mida nautida.

Eelroog: Pardifilee õuna-ingverikreemi, vürtsika mangosalsa ja hapuka fenkolisalatiga (laktoosi- ja gluteenivaba)

Eelroaks oli külm pardifilee. Kui seda oleks pakutud ilma lisanditeta, siis oleks tegemist olnud tuima ja kerge suitsumaitselise linnulihaga, kuid need komponendid, mis olid lisatud, tegid eelroa oivaliseks. Kõik kolm lisandit - õuna-ingverikreem, mangosalsa ja fenkolisalat sobisid nii omavahel kui ka pardifileega. Eriti mõnus oli soe õuna-ingverikreem, mis oli nii hea, et laku või taldrik puhtaks. Ingver on mulle enamasti meeldinud. Ega vürtsikas mangosalsagi oma maitselt alla jäänud ja salat oli väga mahlane ja maitsekas. Just selline võiks olla eelroog - maitsev, mitte eriti rammus ning korralikult isutekitav. Au ja kiitus peakokale. Hinne ? Loomulikult viis.

Pearoog: Pannil praetud Peipsi siig porgandi, kartuli-peekoniterriini ja bok choy kapsaga (laktoosi- ja gluteenivaba)

Pearoog oli täiesti vastupidine eileõhtusele. Suure taldriku peal olid väga puhtamaitselised komponendid, mis omavahel hästi sobisid ja maitsed olid ideaalselt tasakaalus. Siiakala on ju tuntud headuses. Isegi "Siin me oleme" filmis armastas peremees kõige rohkem siiakala. Kerge valge lihaga kala. Valge tullikaste selle juures sobis hästi ning kartuli-peekonivorm (nemad nimetasid seda terriini´ks) maitses samuti koos lisanditega hästi. Bok choy oli vist lisatud eile alanud Hiina uue aasta puhuks. Algas ju eile tiigriaasta Hiina kalendri järgi. See on pehme mahlane hiina köögivili ehk üks Hiina kapsa sarnane taim. Igal juhul sobis see kalaga hästi kokku. Need värvilised törtsud taldriku äärealadel on porgandipüreehunnikud ... mis nagu ka eelmised komponendid olid väga puhta maitsega ning sobisid hästi nii kala kui ka kartulivormiga. Ainus mis oli läbi mõtlemata, oli sidruni manustamine kala peale ehk puudusid sidruni näpitsad. Tegin selle kohta märkuse ka ettekandjale, kes lubas hoolitseda, et need edaspidi lisataks. Maitsev oli. Hindan ka selle viiega ... kuid ehk pisikese miinusega.

Magusroog: Ebaküdooniakreem, purustatud maapähkliküpsis ja kodune linnupiimakompvek (võimalik kohandada laktoosi- ja gluteenivabaks)

Magusrooga oli õige pisut kausipõhja peale pandud. Kolm linnupiima kommi, kolm törtsu ebaküdooniakreemi ja kaks poolekslõigatud maasikat. Mõni taimeõieke kaunistuseks. Nojah. Mitte et magustoit peaks olema rikkalik, kuid ehk võiks seda olla nii palju, et maitsetest korralikult aru saaks. Kommid olid heade linnupiimakommide maitsega. Mitte midagi erilist. Ebaküdooniakreem oli väga hea ja sobis kommidega ... tasakaalustas nende tugevat magusust. Maasikad olid värsked ja maitsvad. Kuid purustaud maapähkliküpsis minu arvates sinna juurde ei sobinud. Ma saan kokast aru, et oli vaja lisada midagi tekstuuri andvat, kuid selleks oleks minu arvates paremini sobinud lihtne küpsisepuru, sest maapähkel on tugeva maitsega ja päris rammus ning ... kui võtta lusikale komm, ebaküdoonia ja maapähkliküpsise puru, siis jäi viimane domineerima ning vähendas eelmiste komponentide võlu. Küpsisepuru jäigi minust kausipõhja pesu ootama. Hindeks paneks nelja, sest kreem, mida oli küll vähe, oli väga hea ja andis ka kommidele rohkem erilist maitset juurde.

Lõpuks siis teenindus ja keskkond. Teeninduse osas ei saa midagi paha öelda, sest ettekandja oli sõbralik ja abivalmis. Teenidus kiire ja korralik. Keskkond. Päeval, kus möödujad aknast sisse ei vahi, on seal isegi mõnusam istuda kui õhtul, kus pimedast valgustatud ruumi on huvitav vaadata. Seega kokku võiks vist viie panna...

Nüüd aga tuleb maitseelamuste nautimisel ja blogipostitustel suurem vaheaeg, sest täna õhtul on meil tantsutrenn ja homsest laupäeva õhtuni olen Tallinnas. Tulge mind Vana Maamaja Päevale Vabaõhumuuseumi laupäeval kuulama. Räägin oma maakodu renoveerimisest ja viitan lühidalt ka vasti ilmuvale raamatule. Registreerimise link on siin. laupäeva õhtul aga on plaanis külastada Kolme Tilli kohvikut. Midagi uut Maitsva Tartu toidukohtade hulgas ...

Traditsiooniliselt eriline Chez André

     Chez André, mis pidi olema loosi järgi esimeseks toidukohaks, sai täna õhtul külastatud. Teisena. Kuna kellaaegasid sai valida vaid iga kahe tunni tagant, siis oli meie broneeringu ajaks 21.00. 

        Kusjuures leidsin kohe erinevuse Maitsva Tartu kodulehe ja menüüs oleva teksti vahel. Esimesel on kirjas eelroa koostises sidruni sabayonne, aga restorani menüüs sidruni sabayon, ... uurides kirjandust leidsin, et teine variant on õige. Loodan, et Maitsva Tartu kodulehel tehakse kiiresti parandus. Neile, kellele see sõna täiesti võõras tundub, võib öelda, et tegemist on kastmega, mida tavaliselt kasutatakse dessertroogades.

Selles menüüs on kasutatud üldse palju võõrsõnu. Mahla asemel on menüü koostaja eelistanud sõna saft, prantsusepärase leiva asemel brioche ja ....  bouillabaisse osas pidin tükk aega otsima eestikeelset vastet ... kuid head ei leidnudki ... Vikipedia ütleb selle kohta - traditsiooniline Provence'i kalahautis, mis on pärit sadamalinnast Marseille'st ...  aga meringue peaks olema munavalgest valmistatud vaht. Vot ei saa aru, miks on vajalik menüü nii keeruliseks ajada.

Kuid nimetused nimetusteks. Tulime siiski maitseid nautima... ükskõik kuidas neid roogasid nimetada.

Eelroog: Lemon „Britta“ salat, siidjalt soe sidruni sabayon, rebitud bbq searibi, ürdine kodujuust, metsamarja-muraka saft, krõps brioche, vahuline küpsetatud munavalge, puuviljatolm

Kaunistamiseks paiknesid laual puidust alused, millele olid lisatud dekoratsioonidega oksad. Kõik alused olid erinevad. Nagu pärast selgus peakokk Andruse käsitöö. Oli alles tegemist nendega... Maitse poolest polnud eelroal vigagi ... ehk seda metsamarja-muraka safti oli natuke palju. Samas kale krõps ja salatilehed sobisid selle kastmega. Metssealiga oli tugeva maitsega, kuid koos põhjas olnud kodujuustuga maitses seegi hästi. Munavalgevaht ja puuviljatolm peal olid head, kuid meile tundus, et sinna oleks pošeeritud muna isegi paremini sobinud. Kõige maitsvam oli minu jaoks kodujuust, mis põhjas olles oli läbi imbunud pealmiste komponentide mahladest ning maitses imeliselt. Tõsi, seda head ollust kausi põhjast noa ja kahvliga kätte saada oli päris piin. Eelroa kohta võib kokkuvõttes öelda  - väga Chez Andrélik toit ... palju erinevaid komponente kokku pandud ja mingi võluväega need sobisid omavahel ... vaatamata sellele, et üks oli justkui magustoit, teine eelroog kuid kolmas hoopis pearoa moodi. Liigse moosikoguse pärast panen hindeks viis miinusega.  

Pearoog: Krõbe „Lava“ croissant täidetud suussulava veisepõsega, kartuli-hash, brändine chorizo-homaari bouillabaisse, passioni-edamame oad, maheda lutserni- ja mungoaidud

Pearoog oli väga intensiivsete maitsetega. Veisepõsk teadupoolest on tugevamaitseline ja kui sinna oli lisatud kartuleid ja ubasid, mis olid üle valatud tugeva hapumaitselise passioni kastmega ... siis olid need intensiivsed maitsed nii domineerivad, et croissant ja idud ei jõudnud neid maitseid tasakaalustada. Kokku tuli liiga tugevamaitseline roog. Sinikarbid, mida oli leotatud samuti mingis intensiivse maitsega kastmes, ei andnud pearoale midagi juurde, pigem tundusid natuke võõrkehad selle söögi juures. Kõigele lisaks oli noa ja kahvliga sügavast kausist toitu raske süüa ja rannakarpe serveerides peab alati olema eraldi rätik või hulk salvrätte käte pühkimiseks. Mäletan söömaaega Brüsselis, kus neid toodi terve kausitäis ja nende söömiseks olid spetsiaalsed ühekordsed kindad. Ei jäänud seekord pearoaga rahule. Hindeks neli pika miinusega. Peakoka vabandamiseks saime lõpus teada, et see roog on alles "timmimisel" ja loodetavasti saab kampaania keskel juba paremaid maitseelamusi.

Magusroog: Peakoka lapsepõlve mastoit – Salzburger Nockerl à la André. Krõbe ahjusoe brioche French Toast prantsusepärases vaibis, vaniljepuding, kultuurjõhvika-rosina magushapu keedis, kaetud õhulise meringue pilvega

Magustoit oli hea. Isegi väga hea. Selline nostalgiahõnguline saiavorm, mida oli täiendatud kaasaegsete maitsetega. Piima asemel oli vaniljekreem, väga mõnusad üllatused olid munavahu sees olevad jõhvikad ja põhjas võis leida mõnusaid pehmeid rosinaid. Magusroa nimetus on väga keeruline, kuid toit ise suhteliselt lihtne ja maitsev. Hindeks viis ... kohe tugev viis.

Ja lõpuks interjöörist ning teenindusest. Interjöör on selles toidukohas olnud alati rikkalik ja maitsekas. Toitude alused sobisid ülejäänud keskkonnaga ja mõnus vaikne prantsusepärane muusika muutis õhkkonna meeldivaks. ... Kuid liiga tihti kostus üle selle romantika baarileti taga olevate teenindajate valju tööalast juttu. Eriti intensiivne oli kelneri hääl, kes kohe mahlaselt rääkis kaupadest ja muudest talle olulistest tööasjadest. See ei sobinud kuidagi. Tegin sellekohase märkuse ka peakokale, kes magustoidu ajal tuli lauda juttu puhuma. Ta lubas töötajatega vestelda... 

Kahjuks muutis see baarileti tagune pidev jutuvada meeldiva keskkonna vähem meeldivaks ning hindeks saab neli. 

Hind kahele oli siin 50 eurot, millele lisandus kannutäie kraanivee eest kaks eurot. 

Homme lõunastame Dorpatis ... eks näis, mida nemad meile pakuvad. Vaid 21 toidukohta veel külastada 😋

Korralik kõhutäis Tavernas. Sobib hästi lõunaajaks.

         Sellel  aastal hakkan muuhulgas lisama toitude fotosid, mis on Maitsva Tartu kodulehel (autor Silver Gutmann) versus tegelikke lauale toodud toitude fotosid (autor mina ise). Huvitav on vaadata kas ja kuidas need kaks erinevad. Seda siis mitte foto kvaliteedi järgi, sest minu telefoniga tehtud amatööri fotosid ei saa võrrelda professionaali omadega, vaid uuriks pigem toitude kujunduse ja koostise võrdluse erisusi.  Teadupoolest valis žürii välja Maitsva Tartu kampaanias osalejad just fotode ja toitude koostise järgi.  Esimene foto ja toidu kirjeldus on Maitsva Tartu lehelt ning teine foto ja kommentaarid minult.

Eelroog: Suitsutuur, kalamarjakaste, köögivilja-tuunikala tartar

Hmm. Eelroog oli päris kogukas, koos sooja kukliga sai ainult eeltoidust kõhu korralikult täis. Suitsutuura ja köögivilja-tuunikala tartari all olnud kartulivorm tasakaalustas kalamarja ja tartari intensiivset maitset. Marineeritud tšillitükikesed olid tõsised isutõstjad. Vutimunad sobivad kalaga hästi. mis kokkuvõtteks eelroa kohta öelda? Hmm.  Pole paha, pole üldse paha. Kuid miskit jäi vajaka, et maksimaalset hinnet panna. Ei oskagi öelda, mis ... ehk oli seda kartulivormi liiga palju. Kui seda oleks olnud poole vähem, oleks teised, väga maitsvad, komponendid rohkem esile tulnud ja ehk oleks kogu tulemus olnud isegi parem ... eelroale kohaselt isutõstvam. Igal juhul polnud ükski komponent liiast. Paneme hindeks 4++.  Igati hea algus veebruarikuule.

Pearoog: Leegitatud veise sisefilee, rohelise pipra kaste, röstitud köögivilja ratatouille

Prae tutvustuse juures pidin kohe süvenema interneti avarustesse, sest tahtsin teada, kuidas valmistatakse leegitatud veiseliha. Leidsin mitmeid kalaroogasid, mis olid leegitatud, kuid veiseliha mitte. Ootusärevus kasvas. Kusjuures ettekandja ei küsinud, mis valmidusastmes me liha soovime. Kui toit lauale toodi, siis uurisin ettekandjalt, miks ta ei küsinud seda mida tavaliselt lihatoitude juures päritakse ja ta vastas, et talle olevat nii öeldud - liha valmidusastet pole vaja küsida. Nojah, mõtlesin mina, ju siis tahab kokk liha valmidusastet ise reguleerida, et toit saaks maitsvam. Aga. Veise sisefilee, mis on minu lemmik, oli küpsetatud medium astmeni ehk minu jaoks pisut tuim ja maitsetu. Oleks tahtnud oluliselt punasemat liha. Mis puudutab ratatoulle köögivilju, siis need olid maitsvad ... kuid ka siin jäi miskit puudus. Traditsioonilises ratatoulle ´s on köögiviljadele peale puistatud peenestatud maitseaineid - basilikut, tüümiani ja teisi ürte, kuid siin neid polnud või oli nii vähe, et nende maitset ei tundnud. Piprakaste oli aga see eest väga traditsiooniline. Seega jälle ... pole paha, kuid natuke jäi puudus. Hinne neli.

Magusroog: Šokolaadi-kirsi rullkook, marjasorbee, vaniljekaste

Magustoit maitses väga hästi ja sai hindeks kindlalt viie. Rullkook, mis ise oli intensiivse ja magusa maitseline oli koos hapuka sarbeega väga hea ning vaniljekaste nende kõrval tasakaalustas mõlema intensiivset maitset (eriti rullkoogi oma). Kolme koos võttes oli väga maitsev ja parajalt hapukas suutäis, mis suisa sulas suus. ... seda siis ka otseses mõttes, kui mõelda sorbeele. Igal juhul hea lõppakord Taverna lõunasöögile ning avaakord Maitsva Tartu kampaania roogade nautimisele.

Kusjuures meile tundus, et nii korralik kõhutäis, nagu meile Tavernas pakuti, sobibki rohkem lõunaajal nautimiseks kui õhuseks söömaajaks. 

Mis interjööri ja teenindust puudutab, siis esimene neist on muutumatu olnud aastaid. Ikka selline tavaline keldrikohvik. Teenindus oli aga hea. Ettekandja oli lahtise suhtlemisega ja parajalt sõbralik-semulik. Teadis kõigile küsimistele vastuseid ning teenindas kiirelt ja professionaalselt. Leti äärde kaardimakset teostama minnes tuli meelde Costa Rica reis, kus kõikides toidukohtades sai maksta ainult leti juures olevas kassas. Ju siis on Taverna omanikud sealt snitti võtnud. Kokku hindaks keskkonda neljaga. 

Õhtul läheme Chez Andrésse einestama, kuid sellest juba hiljem.

NB! Toitudest fotosid tehes pean vist rohkem küljelt jäädvustama ... jääb parem vaade kui ülevalt alla.

Esimeste broneeringutega tuli palju vaeva näha

         No nii ... kohe esimesel broneerimisel tulid jamad sisse. Võtsin loositud järjekorrast kuus esimest söögikohta ja asusin Maitsva Tartu lehel toidukohtade juures toodud Info ja broneerimine: kontaktandmetele broneeringuid saatma. Soovisin minna kohe 01.veebruaril lõunatama kella 12 ajal Chez Andre´sse ja õhtut sööma kell 20.30 tavernasse, kuid ei saanudki broneeritud. Nimelt selgus, et Chez Andre avab sellel aastal alles 15.00 ning ta on broneerimise võimalikud ajad viinud iga kahe tunni tagant. Lisan nende kirja:

Tere!

Veebruaris avame restorani kell 15.00.

Lõunapakkumisi ei ole, ainult Maitsev Tartu erimenüü.

Broneerimine sel aastal kindlatel kellaaegadel: 

E - R  15.00 - 17.00          L   13.00 - 15.00      P   13.00 - 15.00
          17.00 - 18.30               15.00 - 17.00            15.00 - 17.00
          19.00 - 20.30               17.00 - 18.30            17.00 - 18.30
          21.00 - 23.00               19.00 - 20.30            19.00 - 21.00
                                              21.00 - 23.00

Tervitades,

Chez André restoran

Küütri 3, Tartu

Selle kirja peale võtsin kohe ühendust Tartu linnavalitsuse ettevõtluse osakonnaga ja palusin neil panna Maitsva Tartu kodulehele toidukohtade lahtiolekuajad. Broneerides otse Maitsva Tartu lehelt ei lähe ju inimesed restoranide kodulehtedele, et vaadata sealt lahtioleku aegu ... vähemalt mina ei läinud, sest eeldasin, et kõik avatakse kell 12.00 ... Lubati toitlustusasutustega suhelda. Loodan, et saab asja korda. 

Õnneks sain Chez Andre ja Taverna ära vahetatud ehk lähen Tavernasse lõunale ning Chez Andre´sse õhtusöögile. Muutsin ka õhtusöögi aja kella 21.00-ks, sest paraku ei saanud 20.30-ks Chez Andre´s broneerida. Nii palju sekeldusi ... 

Kolm Tilli, Café Shakespeare ja Café Truffe broneeringutega läks õnneks kergelt. Seal saabusid kinnituskirjad kiiresti. Dorpatist tuli ka tore vastus:

Tere!

Täname, et võtsite ühendust Dorpat hotelliga!

Vastame Teile esimesel võimalusel. Müügiosakond töötab esmaspäevast reedeni kell 9:00 – 17:00.

Riiklike pühade ajal palume pöörduda hotelli vastuvõtu poole telefonil +372 733 7180 või e-mailil: reception@dorpat.ee

Infot meie hotelli ja teenuste kohta leiate www.dorpat.ee.

Heade soovidega

Dorpat hotell ja restoran

Soola 6, Tartu 51013, Eesti

Telefon: +372 733 7180

E-mail: info@dorpat.ee

Ja veel nende kirjade kommentaariks ...

Miks ma lisasin need vastused ... nii huvitav on suhelda hotelli või restoraniga ... ma ei teadnudki, et hotellidel/restoranidel on oskus tervitada ning kirjutada ... arvasin, et ainult inimesed on kirjaoskajad. Kuid ega see pole üksnes nende asutuste probleem. sain juba täna ka mitmelt teiselt söögikohalt vastuse, kus alla oli kirjutatud söögikoha, mitte kirja koostanud ehk vastanud isiku nimi. Ja veelgi enam, olen saanud ka kirju erinevatelt ettevõtetelt, kus alla on kirjutanud justkui ettevõte, mitte inimene. Mõtlemise koht ... võibolla olen tähenärija, kuid mulle tundub, et oleks viisakas ja kohane alati alla kirjutada inimese nimi ... tahaks ikka inimestega suhelda. Või näiteks Dorpati puhul lisada, et tegemist on automaatvastusega ... siis saan aru, et seda vastust pole koostanud minu kirja lugenud inimene.

Juba viies aasta Maitsva Tartu toidukohtade roogade nautimist.

         Eile oli abikaasade päev ... selline huvitav tähtpäev. Selle puhul oli hea abikaasaga arutada, kuidas seekord on plaanis Maitsva Tartu raames toidukohtasid külastada. Nagu ikka tahaks koos läbi käia kõik kampaanias osalevad restoranid-kohvikud ning plaanis on ka blogi arendada ... ehk subjektiivseid, oma maitsemeelest lähtuvaid arvustusi kirjutada. Vahetevahel loen ka ise 2018-2020 kirjutatud blogipostitusi toiduarvustustega ja  ... "tuleb aga meelde, ajab aga naerma".

        Lehitsesin kiirelt  selle aasta pakutavaid menüüsid. Seda on internetis hea teha, sest Maitsva Tartu kodulehel on iga toidukoha menüü kõrval toodud kõik teised kampaania toidukohad ja nii saab kiirelt liikuda ühelt teisele. Kiitus kodulehe arendajale. Mida siis sellel aastal pakutakse? Oma rõõmuks leidsin, et veiseliha pakub pearoana koguni viis toidukohta ... mmm ... minu lemmik. Lisaks on ühes kohas võimalik valida - kas sea-, lamba-, või veiseliha. Valin sealgi kindlasti veiseliha. Sealihast on oma prae valmistanud nelja toidukoha peakokad, kala pakub kolm osalist ... nagu ka pariliha ning kanaliha kaks toidukohta. Lisaks on veel vorst ???? väga huvitav, mis vorstiga on tegemist ... üks kammkarp ... no see peab küll olema väga hästi valmistatud, et mulle meeldiks ... lambaliha, mis loodetavalt pole kasuka maitsega ning ka üks metssea sisefilee. Vutiliha, mis eelnevatel aastatel oli hitiks, on jäänud pakkuma vaid üks toidukoht. Ei tea miks? ............... Seda, kes mida pakub, seda ma meelega siia ei kirjutanud. Eks uurige ise järele. 

       Loosi tahtel tuli esimeseks toidukohaks Chez Andre. Dekoratsioonide osas (fotode põhjal) on peakokk Andruse menüü väga eriline, eks näis kuidas maitsetega läheb. Teisena nimetas fortuuna  Taverna numbri ja kolmandaks Dorpati. Eks näis, kas järgmisel nädalal jõuame külastada ka neljandaks potsatanud Kolme Tilli ... kusjuures ... see toidukoht ilmus Maitsva Tartu 2022 nimekirja mingil põhjusel teistest oluliselt hiljem ... huvitav miks? Kuna olen töökohustuste tõttu neljapäevast laupäevani Tallinnas, siis rohkem vist ei jõua. Eks näis. Pühapäeval võib ju kogu perega minna lõunat sööma ...

         Nagu ka eelmisel aastal jääb mul veebruari üks välismaareis  ...15-18. olen plaaninud sõita Modenasse (Itaalia), kus üks ettevõte tahab mulle tutvustada puidu seen- ja putukakahjustuste tõrje uusimaid tehnoloogiaid. Kui viirus vahele ei sega, siis lähen. Itaalias on väga ranged nõuded. Seega on mul veebruaris hetkeseisuga vaid 21 päeva, kus külastada Maitsva Tartu toidukohti ... ja ei usu, et aega juurde tuleb ... pigem ikka lähevad veel mõned ajad kinni. Kuid eks proovime kõik kohad graafikusse panna. Raskeks läheb, aga asi on seda väärt ... maitseelamused ootavad.

Uusi postitusi oodates ja omale toidukohti valides võite lugeda eelmise aasta kokkuvõtet. Tõsi viis toidukohta on eelmise aasta omadest sellel aastal puudu ja sama palju asemele tulnud.