Jõudsime kohale väga täpselt kella 16-ks. Täpselt nagu laud oli broneeritud. Täpselt 25 minuti pärast nägi meie laud välja selline nagu lisatud fotol. Sirvisin selle aja jooksul läbi ajalehed, mille sain hotelli sissepääsu juurest, tutvusin põhjalikult kohviku menüüga ja jõudsin üle lugeda ka kohviku istekohad ning teenindajate arvu. Istekohti oli ilmselgelt üle kuuekümne … teenindajate lugemisega probleeme polnud, neid oli kaks. Noorhärra ja noor daam, kes ülikiirel või peaks siin ütlema YliCiirel sammul laudade vahel sebisid. Mul hakkas neist suisa kahju. Huvitav, kas kohvikutel pole ettekandjate arv istekohtadega seotud? Interjöör oli samuti selline nõukogude aja söökla stiilis. Lauad laudlinadeta, toolid metallist ja põrand kivist. Panen keskkonna ja teeninduse eest lausa kahe. Omanikud ja juhataja võiks tõsiselt mõelda teenindajate hulgale ja toidusaali interjöörile.
Lõpuks toodi meie lauale noad-kahvlid ja vesi koos klaasidega. Tervitusampsu, leiba ega võid selles kohas polnud. Vähemalt mitte lisaks menüüle. Seega on menüüväliste toitude hindamine suisa raske. Leiba oleks võinud ikka lauale tuua … Õnneks saime eelroa peatselt pärast vee toomist ning me ei jõdnudki kõhtu veest täis juua, nagu seda tegi naaberlaua seltskond. Eelroaks oli kergelt mädarõikane sous vide karpkala filee isetehtud kohupiima, tatrapliini, murulaugu-spinati majoneesi ja kitsejuustu tšipsiga. Suus vide meetod peaks toidu jätma eriti mahlaseks, kuid kahjuks oli karpkala üsna tuim ja mis veelgi hullem suhteliselt maitsetu. Mädarõigast oli ehk liiga kergelt pandud. Kõrval olnud tatrapliin tundus minu arvates veelgi tuimemalt. Pärast söömist ei jäänud suhu mingit maitset. Selline jahune ja tuim toit. Kolme võib panna, sest vähemalt kõlbas ära süüa.
Praad oli kadakase mekiga suitsune sea sisefilee juurselleri-õunapüree, sibulamoosi ning röstitud suhkruherne-bataadi-baklažaani ja lehtkapsa seguga. Sibulamoos oli täitsa huvitav ja sobis liha juurde hästi. Liha ise aga eriti kadakase mekiga polnud. Pigem jäi suhu pipra maitse. Sisefileed on raske mahlaseks valmistada, kahjuks ei saanud peakokk sellega eriti hakkama. Juurselleri õunapüree sobis ka liha juurde ning juurikad oli parajalt krõmpsud ja hästi maitsestatud. Nuga oli aga liha lõikamiseks nürivõitu, sest sisefilee tahab lõikamiseks head nuga … nagu loomalihagi. Samas ei saa väita, et liha liiga vintske oleks olnud. Pearoog sai minult hindeks nelja. 
Magustoit oli aga väga maitsev. Karusmarja crème brûlée marineeritud brändiste marjadega maitses parajalt hapukalt ja samas väga pehmelt. Ettekandja hoiatas toitu lauale tuues, et crème brülee kausikest ümbritsev sammal pole söömiseks. Eelmisest aastast ma mäletan, et mõned kokad olid ka sambla söödavaks muutnud. Seekord ma siis ei proovinudki sammalt süüa. Magustoit sai jälle viis punkti … huvitav, kas minust hakkab magustoidusõber saama?
Tänasega jääb külastada veel üheksa kohta ja jäänud on neliteist päeva … läheb kiireks. Peame hakkama sagedamalt õhtuti väljas käima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar