Imeline õhtusöök restoranis Antonius

         Fortuuna tahtel jäi lõpuakord Antoniusele. Huvitav, et tähestiku kaks esimest Antonius ja Aparaat jäid juhuvaliku osas kaheks viimaseks söögikohaks. Vaadates eelmiste aastate postituste statistikat, pole eriti oluline, millal on postitus tehtud ... kas veebruari alguses või lõpus ... ikka on arvukalt lugejaid. 

       Antoniuse interjöör hakkab ka tasakesi meedivamaks saama. See keldris paiknemine ja akende puudumine jääb nende miinuseks, kuid samas on teenindus väga tasemel ja ruumid on hubased ja mugavad. Täna meeldis teenindus väga ... selline sõbralik ja samas natuke suursugune. Jäime väga rahule selle "lõppakordiga", kõik oli suurepärane. See toidukoht oli ka üks väheseid, kus oli säilinud peakoka tervitus. Mõnus maitsekas amps. Kui alguses oli neid tervitusi enamusel, siis nüüd on raskete olude tõttu paljud sellest loobunud.

Eelroog: Munakeerd forelli, musta parmesani ja spinatimajoneesiga

No vaadake seda eelrooga ... on ju kenasti kujundatud ja serveeritud...?! Kuid mitte ainult ilus, vaid ka maitsev. Munarull sarnanes omletiga, kuid oli oli superidee panna kokku selline rull koos forellitäidisega ja sinepimajoneesiga. Muna tasakaalustas kala tugevat maitset ning lisandid andsid maitsenüansse juurde. Lisanditeks oli siis kalamari, marineeritud sibul, tume parmesan ja pisut maitseürte. Kusjuures võttes parmesani koos munaga oli see pisut tugeva maitsega, kuid kui võtta parmesani koos muna, kalatäidise ja lisanditega, siis moodustasid need väga maitseka komplekti. Komponentide sobivuses polnud kahtlustki. Fotol näib see roog selline pisike ja üheampsuline, kuid tegelikult oli täitsa korralik kogus eelrooga. See eelroog sai lisatud parima eelroa nominentide nimekirja. Tal on tõsine konkurents teistega, kuid seda, kes saab parimaks, otsustame homme ... kui kõik maitsed on natuke "laagerdanud". Hindeks loomulikult viis.

Põhiroog: Pardi-confit marineeritud patissoni, kartulikreemi ja võikastmega

Ka pearoas ei pidanud me pettuma. Pardi-confit ehk siis aeglaselt hautatud pardikoib ise oli mõnusalt pehme ja sinna peale laotud marineeritud taldrikkõrvits ehk patisson oli hapukas krõmps ja maitsekas. Pardi ümber oli kartulipudru kuhi ja selle ümber võikastme meri. Just võikaste ja marineeritud kõrvits andsid sellele toidule erilise maitse ja mõnusa struktuuri. Väga hea valik koka poolt. Lehte, mis pardikoiva ülemise otsa peale on pandud, ei soovita ma süüa ... see on küll söödav, kuid erilist elamust sellest ei saa. Pigem saab seda kasutada koivast kondi väljatõmbamiseks ... ilma, et näpud rasvaseks saaks. Toidu kogus oli taas kord muljetavaldav ... kõht sai korralikult täis. Ka sellele roale ei saanud me kuidagi alla viie panna ... oli maitsev ja eriline.

Magusroog: Valge šokolaadi ja spinati panna cotta piparmündikrõpsuga

Ja lõpuks magustoit .... nämma. Ütlen kohe ette, et see magustoit läks ka parima magustoidu nominendiks. No te vaid vaadake seda kunstiteost ... ja kui saate, siis minge maitske ka. Kasutada spinatit panna-cotta´ks ... julge samm ja väga eriline, kuid maitsev. Keskel olev piparmündikrõps oli just see mis vaja nii struktuuri kui maitse poolest ja lisaks valge šokolaadi kreem ... mm kui hea. Ümber magustoidu olevad marjad andsin kergelt hapukust ja see lillakas aine kõige all tasakaalustas ülemiste koostisosade tugevat maitset. Kusjuures selle lilla komponendi osas ettekandja alguses vihjeid ei andnud ja kui olime magustoidu lõpetanud, siis küsis ... kas me oskame arvata, mis see oli. Ma arvasin ära ... kuid teile ei kirjuta. Kui veel jõuate, siis minge, proovige ja arvake.  Viis pluss magustoit. Seda võib süüa nii kokteiliga, nagu mu abikaasa tegi, kohviga või ka teega. Sobib kõigiga neist.

Aitäh Antoniuse peakokale ... see oli imeline lõppakord meie Maitsva Tartu kampaania toidukohtade külsatusele. Homme võtan korraks aja maha ja panen kokkuvõttesse oma mõtted, mis mul selle kampaania ajal tekkisid. Lisaks ka loomulikult parimatest parimad ning mõned statistilised näitajad.  

Aparaat

        Aparaat on end määratlenud restoranina ... järelikult panin viisakamad riided selga. Kui menüüd vaadata, siis vähemalt väljanägemiselt on see restorani vääriline. Interjöör aga oli pubilik, enamus istekohti baaripukkidel ... kas tõesti istutakse restoranis baaripukkidel??? Nojah, ju ma olen vanaks ja konservatiivseks muutunud. 

      Huvitav on asjaolu, et Aparaat oli üks väheseid toidukohti, mis Vabariigi aastapäeva puhul oli suletud. Au ja kiitus omanikele. Töötajad said mõnusalt pühitseda. Olen alati olnud seda meelt, et 24/7 ei saa tööd teha. Ettevõttes, mida mina juhin, on aegade algusest olnud nädalavahetused ja riiklikud pühad vabad... vaatamata sellele, et vahel on ehitusobjektide üleandmise tähtajad on vahel kriitilised. Puhata on ka vaja... 

        Kolmas huvitav asjaolu oli hinnapoliitika. Vaatamata sellele, et Maitsva Tartu kampaanias oli ette antud hinnavahemik 21-25 eurot, oli siin hinnaks 20 eurot. Kuid selgus, et ma eksisin. Kampaania hinnavahemik oli seekord 20-25 eurot ... Vabandan siiralt ebatäpsuse pärast ja tänan tähelepanelikku lugejat valeinfole viitamast. Vot ei tea, kust jäi meelde see valeinfo.

           Aparaat oli ainuke Maitsva Tartu kampaania toidukoht, kus toitude komponente ei tutvustatud. Selle eest kohe kindlasti saab teenindus miinuse. 

Eelroog: Punahirve carpaccio / sinepikaste, kuivatatud pohl, rukola, parmesan (L).

Carpaccio on minu lemmik eelroog, seda te juba teate. Seekord ei pidanud ma pettuma, sest see carpaccio oli suhteliselt traditsiooniline koos rukola ja parmesaniga. Ehk kuivatatud pohlad olid erilised ja tõesti sobisid ja andsid mõnusat hapukust juurde. Mina oleks pannud küll natuke kõvade kuivatatud pohlade asemel juurde külmkuivatatud marjad ... neid oleks olnud koos lihaga parem mekkida. Sinepikaste, mida oli õige pisut, oli ka hea ja andis lihale maitsekust juurde. Kusjuures siin oli parmesani mõõdukalt ja see ei pääsenud rohke liha juures domineerima. Kui ettekandja tuli küsima - kuidas maitses?, siis vastasin, et veiseliha carpacciot on väga raske ära rikkuda. Kusjuures see oli veel hirveliha ... jah. Viis.

 

Põhiroog: Kauaküpsetatud seakõht / pastinaagi- ja kartuligratään, tõmmu õunakaste, sinepine miniporgand

Põhiroog ei näinud välja selline nagu reklaamfotol. Kuid see pole oluline. Oluline on see, et kauaküpsetatud seakõht oli ikka kole rasvane ... isegi nii rasvane, et seda ilma leivata polnud võimalik üldse süüa. Tõmmu õunakaste oli mõnus hapukas, kuid sellise rasvase liha juurde oleks hoopis soovinud kanget Põltsamaa sinepit, mis rasva pisutki lahustanud oleks. Kalekrõps oli koos kastmega söödav. .Ka kartuligratään polnud just kokakunsti kõrgsaavutus. Suhteliselt maitsetu. Pastinaagi maitset, mis seal sees pidi olema, ei tundnud üldse. Gratään maitses nagu keskpärane praekartul. Ainus eriline ja mõnus komponent oli sinepine porgand. Selle jätsin ma prae lõppu, et natukenegi head maitset suhu jätta. No ei meeldinud see praad ... kohe mitte üldse. Suure vaevaga sain söödud. panen kolme, kuid seda miinusega. Kui porgandit poleks olnud, oleks kindlasti kahe pannud. Kusjuures minu oma ema valmistab samast toormest (seakõht) imehead pajapõhjaliha ... seega pole ikka asi mitte toormes vaid valmistamiskunstis ja komponentides.

Magusroog: Astelpaju mousse / kaera-mandlikrõbedik

Magusroog oli väga hea väljanägemisega. Ja täitsa söödav ka. Kaera-mandikrõbedikud sobisid ideaalselt astelpajukreemiga või moussega, nagu nad ise nimetasid. Marjad peal olid nii ilusad kui ka sobisid magustoiduga. Astelpajukreem oli parajalt hapu. Kuid kui krõpsud ja marjad otsa said, siis muutus kreem pisut "lagedaks". Selle võis ära limpsida, kuid erilisust enam polnud. Ehk sõin ma krõbedikud ja marjad liiga kiiresti ära ... või oli neid selle kreemikoguse kohta vähe või kreemi liiga palju ... vot ei tea. Igal juhul tekkis lõpus kreemiküllastus. Sellepärast panen nelja plussi. Abikaasa arvas, et ka siia oleks kohvi sobinud, kuid minu arust oli see magustoit piisavalt hapukas ja selle juurde oleks pigem tee sobinud ... 

No vot. Homme on finale grande 23 toidukoht... loodame, et Antonius pakub sellele vastava õhtusöögi. Kuidagi kiiresti on veebruar möödunud. Kui alguses tundus 23 kohta ikka palju, mis palju, siis nüüd võiks veel mõned ette võtta.

Itaaliapärane Pompei

        Õnnesoovid kõigile Eesti Vabariigi 104 sünnipäeva puhul! 

        Olge tugevad ukrainlased, oma kodumaad ja vabadust kaitstes!

        Pärast pidulikku kontserti Eesti Rahva muuseumis suundusime praktiliselt kohe õhtusöögile Pompei toidukohta ... just toidukohta, sest otsisin palju otsisin ... ei leidnud kohta kus oleks liigitatud see toidukoht kas restoraniks, kohvikuks või pubiks. Ainus mis oli igal pool kirjas, oli slogan "armastusega valmistatud". Nojah. Kas see ongi oluline, kuidas end tituleeritakse. Pigem on ikka oluline, mida pakutakse ja milline on interjöör.  Suured aknad, mis avanesid väga käidavale Rüütli tänavale ja olid katteta. Õhtul olid istujad nagu kalad akvaariumis, keda möödujad vaatavad. Sisemus tänapäevaste kohvikute stiilis ... baarilett keset ruumi ja köök osaliselt vaatele avatud. Meeleolu suhteliselt rahulik. Nojah. Teenindus oli hea. Ettekandja oli tulnud siia Polpost, kus minu mäletamise järgi oli väga hea teenindus. Igal juhul proovis ta sõbralikult vastata kõigile meie küsimustele ja võttis stoilise rahuga vastu ka otsekohese kriitika. 

Eelroog: POMPEI STRACCIATELLA, suvikõrvits, pistaatsia, kurk

Eelroog oli filigraanselt koostatud ... mozarella juustu koorekaste oli pehme ja maitsev, suvikõrvits töödeldud persillade´ga, mida ettekandja nimetas peterselli-küüslaugu õliks. Igal juhul oli see mõnusalt vürtsikas ja sobis ideaalselt pehme suvikõrvitsa ja marineeritud kurgiga. Kusjuures koorekaste ja keskel asuvad vürtsikad suvikõrvitsa lõigud tasakaalustasid üksteist mõnusalt. Kui vaadata aga toidu nimetust - stracciatella, siis see pidavat olema otsetõlkes itaalia keelest peenike puru ... ehk sümboliseeris see nimetus puru, millega oli toit üle soputatud ... kusjuures ettekandja mainis, et mozarella oli ka enne kastmeks tegemist peenestatud. Kahjuks jäi see selgusetuks, kus või mis täpselt stracciatella on. Aga olgu mis see oli ... igal juhul saab eelroog hindeks viie, sest selles oli kõike, mis eelroaks vajalik on - maitsekust, isutekitavust ja ka kogus oli piisav.

Põhiroog: LASANJE, veis, Merevaik, parmesan

Põhiroa suhtes oli juba nimetuse põhjal kahtlus ... kas on ikka võimalik lasanjet niimoodi valmistada ja maitsestada, et see oleks eriline ja sobiks Maitsva Tartu menüüsse. Igal juhul väitis ettekandja toitu lauale tuues, et selle lasanje põhikomponendid, lasanjeplaadid, on neil oma valmistatud ja täidiseks on eestimaine veiseliha. Lisaks olevat ka mozarella juust ise valmistatud. Lasanjet ümbritses parmesani-merevaigukaste tilliõliga ning peal oli riivitud parmesani ja kõrval veel parmesanikrõps. Nagu ikka on parmesan tugeva maitsega ning kippus domineerima, tõsi ... merevaigukaste pisut tasakaalustas, kuid siiski oli lasanje maitse koos veiseliha, salaami vorsti viilakate ja parmesaniga palju intensiivsem kui kaste seda tasakaalustada jõudis. Kusjuures olin just Itaalias söönud pastarooga täpselt samasuguse intensiivse ja domineeriva juustumaitsega. Seal seletasid kohalikud, et seda peab sööma veini kõrvale juues ... ja seda nad tegid ... kuid kuna ma alkoholi ei tarbi, siis ei saanud ma proovida. Sama ka siin ... ehk oleks see lasanje veiniga paremini maitsenud kui veega. Seega karsklased, see toit pole meile. Hindeks panin nelja, sest kui ma panin Kolme Tilli väga rammusale ja intensiivse maitsega põhiroale nelja, siis see oli tollest parem ja ei saa ju siin kehvemalt hinnata. Kuigi oleks pidanud juba siis  põhiroale kolme panema.... olgu ... neli piiiiiika miinusega.

Maguroog: CANNOLID, pistaatsia, šokolaad, vanilje

Magusroaks pakutavad cannolid peaks olema metallist toru sees valmistatavad krõbedad rullikesed, mis täidetakse erinevate täidistega. Küsisin ja ettekandja läks abivalmilt köögist järele pärima. Selgus, et on tõesti just selliselt valmistatud torud, mis on imporditud Itaaliast. Kokk oli väitnud, et neil endal torukeste valmistamise vahendeid pole. Kusjuures süües oli ka tunda, et torukesed pole just äsja valmistatud. Aga täidis olla nende enda valmistatud ... milles ma lõpuks ikkagi kahtlesin. Esimene toruke oli täidetud šokolaadi mousse´ga ... vähemalt nii väitis ettekandja. Minu arust oli see täidis aga selline suhteliselt maitsestamata šokolaadikreem ... ei midagi erilist. Teine rullike oli täidetud väidetavalt sidrunikreemiga, kuid tuvastasime, et sidrunikreem oli ainult peal. Kusjuures just see peal olev sidrunikreem oli kogu magustoidu juures kõige parem ... mitte nii hea, kui minu tütre valmistatud sidrunikreem, kuid täitsa normaalne. Jänesekapsa leht oli ka maitsev 😊. Sisemuses olev kreem aga oli maitsetu ... ei saanudki aru, mis see oleks pidanud olema. Pistaatsiapähkli puru oli ehk otstes pisut olemas, kuid selle maitset ei tundud üldse. Kolmas rullike oleks teoreetiliselt pidanud olema vaniljetäidisega, kuid ettekandja väitis, et hoopis mascarpone juustu täidisega ... kusjuures Itaalias sõin magustoiduks mascarpone juustust valmistatud rooga ja ... no üldse polnud sarnane. Jälle suhtkoht maitsetu rulli sisu ... ei vaniljet ega mascarponet. No kuidas sa sellist magutoitu heaks saad lugeda. Tõsi, ära süüa kõlbas ja vastu ei hakanud ... seega kolm. 

Koju jõudes võtsin magustoiduks suure tüki abikaasa valmistatud sinimustvalget küpsisetorti ... maitses hea.

Homme õhtul on plaanis Aparaat ja laupäeva õhtul finaalakordina Antonius. Eks näis, kuidas seal elamused. Seniks aga jälgime sündmusi Ukrainas ja loodame, et terror saab väärika vastulöögi.

Stiilipuhas pubi RP9

     Tänane õhtusöök on tavalisest pidulikum, sest just täna 22.02.2022 tuli trükist minu raamat "Majavammist - puust ja punaseks. Ennetamine. Avastamine. Tõrje". Kahekümne aasta kogemused ja kahe aasta kirjatöö sai kaante vahele. Nii mõnus tunne. Kusjuures seda saab nüüd osta veebipoest. Nii olulise sündmuse puhul otsustasin isegi lipsu ette panna. Kuid see oli natuke liiast, sest RP9 on väga stiilipuhas pubi, kuhu oleks võinud palju vabamas riietuses minna. Kuid mulle see stiilipuhtus meeldis. Interjöör koos sporti näitavate telekate ja kuulsate meeste mõtteteradega, energiast pulbitsev ja jutukas ettekandja ning tugevad pubitoidud isegi Maitsva Tartu menüüs oli kõik omal kohal. Sellisesse kohta võib vabalt minna perega sööma või sõpradega juttu puhuma. 

Eelroog: Punapeedi carpaccio kitsejuustukreemi ja käsitööleiva krõbedikuga

Eelroa juures olid pubidele iseloomulikud leivakrõpsud, mis andsid toidule struktuuri. Punapeedi viilakad, mida kokk oli carpaccio´ks nimetanud, koos kitsejuustukreemiga maitses hästi. Eriti head olid seal peal olevad sidrunitükikesed ja ürdid. Taldriku keskel olev raskesti määratletav kaste oli pigem kaunistuseks. Kõige paremad ampsud olid siis, kui peediviilaka sisse panna törts kitsejuustukreemi ja võtta juurde sidrunitükike ja ürdiports. Ainult üks komponent ei sobinud selle roa juurde üldse, see oli maasikapoolik. Kuid selle sai võtta kõige lõpus eelroa magustoiduks ... eraldi. Siis sobis. Mida hindeks panna ... ehk õige pisut nappis vürtsikust, mis minu arvates eelroa juures on oluline isutekitaja. Maitsed sobisid, kuid midagi oleks võinud veel olla. Panen nelja plussi.

Põhiroog: Sütel küpsetatud köömnehõnguline seakarree odrakruubi-kartulivahvli ja rohepiprakastmega

Pearoog oli õite toitev. Seakarree küljes oli täitsa piisavalt tailiha ning lisaks oli veel tükike kondita liha. Tailiha oleks jäänud tuimaks, kui poleks juures olnud piprateradega kergelt vürtsikat kastet. Tomat sobis samuti liha juurde, andis mahlakust. Lisandiks aga oli väga originaalselt lahendatud kartulivahvlist korvike, mille sees oli koorekastmega odrakruubi puder. Tundub alguses imelik, kuid need kaks komponenti sobisid üllatavalt hästi nii omavahel kui ka lihasuutäitega. Kusjuures liha oli nii palju, et neid suutäisi jagus nii kastme, tomati kui pudru-vahvli lisandiga. Kokkuvõttes toitev pubitoit. Siia oleks ehk väike õlu või veingi juurde sobinud, kuid mina eelistasin nagu ikka kannuvett. Jäime pearoaga väga rahule ja paneme hindeks viie... eriti jäin rahule mina, sest sain nautida ka abikaasa lihapala. Tubli saavutus kokalt.

Magusroog: Astelpajuglögis pošeeritud pirn šokolaadi-pähklidekoori ja mündikreemiga (toode ei sisalda alkoholi)

Magusroas oli üllatav see, et pirn oli kuum. Nii kuum, et sulatas selle all oleva tumeda šokolaadi üles. Seega oli hea võtta pirni koos šokolaadiga. Kõrval olevad mündikreemi törtsud olid head ja hapukad, kuid nad ei suutnud tasakaalustada šokolaadi magusust. Astelpaju maitset ei tundnud pirni puhul üldse. Kokkuvõttes jäi domineerima tumeda šokolaadi maitse. Ehk oleks olnud sobiv panna pirni alla või ka kõrvale väike törtsuke astelpaju toormoosi, see oleks hapukamate maitsete eelistajatele olnud päästerõngaks selles magusas olluses. Maasikas selle toidu juurde sobis, see andis natuke hapukust juurde ja piparmündileht samuti oli kreemiga koos hea. Paneme nelja. Siin on arenguruumi.

Homme õhtul ootab meid rahvatantsutrenn ja seetõttu jääb õhtusöök ära. Kuid neljapäeval on Eesti Vabariigi 104 aastapäeva puhul meil õhtusöök planeeritud Pompei´s, kus kõik olla armastusega valmistatud. Eks näis.

Lihuniku Äri on tublisti arenenud

        Lihuniku äri sisekujundust ei tundnud enam äragi. Lihalett, mis enne oli keset ruumi, oli viidud kenasti seina äärde. Ruum tundus kohe suurem ... Keegi ei pidanud enam istuma WC ukse ees istuma ... nagu me eelmine kord olime sunnitud tegema ... kuna meie broneeringu ajal oli ruum tühi, siis oli seekord mõnus toitusid nautida. Päris viit veel ei paneks, kuid keskkonna ja teeninduse eest saab tubli nelja küll ära kirjutada.

Eelroog: Piprase vürtsi ja veisepuljongiga täidetud neerupirukas

Eelroog oli ikka väga eriline. Esiteks oli ta väga tuline kuumuse poolest ja teiseks päris tuline ka vürtside poolest. Vorm oli mõnusast muretaignast ja sisuks oli tõesti puljongi-neerusegu ... Peale oli puistatud marineeritud sibularõngaid ja pandud lusikatäis hapukoort. Kui nüüd mõelda, et sõime rupskeid, siis peaks meelde tuletama, et vanal heal ajal kasutati iga lihasaadus otstarbekalt ära. Seega võib väita, et kokk valmistas toitu vanarahva kombe kohaselt. Kusjuures tulemus oli väga maitsev. Piisavalt isutekitav ja parajalt suur. Kõige parem oli põhjakaabe, kus tainas oli mõnusalt krõbe ja kergelt läbi imbunud peal olevatest ainetest. Kusjuures selle hea kättesaamiseks tuli oodata kuni serveerimispann või kauss ... kuidas seda nüüd nimetada ... ära oli jahtunud. Muidu oleks käed ära kõrvetanud. Ettekandja hoiatas ka alguses, et tuline. Pärast eelroa söömist oli suus selline vürtsikas hea maik ... seega hindeks viis. 

Põhiroog: Ahjuküpsis (valikus on maherohumaaveis või Rägavere mõisa lambaliha või mahesealiha), kastmeks maherohumaaveise demi-glace mustsõstramahlaga, lisandiks ahjus küpsetatud punase peakapsa steik, kõrvitsakrõpsud

Põhiroa osas oli kohe mitu valikut. Juba päeval kella kahe paiku helistas mulle ettekandja ja küsis, mis lihavaliku kasuks me otsustame. Loomulikult valisin mõlemale veiseliha. Ja toodigi meile lauale veiseliha lõik mis olevat ettekandja sõnul praetud kolmes ahjus. Mul tekkis kohe mõte, et no nüüd on üleküpsetatud lihatükk ... kuid selgus, et liha oli seest mõnusalt punane (medium minus) ja mahlane ning hõrk. Liha peale oli puistatud jämedat soola ning neile, kes soovivad vähem soolast liha, soovitan osa soola maha lükata. Ma ise tegin nii ja sain maitse tasakaalu. Kaste, mis kirjade järgi oli mustsõstramahlaga demi-glace ehk prantsusepärane paks kaste, ei olnud konsistentsi ja sisu poolest küll demi-glace kuid maitses hästi. Tundus, et lisatud sinepiseemned olid hiljem kokale mõttesse tulnud, sest algsel reklaamfotol neid pole. Aga hea mõte oli neid lisada. Kokkuvõttes kaste sobis lihaga ja koos moodustasid need hea maitseka suutäie. Kapsas oli mõnusalt krõmps ja selle peal olevad kõrvitsakrõpsuribad sobisid kapsaga. Kuid lihaga need lisandid kõige paremini ei sobinud ... minu arvates oleks hautatud maitsestatud juurviljad parem lisand olnud. Kuid samas oli väga omapärased lisandid ... praeahjus valmistatud marineeritud kapsast polnud ma enne veel söönud ja kõrvitsakrõpsu samuti. Panen hindeks ikka viie ... miinusega. Põhikomponent ... veiseliha ... oli ikka väga hästi valmistatud.

Magusroog: Veise luuüdiga küpsetatud hapusaiavorm, kuivatatud jõhvikas, murakatoormoos, kardemoni piim

Magusroa väljanägemine oli oluliselt erinev reklaamfotol tooduga. Kahjuks ei õnnestunud reklaamfotol toodud toitu degusteerida ja sellepärast ei saa maitseid võrrelda. Kui nüüd altpoolt ülespoole komponendid üles lugeda, siis kõige all oli kardemonipiim, mida tavaliselt lisatakse porgandikoogi juurde. Piima keskel oli saiavorm, kus pidi olema sees ka luuüdi. Kusjuures seekord polnud luuüdi üldse liiast ... ainult kergelt oli tunda selle erilist maitset ja rasvasust. Saiavormi peal olid nurkades jõhvikad ja keskel külmutatud murakamoosi kuhil. Vot sellest ei saa ma aru, miks murakamoos oli külmutatud ... see võttis moosi maitsekust ikka tublisti vähemaks. Kuusevõrsed, millega kogu roog oli üle puistatud, sobisid teiste komponentidega hästi. Kokkuvõtteks ... Luuüdi-saiavorm väga hea koos kardemonipiima ja kuusevõrsetega. Jõhvikad ... mõnus lisand saiavormile. Murakamoos sellisel kujul siia ei sobinud. Ehk oleks pidanud sellel laskma ära sulada ja siis sööma ... vot ei tea, mida kokk mõtles. Igal juhul ei saa ma hindeks viis panna, sest oleme juba söönud niiiiiiiiiii häid magustoite ... seega neli.

Ja olemegi lõpusirgel. Jäänud on veel neli viimast toidukohta. Neid kahjuks ei saanud broneerida fortuuna valitud järjestuses, sest mõned toidukohad on otsustanud Vabariigi Aastapäeval puhata. Väga tublid, et sellise otsuse tegid. Homme õhtul külastame igal juhul RP9, mis on oma nime saanud Raekoja Plats 9 aadressi järgi.  Kuid sellest siis juba homme.

Pretsedenditult kõige aeglasem teenindus Humalas

         Nagu juba pealkirjaski öeldud, oli Humalas kõige aeglasem teenindus. Kusjuures polnud seal üldse palju külastajaid ... Eelrooga ootasime pool tundi, põhirooga 40 minutit ja magustoitu jälle pool tundi. Kõige koomilisem oli aga see, et magustoidu saabudes palusin koheselt tuua ka arve, kuid paraku sõime ära magustoidu ja siis pidime veel ootama, et saada arvet. Kusjuures jälgisin kelneri liikumist ... tal viis ära veel kolm tellimust ja ühe arve, siis oli tal aega paarileti taga juttu puhuda ning alles siis tuli meie juurde. Esimene toidukoht selle aasta Maitsva Tartu kampaanias, kus tipp jäi minu taskusse. 

Eelroog: Veiseliha carpaccio — Eesti lihaveise välisfilee, parmesan, riisikrõps, rukola       

Veiseliha carpaccio on läbi aegade olnud minu lemmik eelroog. Sellepärast olid ka seekord ootused suured. Kui tavaliselt on veiselihaviilakud all ja selle peal maitseroheline, siis siin oli kokk lahendanud toidu serveerimise nii, et kõige all oli majonees, siis rukolalehed vaheldumisi riisikrõpsudega ning nende kuhja otsas veise välisfilee ning kõige peal erinevalt värvitud parmesani juust läbisegi rohelise sibula tükikestega. Kusjuures parmesani juust oli värvitud tomati, peedi ja söega hästi värviliseks. Pole paha lahendus. Eriti sobisid riisikrõpsud, mis andsid toidule struktuuri või nagu kelner ütles tekstuuri ... maitse asi, kuidas nimetada. Ka rohelise sibula tükikesed peal olid head. Kuid maitsetest domineerisid majonees ja parmesani juust. Liha maitset polnud juustuga koos üldse tunda. Rukolaletede maitsegi kahvatus parmesani kõrval. Seega oleks võinud olla kõige olulisema komponendi, veiseliha viilakate, asemel mistahes muu toidu komponent, vahet poleks olnud. Hinne neli ja isegi miinusega, sest see toit ei maitsenud nagu carpaccio. 

Pearoog: Kapsarull — savoy kapsas, kanahakkliha, seen, kartuligratään

Kui pearoog lõpuks lauale jõudis, olid poisid oma eine juba lõpetanud ning ajaviiteks tellitud krõbedad leivadki leidnud tee poiste kõhtudesse. Kapsarull oli täidetud seente-kanalihatäidisega, kõrval olid kihilistest kartuliliistakatest tehtud gratään ning kelner valas kõrvale kannust vedeliku, mis võis olla kapsarullide keetmisleem. Juba esimese suutäiega sain aru, et täiesti maitsetud gratäänid, vähese maitsega lihaleem ja tugeva seenemaitsega täidis. Seda pearooga süües oli tunne nagu sööks kehva seenekastet kapsaga. Igal juhul ei meeldinud see pearoog kohe üldse. Ei saa öelda, et seda polnud võimalik süüa, oli küll, kuid mingit elamust sellest ei saanud. Kolm on toidule paras hinne.  Mõtlesin, et mida oleks saanud teha teisiti. Kartuligratäänidele oleks pidanud lisama ehk maitseaineid ... kasvõi näiteks kartulimaitseainet. Kapsarulli täidises oleks võinud olla palju vähem seeni ja rohkem maitsestatud kanahakkliha ning kast,meks oleks siia sobinud soe koorekaste palju rohkem kui see keeduleem ... kuid need on minu subjektiivsed arvamused. Kindlasti leidus inimesi, kellele see kapsarull maitses.

Magusroog: Astelpaju crème brûlée — valge šokolaadi lumi, lemon verbena, vanilje

Maguroog oli taas kord astelpajust valmistatud crème brûlée, seekord täitsa tasemel. Karamelliseeritud suhkrukirmet küll peal polnud, nagu crème brûlée´l ette nähtud, kuid muidu maitses hea. Marjad magustoidul andsid mõnusalt hapukat maitset ... mitte, et astelpaju oleks magus olnud ... ning vaniljekreem all oli tasakaalustav komponent. Struktuuri andis toidule küpsisepuru ja maitsekust valge šokolaad. Lemon verbena, mis on väga hea lõhnaga ürditaim, andis nii lõhna kui kerget maitsekust. Jäätist oli ehk pisut vähe, kuid seda ei pidanudki palju olema. Hea oli, isegi väga hea ... ehk kui elamus hindena väljendada, siis viis.

Esimene toidukoht,  mille keskmine hinne sellel aastal oli alla nelja. 4-3-5-3 ehk 3,75. Viimane kolm oli siis teeninduse eest. Veendusin ka selles, et endine Polpo peakokk siin ei töötanud. Võiks isegi öelda, et Polpoga võrdlemine pole kohane. Kusjuures selle toidukoha puhul saab eriti eredalt aru, kui vale on hinnata toitude sobivust Maitsva Tartu kampaaniasse fotode ja koostisosade järgi. Nii kaunid eel - ja põhiroa fotod, nii mõistlikud koostisosad, kuid täiesti ebaõnnestunud tulemus.

Millest ma veel aru ei saanud oli vana Humala nime kasutamine ... tudengiajast mäletan seda kui räpakat, lärmakat ja täissuitsetatud õllekat. Kes küll tahaks sellist imagot oma toidukohale. Kuid eks omanikud tea paremini.

 

Unelmate metsseapraad Vilde ja Vine´s

        Teine katse Vilde ja Vine´sse oli täna lõuna ajal. Vanim poeg Karl-Johannes avaldas ka soovi Maitsva Tartu menüüst roogasid nautima tulla. Esimene võimalus mäletatavasti jäi õhtuse tümpsu ning madalsagedusvibratsiooni pärast pooleli. Kusjuures täna oli lausa täispöördega keskkond. Mõnusalt vaikne, heade vaadetega ning nauditava taustamuusikaga. Kuid jah ... kellele meeldib madalsagedustüps ja kerge vibratsioon, võivad Vilde ja Vine külastada õhtuti, kui esimesel korrusel on alustanud ööklubi oma muusikavalikuga ning need, kellele meeldib nautida rahulikku einet, soovitan pigem Vilde ja Vine´s lõunatada või siis varajast õhtusööki süüa.

Eelroog: KANA–PORRU TERRIIN. Kanafilee / küüslaugupekk / porru / pruuni või-ürdimajonees / kartulikrõpsud / marineeritud punane kapsas / punase kapsa mahl / ürdiõli / päevalillevõrsed

Terriin on oma nimetuse saanud küpsetusvormi järgi, mille sees seda rooga valmistatakse. Sisult on aga toit sarnane lihaleivaga, sest seda valmistatakse lihast ja muudest erinevatest komponentidest. Antud juhul siis kanast ja porrulaugust. Väga huvitavalt maitses. Kuid ehk pisut tuimalt. Õnneks oli peal maitsekas, pisut magus, marineeritud punane kapsas. Kapsa sisse oli tupsutatud ürdimajoneesi ning peale puistatud krõmpse peeneid friikartuli ribasid ning päevalillevõrseid. Kausi põhjas oli värvikas punase kapsa mahl. Need lisandid tegid toidu nii mahlasemaks kui ka andsid maitseelamusi juurde. Siiski-siiski... natuke jäi ehk teravamatest maitsetest, mis eelroale sobiks, pisut puudus. Kuna toit oli omapärane ja maitsed sobisid hästi kokku, sai eelroog hindeks viie miinuse.

Pearoog: METSSIGA. Metssea sisefilee / porgandi-kaalika kreemjas „cheddar“ / tahhiiniga blanšeeritud porgand ja spargel / põdrakanepi kaste / kuldse herne võrsed

Metssealiha on raske valmistada nii, et see oleks mahlane ja hõrk. Kuid Vilde ja Vine peakokal õnnestus see imeliselt. Nii hästi valmistatud metssea sisefileed polnud ma veel söönud. Eriti maitsev oli lihaamps siis kui selle peale pisut porgandi-kaalikakreemi võtta ja siis korraks põdrasinepi kastme sisse tupsata. Oi-oi kui hea. Kergelt krõmpsud porgandiribad ja sparglijupid olid samuti head komponendid ning mõned hernevõrsed andsid toidule hea välimuse.  No kindlasti on see pearoog üks selle aasta Maitsva Tartu menüüde parima pearoa nominent.  Karl-Johannes ütles selle roa kohta: "See oli nii hea nagu kaua kadunud unistus ...". Riisusin taldriku hoolikalt puhtaks, et iga kui viimane raasuke sellest heast praest leiaks tee kõhtu. Aitäh ! 

Magusroog: KITSEPIIMA PANNA COTTA. Kitsepiim / astelpaju „kile“ / suhkruklaas / marineeritud karusmari / astelpaju-porganditolm

Magusroog oli nime järgi panna cotta, kuid struktuurilt ei meenutanud selles roas küll miskit seda kuulsat pudingulaadset Itaalia magustoitu. Pigem oli see piimakiselli moodi, mis oli kaetud kattega. Kuid maitsel polnud vigagi. Kitsepiima peale laotatud astelpaju kate ning piima sisse peidetud tikrid olid omavahel sobivad ja maitsekad komponendid. Suhkruklaas andis õige pisut struktuuri juurde, kuid mitte väga palju. Kaunistuseks mõeldud jänesekapsalehed aga olid nii ilusad kui head hapukad. Sobisid toidu juurde. Üldse oli hapu ja magusa tasakaal siin hea. Kui toit poleks olnud selline struktuuritu oleks pannud hindeks viie, kuid nüüd sai nelja plussi. 

Nüüd on meil jäänud kuus kohta. Kuna kolmapäeval õhtul on trenn, siis lõpetame pidulikult järgmisel laupäeval. Homme proovime lõuna ajal vana nimega uue toidukoha Humal menüü roogi. Räägitakse, et sinna suundus tööle Polpo kokameeskond ... huvitav. Homme saame teada, kas tase on nii hea nagu Polpos oli ...

Meat Marketi kõva kõhutäis

         Selle nädala ja järgmise nädala tööpäevade viimane toidukoht, kus me einestamas käisime oli Meat Market. Selle toidukoha teenindus on alati olnud väga tasemel ja ka see kord ei pidanud pettuma. Istekohad saime akna alla ja kuna väljas oli pime ja sees valge, siis olime nagu vaateaknal. Mööda läks nii võõraid kui tuttavaid, kellele me kohe silma hakkasime. 

Eelroog: Kalamatsi Esna juust / marineeritud lihatomat /  tomati krõbedik

Eelroog oli huvitav. Kõige rohkem huvitas mind, kuidas olid tehtud tomati krõbedikud ... nagu menüüs kirjas olid. Kuid selgus, et väga lihtsalt. Krõbedik oli ikka taignast, mida oli vaid immutatud tomatimahlade ja maitseainetega. Kuid maitses. Põhiosa moodustasid selles eelroas tummised tomatid, mis olid pandud marinaadi sisse. Tomatite vahel ulpisid kitsejuustu tükikesed. Marinaad oli päris hea, nii kitsejuust, krõbedikud kui ka tomatid olid selles hea kergelt vürtsika maitse juurde tõmmanud. Kitsejuust ja tomatid sobisid ka hästi. Kuid pisut minimalistlik oli see eelroog. Oleks nagu midagi veel tahtnud ... ikkagi meat market ... peaks ju liha osatama teha. Mäletan nende imelist veisecarpacciot ... ohh, siiani jooskeb suu vett kui sellele mõtlen. Seega ootuste ja kvaliteedi valem kehtib. Hindeks neli.

Pearoog: Meat Marketi rõngasvorst / hollandaise kaste /  kartulikreem / sibulamoos /  lehtkapsas

Selle pearoa põhitegija oli vorst ... tummine ja lihane vorst. Mille maitsel polnud vigagi, kuid see oli vorst. Kartulipüree, mille peale vorstirõngas oli asetatud ja hollandaise kaste, mis rõnga sees oli, maitsesid hästi. Kastme kohta ütles ettekandja, et see on munakollase kaste ja maitses ka nii nagu öeldi. Kale kapsa krõpsud, mis on juba suhteliselt traditsioonilised Tartu toidukohtade menüü osa, sobis püree ja kastmega hästi. Sibulamoos polnud ka uudis ning sobis vorsti juurde. Kõige rohkem andsid kogu toidule aga maitsekust rohelise pipra hautatud terad ... kindlasti soovitan iga ampsu sisse mahutada ka mõni pipratera. Kõik oli justkui hea ja kui vorsti asemel oleks olnud maitsev steigitükk või isegi kalapala, oleks ma pannud viie ... kuid vorst oli vorst ... ei midagi muud kui vorst. Sellepärast panime nelja. Kuid kõhu sai sellest praest kõvasti täis ... eriti mina, sest ma järgisin põhimõtet, et kõigepealt sõime ära abikaasa prae ja pärast sõi igaüks oma praadi. 

Magusroog: Grillitud ploomid / kardemonijäätis / pähklipuru

Jäätist Meat Marketis teha osatakse. Äsja valminud kardemonijäätis, mis polnud jõudnud veel sügavkülmas kivistuda, oli imehea ja seda oli piisavalt palju. Ploomid veinikastmes, mis jäätise alla olid peidetud, maitsesid koos jäätisega samuti hästi. Meenutasid pisut head ploomikompotti. Kaste üksi süües oli ehk pisut vänge, kuid koos jäätise ja ploomidega nämma. Mündileht jäätise sees oli ehk liiga traditsiooniline, kuid õnneks piisas seda vaid üheks ampsuks. Hea magustoit. Panin sellele suisa viie ... 

Kampus on tudengitele ...

     Nagu eelmisel aastal nii ka sellel oli Kampuses taustamuusikaks korralik tümps. Kuna seekord oli vähem külastajaid, siis tundus muusika eriti vali. Ma ei saa aru, miks küll peaks söögikohas selline taustamuusika olema. Kas see on tudengite maitele kohane??? Ei saa korralikult rääkida oma kaaslasega ega saa ka nautida rahulikult toitu. Teenindusel polnud viga. Tudengiealine ettekandja oli meeldiva jutuga ja selge diktsiooniga. Tutvustas meile lauale toodud eineid hästi.

Eelroog: SOOLASIIG | krõbe kartul, tillimajonees, siiamari.

Väga huvitavalt serveeritud eelroog. All oli soe kartulikroketi moodi riba, millele oli pandud tillimajoneesi vöödid, külmad soolasiia tükid, kalamari ja hulgaliselt ürte. Just see soe kartulipõhi oli eriti hea valik siiakala alla. Kui kroketis kasutatakse kartuliputru, siis siin olid kartulid riivitud ribadeks ja siis pehmeks keedetud (või pratud ... vot ei saanud aru) ning alles siis moodustatud selline riba ja paneeritud. Nägi hea välja ja ka maitses hästi. Kartul koos kalaga ja muude lisanditega oli väga hästi tasakaalus. Tillimajoneesis oli minu arvates pisut sinepit, mis andis sellele hea maitse ning kala oli mõnusalt maitsekas ja pehme. Igati hea eelroog. Hindeks viis. Kusjuures oli see juba neljas siiakalast valmistatud eine ... populaarne kala see siiakala. Maitsev ka. 

Pearoog: KAMMKARP | roheline õun, suvikõrvits, kookos 

Huvitava väljanägemisega oli ka pearoog. Need krõmpsud värvikad pealmised vahvlisarnased tükid olid moodustatud tapiokkist, mida oli värvitud kalmaarivärviga ning siis kuivatatud. Huvitav ja maitsesid huvitavalt. Kui ettekandja toidu lauale tõi, soovitas ta iga suutäit võtta koos toidu all oleva kastmega. Serveerimisel toodi isegi lusikad, millega saaks kastet eraldi võtta. Kuid kui ma olin esimese suutäie võtnud, sain aru, et kaste oli väga rammus ja väga intensiivse maitsega. Ükskõik mis komponenti koos kastmega võtta, oli kastme maitse kohe domineeriv. Kusjuures olid õuna suvikõrvitsa ribakesed koos kataifi taignasse keeratud kammkarbitükkidega maitsvamad kui koos kastega sama kombinatsiooni proovides.   Samas tapiokikrõps oli vaid kaunistuseks, ei sobinud väga muude komponentidega. Kammkarp üksi aga oli suhteliselt maitsetu... . Kui teha mereandidest toitu, siis ootaks sellelt ikka mereandide maitset ka ... kuid siin domineeris vaid kaste. Pärast arutelu panime hindeks kolme. Kusjuures kujutasin ette kuidas ma lusikaga seda kastet võtaks ja ... süda läks pahaks. Ettekandja tundus meie tagasiside osas üllatunud olevat. Mõnele eelmistest külalistest oli kaste väga meeldinud. Jajah. Maitsed on erinevad. Sellepärast ma oma blogi sissejuhatuses rõhutangi, et hindan toite vaid oma maitsemeelest ja kogemustest lähtuvalt. 

Magusroog: ŠOKOLAAD | kirss, šokolaadimuld, vaniljejäätis 

Magustoit oli taas kord tasemel. Šokolaadipoolkera sisse paigutatud kirsikreem oli hea komplekt - šokolaad magus ja krõmpsuva struktuuriga ja kirsikreem hapukas ja vahtjas. Väga hästi sobisid. Jänesekapsalehed kreemi peal sobisid samuti ideaalselt - olid hapukad ja kaunid toidu peal. Ning vaniljejäätis andis toidule oma tagasihoidliku maitse ja pisut jahedust juurde. Korralikult tasakaalus ja maitsev magustoit. Mekkisime seda naudinguga. Loomulikult hindasime pärast nautimist viiega.

        Kusjuures olin ma eelmistes blogides oma käidud kohtade lugemisega totaalselt sassi läinud. Kampuses oli viieteistkümnes Maitsva Tartu eine sellel aastal. Seega vaid kaheksa ongi jäänud ... Kui täna õhtul Meat Marketis ära käime, siis jääb seitse, kuid nendega viimaste blogidega tuleb oodata, sest esmaspäeval sõidan kuni reedeni ära. Töö tahab ka tegemist, ei saa ainult toitusid nautida ...