Laupäeva õhtul tuleb ikka välja sööma minna. Rääkisime täna abikaasaga, et teeme seda edaspidi ka väljaspool Maitsva Tartu kuud. Vilde ja Vine on selleks kindlasti väga mõnus koht. Seda eriti õhtuvines … see, nagu te aru saite, oli väike iroonia selle toidukoha nime osas. Või on ka Vine kellegi nimi? Aga olgu, jätan nime kallal urgitsemise järele ja lähen asja juurde.
Tõesti meeldiva miljööga koht, piisavalt valge ja piisavalt hämar, muusika taustaks on rahulik, teenindus sõbralik ja tasemel. Maalid seintel arusaadavad 😊. Vaatamata rohkele külastajate arvule oli mõnusalt rahulik. Täitsa viis koht.
Eelroog saabus kiiresti. Selleks oli krõbe tursk, mis oli taignas praetud. Taigna sisse oli pandud pisut jaapani riisi, kala juurde serveeriti hollandi kastet ja pariisi kartuleid. Täitsa rahvusvaheline toit. Kui lisada marineeritud sibul, mille päritolu kohta viidet polnud ja soolakurk, mis peaks olema eestimaine, siis saab rahvaste paabeli kokku. Kahjuks pean jälle mainima, et taignas küpsetatud toit on enamasti ühesuguse maitsega. Riis, isegi mitte jaapani riis, ei suuda seda jahust õlimaitset vähemaks võtta. Tursa maitset polnud üldse tunda. Küll oli tugeva maitsega sibul ja soolakurk. Prantsuse kartul oli väga hea maitsekas ja eriline. Hollandi kaste kalale (loe taignale) erilist maitset anda ei suutnud. Salatikuubikukesed olid head ja maitsekad, kuid neid oli vähe muutmaks toidu üldist maitset. Pärast toidu söömist oli tunne, nagu oleks söönud sibularõngaid. Teate küll, sellised taignas praetud sibularõngaid. Nende eest küll viit ei saa panna, panen nelja.
Pearoog oli mereanni ravioli. Kelner teadis rääkida, et mereandidest oli esindatud koha, lõhe ja krevetid. Juurde serveeriti krevetikastet, porrusalatit ja lõhemarja. Ravioli kest oli nagu ikka, taignane ja tavaline. Ei oska seda väga kommenteeridagi, sest enamasti ravioli ongi selline. Küll aga saan arvustada sisu. Miski selles sisus jättis suhu mõru maitse. Imelik. Arutasin seda pärast ka kelneriga ja me ei leidnud ühtegi komponenti, mis oleks võinud mõru olla. Maitsesin eraldi krevetikastet, ka see polnud mõru, pigem oli maitsetu, kalamarja oli nii vähe, et see ei saanud kogu toidu maitset muuta. Tõesti imelik. Kokkuvõttes jäigi suhu mõru maitse, seda nii otseses kui kaudses mõttes. Kohe kuidagi ei saa üle kolme panna. Oli näha, et kokk nägi vaeva, kuid miskit läks viltu.
Kui magustoit toodi, siis läks nägu kohe naerule. Kahjuks pisut iroonilisele naerule, see magustoit oli kõige väiksem siiani söödud magustoitudest. Kui vaatate fotot, siis teadke, et see kahvel on magustoidu kahvel mitte tavaline suur kahvel. Kuna on jäänud vaid üks koht külastada, siis suure tõenäosusega jääbki kõige väiksemaks magustoidukoguseks, mis meile pakuti. Maitse üle ei saanud kurta, sest pirni parfee koos mascarpone jäätise ja pistaatsiakreemiga maitses imeliselt. Ka pošeeritud pirn, mis oli teistest maitsetest pisut erinev, oli hea ja eriline. Kui keegi soovib teada, kuidas valmistada seda huvitava nimega pirnirooga, siis pange nimetus googlisse ja saate kohe retsepti. No mis sellisele magustoidule hindeks panna? Kuna me hindame maitseid, siis viis. Aga tervikuna jäi ikka mõru maitse suhu … 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar