GMP Patisserie

    13 pole õnnetu number... vähemalt mitte see kord. Just see oli GMP Patisserie kohviku järjekorranumber meie Maitsva Tartu toidukohtade külastamise jadas. Kusjuures käisime seekord kogu perega. Tõsi, vaid vanim poeg sõi Maitsva Tartu täismenüü toite, keskmine võttis vaid magustoidu sellest menüüst ja noorem eelistas muid valikuid. Kusjuures selles kohvikus käisime juhuslikult ka eelmisel aastal kõik koos. Hea rahulik koht perega söömiseks. Ei midagi supermugavat ... selline lihtne.  Võibolla oligi hea ... ei pidanud poisse kogu aeg manitsema ... nad ju sellised elavad ja rõõmsad.

Eelroog: Lõhe ja peet. Lõhe-õunatartar, punase ja kollase peedi püree, hapukoore-sidrunivaht, mikrovõrsed

Eelroa osas tekkis kohe väga elav diskussioon. Kui hea see ikka oli. Mulle maitses väga. Õunakuubikukeste kuhil lõhetükikeste kõrval oli hea valik ja sobis hästi soolalõhega. Hapukoore-sidrunivahu törtsud maitsesid ka hästi koos kalaga ning peedipüree andis värvi juurde. Mulle maitses. Abikaasale ja vanemale poisile aga eriti ei sobinud. Nii me siis leppisimegi kokku, et paneme tugeva nelja. Igal juhul oli eelroog isutekitav.  Kusjuures mainis ettekandja, et nad muutsid kuju ja koostist ... seda on ka fotodelt näha. Ühes kuhjas olnud komponendid olid viidud mööda taldrikut laiali. Hea mõte ... kohe igal juhul hea mõte. Sai ise kombineerida suutäisi ja valida lisandeid.

Pearoog: Part ja köögivili. Sous vide suitsune part, marineeritud kõrvits, juurseller, õun, pastinaak, porgand, sidrunheina-kirsikaste

Pearoog oli taas kord pardirind. Kusjuures kujult olid lihatükid täpselt sarnased Sparglis sööduga, kuid pehmus ja maitse ei andnud võrreldagi. Siin oli liha kergelt punane (vaadake fotolt), väga mahlane ja samas pehme. Imehästi valmistatud.... kusjuures mulle tundub, et esmase foto tegemisel (Maitsva Tartu kodulehelt) on pardiliha liiga üleküps.  Ka lisandite osas ei saanud kurta. Taas kord imehea pastinaagikreem ning mõnusalt krõmpsud aga samas piisavalt pehmed aedviljad. Üllatuslikult oli lisatud ka kõrvitsat, mis imehästi sobis. Ma pole just marineeritud kõrvitsa fänn, kuid siia see sobis ja andis toidule palju juurde. Eriti hea ja eriline oli sidrunheina-kirsikaste. Sobis nii aedviljade kui pardiga. Perfektne ! Kindel viis.

Magusroog: Münt ja õun. Mündi crème brûlée, õuna-laimisalat, krõbedik

See aasta esimene kreembrülee. Ma kohe ootasin, et millal tuleb see magustoit. Ja ei pidanud pettuma. Kokk oli lisanud kreemi sisse piparmünti. Julge valik, kuid hästi õnnestunud. Polnud seda varianti enne söönud ja maitses hästi. Maasikad olid tavaliselt head kreembrülee lisandid. Kuid Mõnusalt hapukad sidrunibesee tükid sobisid hästi magusa kreemiga. Eriti hea mõte oli juurde panna õuna-laimimoosi või salatit, nagu nad ise väljendasid. Kui kreembrülee on tavaliselt liiga magus ja viimased suutäied lähevad aeglasemalt suhu, siis koos hapuka moosi ja beseetükkidega ei olnud ükski suutäis liiast. Ebatraditsiooniline kui imehea. Jälle kindel viis. 

Mulle juba hakkab tunduma, et see aasta on hinded eriti kõrged. Siiani on toitude eest olnud vaid üks kolm ja keskkonna eest ka üks kolm. Ülejäänud kõik neljad-viied. Loodan, et nii jääbki. Siis oleks läbi viie aasta kõige maitsvamad road ... 

Pepes on oma menüüd tublisti arendanud ...

         No nii. Ekvaator on sellel aastal ületatud. Kaksteist käidud ja üksteist vee minna. Saatuse tahtel oli kaheteistkümnendaks söögikohaks Pepe´s, kus eelmine aasta just kõige paremad mälestused polnud. Kuid aastad pole vennad.... nagu ma juba mitmed korrad olen väitnud. Seekord olime seal lõuna ajal ning rahvast oli mõnusalt vähe. Ka lauad polnud nii tihedalt üksteise vastas nagu eelmisel aastal. Seega miljöö oli tuntavalt parem. Mitte küll päris viieline, kuid hea nelja saab ikka panna. 

Eelroog: „Upsakas soolasiig“ soolasiig / Peninuki Upsakas õunanaps / peet / Kalamatsi Esna kitsejuust / vetikatartar / focaccia krõbin

    Eelroog oli huvitav. Siiakala oli immutatud õunanapsuga ja punapeediga. See oli nii värvilt kui maitselt eriline ja maitsev. Kala peal oli kuhjas kitsejuustu ja vetikasalatit. Mitte, et mulle vetikasalat maitseks, kuid siia see sobis. Kõrval olid sellised osja sarnased marineeritud varred. Kelner nimetas neid muruks ... kuid täpset päritolu me ei saanudki teada. Kõige peal olid nii kaunistuseks kui ka struktuuriks itaalia saia krõbin ... hea ja krõbisev. Lisaks oli veel pandud kalamarja sarnast toodet ... mis kelneri sõnul pole päris kalamari ... kuid maitses kalamarja moodi. Kui nüüd seda maitsete virrvarri läbi mõelda, siis polnud väga vigagi. Tükk aega arutasime, kas võib panna viie või piirdume neljaga. Kuna me olime söönud ikka oluliselt paremaid eelroogi, siis otsustasin panna siiski nelja tugeva plussiga. Vaeva oli nähtud, kuid väga heast jäi kübeke puudu.

Pearoog: Lambakarree. Lambakarree / kartuli-bataadi gratään / rosmariinikaste / confit tomat / pruuni või-pastinaagi püree

Pearoog oli lambakarree. Võib kohe ette öelda, et see oli päris karree, kus kondi küljes oli ikka korralikult liha. Tõsi, mulle tundus, et selle liha lõhn polnud kõige värskem, kuid maitsel polnud viga. Ehk minu lõhnameel pettis mind ... Liha lihaks. Kõrval olev kartuliviilakatest kuubik oli väga maitsev ... tundus, et oli pandud vaheliti kartuli ja bataadikihid. Koos pastinaagipüreega oli see lisand väga hea. Liha all oli rosmariinikaste, mis samuti oli kokal hästi õnnestunud. Koos kartuliga oli ka see mõnus lisand. Kalekapsas oli seekord praadimata ja maitses värskelt ning tomatid olid head hapukad. Kõik lisandid sobisid. Kui kahtlase lambaliha asemel oleks olnud ükskõik mis muu lihapala, oleks pannud viie, kuid nüüd panen nelja. Kusjuures siinkohal läksid meie maitsemeeled abikaasaga lahku ... talle liha meeldis. Nuusutasin tema lihatükki ja ... tõesti sellel seda imelikku lõhna polnud. Imelik.

Magusroog: „Banaanikeeks 2.0“. Banaani-šokolaadikeeks / Nutty maapähklikreem / soolakaramell / põldmarjad / maapähklipuru / šokomuld

Ka magutoidu osas läksid arvamused lahku. Ma pole eriline pähklivõi ega -kreemi nautija, kuid abikaasa on. Mulle tundub maapähkli maitse liiga intensiivne ja rammus. Näiteks selle magustoidu puhul domineeris pähkli maitse täielikult. Vaid põldmarjad olid piisavalt hapud, et seda tugevat ja rammusat maitset vähendada. Banaani ja šokolaadi maitset ei pannud magustoidus tähelegi. Samuti soolakaramelli, mis oli pähklikreemi peale vööditud. Isegi keeksi tükid, mis olid heaks tasakaalustajaks, ei suutnud pähklit piisavalt pehmendada. Seega mina panen nelja ... isegi miinusega. Kuid neile, kellele pähklikreem maitseb, võib see magustoit sobida.

Õhtul läheme kogu perega õhtustama GMP Patisserie´sse. Siis on maitsehindajaid rohkem ja tulemus saab objektiivsem 😉

Werneri õhtusöögiga võis väga rahul olla - oli nii üllatust kui maitsekust.

 Werneri teisel korrusel olid reede õhtul kõik lauad broneeritud. Küll oli hea, et üks broneeringutest oli meie saadetud.  Kusjuures me jõudsime tehnilistel põhjustel (viisime keskmise poisi teatrisse) tervelt 45 minutit varem, kuid laud oli kolme minutiga valmis ja saime alustada toitude nautimisega. Ka Werneris sai omavahel rahulikult rääkida, vaatamata sellele, et saal oli rahvast täis. Huvitav, kuidas ikka nii on, et ühes kohas on see võimalik ja teises mitte. Ilmselgelt akustika teema ...

Eelroog: „blin-blin“ Eesti toortatra pliinid / Viiratsi angerja tartar / peedigeel

Eelroaks pakuti pannkooke, mida vene keele mõjutusel vahel ka pliinideks nimetatakse. nagu fotolt näha oli taldrikul rivis kolm kooki, igaühel peal imemahlased ja maitsvad angerjalihakuubikud ning otsas peedikrõmpsud. Mulle tundus, et osad olid ka porgandist tehtud. Angerjaga segi oli ka kurgikuubikuid ning vist ka mõned väiksed sibulatükid. Igal juhul sobisid maitsed mõnusalt kokku. Katet oleks võinud ehk pisut rohkem olla või siis koogid väiksemad ... lõpus jäi kooki üle ja seda oli vaja katteta süüa. Sedalaadse ettepaneku me ka peakokale saatsime. Lisaks pakkusime välja, et katted oleks igal koogil võinud olla erinevad, siis oleks olnud erilisem ja huvitavam... kuid hindeks sai ikka kindel viis. Väga maitsev eelroog. 

Pearoog: „Must notsu“. Karni seafilee sinepises musta mee glasuuris / krõbe kartuli mulgipuder / piprajuure kaste

Pearoog oli samuti eriline. Sea sisefilee, mis kipub sageli tervena küpsetatult pisut tuim olema, oli kokal hästi õnnestunud. Nimelt oli peakokk lihatükki väljastpoolt katnud sinepi-meeseguga, mis andis lihale nii maitset kui ka mahlasust tublisti juurde. Kusjuures nimetatud segu oli söepulbriga mustaks värvitud ... väga effektne mõte. On ju süsi inimese tervisele igati kasulik komponent ... kui mõelda söetablettidele, mida me teatud olukorras hulgim sisse sööme. Kuid liha lihaks .. mulgipuder, millest moodustatud tsitadelli sees oli piprajuure kastme järv, oli samuti ideaalselt õnnestunus. Krõbedad kartulikuubikud ja singitükid järve kallastel andsid roale juurde nii struktuuri kui maitsekust ning sinepiste lihatükkidega sobisid need lisandid ideaalselt. Pärast pikka kaalumist esitasime ka selle prae parima prae nominendiks. Küll aga lõpus tuleb arutamist, kes küll meie laureaadiks saab 😊. Nii palju maitsvaid ja erilisi toite.

Magusroog: „Kevad koorumas“. Maguskartuli pesa / käsitöö-šokolaadi munad / creme anglaise / Eestis kasvanud marjad

Mõnusa punkti pani õhtusöögile linnupesa, mis oli moodustatud krõbedatest maguskartuli ehk bataadiribadest. Pesa ümber oli apelsinimaitseline vaniljekaste, mida nad ise nimetasid creme anglaise ja pesas oli mitmeid marju ning valgeid üllatusmune. Just nimelt üllatusmune, sest iga muna sees oli midagi erilist. Mõne sees hapukas mari, teise sees magus täidis. Soovitan võtta maguskartulit koos kastme ja munadega. Just kaste ühendas bataadiribad munade ja marjadega ühiseks maitsvaks magustoiduks. Mulle meeldisid just need hapud üllatusmunad ... mmm kui head. Seega ka magustoit oli viieline.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Werner on juba teist aastat sajaprotsendiliselt meie ootusi täitnud. Tubli ! Loodame, et ka järgmistel aastatel jätkub sama trend. 

Pierre tagatoas saab nautida prantsusepärast keskkonda.

         Pierre tagatoas on ütlemata rahulik ja mõnus lõunatada. Mõnus prantsusepärane miljöö, vaikne hea muusika ning rahulik, meie puhul täitsa inimtühi, ümbritsev keskkond. Mis nii viga. Oli võimalik pühenduda toidule. Arvestades, et see on juba kümnes Maitsva Tartu kampaania toidukoht külastada, sai teha võrdlusi eelmistega. Ning ka eelmiste aastate kogemustega.

Eelroog: Sõmerpalu forell. 40°C forell, ahjukartul, grillitud kirsstomat, redis, marineeritud punane sibul, krõbe kalanahk, basiilikuvinegrett

Eelroog oli väga sarnane eile õhtul Sparglis sööduga. Mõlemas oli soolaforell. Kuid tänane oli rohkemate lisanditega. Kirsstomat, mis oli mõnusalt hapukas ja mahlane, ahjukartul, mis soolakalaga sobib alati hästi ning marineeritud sibul, redis ning basiilikuvinegrett, milles kõigis domineeris veiniäädika maitse. Just see viimane häiris natuke selle koosluse nautimist. Lõpus jäigi suhu just äädika maitse ... Kalakuhila peal oli törts rohelist tilli, see oli hea. Seda oleks võinud olla isegi hakituna kartulite juures ja kala peal rohkemgi. Basiilikuvinegrett, mis pidi olema midagi erilist selle eelroa juures, ei omanud eriti basiiliku maitset ... ei tea miks. Võibolla jälle sellepärast, et veiniäädikas domineeris. Nojah. Kusjuures oli huvitavam eelroog kui eile, kuid üle nelja ei pane.

Pearoog: Järveotsa vutt. Glasuuritud porgand, kartuli-spinatitamp, peekon, grillitud sibulad, ahjuõun, kreeka pähkel

Vutti pakuti fileena, see on vuti söömise juures väga suur eelis. Ainult koivad olid jäetud, kuid neid sai mõnusalt otsast kinni võtta ja puhtaks närida. Vutifilee sisse oli pistetud ahjuõuna tükike ja fileed ümbritses peekoniriba. Mõlemad tegid linnuliha mahlasemaks ja maitsekamaks. Kartuli-spinatitamp tasakaalustas mõnusalt peekoni ja veinikastme maitseid ning sobis hästi prae juurde. Porgand oli krõmps ja maitsekas ning sibuladki head lisandid. Kastme peale soputatud kreeka pähklid sobisid kooslusega. Kokkuvõttes maitsev ja toitev pearoog. Isegi kui tahaks, pole sellele midagi ette heita. Hindeks viis. Kui eelmisel aastal oli vutt kampaanias osalevate toidukohtade hulgas väga populaarne, siis sellel aastal on vutt asendunud populaarsuselt pardiga ... ei tea miks? Vutiliha on palju hõrgum kui pardil. 

Magusroog: „Josephine“. Šveitsi besee, Guanaja šokolaad, mokakreem

Ka magustoit oli eilsega sarnane ... selline väga magus toit. Šokolaadigurmaanidele kindlasti maitseb, kuid mulle tundus liiga magus. Kusjuures soovitusedki on sarnased eilse magustoiduga ... kui siia oleks lisatud mõned head hapukad marjad (vaarikas, põldmari või isegi maasikas), oleks magustoit olnud palju vaheldusrikkam ning mulle maitsvam. Ka selle magustoidu juurde sobib kohv hästi ... mida ma ei joo. Domineerima jäi mokakreemi maitse ... besee lisas hästi struktuuri, kuid oli samuti magus. Viimased suutäied läksid päris raskelt ... rammusut ja magusat ei saa palju korraga süüa. Ehk oleks õhtusöögil, kui on rohkem aega nautida, see magustoit olnud hea ... tunni aja jooksul mekkimiseks. Aga hindeks neli. 

Homme õhtuks tahaks ekvaatori ületada ehk saada 12 toidukohta käidud. Järgmisel nädalal olen ära Itaalias ja tagasi alles reede õhtul ... seega tuleb jälle paus sisse. Hetkel on huvitav vaadata taas kord hinna ja kvaliteedi korrelatsiooni. Kordaja r=0,24 ehk seos hinna ja kvaiteedi vahel on nõrk ... siiani. Huvitav on ka see, et siiani on hind olnud kas 23 või 25 eurot einekomplekt ... mitte keegi pole pannud hinnaks 21, 22 ega 24 eurot. Kuigi kampaania korraldajate poolt on antud vahemikuks 21-25 eurot. Huvi pärast vaatasi ka tulevikku ... kaks toidukohta on siiski pannud hinnaks ka 24 eurot ja Aparaadi restoranis on hinnaks 20 eurot ... mis on allapoole kampaaniahinda ... kuidas küll seda lubatakse? Kuid selgus, et ma eksisin. Kampaania hinnavahemik on 20-25 eurot. Vot ei tea, kus valeinfo meelde jäi. Vabandan siiralt ebatäpsuse pärast ja tänan tähelepanelikku lugejat valeinfole viitamast.

 

Neljaline õhtusöök Sparglis.

      Vahepeal pidin koroona tõttu kodus istuma. Nüüd aga on jälle tervis hea, test negatiivne ning võimalus jätkata Maitsva Tartu söögikohtade külastamist. Huvitav ... räägiti, et maitsemeel lahkub viiruse saabudes ... kuid minul polnud maitse tundmisega mingeid probleeme. Nojah. Eks see viirus mõjubki erinevalt. Siiski tundub, et see uus tüvi, mis kiiresti kõikjal on levinud, pole enam nii ohtlik, kui algne. Kuid see selleks. 

      Sain eile kirja Gustav Gastro Cafe peakokalt Martin´ilt, kes selgitas mõisteid äkis ja tartar. Tasub lugeda, väga põhjalikud selgitused. Lisasin selle tema loal Gustavi blogi juurde kommentaaridesse. 

        Täna õhtul oli broneeritud kella 20.30-ks Vilde ja Vine õhtusöök. Kuid kui me kohale jõudsime, siis käis allkorrusel ööklubis selline tümps, et põrand värises. Kuna ma ei kannata kohe üldse madalsagedusvõnkumisi, mida bassihelid tekitavad, siis otsustasime loobuda õhtusöögist ning broneerida kunagi tulevikus lõunasöök. Siis ehk on rahulikum. Kuid kuna olime juba välja tulnud, siis helistasin kiirelt Sparglisse, mis koroona tõttu oli vahele jäänud ja küsisin, kas võime neile õhtustama tulla ja rõõm oli suur, kui saime positiivse vastuse. Vot selline eelmäng tänasele õhtusöögile. Lõpuks aga istusime lauas ja kuulasime rahulikku muusikat ning ootasime eelrooga.

Eelroog: Tsitrusesoolaforell /võis praetud porru / põletatud kurk / tilliõli / forellimari

Kuna rahvast oli vähe, siis saime kiirelt eelroad lauale. Punane kala - tsitrusemaitseline soolaforell. Iseenesest polnud forelli maitsestusel vigagi ... porrulõik ja kurgiviil peal andsin ka maitset juurde ja kalamarigi oli asjakohane. Kuid sädet polnud. Hea eelroog, kuid ei midagi enamat. Samalaadset kala oleme ennegi mitmes kohas saanud. Seega kindel neli. Ei osanud ka midagi soovitada ... mis oleks seda eelrooga erilisemaks teinud. Ah jaa ... proovisin teha eelroa juurde võileiba, kuid selgus, et või oli äsja külmikust võetud ja nuga sellele peale ei hakanud. 

Pearoog: Pardi rinnafilee punaveini-astelpajukastmega /maksa-peekoniamps /fermenteeritud punasekapsasalat / krõbedad taignaribad kaneeliga

Ka pearooga ei pidanud kaua ootama. Üsna pea oli meil pardirind laual ja saime asuda seda mekkima. Esimese kahvlitäie võtsin pardirinda koos pastinaagikreemiga (mida menüüs kirjas polnud) ja mmm ... imehea. Part oleks võinud vähe pehmem olla, kuid saan aru, see on ju part. Teise ampsu võtsin pardiliha koos punaveini-astelpajukastmega ja sinna jäid külge ka mõned taignaribad ... jaaaa, jälle hea. Kuid siis otsustasin võtta ka pardiliha koos punahapukapsaga ja vot see mulle ei maitsenud. Minu arust fermenteeritud ehk hapukapsas siia toidu juurde ei sobinud. Igal juhul ei andnud see lisand midagi juurde. Struktuur oli tagatud juba taignaribadega ning maitsed olid ka ilma kapsata head ja tugevad. Sõin kõik ülejäänu ara ja jätsin kapsa abikaasale. Kui poleks olnud kapsast, oleks pannud viie, kuid nüüd alandasin hinde neljale. Tõesti, kõik muu oli maitsev ja hästi valmistatud.

Magusroog: Valge šokolaadi-kodujuustu pehme kook / murakakaste / petersell

Magusroog oli tõsiselt magus kook. Võibolla kohviga oleks see parem olnud, kuid kuna ma kohvi ei joo, siis sõin koogi niisama ära. Šokolaad oli magus, tainas oli magus, murakakaste oli magus. Ainult petersell peal polnud magus ja oli täitsa huvitav lisand. Siia koogile oleks juurde sobinud kas paar apelsinilõiku või metsmarja või ... no midagi hapukat. Magusarmastajatele see kindlasti meeldib. Kuid mina panin jälle nelja ... miinusega.

Selline neljaline õhtusöök Sparglis. Olime natuke pettunud, sest eelmisel aastal olime just siin saanud erilise maitseelamuse. Kuid mis seal ikka ... aastad pole vennad.

Restoranis Fii pakuti magustoiduks "sipelgapesa" ... koos päris sipelgatega.

     Soovisin broneerida Fii einet pühapäevaks 13.veebruariks, kuid üllatusega väitis broneeringusüsteem, et pühapäeval on restoran suletud. Seega tuli ümber tõsta ... kuid käidud sai seal sellegipoolest. Restoran Fii meeldib mulle oma hea mürasummutuse pärast. Mäletan, kui olime seal "Köögikurat" raamatu esitlusel, siis oli saal rahvast täis, kuid lauas sai omavahel rahulikult rääkida. Nii ka täna ... kui olime hakanud oma einet lõpetama tuli naabriks kümneliikmeline jutukas kogemustega naiste grupp. Kuid nii üllatav kui see ka polnud, ei seganud see karvavõrdki meie suhtlust üle laua. Imeline. Ka teenindus oli sõbralik ja hea. Kelner oli meeldivalt lahke. Kuid nüüd toidust.

Eelroog: Kartuli lõik. siiamari / suitsune creme fraiche / murulauk

Esimene üllatus oli, et eelroog toodi lauale  nagu pitsalõigud karbiga ja sealt siis saime ise endale taldrikule tõsta peentest friikartuliribadest alusel eelroa. Mul see eriti hästi ei õnnestunud, sest kartulitükid kippusid vägisi lauale pudenema ja kuna need olid suhteliselt õlised, siis jäid rasvaplekid kohe järele. Huvitav lahendus. Mis aga puutub maitsesse, siis ... ka siin oli põhjas olevad kartulid probleemiks, neid oli palju ja nad olid rammus ... kui mitte öelda rasvased. Samas pealiskiht oli väga maitsekas. Eriti kuigilõigud ja siiamari. Samuti oli tunda sidrunimahla maitset, mis tegi katte mahlaseks ja hapukaks. Ka kahe kihi vahel olev kreem oli mõnusalt pehme maitsega, tasakaalustas katte intensiivseid maitseid. Kuid kokkuvõttes jäi suhu ikka kartuli rasvane maitse. Ei oska soovitadagi, mida võiks teisiti teha. Kui kartulipõhi millegi muuga asendada, oleks see juba teine roog. Ehk proovida keedukartuli põhja?? Vot ei tea. Kuna kate oli maitsev ja paigas, panen nelja miinuse. 

Põhiroog: Fiievi kotlet. maisikana / pistaatsia / korea rooma salat / spinati-kartulikreem / maapirn

Põhiroa nimetuse lugesime esimese hooga kiievi kotletiks, kuid alles kolmandal katsel nägime K asemel F tähte ehk see oli Fiievi kotlett. Väga originaalne, sest sarnasus kiievi kotletiga oli, kuid seda vaid välimuselt. Selle pehme kanaliharulli sees oli pistaatsiapähklivõi, kuhu oli lisatud vürtsikaid maitseaineid sh tšillit ja sisu, mis esimese lõikega laiali valgus, andis kanalihale mõnusa vürtsika ja mahlase maitse. Kusjuures see või ei tundunud üldse rasvane ... nagu enamasti tavalisel kiievi kotletil. Lisaks olid imehead ja erilised lisandid. Mulle meeldis kõige rohkem basiilikumajonees ... no tõsiselt maitsekas ja sobis kanaga imehästi. Jätsin viimaseks suutäieks just väikese kanatüki koos selle imehea majoneesiga, et suhu jääks eriline maitse. Tasub tähele panna, et algsel fotol oli kanarull otse majoneesi sees, kuid meile serveeritud prael eraldi kõrval. See oli kokal hea mõte, sest muidu oleks esimese lõikega segunenud pähklivõi ja majonees ning polekski nende kahe puhast maitset saanud eraldi nautida.

Teises ääres olev huvitavat ribakest nimetas kokk korea-rooma salatiks ... jälle midagi erilist ja päris tugevalt vürtsikat. Neile, kes armastavad vürtsikaid toite, peaks see eriti meeldima. Kusjuures kui seda koos kana ja pählivõiga võtta, ei tundunudki enam nii tugev vürtsine. Keskel oli aga spinati-kartulikreem, mis oli kaetud marineeritud maapirniketastega. Kokku sai maitsva ja korraliku kõhutäie. Peaks uurima, kuidas seda basiilikumajoneesi tehakse ... vaja ise ka kodus proovida. Hinne kindel viis pluss.

Magusroog: Sipelgapesa. kataifi / passion / pekaanipähkel / jänesekapsas

Suur oli meie üllatus, kui kelner enne magustoidu toomist meie laua juurde tuli ja ütles: "Nagu te lugesite, on meil magusroaks sipelgapesa. Peakokk soovitab seda koos sipelgatega. Kas te soovite sipelgaid?". Mida!!?? Esimene kujutluspilt oli sipelgatest, kes mööda pesa sibavad ... kuid kelner selgitas kiiresti, et need on kuivatatud sipelgad. "Mis seal ikka", ütlesin mina, "kui peakokk soovitab, siis pange sipelgad peale". Abikaasa aga eelistas võtta sipelgaid kausikesega kõrvale ... igaks juhuks. Kusjuures pärast kallas temagi need väiksed kuivatatud olevused toidule. Päris huvitav mõte. Olen igasugu sitikaid ja skorpione Hiinas turul proovinud, kuid sipelgaid sain esmakordselt. Võtsin prooviks ühe kohe alguses keelele ja tunnetasin selle maitset ... selline kerge hapukas maitse oli. Kui vaatate kõrvalolevat fotot, siis sipelgad on need väikesed mustad täpid inglijuuste all.

Nüüd aga toidust tervikuna, sest ega see väike ports kuivatatud sipelgaid väga tugevat lisamaitset ei andnud. Pigem oli selline eriline lisand. Põhiline osa toidust oli passionikreem, mille sees ja all olid pekaanipähkli tükikesed ja peal kataifi ehk inglijuuste kuhi sipelgapesa sarnast moodustist loomas. Lisaks oli kreemis sees värskeid vaarikaid ja mustikaid hapukust juurde andmas. Peale oli pandud hapukad jänesekapsalehed ... Kokku eriline ja maitsev magusroog. Inglijuuksed ja pähklitükid olid nii hea maitsega kui ka andsid toidule hea struktuuri. Selle magustoidu võib nimetada samuti parima magustoidu nominendiks. 

Üheksa käidud, neliteist veel ... pärast kahte sellist üllatuseinet lausa ootame, mida järgmine toidukoht meile pakub ... kahjuks tuleb järgmist jälle oodata ... kuid eks ta millalgi tuleb ....

Esimene viieline menüü sellel aastal. Aitäh Gustav´i peakokale !

         Loosi tahtel einestasime täna õhtul kaubamaja juures asuvas Gustavi kohvikus. Ehk on natuke imelik minna abikaasaga õhtusöögile kaubamajja ... kusjuures kohvikusse minekuks pidime läbima Telia poe ... õnneks korvasid kogetud maitseelamused kõik keskkonna ebamugavused. Kuid kõigest ikka kordamööda. 

Eelroog: Veise sisefilee äkis mustsõstra-piparmündi shrub-i, suitsuse majoneesi ja vutimunaga. 

Veise sisefilee, suitsune-majo ja basiiliku-majo, võis praetud chiabatta, vutimuna, mikroürdid

Kui eelroog lauale toodi, siis pidi kõigepealt natuke aega nautima selle serveeringut ... milline värvide mäng ja millised söödavad dekoratsioonid. Kui vaatamisest isu otsa sai, siis hakkasime tükikesehaaval sööma ning selgus, et maitse oli välimusele vastav. Veiseliha äkis, mida ma nimetaks ise tartar´iks (keegi võiks mulle nende erisust selgitada), oli väga maitsev. Seda eriti koos krõmpsu chiabattaga, mis andis toidule struktuuri ning ürdipuruga,  mis lisas erilist maitset. Vahepeal tupsatasin veiseliha ka erinevate majoneeside sisse ja nautisin siis selle maitset. Vutimunad sobisid roa juurde ideaalselt... neid oleks võinud mõni rohkemgi olla. Samas majoneesi oleks võinud pisut vähem olla... ma sõin kohusetruult serveerimislaua puhtaks ja suhu jäi lõpuks tugev majoneesimaitse. Kuid abikaasa oli ettenägelikum ja jättis osa majoneesi puutumata. Natuke segaseks jäi, kus oli kasutatud shrub´i ... mis ettekandja väitel oli jookide valmistamiseks kasutatav alusaine ja kirjanduse andmetel õuna- või veiniäädikaga maitsestatud siirup. Ju siis kuhugi oli seda lisatud. Täiesti viieline eelroog, hea algus õhtusöögile.

Pearoog: Sous Vide Peipsi kohafilee, lutsumaksa patee, õrn spinati vaht ja valgeveinikaste

Madalal temperatuuril küpsetatud kohafilee, lutsumaksa patee, hapukoore-spinati vaht, juustune veinikaste, võis küpsetatud Saaremaa aedviljad

Pearoog sai aga valitud juba pärast esimesi suutäisi parima pearoa nominendiks. Koha on juba iseenesest hea kala, kuid üpris tavaline prae komponent. Siin aga suutis peakokk lisada kohale nii palju erilisi lisandeid, mis olid laotatud nii toidu ümber kui alla: lutsumaksa patee - tugeva maitsega kuid sobis maheda kalaga hästi; mahlased ja maitsvad aedviljad kala all ja peeditamp teises otsas; väga eriline hapukoore-spinatvaht ja imeline juustune veinikaste. Kõik nad sobisid hästi omavahel ning oli huvitav moodustada neist erinevaid suutäisi ... igaüks neist omaette maitseelamus. Mulle maitses neist kõige rohkem just koha-maksapatee-aedvilja amps. Kuid paha polnud ka koha-veinikastme suutäis. Eks igaüks saab ise oma lemmiku valida. Igal juhul imeline roog. Aitäh Gustav´i peakokale ! Hinne ei saa muud olla kui viis pluss.

Magusroog: Segamini Pavlova basiilikujäätise ja Mascarpone-valge šokolaadi kreemiga

Mascarpone-valge šokolaadi kreem, keedukreem, käsitööjäätis, beseed, marjakaste

Väärika punkti heale õhtusöögile pani magustoit. Beseed koos hapuka vaarikamoosiga olid head, kuid basiilikujäätis, mida ma siin esmakordselt proovisin, oli suisa imeliselt hea nii üksivõetult kui ka koos teiste komponentidega. Seda tahaks veel ja veel nautida. Eriti hea oli jäätis koos mascarpone kreemiga. Mustikad toidu peal andsid oma mahehapuka maitsega ainult elamusi juurde. Väga hea magustoit. 

Tervikuna väga maitsev eine. Soovitan kõigile. Kusjuures oli hea näha, et ka meie rahvatantsurühma kaaslased olid tulnud samal õhtul just Gustavisse Maitsva Tartu roogasid nautima. Loodan, et nemadki said meeldiva maitseelamuse.

Kitsejuustu pannakota Trikster Tihases

 

            Ka Trikster Tihane oli lõuna ajal vähese külastatavusega ning saime rahulikult oma Maitsva Tartu kampaania roogasid degusteerida. Kohad olid meile ette valmistatud teisele korrusele, täpselt samas lauas kus eelmisel aastalgi istusime. Kuid toidud oli sellel aastal erinevad. Eelmise aasta lamba sisefilee on siiani meels kui väga hästi valmistatud lambaliha. 

Eelroog: Soolalõhe / peet / kartul / till

Eelroaks oli see aasta soolalõhe , mille alla oli vaheliti pandud tugeva sinepikastmega määritud kartuli ja peedilõigud. Kusjuures kartul oli hästi pehme ja peet krõmps ... huvitav struktuur. Peal pisut tilli ... nagu kalale kohane. Sinepi maitse oli tugev, ega muid maitseid väga ei tundnudki. Ehk oleks võinud kala pisut rohkem olla ja sellel ka tilli rohkem. Samas oli sinep isutekitaja küll ... maitsemeeled elavnesid ja valmistusid pearooga vastu võtma. Fotol näeb roog välja kopsakas, kuid tegelikkuses oli seda vaid neli-viis ampsu ja otsas see oligi ... ehk tekkis eelmiste toidukohtade kopsakatest eelroogadest kujutlus, et sellel aastal ongi nii... Pika kaalumise järel panin nelja plussiga. Polnud paha, kuid natuke ühekülgne. Kaks granaatõuna seemet olid seal asjakohased, andsid mõnusat hapukat maitset. Neid oleks võinud vähemalt neli korda rohkem olla ... 

Pearoog: Veise antrekoot / lillkapsakreem / sinihallitusjuustu-veinikaste / rooskapsas

Veiseliha on minu lemmik. Nagu ikka tellisin selle meedium miinus küpsusastmes ning ootasin suu vesine toidu saabumist. Tuligi. Liha küpsus oli enam vähem hea ning liha oli ka mõnusalt pehme ja mahlane, kuid maitse jäi tagasihoidlikuks. Kannuga lisatud sinihallitusjuustu-veinikaste oli ka tagasihoidliku maitsega. Üksi võttes oli kaste hea ja mahe, kuid vähese maitsega liha juurde ei andnud kaste eriliselt tooni juurde. Vot ei teagi, emb-kumb oleks võinud oluliselt maitsekam olla. Kolm väikest rooskapsakerakest eriliselt ei domineerinud ja lasin neil hea maitsta ning lillkapsakreem oli ka pigem kaunistuseks. Proovisin lihaga seda kokku ajada ja maitset proovida, kuid eriti ei õnnestunud. Seega ... ära süüa kõlbas, kuid mingit elamust sellest toidust ei saanud. Neli miinusega.

Magusroog: Panna cotta / Kalamatsi meierei kitsepiima toorjuust / vaarikas / leib

Magustoit oli seevastu eriline. Teha kitsejuustust panna-cotat ning lisada sellesse kergelt apelsini oli kokal hea idee. Leivapuru andis mõnusalt pudrusele pannakotale struktuuri juurde. Soovitan seda süüa nii - võtke lusikale panna-cotat ja vajutage lusika põhi korraks leiva-vaarikapuru sisse ning limpsake suhu. Vot. Maitseb hästi. Isegi väga hästi. Eriti kui mündilehest ka tükike sekka juhtub. Eriline, maitsekas ja seda oli just paras kogus, et mitte ära tüüdata ja samas piisavalt, et maitset nautida. Sobib hästi kohvi või teega ... kuigi meie sõime veega. Hinne viis.

Seitse käidud 16 veel minna ... asi edeneb. Õhtul läheme kaubamaja Gustav Gastro´sse. Nii oli fortuuna tahe ...

Traditsiooniline šnitsel Cafe Truffe näitel ... hea uurimustöö kokandustudengitele.

     Cafe Truffe oli pühapäeva õhtul vaikne ja inimtühi. Polnud külastajaid ega ka eriti palju teenindajaid. Kuid meie saime kiiresti teenindatud. Nagu ma kuulsin, oli ka peakokk kodus oma toimetusi tegemas. Pühapäevaõhtune idüll ... ja muusika oli selline nostalgiline eelmise sajandi kaheksakümnendatest aastatest. 

Roogadest olid ka vegan variandid, mida ma ei valinud. Olen lihasööja ning ei planeeri oma toitumisharjumusi muuta ... vähemalt mitte lähiajal. Traditsiooniliselt võtsime joogiks kannuvee, et toidu maitse ilma lisamaitseteta esile tuleks.

Eelroog : Hirve tartar adzika, tillimajoneesi ja krõbeda kataifiga

Eelroog oli ahvatleva nime ja fotoga. Hirveliha tartar segatud adžikaga. Mmmm. See ahvatles juba enne lauale toomist. Ja ma ei pidanud pettuma. Liha oli hõrk ning mahlane, peale kuhjatud inglijuuksed ehk kataifitainast krõbedad kiukesed andsid toidule struktuuri ja ka maitset. Lisaks sai tupsutada liha marineeritud tilli purus ning kasta tillimajoneesi. Selline roog sobib hästi eeltoiduks. Soovitasin vaid lisada tartari segusse pisut rohkem adžikat ning ehk oleks andnud juurde ka marineeritud tilli kihi lisamine liha ja kataifi vahele. Kuid need on pisiasjad. Maitsed sobisid omavahel hästi ja toit sai hindeks viis ... ehk pisikese miinusega. Kindlasti oleks toidu muutnud maitsekamaks ka see, kui tillimajoneesi peal oleks olnud sama palju maitserohelist kui reklaamfotol.

Pearoog: Traditsiooniline šnitsel marineeritud köögiviljade ja sidrunikastmega

Traditsioonilise šnitsliga oli asi aga palju keerulisem. Kohe kui toit lauale toodi ja kuulasin ära ettekandja tutvustuse, sain aru, et traditsioon, mille põhjal tehti seda šnitslit, ei pärine Lõuna-Eestist. Nimelt ütles ettekandja, et see šnitsel on tehtud kaelatükist. Oi ei ... kaelatükk on ju selle toidu jaoks liiga sooniline ja rasvane. Kui aga sööma asusin, siis sain aru, et lisaks oli paneeritud šnitsel riivsaias, mis on juurdunud meie kultuuri ajal, kui kvantiteet oli olulisem kui kvaliteet. Ma mõtlen nõukogude perioodi. Lisaks polnud liha korralikult läbi vasardatud. Seega ei saa öelda, et pakutud roog polnud traditsiooniline ... kuid millal oli see traditsioon tekkinud, ei osanud nooruke ettekandja mulle kosta. Oli väga kohkunud näoga, kui seda küsisin. Jah tõsine uurimustöö kokandustudengitele. Sellist šnitslit saab osta toidukaupade kulinaarialettidelt ja olen seda kohanud ka 4-6 eurostes bufeelaudades, kuid Maitsva Tartu eineks selline lihatükk ei sobinud. Kui poleks kõrval olnud head sidrunikastet ja mahlaseid marineeritud köögivilju, oleks see roog saanud hindeks ... koolipoisi hinde kaks, kuid tänu lisanditele venitas kuidagi kolme välja.

Nüüd aga teen ma midagi, mida pole varem teinud. Lisan blogisse oma traditsioonilise variandi šnitsli valmistamisest. Õppisin selle oma emalt, kes oli Võrumaal omal ajal tunnustatud pidude peakokk. Tema aga oli selle õppinud eelmise sajandi 40-50 aastatel toonastelt kokkadelt, kes olid selle õppinud oma õpipoisi perioodil ehk ma arvan, et see on tõsine traditsiooniline Võrumaa šnitsel. 

Koostisosad:

värsket sea sisefileed (1-2 tk sõltuvalt suurusest ja soovitavast toidukogusest)

umbes 5-7 muna ... sõltuvalt lihakogusest

200-300 g kõrgema sordi nisujahu

peensoola

purustatud musta pipart

toiduõli praadimiseks

Valmistamine:

Soolast ja piprast teha segu ... sõltuvalt maitsemeelest 1/3 või 1/4. Segu panna väikeste avadega soolatopsi. Liha lõigata ristikiudu umbes 2 cm paksusteks tükkideks (sisefilee on pikliku kujuga). Seejärel vasardada liha lihavasaraga õhukeseks ja pehmeks,... näiteks sobib puidust lihavasar metallist otsaga (fotol). Mida õhemaks saab liha vasardatud, seda parem on lõpptulemus. Soovitatav on vasardada liha nii õhukeseks, et valgus kumab sellest läbi. Vasardatud liha panna suurele taldrikule ja puistata üle soola-pipraseguga ... vastavalt maitsele. Järgmised vasardatud lihatükid (õigem oleks isegi öelda lihakoogid) panna eelmistele peale ja taas katta soola-pipraseguga. Seejärel lasta ettevalmistatud lihatoorikutel pool tunnikest seista, et sool-pipar jõuaks lihamahlas lahustuda. 

Praadimiseks võtke suur pann, lisage sinna pisut õli ning laske pann kuumaks. Kuumenemise ajal aga valada nisujahu laiali suurele taldrikule ning kloppida munad korralikult lahti laias kausis või supitaldrikul. Jahutaldrik ja munakauss panna praadimiskoha lähedale. Kui pann on ühtlaselt kuum, siis võtta ettevalmistatud vasardatud liha ning vajutada see mõlema küljega tugevasti vastu jahukuhja nii, et liha oleks ühtlaselt kaetud jahuga. Seejärel kasta liha lahtiklopitud muna sisse 2-3 sekundit. Kui muna on vähe, siis eraldi mõlemad küljed munaga kokku ... kui muna on palju, siis nii, et liha on tervenisti muna all. Ning panna koheselt pannile. Korrata protseduuri järgmiste ettevalmistatud lihapaladega kuni pann täis. Praadima peab nii, et liha katteks olev muna oleks mõlemalt poolt kuldpruun. Jälgige, et esimesed tükid üle ei küpseks sellel ajal, kui te viimaseid pannile panete. Kuumuseks sobib 9 tasemelisel elektripliidil 7. tase. Süüa kohe peale praadimist. Lisandid saate valida vastavalt maitsele. Vot nii. Proovige ja te ei kahetse ... 

.....   

Magusroog: Julge vaniljekreem krõbeda lehttaigna ja sahvrimarjadega

Magustoit oli väga lihtne. Vaniljemaitselisele kohupiimakreemile oli pandud peale mõned sulatatud marjad ning peale püsti krõbedad lehttaigna lehekesed. Maitses nagu kohupiimakreem marjadega ... krõbedad lehed andsin pisut struktuuri juurde. Söödav, kuid mitte karvavõrdki eriline magustoit. Pika-pika miinusega neli.

Kusjuures selle toidukoha mitte ükski toit ei näinud välja selline nagu algsetel reklaamfotodel. Erinevused olid arvestatavad. Ei tea, kas see oli sellepärast, et peakokka majas polnud või siis lastigi toite serveerimiseks ette valmistades "üle jala" või siis on komponente muudetud ... vot ei tea. Kuid see oli sellel aastal esimene toidukoht, mille roogadest ei jäänud positiivset koondmuljet. Kahju. Vaatasin just nüüd ka eelmiste aastate hinnanguid ja ... vaid 2021 oli eristuv menüü, muud aastad aga sarnaselt sellele hooajale ... keskpärane toidukoht.