Unelmate metsseapraad Vilde ja Vine´s

        Teine katse Vilde ja Vine´sse oli täna lõuna ajal. Vanim poeg Karl-Johannes avaldas ka soovi Maitsva Tartu menüüst roogasid nautima tulla. Esimene võimalus mäletatavasti jäi õhtuse tümpsu ning madalsagedusvibratsiooni pärast pooleli. Kusjuures täna oli lausa täispöördega keskkond. Mõnusalt vaikne, heade vaadetega ning nauditava taustamuusikaga. Kuid jah ... kellele meeldib madalsagedustüps ja kerge vibratsioon, võivad Vilde ja Vine külastada õhtuti, kui esimesel korrusel on alustanud ööklubi oma muusikavalikuga ning need, kellele meeldib nautida rahulikku einet, soovitan pigem Vilde ja Vine´s lõunatada või siis varajast õhtusööki süüa.

Eelroog: KANA–PORRU TERRIIN. Kanafilee / küüslaugupekk / porru / pruuni või-ürdimajonees / kartulikrõpsud / marineeritud punane kapsas / punase kapsa mahl / ürdiõli / päevalillevõrsed

Terriin on oma nimetuse saanud küpsetusvormi järgi, mille sees seda rooga valmistatakse. Sisult on aga toit sarnane lihaleivaga, sest seda valmistatakse lihast ja muudest erinevatest komponentidest. Antud juhul siis kanast ja porrulaugust. Väga huvitavalt maitses. Kuid ehk pisut tuimalt. Õnneks oli peal maitsekas, pisut magus, marineeritud punane kapsas. Kapsa sisse oli tupsutatud ürdimajoneesi ning peale puistatud krõmpse peeneid friikartuli ribasid ning päevalillevõrseid. Kausi põhjas oli värvikas punase kapsa mahl. Need lisandid tegid toidu nii mahlasemaks kui ka andsid maitseelamusi juurde. Siiski-siiski... natuke jäi ehk teravamatest maitsetest, mis eelroale sobiks, pisut puudus. Kuna toit oli omapärane ja maitsed sobisid hästi kokku, sai eelroog hindeks viie miinuse.

Pearoog: METSSIGA. Metssea sisefilee / porgandi-kaalika kreemjas „cheddar“ / tahhiiniga blanšeeritud porgand ja spargel / põdrakanepi kaste / kuldse herne võrsed

Metssealiha on raske valmistada nii, et see oleks mahlane ja hõrk. Kuid Vilde ja Vine peakokal õnnestus see imeliselt. Nii hästi valmistatud metssea sisefileed polnud ma veel söönud. Eriti maitsev oli lihaamps siis kui selle peale pisut porgandi-kaalikakreemi võtta ja siis korraks põdrasinepi kastme sisse tupsata. Oi-oi kui hea. Kergelt krõmpsud porgandiribad ja sparglijupid olid samuti head komponendid ning mõned hernevõrsed andsid toidule hea välimuse.  No kindlasti on see pearoog üks selle aasta Maitsva Tartu menüüde parima pearoa nominent.  Karl-Johannes ütles selle roa kohta: "See oli nii hea nagu kaua kadunud unistus ...". Riisusin taldriku hoolikalt puhtaks, et iga kui viimane raasuke sellest heast praest leiaks tee kõhtu. Aitäh ! 

Magusroog: KITSEPIIMA PANNA COTTA. Kitsepiim / astelpaju „kile“ / suhkruklaas / marineeritud karusmari / astelpaju-porganditolm

Magusroog oli nime järgi panna cotta, kuid struktuurilt ei meenutanud selles roas küll miskit seda kuulsat pudingulaadset Itaalia magustoitu. Pigem oli see piimakiselli moodi, mis oli kaetud kattega. Kuid maitsel polnud vigagi. Kitsepiima peale laotatud astelpaju kate ning piima sisse peidetud tikrid olid omavahel sobivad ja maitsekad komponendid. Suhkruklaas andis õige pisut struktuuri juurde, kuid mitte väga palju. Kaunistuseks mõeldud jänesekapsalehed aga olid nii ilusad kui head hapukad. Sobisid toidu juurde. Üldse oli hapu ja magusa tasakaal siin hea. Kui toit poleks olnud selline struktuuritu oleks pannud hindeks viie, kuid nüüd sai nelja plussi. 

Nüüd on meil jäänud kuus kohta. Kuna kolmapäeval õhtul on trenn, siis lõpetame pidulikult järgmisel laupäeval. Homme proovime lõuna ajal vana nimega uue toidukoha Humal menüü roogi. Räägitakse, et sinna suundus tööle Polpo kokameeskond ... huvitav. Homme saame teada, kas tase on nii hea nagu Polpos oli ...

Meat Marketi kõva kõhutäis

         Selle nädala ja järgmise nädala tööpäevade viimane toidukoht, kus me einestamas käisime oli Meat Market. Selle toidukoha teenindus on alati olnud väga tasemel ja ka see kord ei pidanud pettuma. Istekohad saime akna alla ja kuna väljas oli pime ja sees valge, siis olime nagu vaateaknal. Mööda läks nii võõraid kui tuttavaid, kellele me kohe silma hakkasime. 

Eelroog: Kalamatsi Esna juust / marineeritud lihatomat /  tomati krõbedik

Eelroog oli huvitav. Kõige rohkem huvitas mind, kuidas olid tehtud tomati krõbedikud ... nagu menüüs kirjas olid. Kuid selgus, et väga lihtsalt. Krõbedik oli ikka taignast, mida oli vaid immutatud tomatimahlade ja maitseainetega. Kuid maitses. Põhiosa moodustasid selles eelroas tummised tomatid, mis olid pandud marinaadi sisse. Tomatite vahel ulpisid kitsejuustu tükikesed. Marinaad oli päris hea, nii kitsejuust, krõbedikud kui ka tomatid olid selles hea kergelt vürtsika maitse juurde tõmmanud. Kitsejuust ja tomatid sobisid ka hästi. Kuid pisut minimalistlik oli see eelroog. Oleks nagu midagi veel tahtnud ... ikkagi meat market ... peaks ju liha osatama teha. Mäletan nende imelist veisecarpacciot ... ohh, siiani jooskeb suu vett kui sellele mõtlen. Seega ootuste ja kvaliteedi valem kehtib. Hindeks neli.

Pearoog: Meat Marketi rõngasvorst / hollandaise kaste /  kartulikreem / sibulamoos /  lehtkapsas

Selle pearoa põhitegija oli vorst ... tummine ja lihane vorst. Mille maitsel polnud vigagi, kuid see oli vorst. Kartulipüree, mille peale vorstirõngas oli asetatud ja hollandaise kaste, mis rõnga sees oli, maitsesid hästi. Kastme kohta ütles ettekandja, et see on munakollase kaste ja maitses ka nii nagu öeldi. Kale kapsa krõpsud, mis on juba suhteliselt traditsioonilised Tartu toidukohtade menüü osa, sobis püree ja kastmega hästi. Sibulamoos polnud ka uudis ning sobis vorsti juurde. Kõige rohkem andsid kogu toidule aga maitsekust rohelise pipra hautatud terad ... kindlasti soovitan iga ampsu sisse mahutada ka mõni pipratera. Kõik oli justkui hea ja kui vorsti asemel oleks olnud maitsev steigitükk või isegi kalapala, oleks ma pannud viie ... kuid vorst oli vorst ... ei midagi muud kui vorst. Sellepärast panime nelja. Kuid kõhu sai sellest praest kõvasti täis ... eriti mina, sest ma järgisin põhimõtet, et kõigepealt sõime ära abikaasa prae ja pärast sõi igaüks oma praadi. 

Magusroog: Grillitud ploomid / kardemonijäätis / pähklipuru

Jäätist Meat Marketis teha osatakse. Äsja valminud kardemonijäätis, mis polnud jõudnud veel sügavkülmas kivistuda, oli imehea ja seda oli piisavalt palju. Ploomid veinikastmes, mis jäätise alla olid peidetud, maitsesid koos jäätisega samuti hästi. Meenutasid pisut head ploomikompotti. Kaste üksi süües oli ehk pisut vänge, kuid koos jäätise ja ploomidega nämma. Mündileht jäätise sees oli ehk liiga traditsiooniline, kuid õnneks piisas seda vaid üheks ampsuks. Hea magustoit. Panin sellele suisa viie ... 

Kampus on tudengitele ...

     Nagu eelmisel aastal nii ka sellel oli Kampuses taustamuusikaks korralik tümps. Kuna seekord oli vähem külastajaid, siis tundus muusika eriti vali. Ma ei saa aru, miks küll peaks söögikohas selline taustamuusika olema. Kas see on tudengite maitele kohane??? Ei saa korralikult rääkida oma kaaslasega ega saa ka nautida rahulikult toitu. Teenindusel polnud viga. Tudengiealine ettekandja oli meeldiva jutuga ja selge diktsiooniga. Tutvustas meile lauale toodud eineid hästi.

Eelroog: SOOLASIIG | krõbe kartul, tillimajonees, siiamari.

Väga huvitavalt serveeritud eelroog. All oli soe kartulikroketi moodi riba, millele oli pandud tillimajoneesi vöödid, külmad soolasiia tükid, kalamari ja hulgaliselt ürte. Just see soe kartulipõhi oli eriti hea valik siiakala alla. Kui kroketis kasutatakse kartuliputru, siis siin olid kartulid riivitud ribadeks ja siis pehmeks keedetud (või pratud ... vot ei saanud aru) ning alles siis moodustatud selline riba ja paneeritud. Nägi hea välja ja ka maitses hästi. Kartul koos kalaga ja muude lisanditega oli väga hästi tasakaalus. Tillimajoneesis oli minu arvates pisut sinepit, mis andis sellele hea maitse ning kala oli mõnusalt maitsekas ja pehme. Igati hea eelroog. Hindeks viis. Kusjuures oli see juba neljas siiakalast valmistatud eine ... populaarne kala see siiakala. Maitsev ka. 

Pearoog: KAMMKARP | roheline õun, suvikõrvits, kookos 

Huvitava väljanägemisega oli ka pearoog. Need krõmpsud värvikad pealmised vahvlisarnased tükid olid moodustatud tapiokkist, mida oli värvitud kalmaarivärviga ning siis kuivatatud. Huvitav ja maitsesid huvitavalt. Kui ettekandja toidu lauale tõi, soovitas ta iga suutäit võtta koos toidu all oleva kastmega. Serveerimisel toodi isegi lusikad, millega saaks kastet eraldi võtta. Kuid kui ma olin esimese suutäie võtnud, sain aru, et kaste oli väga rammus ja väga intensiivse maitsega. Ükskõik mis komponenti koos kastmega võtta, oli kastme maitse kohe domineeriv. Kusjuures olid õuna suvikõrvitsa ribakesed koos kataifi taignasse keeratud kammkarbitükkidega maitsvamad kui koos kastega sama kombinatsiooni proovides.   Samas tapiokikrõps oli vaid kaunistuseks, ei sobinud väga muude komponentidega. Kammkarp üksi aga oli suhteliselt maitsetu... . Kui teha mereandidest toitu, siis ootaks sellelt ikka mereandide maitset ka ... kuid siin domineeris vaid kaste. Pärast arutelu panime hindeks kolme. Kusjuures kujutasin ette kuidas ma lusikaga seda kastet võtaks ja ... süda läks pahaks. Ettekandja tundus meie tagasiside osas üllatunud olevat. Mõnele eelmistest külalistest oli kaste väga meeldinud. Jajah. Maitsed on erinevad. Sellepärast ma oma blogi sissejuhatuses rõhutangi, et hindan toite vaid oma maitsemeelest ja kogemustest lähtuvalt. 

Magusroog: ŠOKOLAAD | kirss, šokolaadimuld, vaniljejäätis 

Magustoit oli taas kord tasemel. Šokolaadipoolkera sisse paigutatud kirsikreem oli hea komplekt - šokolaad magus ja krõmpsuva struktuuriga ja kirsikreem hapukas ja vahtjas. Väga hästi sobisid. Jänesekapsalehed kreemi peal sobisid samuti ideaalselt - olid hapukad ja kaunid toidu peal. Ning vaniljejäätis andis toidule oma tagasihoidliku maitse ja pisut jahedust juurde. Korralikult tasakaalus ja maitsev magustoit. Mekkisime seda naudinguga. Loomulikult hindasime pärast nautimist viiega.

        Kusjuures olin ma eelmistes blogides oma käidud kohtade lugemisega totaalselt sassi läinud. Kampuses oli viieteistkümnes Maitsva Tartu eine sellel aastal. Seega vaid kaheksa ongi jäänud ... Kui täna õhtul Meat Marketis ära käime, siis jääb seitse, kuid nendega viimaste blogidega tuleb oodata, sest esmaspäeval sõidan kuni reedeni ära. Töö tahab ka tegemist, ei saa ainult toitusid nautida ...

GMP Patisserie

    13 pole õnnetu number... vähemalt mitte see kord. Just see oli GMP Patisserie kohviku järjekorranumber meie Maitsva Tartu toidukohtade külastamise jadas. Kusjuures käisime seekord kogu perega. Tõsi, vaid vanim poeg sõi Maitsva Tartu täismenüü toite, keskmine võttis vaid magustoidu sellest menüüst ja noorem eelistas muid valikuid. Kusjuures selles kohvikus käisime juhuslikult ka eelmisel aastal kõik koos. Hea rahulik koht perega söömiseks. Ei midagi supermugavat ... selline lihtne.  Võibolla oligi hea ... ei pidanud poisse kogu aeg manitsema ... nad ju sellised elavad ja rõõmsad.

Eelroog: Lõhe ja peet. Lõhe-õunatartar, punase ja kollase peedi püree, hapukoore-sidrunivaht, mikrovõrsed

Eelroa osas tekkis kohe väga elav diskussioon. Kui hea see ikka oli. Mulle maitses väga. Õunakuubikukeste kuhil lõhetükikeste kõrval oli hea valik ja sobis hästi soolalõhega. Hapukoore-sidrunivahu törtsud maitsesid ka hästi koos kalaga ning peedipüree andis värvi juurde. Mulle maitses. Abikaasale ja vanemale poisile aga eriti ei sobinud. Nii me siis leppisimegi kokku, et paneme tugeva nelja. Igal juhul oli eelroog isutekitav.  Kusjuures mainis ettekandja, et nad muutsid kuju ja koostist ... seda on ka fotodelt näha. Ühes kuhjas olnud komponendid olid viidud mööda taldrikut laiali. Hea mõte ... kohe igal juhul hea mõte. Sai ise kombineerida suutäisi ja valida lisandeid.

Pearoog: Part ja köögivili. Sous vide suitsune part, marineeritud kõrvits, juurseller, õun, pastinaak, porgand, sidrunheina-kirsikaste

Pearoog oli taas kord pardirind. Kusjuures kujult olid lihatükid täpselt sarnased Sparglis sööduga, kuid pehmus ja maitse ei andnud võrreldagi. Siin oli liha kergelt punane (vaadake fotolt), väga mahlane ja samas pehme. Imehästi valmistatud.... kusjuures mulle tundub, et esmase foto tegemisel (Maitsva Tartu kodulehelt) on pardiliha liiga üleküps.  Ka lisandite osas ei saanud kurta. Taas kord imehea pastinaagikreem ning mõnusalt krõmpsud aga samas piisavalt pehmed aedviljad. Üllatuslikult oli lisatud ka kõrvitsat, mis imehästi sobis. Ma pole just marineeritud kõrvitsa fänn, kuid siia see sobis ja andis toidule palju juurde. Eriti hea ja eriline oli sidrunheina-kirsikaste. Sobis nii aedviljade kui pardiga. Perfektne ! Kindel viis.

Magusroog: Münt ja õun. Mündi crème brûlée, õuna-laimisalat, krõbedik

See aasta esimene kreembrülee. Ma kohe ootasin, et millal tuleb see magustoit. Ja ei pidanud pettuma. Kokk oli lisanud kreemi sisse piparmünti. Julge valik, kuid hästi õnnestunud. Polnud seda varianti enne söönud ja maitses hästi. Maasikad olid tavaliselt head kreembrülee lisandid. Kuid Mõnusalt hapukad sidrunibesee tükid sobisid hästi magusa kreemiga. Eriti hea mõte oli juurde panna õuna-laimimoosi või salatit, nagu nad ise väljendasid. Kui kreembrülee on tavaliselt liiga magus ja viimased suutäied lähevad aeglasemalt suhu, siis koos hapuka moosi ja beseetükkidega ei olnud ükski suutäis liiast. Ebatraditsiooniline kui imehea. Jälle kindel viis. 

Mulle juba hakkab tunduma, et see aasta on hinded eriti kõrged. Siiani on toitude eest olnud vaid üks kolm ja keskkonna eest ka üks kolm. Ülejäänud kõik neljad-viied. Loodan, et nii jääbki. Siis oleks läbi viie aasta kõige maitsvamad road ... 

Pepes on oma menüüd tublisti arendanud ...

         No nii. Ekvaator on sellel aastal ületatud. Kaksteist käidud ja üksteist vee minna. Saatuse tahtel oli kaheteistkümnendaks söögikohaks Pepe´s, kus eelmine aasta just kõige paremad mälestused polnud. Kuid aastad pole vennad.... nagu ma juba mitmed korrad olen väitnud. Seekord olime seal lõuna ajal ning rahvast oli mõnusalt vähe. Ka lauad polnud nii tihedalt üksteise vastas nagu eelmisel aastal. Seega miljöö oli tuntavalt parem. Mitte küll päris viieline, kuid hea nelja saab ikka panna. 

Eelroog: „Upsakas soolasiig“ soolasiig / Peninuki Upsakas õunanaps / peet / Kalamatsi Esna kitsejuust / vetikatartar / focaccia krõbin

    Eelroog oli huvitav. Siiakala oli immutatud õunanapsuga ja punapeediga. See oli nii värvilt kui maitselt eriline ja maitsev. Kala peal oli kuhjas kitsejuustu ja vetikasalatit. Mitte, et mulle vetikasalat maitseks, kuid siia see sobis. Kõrval olid sellised osja sarnased marineeritud varred. Kelner nimetas neid muruks ... kuid täpset päritolu me ei saanudki teada. Kõige peal olid nii kaunistuseks kui ka struktuuriks itaalia saia krõbin ... hea ja krõbisev. Lisaks oli veel pandud kalamarja sarnast toodet ... mis kelneri sõnul pole päris kalamari ... kuid maitses kalamarja moodi. Kui nüüd seda maitsete virrvarri läbi mõelda, siis polnud väga vigagi. Tükk aega arutasime, kas võib panna viie või piirdume neljaga. Kuna me olime söönud ikka oluliselt paremaid eelroogi, siis otsustasin panna siiski nelja tugeva plussiga. Vaeva oli nähtud, kuid väga heast jäi kübeke puudu.

Pearoog: Lambakarree. Lambakarree / kartuli-bataadi gratään / rosmariinikaste / confit tomat / pruuni või-pastinaagi püree

Pearoog oli lambakarree. Võib kohe ette öelda, et see oli päris karree, kus kondi küljes oli ikka korralikult liha. Tõsi, mulle tundus, et selle liha lõhn polnud kõige värskem, kuid maitsel polnud viga. Ehk minu lõhnameel pettis mind ... Liha lihaks. Kõrval olev kartuliviilakatest kuubik oli väga maitsev ... tundus, et oli pandud vaheliti kartuli ja bataadikihid. Koos pastinaagipüreega oli see lisand väga hea. Liha all oli rosmariinikaste, mis samuti oli kokal hästi õnnestunud. Koos kartuliga oli ka see mõnus lisand. Kalekapsas oli seekord praadimata ja maitses värskelt ning tomatid olid head hapukad. Kõik lisandid sobisid. Kui kahtlase lambaliha asemel oleks olnud ükskõik mis muu lihapala, oleks pannud viie, kuid nüüd panen nelja. Kusjuures siinkohal läksid meie maitsemeeled abikaasaga lahku ... talle liha meeldis. Nuusutasin tema lihatükki ja ... tõesti sellel seda imelikku lõhna polnud. Imelik.

Magusroog: „Banaanikeeks 2.0“. Banaani-šokolaadikeeks / Nutty maapähklikreem / soolakaramell / põldmarjad / maapähklipuru / šokomuld

Ka magutoidu osas läksid arvamused lahku. Ma pole eriline pähklivõi ega -kreemi nautija, kuid abikaasa on. Mulle tundub maapähkli maitse liiga intensiivne ja rammus. Näiteks selle magustoidu puhul domineeris pähkli maitse täielikult. Vaid põldmarjad olid piisavalt hapud, et seda tugevat ja rammusat maitset vähendada. Banaani ja šokolaadi maitset ei pannud magustoidus tähelegi. Samuti soolakaramelli, mis oli pähklikreemi peale vööditud. Isegi keeksi tükid, mis olid heaks tasakaalustajaks, ei suutnud pähklit piisavalt pehmendada. Seega mina panen nelja ... isegi miinusega. Kuid neile, kellele pähklikreem maitseb, võib see magustoit sobida.

Õhtul läheme kogu perega õhtustama GMP Patisserie´sse. Siis on maitsehindajaid rohkem ja tulemus saab objektiivsem 😉

Werneri õhtusöögiga võis väga rahul olla - oli nii üllatust kui maitsekust.

 Werneri teisel korrusel olid reede õhtul kõik lauad broneeritud. Küll oli hea, et üks broneeringutest oli meie saadetud.  Kusjuures me jõudsime tehnilistel põhjustel (viisime keskmise poisi teatrisse) tervelt 45 minutit varem, kuid laud oli kolme minutiga valmis ja saime alustada toitude nautimisega. Ka Werneris sai omavahel rahulikult rääkida, vaatamata sellele, et saal oli rahvast täis. Huvitav, kuidas ikka nii on, et ühes kohas on see võimalik ja teises mitte. Ilmselgelt akustika teema ...

Eelroog: „blin-blin“ Eesti toortatra pliinid / Viiratsi angerja tartar / peedigeel

Eelroaks pakuti pannkooke, mida vene keele mõjutusel vahel ka pliinideks nimetatakse. nagu fotolt näha oli taldrikul rivis kolm kooki, igaühel peal imemahlased ja maitsvad angerjalihakuubikud ning otsas peedikrõmpsud. Mulle tundus, et osad olid ka porgandist tehtud. Angerjaga segi oli ka kurgikuubikuid ning vist ka mõned väiksed sibulatükid. Igal juhul sobisid maitsed mõnusalt kokku. Katet oleks võinud ehk pisut rohkem olla või siis koogid väiksemad ... lõpus jäi kooki üle ja seda oli vaja katteta süüa. Sedalaadse ettepaneku me ka peakokale saatsime. Lisaks pakkusime välja, et katted oleks igal koogil võinud olla erinevad, siis oleks olnud erilisem ja huvitavam... kuid hindeks sai ikka kindel viis. Väga maitsev eelroog. 

Pearoog: „Must notsu“. Karni seafilee sinepises musta mee glasuuris / krõbe kartuli mulgipuder / piprajuure kaste

Pearoog oli samuti eriline. Sea sisefilee, mis kipub sageli tervena küpsetatult pisut tuim olema, oli kokal hästi õnnestunud. Nimelt oli peakokk lihatükki väljastpoolt katnud sinepi-meeseguga, mis andis lihale nii maitset kui ka mahlasust tublisti juurde. Kusjuures nimetatud segu oli söepulbriga mustaks värvitud ... väga effektne mõte. On ju süsi inimese tervisele igati kasulik komponent ... kui mõelda söetablettidele, mida me teatud olukorras hulgim sisse sööme. Kuid liha lihaks .. mulgipuder, millest moodustatud tsitadelli sees oli piprajuure kastme järv, oli samuti ideaalselt õnnestunus. Krõbedad kartulikuubikud ja singitükid järve kallastel andsid roale juurde nii struktuuri kui maitsekust ning sinepiste lihatükkidega sobisid need lisandid ideaalselt. Pärast pikka kaalumist esitasime ka selle prae parima prae nominendiks. Küll aga lõpus tuleb arutamist, kes küll meie laureaadiks saab 😊. Nii palju maitsvaid ja erilisi toite.

Magusroog: „Kevad koorumas“. Maguskartuli pesa / käsitöö-šokolaadi munad / creme anglaise / Eestis kasvanud marjad

Mõnusa punkti pani õhtusöögile linnupesa, mis oli moodustatud krõbedatest maguskartuli ehk bataadiribadest. Pesa ümber oli apelsinimaitseline vaniljekaste, mida nad ise nimetasid creme anglaise ja pesas oli mitmeid marju ning valgeid üllatusmune. Just nimelt üllatusmune, sest iga muna sees oli midagi erilist. Mõne sees hapukas mari, teise sees magus täidis. Soovitan võtta maguskartulit koos kastme ja munadega. Just kaste ühendas bataadiribad munade ja marjadega ühiseks maitsvaks magustoiduks. Mulle meeldisid just need hapud üllatusmunad ... mmm kui head. Seega ka magustoit oli viieline.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Werner on juba teist aastat sajaprotsendiliselt meie ootusi täitnud. Tubli ! Loodame, et ka järgmistel aastatel jätkub sama trend. 

Pierre tagatoas saab nautida prantsusepärast keskkonda.

         Pierre tagatoas on ütlemata rahulik ja mõnus lõunatada. Mõnus prantsusepärane miljöö, vaikne hea muusika ning rahulik, meie puhul täitsa inimtühi, ümbritsev keskkond. Mis nii viga. Oli võimalik pühenduda toidule. Arvestades, et see on juba kümnes Maitsva Tartu kampaania toidukoht külastada, sai teha võrdlusi eelmistega. Ning ka eelmiste aastate kogemustega.

Eelroog: Sõmerpalu forell. 40°C forell, ahjukartul, grillitud kirsstomat, redis, marineeritud punane sibul, krõbe kalanahk, basiilikuvinegrett

Eelroog oli väga sarnane eile õhtul Sparglis sööduga. Mõlemas oli soolaforell. Kuid tänane oli rohkemate lisanditega. Kirsstomat, mis oli mõnusalt hapukas ja mahlane, ahjukartul, mis soolakalaga sobib alati hästi ning marineeritud sibul, redis ning basiilikuvinegrett, milles kõigis domineeris veiniäädika maitse. Just see viimane häiris natuke selle koosluse nautimist. Lõpus jäigi suhu just äädika maitse ... Kalakuhila peal oli törts rohelist tilli, see oli hea. Seda oleks võinud olla isegi hakituna kartulite juures ja kala peal rohkemgi. Basiilikuvinegrett, mis pidi olema midagi erilist selle eelroa juures, ei omanud eriti basiiliku maitset ... ei tea miks. Võibolla jälle sellepärast, et veiniäädikas domineeris. Nojah. Kusjuures oli huvitavam eelroog kui eile, kuid üle nelja ei pane.

Pearoog: Järveotsa vutt. Glasuuritud porgand, kartuli-spinatitamp, peekon, grillitud sibulad, ahjuõun, kreeka pähkel

Vutti pakuti fileena, see on vuti söömise juures väga suur eelis. Ainult koivad olid jäetud, kuid neid sai mõnusalt otsast kinni võtta ja puhtaks närida. Vutifilee sisse oli pistetud ahjuõuna tükike ja fileed ümbritses peekoniriba. Mõlemad tegid linnuliha mahlasemaks ja maitsekamaks. Kartuli-spinatitamp tasakaalustas mõnusalt peekoni ja veinikastme maitseid ning sobis hästi prae juurde. Porgand oli krõmps ja maitsekas ning sibuladki head lisandid. Kastme peale soputatud kreeka pähklid sobisid kooslusega. Kokkuvõttes maitsev ja toitev pearoog. Isegi kui tahaks, pole sellele midagi ette heita. Hindeks viis. Kui eelmisel aastal oli vutt kampaanias osalevate toidukohtade hulgas väga populaarne, siis sellel aastal on vutt asendunud populaarsuselt pardiga ... ei tea miks? Vutiliha on palju hõrgum kui pardil. 

Magusroog: „Josephine“. Šveitsi besee, Guanaja šokolaad, mokakreem

Ka magustoit oli eilsega sarnane ... selline väga magus toit. Šokolaadigurmaanidele kindlasti maitseb, kuid mulle tundus liiga magus. Kusjuures soovitusedki on sarnased eilse magustoiduga ... kui siia oleks lisatud mõned head hapukad marjad (vaarikas, põldmari või isegi maasikas), oleks magustoit olnud palju vaheldusrikkam ning mulle maitsvam. Ka selle magustoidu juurde sobib kohv hästi ... mida ma ei joo. Domineerima jäi mokakreemi maitse ... besee lisas hästi struktuuri, kuid oli samuti magus. Viimased suutäied läksid päris raskelt ... rammusut ja magusat ei saa palju korraga süüa. Ehk oleks õhtusöögil, kui on rohkem aega nautida, see magustoit olnud hea ... tunni aja jooksul mekkimiseks. Aga hindeks neli. 

Homme õhtuks tahaks ekvaatori ületada ehk saada 12 toidukohta käidud. Järgmisel nädalal olen ära Itaalias ja tagasi alles reede õhtul ... seega tuleb jälle paus sisse. Hetkel on huvitav vaadata taas kord hinna ja kvaliteedi korrelatsiooni. Kordaja r=0,24 ehk seos hinna ja kvaiteedi vahel on nõrk ... siiani. Huvitav on ka see, et siiani on hind olnud kas 23 või 25 eurot einekomplekt ... mitte keegi pole pannud hinnaks 21, 22 ega 24 eurot. Kuigi kampaania korraldajate poolt on antud vahemikuks 21-25 eurot. Huvi pärast vaatasi ka tulevikku ... kaks toidukohta on siiski pannud hinnaks ka 24 eurot ja Aparaadi restoranis on hinnaks 20 eurot ... mis on allapoole kampaaniahinda ... kuidas küll seda lubatakse? Kuid selgus, et ma eksisin. Kampaania hinnavahemik on 20-25 eurot. Vot ei tea, kus valeinfo meelde jäi. Vabandan siiralt ebatäpsuse pärast ja tänan tähelepanelikku lugejat valeinfole viitamast.

 

Neljaline õhtusöök Sparglis.

      Vahepeal pidin koroona tõttu kodus istuma. Nüüd aga on jälle tervis hea, test negatiivne ning võimalus jätkata Maitsva Tartu söögikohtade külastamist. Huvitav ... räägiti, et maitsemeel lahkub viiruse saabudes ... kuid minul polnud maitse tundmisega mingeid probleeme. Nojah. Eks see viirus mõjubki erinevalt. Siiski tundub, et see uus tüvi, mis kiiresti kõikjal on levinud, pole enam nii ohtlik, kui algne. Kuid see selleks. 

      Sain eile kirja Gustav Gastro Cafe peakokalt Martin´ilt, kes selgitas mõisteid äkis ja tartar. Tasub lugeda, väga põhjalikud selgitused. Lisasin selle tema loal Gustavi blogi juurde kommentaaridesse. 

        Täna õhtul oli broneeritud kella 20.30-ks Vilde ja Vine õhtusöök. Kuid kui me kohale jõudsime, siis käis allkorrusel ööklubis selline tümps, et põrand värises. Kuna ma ei kannata kohe üldse madalsagedusvõnkumisi, mida bassihelid tekitavad, siis otsustasime loobuda õhtusöögist ning broneerida kunagi tulevikus lõunasöök. Siis ehk on rahulikum. Kuid kuna olime juba välja tulnud, siis helistasin kiirelt Sparglisse, mis koroona tõttu oli vahele jäänud ja küsisin, kas võime neile õhtustama tulla ja rõõm oli suur, kui saime positiivse vastuse. Vot selline eelmäng tänasele õhtusöögile. Lõpuks aga istusime lauas ja kuulasime rahulikku muusikat ning ootasime eelrooga.

Eelroog: Tsitrusesoolaforell /võis praetud porru / põletatud kurk / tilliõli / forellimari

Kuna rahvast oli vähe, siis saime kiirelt eelroad lauale. Punane kala - tsitrusemaitseline soolaforell. Iseenesest polnud forelli maitsestusel vigagi ... porrulõik ja kurgiviil peal andsin ka maitset juurde ja kalamarigi oli asjakohane. Kuid sädet polnud. Hea eelroog, kuid ei midagi enamat. Samalaadset kala oleme ennegi mitmes kohas saanud. Seega kindel neli. Ei osanud ka midagi soovitada ... mis oleks seda eelrooga erilisemaks teinud. Ah jaa ... proovisin teha eelroa juurde võileiba, kuid selgus, et või oli äsja külmikust võetud ja nuga sellele peale ei hakanud. 

Pearoog: Pardi rinnafilee punaveini-astelpajukastmega /maksa-peekoniamps /fermenteeritud punasekapsasalat / krõbedad taignaribad kaneeliga

Ka pearooga ei pidanud kaua ootama. Üsna pea oli meil pardirind laual ja saime asuda seda mekkima. Esimese kahvlitäie võtsin pardirinda koos pastinaagikreemiga (mida menüüs kirjas polnud) ja mmm ... imehea. Part oleks võinud vähe pehmem olla, kuid saan aru, see on ju part. Teise ampsu võtsin pardiliha koos punaveini-astelpajukastmega ja sinna jäid külge ka mõned taignaribad ... jaaaa, jälle hea. Kuid siis otsustasin võtta ka pardiliha koos punahapukapsaga ja vot see mulle ei maitsenud. Minu arust fermenteeritud ehk hapukapsas siia toidu juurde ei sobinud. Igal juhul ei andnud see lisand midagi juurde. Struktuur oli tagatud juba taignaribadega ning maitsed olid ka ilma kapsata head ja tugevad. Sõin kõik ülejäänu ara ja jätsin kapsa abikaasale. Kui poleks olnud kapsast, oleks pannud viie, kuid nüüd alandasin hinde neljale. Tõesti, kõik muu oli maitsev ja hästi valmistatud.

Magusroog: Valge šokolaadi-kodujuustu pehme kook / murakakaste / petersell

Magusroog oli tõsiselt magus kook. Võibolla kohviga oleks see parem olnud, kuid kuna ma kohvi ei joo, siis sõin koogi niisama ära. Šokolaad oli magus, tainas oli magus, murakakaste oli magus. Ainult petersell peal polnud magus ja oli täitsa huvitav lisand. Siia koogile oleks juurde sobinud kas paar apelsinilõiku või metsmarja või ... no midagi hapukat. Magusarmastajatele see kindlasti meeldib. Kuid mina panin jälle nelja ... miinusega.

Selline neljaline õhtusöök Sparglis. Olime natuke pettunud, sest eelmisel aastal olime just siin saanud erilise maitseelamuse. Kuid mis seal ikka ... aastad pole vennad.

Restoranis Fii pakuti magustoiduks "sipelgapesa" ... koos päris sipelgatega.

     Soovisin broneerida Fii einet pühapäevaks 13.veebruariks, kuid üllatusega väitis broneeringusüsteem, et pühapäeval on restoran suletud. Seega tuli ümber tõsta ... kuid käidud sai seal sellegipoolest. Restoran Fii meeldib mulle oma hea mürasummutuse pärast. Mäletan, kui olime seal "Köögikurat" raamatu esitlusel, siis oli saal rahvast täis, kuid lauas sai omavahel rahulikult rääkida. Nii ka täna ... kui olime hakanud oma einet lõpetama tuli naabriks kümneliikmeline jutukas kogemustega naiste grupp. Kuid nii üllatav kui see ka polnud, ei seganud see karvavõrdki meie suhtlust üle laua. Imeline. Ka teenindus oli sõbralik ja hea. Kelner oli meeldivalt lahke. Kuid nüüd toidust.

Eelroog: Kartuli lõik. siiamari / suitsune creme fraiche / murulauk

Esimene üllatus oli, et eelroog toodi lauale  nagu pitsalõigud karbiga ja sealt siis saime ise endale taldrikule tõsta peentest friikartuliribadest alusel eelroa. Mul see eriti hästi ei õnnestunud, sest kartulitükid kippusid vägisi lauale pudenema ja kuna need olid suhteliselt õlised, siis jäid rasvaplekid kohe järele. Huvitav lahendus. Mis aga puutub maitsesse, siis ... ka siin oli põhjas olevad kartulid probleemiks, neid oli palju ja nad olid rammus ... kui mitte öelda rasvased. Samas pealiskiht oli väga maitsekas. Eriti kuigilõigud ja siiamari. Samuti oli tunda sidrunimahla maitset, mis tegi katte mahlaseks ja hapukaks. Ka kahe kihi vahel olev kreem oli mõnusalt pehme maitsega, tasakaalustas katte intensiivseid maitseid. Kuid kokkuvõttes jäi suhu ikka kartuli rasvane maitse. Ei oska soovitadagi, mida võiks teisiti teha. Kui kartulipõhi millegi muuga asendada, oleks see juba teine roog. Ehk proovida keedukartuli põhja?? Vot ei tea. Kuna kate oli maitsev ja paigas, panen nelja miinuse. 

Põhiroog: Fiievi kotlet. maisikana / pistaatsia / korea rooma salat / spinati-kartulikreem / maapirn

Põhiroa nimetuse lugesime esimese hooga kiievi kotletiks, kuid alles kolmandal katsel nägime K asemel F tähte ehk see oli Fiievi kotlett. Väga originaalne, sest sarnasus kiievi kotletiga oli, kuid seda vaid välimuselt. Selle pehme kanaliharulli sees oli pistaatsiapähklivõi, kuhu oli lisatud vürtsikaid maitseaineid sh tšillit ja sisu, mis esimese lõikega laiali valgus, andis kanalihale mõnusa vürtsika ja mahlase maitse. Kusjuures see või ei tundunud üldse rasvane ... nagu enamasti tavalisel kiievi kotletil. Lisaks olid imehead ja erilised lisandid. Mulle meeldis kõige rohkem basiilikumajonees ... no tõsiselt maitsekas ja sobis kanaga imehästi. Jätsin viimaseks suutäieks just väikese kanatüki koos selle imehea majoneesiga, et suhu jääks eriline maitse. Tasub tähele panna, et algsel fotol oli kanarull otse majoneesi sees, kuid meile serveeritud prael eraldi kõrval. See oli kokal hea mõte, sest muidu oleks esimese lõikega segunenud pähklivõi ja majonees ning polekski nende kahe puhast maitset saanud eraldi nautida.

Teises ääres olev huvitavat ribakest nimetas kokk korea-rooma salatiks ... jälle midagi erilist ja päris tugevalt vürtsikat. Neile, kes armastavad vürtsikaid toite, peaks see eriti meeldima. Kusjuures kui seda koos kana ja pählivõiga võtta, ei tundunudki enam nii tugev vürtsine. Keskel oli aga spinati-kartulikreem, mis oli kaetud marineeritud maapirniketastega. Kokku sai maitsva ja korraliku kõhutäie. Peaks uurima, kuidas seda basiilikumajoneesi tehakse ... vaja ise ka kodus proovida. Hinne kindel viis pluss.

Magusroog: Sipelgapesa. kataifi / passion / pekaanipähkel / jänesekapsas

Suur oli meie üllatus, kui kelner enne magustoidu toomist meie laua juurde tuli ja ütles: "Nagu te lugesite, on meil magusroaks sipelgapesa. Peakokk soovitab seda koos sipelgatega. Kas te soovite sipelgaid?". Mida!!?? Esimene kujutluspilt oli sipelgatest, kes mööda pesa sibavad ... kuid kelner selgitas kiiresti, et need on kuivatatud sipelgad. "Mis seal ikka", ütlesin mina, "kui peakokk soovitab, siis pange sipelgad peale". Abikaasa aga eelistas võtta sipelgaid kausikesega kõrvale ... igaks juhuks. Kusjuures pärast kallas temagi need väiksed kuivatatud olevused toidule. Päris huvitav mõte. Olen igasugu sitikaid ja skorpione Hiinas turul proovinud, kuid sipelgaid sain esmakordselt. Võtsin prooviks ühe kohe alguses keelele ja tunnetasin selle maitset ... selline kerge hapukas maitse oli. Kui vaatate kõrvalolevat fotot, siis sipelgad on need väikesed mustad täpid inglijuuste all.

Nüüd aga toidust tervikuna, sest ega see väike ports kuivatatud sipelgaid väga tugevat lisamaitset ei andnud. Pigem oli selline eriline lisand. Põhiline osa toidust oli passionikreem, mille sees ja all olid pekaanipähkli tükikesed ja peal kataifi ehk inglijuuste kuhi sipelgapesa sarnast moodustist loomas. Lisaks oli kreemis sees värskeid vaarikaid ja mustikaid hapukust juurde andmas. Peale oli pandud hapukad jänesekapsalehed ... Kokku eriline ja maitsev magusroog. Inglijuuksed ja pähklitükid olid nii hea maitsega kui ka andsid toidule hea struktuuri. Selle magustoidu võib nimetada samuti parima magustoidu nominendiks. 

Üheksa käidud, neliteist veel ... pärast kahte sellist üllatuseinet lausa ootame, mida järgmine toidukoht meile pakub ... kahjuks tuleb järgmist jälle oodata ... kuid eks ta millalgi tuleb ....