Nagu pealkirjas öeldud, algas kõik sellega, et ettekandja teatas meile pidulikult, et neil pole tavalist vett, on ainult pudelivesi. Kui see lauale toodi, siis selgus, et see oli Itaalia päritoluga. Mis eestimaisete maitsete nautimisest me räägime, kui isegi vesi on võõramaine. Mina igal juhul loobusin sellest. Kohe parem hakkas kui minu ökoloogiline jalajälg oluliselt kahanes. Nüüd meenutan tänutundega Pesa hotelli restorani, kus toodi sidruni-jõhvikavesi kannuga ilma küsimata lauale. Nojah, ju siis Fii restoran pole nii jõukas, et lubada klientidele sellist luksust.
Peakoka tervituseks oli päris korralik ports (võrreldes teistega) röstitud porrulauku, mis oli üle valatud mingi majoneesisarnase ollusega, kus pidi olema ka kuusevõrsetest tehtud ainet juures. Huvitav ... kas ma olen nii harjunud kuusevõrsetega, et enam ei tunne nende maitset või siis oli seda komponenti pigem nime pärast sinna pandud. Siiski pean mainima, et tervitus oli tervitatav ja sobis alguseks hästi. Kui mõelda, et tervitus võiks olla ka isutekitaja, siis jäi vürtsikust natuke väheseks.
Pearoog oli aga väga maitsev. Eelmiste roogadega võrreldes suisa ülihea. Selleks oli (kodu)sea sisefilee, mis oli üle võõbatud baklažaanikreemiga, mis tegi liha tumedaks nagu oleks see metssealiha. Ega viimane toidust puudunud ... seda oli kuidagi nii purustatud ja röstitud, et liha oli muutunud krõmpsuks ja samblasarnaseks olluseks, mis oli pandud sisefilee peale. Kõrval oli paras törts suitsust metsaseenekreemi ja vadakukastet. See toru, mida te fotol näete, on aga mustjuur, mille peal oli kaunustuseks igasugu rohelist. Kõik need maitsed sobisid oivaliselt kokku ja andsid sellise nauditava ja mahlase suutäie. Kohe nii mahlane oli, et polnudki vett juurde vaja. Selle roa eest tahaks küll kokka tänada, pole tükk aega midagi nii head söönud. Tõsi, kui natuke ka norida, siis metsast oli sellel taldrikul küll vähe komponente.
Magustoit oli samuti oivaline. Pohlasorbee oli nii hea, et seda sööks küll iga päev magustoiduks, kui saaks. Hapukas ja maitsekas. Selle all oli šokolaadimuld, mille all veel tammekoorekreem. Seda viimast proovisin ka ilma teiste komponentideta keelele panna, et aru saada, kui palju on selles tammekoort, kuid kahjuks oli kreem šokolaadimullaga nii segunenud, et ei saanudki aru, kus lõppes tammekoor ja kus algas muld. Aga pohlasorbeega sobisid hästi mõlemad. Magustoidu muutsid eriliseks veel sinna lisatud metspähkliküpsis (see hele vasakul). Ma ei osanud seda kuidagi teistmoodi nimetada ... metspähklitest tehtud õhuline krõmps toit ... no kuidas seda küll nimetada. Ja mõned meekärje tükid olid ka üllatuseks peale pandud, mis maitsesid nagu pruunistatud suhkur. Veelkord. Kõike oli - üllatust, maitset, elamust ja metsa. Soovitan soojalt kõigile.
Homne plaan pole veel kindel, kuid tundub, et einetan Elvas (leiva) Wabrikus ja ülehomseks on pandud Chez Andre´.
Järgmiste blogideni siis ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar