Tubli Spargel

Unustades kõik eelmise aasta kogemused, läksime eelarvamusevabalt Sparglisse sööma. Laupäeval kell 17.30. Tegelikult tahtsime paari teise kohta minna, kuid kõik olid lõhki broneeritud. Seega Spargel. Suur oli üllatus, kui Spargel oli päris väheste külastajatega. Saime laua tagaruumi ja kümneminutilise ootamise järel oli ka toit laual. Ah jaa, vesi toodi ikka kohe lauale. Kui rääkida interjöörist, siis see sobis Spargli stiiliga. Ainult peldik oleks võinud rohkem wc moodi olla. Võibolla see viimane detail panigi hinde nelja peale langetama, muidu oleks viis olnud. 

 

Eelroog. Lamba südame tartar spinatimajoneesiga. Välimus oli väga isuäratav … isegi nii isuäratav, et alles poole toidu söömise juures tuli meelde, et foto jäi tegemata. Kui ma aga vaatasin fotot Maitsva Tartu kodulehel, siis leidsin, et see on piisavalt söödud toidu sarnane ja panin siia selle foto. Võibolla seda puru taldrikul oli vähem, kuid see pole oluline. Nüüd pigem eeltoidu maitsest … lambasüdame tartar koos selle lisanditega oli väga hea. Ka spinatimajonees sobis sinna juurde … kuid see leib, mis sinna alla oli pandud oli maitse järgi praetud küüslauguleib. Aga te ju teate, kui intensiivse maitsega on küüslauguleib. Seega kui võtsin kahvliga leivapealset ja tupsasin selle korraks majoneesi sisse, siis maitse oli mmmm … aga kui võtsin leivapealse ampsu koos leivaga, siis maitse oli … küüslauguleiva maitse. Saatsime sellelaadse sõnumi ka peakokale. Loodame, et öeldi edasi. Hindeks sai pandud neli, sest tartar oli leivata väga hea.

 

Pearoa puhul oli juba meeles ka foto teha. See õnnestus päris hästi, sest valgustus oli tugev. Toit fotol on vutifilee portveinikastme, maapirni ja vuti koibadega. Ettekandja sõnul oli vutt valmistatud kahel erineval moel - fileena ja taignas praetud koivad ning maapirnid kolmel moel valmistatud - püree, marineeritud ja  tšipsid. Alustaks maapirnist - see on meie arvates hea mõte serveerida ühte toiduainet erinevates valmistamisvormides. Kokal olid need ka hästi õnnestunud. Eriti maitsesid marineeritud maapirni tükikesed. Aga ka kõik kokku koos vutifileega oli päris hea, maitsed sobisid. Vutifilee oli samuti mahlane ja maitsev, ehk ainult ühe ampsu juures oli maitset vähevõitu, see oli filee keskosa amps. Aga nagu ka eelroal oli ka siin "pigitükk", mis toidu, kui terviku, juures domineeris ning mis oleks võinud olemata olla. See oli taignas praetud vutikoivad. Jälle sama küsimus, mis eeltoidu juures - kui midagi taignas praadida, siis mis maitse sellel on … nagu taignas praetud toidul … selline rasvane taignamaitse. Seega soovitan enne ära süüa nälja kustutamiseks koivad ja jätta maitseelamuseks vutifilee koos maapirni variatsioonidega. Panin hindeks jälle nelja. Kui koiba poleks olnud, oleks viie pannud.

 

Magustoiduks oli šokolaadi-pähklikook ploomikastme ja piimavahuga. Kohe toidu lauale saabumisega libises pilk selle juures olnud lusikale. Kui vaatate Maitsva Tartu lehel olevat fotot, siis seal söömisvahendit pole. Reaalselt aga suur lusikas. Väike armas korvike täis šokolaadi pähklikreemi ja selline lusikas. Ma pole eriline serveerimisala spetsialist, kuid oleks parema meelega söönud seda toitu väikese armsa magustoidukahvliga. Mis puudutab maitset, siis maitses nagu hea šokolaadi-pähklikook. Olen midagi sellist söönud mitmes heas pagariäris. Üllatusi polnud. Ploomikaste oli hea ja piimavahtu oleks võinud olla rohkem, nagu lehel oleval fotol. Kook oli hea. Aga nagu te teate, siis hea on koolipoisi puhul hinne neli.

 

Aga homme Chez Andre … oh ootused on suured … vaatame kas kogemused on sellised, et kvaliteet oleks hea. NB! Tuletan meelde valemit kvaliteet võrdub kogemused jagatud ootused

Meat Marketi kelneriga kohtusime eelmisel aastal Polpos.

Pärast eilset pingelist ja vihast nõretavat Ihaste Seltsi üldkoosolekut oli täna päris mõnus istuda mõnusas vaikses Meat Marketis ning nautida väga head teenindust. Kusjuures kelner tundis meid ära ja meie teda, eelmisel aastal olime kohtunud Maitsva Tartu raames restoranis Polpo. Peaks mainima, et tema teenindusalane professionaalsus polnud mitte kübetki langenud. Meat Marketisse sobis tema vaba olek ja hea suhtlemine isegi rohkem kui reserveeritud olemisega Polposse. Meid teenindades arvasime, et tutvustatakse ainult Maitsva Tartu roogasid nii põhjalikult, kuid kui naaberlauda tulid inglisekeelsed külastajad ja tellisid muid toite, siis rääkis kelner vabas inglise keeles pikalt ka nendest toitudest. Interjöör ja teenindus puhas viis.

 

Enne eelrooga toodi laualae leib, vesi ja või, nagu ikka. Leib oli nagu oli ja määre, mida ma arvasin või olevat, oli pigem selline rasva ja maitseainete segu. No ei maitsenud seekord eriti. Pohladega vesi oli hea, kuid … paneks päris menüüvälistele toitudele kolme. Kohe ei saa aru, miks nad ei oska sellist head, maitsvat võiet pakkuda. 

 

Eelroog, veise carpaccio, marineeritud shimeji seened, vodka mayo, rukola,  oli vapustavalt hea. Parim siiani maitstud eelroogadest. Need õhukesed veise carpaccio viilakud olid kaetud parmesani juustu, ruola ja majoneesitäpiskestega … muide vodka majoneesi, mida ma kunagi polnud maitsnud. See oli nii mahlane ja maitsev. Ning need jaapani kobarseened seal peal. Uskumatult hea. Soovitan minna Meat Marketisse kasvõi selle eelroa pärast. Kahju, et foto sellest imeroast eriti välja ei tulnud. Sattusime suhteliselt hämaras nurgas istuma. Mis oli küll hubane, kuid mitte fotografeerimiseks. Mis te arvate, mis ma eelroale hindeks panin …. õige, viis pluss.

 

Pearoog oli lamba ristluu, maapirn, apelsinikaste. Pean tõdema, et selle toidu nimi on eksitav, sest ma ei leidnud liha seest ühtegi luud, eriti mitte ristluud. Kuid ega see mind eriti ei kurvastanud. Lihatükid olid meeldivalt pehmed ja hästi maitsestatud, pirnid nii all kui kuivatatult peal sobisid lihaga. Ehk oli tüümiani maitset natuke liiast, kuid vesteldes abikaasaga selgus, et tema toit nii tüümianine polnud. See eest kurtis tema kerge kasukamaitse üle, mida mina ei tundnud. Kelner valas abivalmilt meie toidu üle lihaleemest ja apelsinidest valmistaud kastmega, mis sobis liha juurde hästi ja polnud liiga domineeriv. Igal juhul mulle maitses. Lambaliha on väga pretensioonikas nii valmistamisel kui ka sööjate maitsemeelte arvates. Paljudele ei maitse. Aga mulle maitses. Panen viie.

 

Magustoiduks oli kamakook, must leib, kodujuust, keefiri kreem. Foto ei tulnud jälle välja. Pean järgmine kord vist oma välguga profikaamera kaasa võtma. Ja maitse oli ka nagu foto. Selline jahune magustoit, täpsemalt kamajahune. Maitset jäi ilmselgelt väheks. Keefiri kreem on nii neutraalne, et see küll maitset juure ei anna. Tutvustusest kõrvu jäänud mustasõstrageeli kas oli nii vähe, et ma seda ei märganud või siis oli ununenud üldse panemata. Jahust krõmpsud olid huvitavad kui mitte eriti maitsekad. Rohkem maitset - rohkem maitset - rohkem maitset. Aga ega see magustoit halb olnud, nelja miinuse saab ikka. Oleme lihtsalt ära harjunud väga heade magustoitudega.

 

Lõpetuseks tahaks kirjutada, kuidas ma vahetult enne Meat Marketisse sisenemist käisin pühapäevaks Chez Andre juures lauda broneerimas. Kasutasin lihtsalt juhust, et need kaks kohta on nii lähestikku. Täiesti juhuslikult oli leti ääres peakokk Chef André isiklikult. Ja uskuge või mitte, ta tervitas mind juba kaugelt:" Tere Kalle!". Mul jäi suu lahti. Küsisin, et kuidas küll tal minu nimi meeles on. Ja tuli välja, et ta loeb minu blogi ning selle juures on ju karikatuur minust. Lisaks mäletas ta mind eelmisest aastast. Ajasime tükk aega juttu, kuid kuna kell sai kiirelt 15.30, siis pidin edasi minema tänasele lõunale. Eks näis, millega Chef André meid siis pühapäeval üllatab … jään huviga ootama.

 

 

 

 

2 teenindajat ja üle 60 istekoha ... see on YliCool

Jõudsime kohale väga täpselt kella 16-ks. Täpselt nagu laud oli broneeritud. Täpselt 25 minuti pärast nägi meie laud välja selline nagu lisatud fotol. Sirvisin selle aja jooksul läbi ajalehed, mille sain hotelli sissepääsu juurest, tutvusin põhjalikult kohviku menüüga ja jõudsin üle lugeda ka kohviku istekohad ning teenindajate arvu. Istekohti oli ilmselgelt üle kuuekümne … teenindajate lugemisega probleeme polnud, neid oli kaks. Noorhärra ja noor daam, kes ülikiirel või peaks siin ütlema YliCiirel sammul laudade vahel sebisid. Mul hakkas neist suisa kahju. Huvitav, kas kohvikutel pole ettekandjate arv istekohtadega seotud? Interjöör oli samuti selline nõukogude aja söökla stiilis. Lauad laudlinadeta, toolid metallist ja põrand kivist. Panen keskkonna ja teeninduse eest lausa kahe. Omanikud ja juhataja võiks tõsiselt mõelda teenindajate hulgale ja toidusaali interjöörile.

 

Lõpuks toodi meie lauale noad-kahvlid ja vesi koos klaasidega. Tervitusampsu, leiba ega võid selles kohas polnud. Vähemalt mitte lisaks menüüle. Seega on menüüväliste toitude hindamine suisa raske. Leiba oleks võinud ikka lauale tuua …  Õnneks saime eelroa peatselt pärast vee toomist ning me ei jõdnudki kõhtu veest täis juua, nagu seda tegi naaberlaua seltskond. Eelroaks oli kergelt mädarõikane sous vide karpkala filee isetehtud kohupiima, tatrapliini, murulaugu-spinati majoneesi ja kitsejuustu tšipsiga. Suus vide meetod peaks toidu jätma eriti mahlaseks, kuid kahjuks oli karpkala üsna tuim ja mis veelgi hullem suhteliselt maitsetu. Mädarõigast oli ehk liiga kergelt pandud. Kõrval olnud tatrapliin tundus minu arvates veelgi tuimemalt. Pärast söömist ei jäänud suhu mingit maitset. Selline jahune ja tuim toit. Kolme võib panna, sest vähemalt kõlbas ära süüa.

 

Praad oli kadakase mekiga suitsune sea sisefilee juurselleri-õunapüree, sibulamoosi ning röstitud suhkruherne-bataadi-baklažaani ja lehtkapsa seguga. Sibulamoos oli täitsa huvitav ja sobis liha juurde hästi. Liha ise aga eriti kadakase mekiga polnud. Pigem jäi suhu pipra maitse. Sisefileed on raske mahlaseks valmistada, kahjuks ei saanud peakokk sellega eriti hakkama. Juurselleri õunapüree sobis ka liha juurde ning juurikad oli parajalt krõmpsud ja hästi maitsestatud. Nuga oli aga liha lõikamiseks nürivõitu, sest sisefilee tahab lõikamiseks head nuga … nagu loomalihagi. Samas ei saa väita, et liha liiga vintske oleks olnud. Pearoog sai minult hindeks nelja.

 

Magustoit oli aga väga maitsev. Karusmarja crème brûlée marineeritud brändiste marjadega maitses parajalt hapukalt ja samas väga pehmelt. Ettekandja hoiatas toitu lauale tuues, et crème brülee kausikest ümbritsev sammal pole söömiseks. Eelmisest aastast ma mäletan, et mõned kokad olid ka sambla söödavaks muutnud. Seekord ma siis ei proovinudki sammalt süüa. Magustoit sai jälle viis punkti … huvitav, kas minust hakkab magustoidusõber saama?

 

Tänasega jääb külastada veel üheksa kohta ja jäänud on neliteist päeva … läheb kiireks. Peame hakkama sagedamalt õhtuti väljas käima.

 

 

Tasemel Polpo on Maitsva Tartu pärl

Laupäeva õhtul oli meil kavas Polpo restoran. Kuna abikaasa vanematel oli neljakümnes pulma-aastapäev, siis kutsusime nemad ka õhtustama. Laud oli reserveeritud kella 17-ks ja jõudsime isegi veerand tundi varem kohale. Alguses ehk pisut segas asjaolu, et meie poeg Karl-Johannes võistles parajasti Tallinnas mainekal judoturniiril ning kangesti kippus pilk minema telefoniekraanile, kus näitas tulemuste tabelit online. Saime tähistada lisaks aastapäevale ka poisi kolmandat kohta. Väga tubli temast.

 

Nagu esinduslikes restoranides kombeks toodi kõigepealt peakoka tervitus, mis oli lisaks Maitsva Tartu menüüle. Selleks olid peedikrõpsud mingi kalavõidega. Dekoratsiooniks olid merekarbid … minu arust enamuses olidki merekarbid. Vaadake seda fotot. Tumedad laigud on peedikrõpsud ja heledad merekarbid. Kui nüüd maitsest pajatada, siis ei maitsenud. Ausalt, need krõmpsud olid mõruda maitsega … nagu pisut kõrvetatud. Lisandiks olnud võie ei andnud neile kuigi palju juurde, sest ikka domineeris see mõru maik. Käsitööleib, mis kohe peale tervitusampsu toodi oli hea ja kompenseeris alguses olnud pettumuse. Menüüvälised toidud said minult hindeks nelja. Kokk oleks võinud meid tervitamata jätta, ma poleks üldse pahandanud.

 

Eeltoiduks pakuti kõrvitsat seemnete, salati ja juustuga. Lisaks oli seal majonees, mis andis komplektile eriti hea maitse. Selle eeltoidu kohta võib öelda, et just selline peabki eeltoit olema - mitmekesine, maitsev, mitte eriti rammus, hea väljanägemisega ning eriline. Peale puistatud külm feta juust oli pärl selle eelroa juures. Tuju läks kohe rõõmsaks ja maitsemeeled hakkasid intensiivselt tööle. Ämma väitel olid ka värvid kenasti harmooniliselt paigas. Kõrvits, mis kipub toidu valmistamisel kergesti pudruks minema oli selle roa juures mõnusalt krõmps. Parim eeltoit, mis ma siiani söönud olen. Kindel viis.

Kui pearoog lauda toodi, siis lausa ahhetasime … see oli niiiii suur. Vasika šnitsel laius kogu taldriku ulatuses, sellel olid suured kuhjad mädarõikamajoneesi ja salatiks lisatud peaaegu toored või siis peaaegu küpsed õunaribad ja veel mingi aedvilja ribad. Vasikašnitsel oli mõnusalt pehme, kui pisut norida, siis väike nurgake oli natuke vintskem, kuid see ei mõjutanud kogumuljet. Mädarõikamajonees tegi liha veelgi mahlasemaks. Kõht sai head rooga kõvasti täis, seda enam, et lisaks oma praele sain ma ära süüa ka pool abikaasa oma. Tegin seda hea meelega, sest toit oli väga maitsev. Viis on sellele toidule õiglane hinne.

 

Magustoiduks saime suure poti sees brownie aprikoosimoosi ja tumeda šokolaadiga. Foto sellest magustoidust eriti välja ei tulnud. Maitsva Tartu tutvustuses olev foto on ilmekam, sest seal pole kausi servad nii kõrged. See hele aine kausi keskel on maitsestamata kohupiimakreem, mis väga hästi tasakaalustas šokolaadi magusust. Allpool olnud hapukas aprikoosi moos oli selle toidu parim osa. Kokkuvõttes ka magustoidule viis punkti.

 

Ka teenindusele polnud seekord midagi ette heita. Viisakas, kõrgetasemeline ja sõbralik. Kui interjöörile midagi ette heita, siis ainult seda, et tegemist on keldrirestoraniga. Möödujate jalgu on huvitav vaadata küll, kuid parema meelega vaataks kõrgemale. Segas ka kõrvallaudade juurde tulnud suur sünnipäevaseltskond, kuid eks nemadki tahtsid end vabalt tunda. Keskkond sai neli punkti.

Café Shakespeare Maitsev Tartu menüü ei pakkunud elamust

Täna õhtustasime Café Shakespeare's. Igati viisakas koht, saime mõnusa kahese laua ning vaatamata päris suurele külastajate arvule oli teenindus kiire. Toitu oodates saime rahulikul häälel rääkida, vaatamata sellele, et olime ovaalse laua erinevates otstes. Huvitav oli, et vaatamata suurele inimeste hulgale ruumis ei tekkinud kordagi tunnet, et kohvikus on liiga mürarohke. Interjöör oli maitsekas. Esimest korda elus tundsin ma huvi abstraktse kunsti vastu … vaatasin ja vaatasin ning vist isegi sain aru, mida oli kujutatud. Mida ma vaatasin - selle jätan lugejatele mõistatuseks. Teenindus oli ka sõbralik ja lahke. Ehk pisut liiga familiaarne. Siiski paneks kokkuvõtteks keskkonna hindeks viie.

 

Laual oli meid ootamas rohke sidruniga kannutäis vett ja üsna pea lisandus sinna soe sepik koos võiga. Seekord nuusutasin tasakesi enne pealemäärimist võitopsi ja veendunud, et kõlbas, määrisin või sepikule. Polnud väga vigagi. Aga kui toodi eelroog, siis mõistsin, et olin talitanud kiirustades. Eelroaks oli käsitöö kanamaksapasteet kõrvitsa-mango tšatni ja krõbeda ciabatta’ga. Nagu te fotolt näete, oli pasteedikogus võrreldes lisanditega märkimisväärne. Alguses pakutud sepik oleks nüüd marjaks ära kulunud. Esimesed ampsud pasteeti koos ciabatta´ga oli maitsev, kuid kui ciabatta otsa sai ja järele jäi veel hulgaliselt rammusat maitsvat pasteeti, siis see osutus lisanditeta natuke liiga tugevaks eelroaks. Pasteediportsude vahele peidetud marineeritud kõrvitsatükikesed pisut lahjendasid suutäisi, kuid mitte piisavalt. Ega pasteedi maitsel viga polnud. Just lisandite vähesuse tõttu panen eelroale hindeks neli.

 

Põhiroaks serveeriti Põltsamaa õunasiidris ja koores hautatud küülikukoib herne-kartulitambiga. Ja nagu minu eeltoidu mõtteid aimates tuli nüüd ettekandja ja küsis, et ega me sepikut juurde ei soovi. Kahjuks oli see pakkumine liiga hilja. Otsekohese mehena ei jätnud ma seda talle mainimata. Herne-kartulitamp maitses nagu herne-kartulitamp … ei midagi erilist. Kõrvale pandud jänesekapsalehed natuke tegid tambi hapukamaks. Kui koorekastet juurde panna, siis võis seda tampi täitsa süüa. Jänes oli samuti kastmega koos söödav. Jänese maitsestatus oli rahuldav … kuid jälle … ei midagi erilist. Sõime prae ära, kõht sai korralikult täis, kuid … kuhu jäid maitseelamused. Kirss jäi tordilt puudu. Seega, vabandan peakoka ees, kuid panen hindeks kolm.

 

Siiski väike kirss tuli. Nimelt magustoit oli nii välimuselt kui maitselt igati tasemel. Natuke kahju, et kohviku kehv valgus ei too fotol head kujundust piisavalt välja, kuid proovige suuremalt vaadata, siis ehk näete, kui oivaline pott taldrikul oli. Muide, see kõik oli söödav. Magustoidu nimeks oli kergelt tšilline šokolaadikreem magusa mulla all. Potiks oli krõmps vahvel, mis oli kaetud mitte eriti magusa šokolaadiga ning šokolaadikreem potis oli mõnusalt hapukas ja parajalt tšilline. Seega magustoit kindel viis. Kohvisõpradele soovituseks - selle magustoidu kõrvale sobib hästi mitte eriti magus kohv.

 

Homme ootab meid Polpo. Eelmisel aastal sai see restoran meilt väga hea hinnangu, eks näis, kas nad on oma taset hoidnud. Järgmine postitus siis homme õhtul.

Mitteoodatud külalised restoranis Antonius

Täna õhtustasime Maitsva Tartu kampaania raames restoranis Antonius. Algus oli päris huvitav. Jõudsime viis minutit enne seitset kohale. Hotelli administraator võttis abivalmilt meie palitud ja saatis alla restorani. Läksime abikaasaga alla ja … mitte kedagi polnud, ei külalisi ega teenindavat personali. Ootasime mitu minutit, hõikasin "halloo" … ei midagi. Läksin siis üles tagasi ja mainisin administraatorile, et pole kedagi. See tuli koos meiega alla ja läks köögiuksest sisse ning … oh imet, natukese aja pärast väljus sealt noor tütarlaps, kes palus meil laua valida. Ei vabandusi ega kohmetusi. Hakkas meile kohe jooke müüma ja oli üpris üllatunud, kui me ainult vett soovisime. Minu kaasa võttis ka tassi teed, mis pärast arvel kajastus kannuna. Olgu. Nüüd asja juurde. Me olime seal ju Maitsva Tartu elamusi saamas...

 

Kõigepealt toodi isutekitaja, milleks oli kirsstomat parmesani juustuga. Selline ühe ampsu isutekitaja. Kuid kui amps oli suhu ja keeleni jõudnud, siis oli tunne nagu oleks klaasi tekiilat ära joonud. Väga vürtsine suutäis. Tomat oli tugevasti pipardatud ja parmesani juust on teada tuntud tugevamaitseline. Kui lisada veel maitsetaimed, siis … ohh milline isu tekkis. Süljenäärmed hakkasid kohe tööle.

 

Järgmisena toodi isevalmistatud seemnesaia ja mustikaleiba koos maitsevõiga. Mina võtsin ainult leiva. Panin määrdevõi peale ja … sain kohe aru, et ilma võita oleks ehk söödav olnud, kuid määrdevõi tegi leiva täiesti vastikuks. Kui ma võtsin võitopsi ja nuusutasin seda ollust, siis … ärge teie seda tehke … minu arust see haises nagu viis nädalat soojas seisnud või. Kusjuures oligi soe või, kleepus noa külge kinni nagu liim. Jäigi võileib minust taldrikuäärele ja ettekandja sai selle lõpuks biojäätmete kasti valada. Kohutav elamus. Kui oleks seda eraldi hindama pidanud, oleks ühe pannud. Koos suutäiega, mis sellele eelnes aga saab Antonius Maitsva Tartu komplektile lisatud toiduainete (so. isutekitaja, leib, sai, või, vesi jms) eest kahe, sest nagu ma abikaasa jutust aru sain, polnud ka mustikatega käsitööleib seal suurem asi.

 

Eelroaks saime Järveotsa talu vutimunad siia tartari ja petersellimajoneesiga. Täiesti eestimaine toit. Peal oli selline jahu-, soola- ja veekrõmpsik, mis on tindiga tumedaks värvitud. Loomulikult loodusliku toidutindiga. Allpool vutimunad, sibul ja majonees. Põhjaks aga toored siiakala tükid. Serveerimine oli ilus. Siiakalaga tuli meelde "Siin me oleme" film, kus linnapreili armastas peremeest "nagu siiakala". Mina seda siiakala ei armastanud, sest mulle tundus see maitsetu. Kui võtta suutäis kala koos vutimuna ja sibulaga, siis jäi domineerima sibulamaitse ja siiakala eriti ei tundnudki. Majonees ei suutnud ka maitset eriliseks teha. Kokkuvõttes " … ei midagi erilist …" Panen hindeks nelja miinusega. Ega see toit just halb ka olnud.

 

Põhiroog oli aga väga hea. Madalal temperatuuril küpsetatud seakülg porgandikreemi, sinepiseemnete ja röstitud porruga maitses imeliselt. Parem veel kui Dorpatis söödud loomaliha. Seakülg koos selle peal olnud sinepiseemnete ja kergelt maitsestatud lihaleeme ning porgandikreemiga tahtsid keele alla viia. Veel nüüdki kirjutades hakkavad süljenäärmed tööle. Viis pluss. Kahju ainult, et seda head rooga nii vähe oli … sõin küll väikeste ampsudega, kuid ikka sai roog kiiresti otsa.

 

Magustoit oli samuti täiesti eestimaine. Kuusevõrse-biskviitkook sambla ja plaksuva jäätisega. Kuusevõrsekook oli väga tugeva "metsa" maitsega. Alguses tundus mulle nagu oleks pehmet sookailu närinud, kuid pärast paari suutäit tuli kuusevõrse maitse eriti hästi esile. Mustikad ja punased sõstrad andisid toidule hapuka maitse ning jäätis peal pehmendas mõnusasti neid tugevaid maitseid. Magustoidu ära söönud, jäi suhu selline hea hapukas maitse. Mõnus. Hindeks viis.

 

Kui nüüd natuke teenindust ja interjööri hinnata, siis pole keldrirestoranid mulle veel meeldima hakanud. Seinal olnud maalid muudavad interjööri küll hubasemaks, kuid massiivsed kiviseinad ümberringi ei tekita meeldivat tunnet. Muusika oli selline "Jeeves and Wooster" filmi tunnusmuusika laadne, piisavalt vaikne, et mitte segada vestlust. Teenindus … nojah … ei olnud seda elegantsust nagu ma sellise taseme restoranilt oleks oodanud. Ettekandjaks oli noor tüdruk, kes sobiks ehk sööklasse, kuid mitte restorani ettekandjaks. Alguses aset leidnud segadus teenindava personaliga ajas tükk aega veel naerma. Me olime nagu mitteoodatud külalised. Seega hindeks kolm.

Käes on veebruar, "Maitsva Tartu" kuu. Esimesena Dorpat.

Nagu märkamatult on aasta möödunud ja kätte on jõudnud jälle veebruar, kus 14 Tartu restorani peakokka on valmistanud erimenüü "Maitsva Tartu" raames. Aeg on tõesti lennanud, kuid aastaga on kogunenud hulgaliselt ka uusi seiklusi ja kogemusi ning kui hakkasin meenutama eelmise aasta roogasid, siis pidin tunnistama, et ei mäletanud peaaegu mitte midagi. Hea, et blogipostitused on omast käest võtta, saab võrrelda selle aastaga. Tõsi, lugeda eelmise aasta maitseelamustest ja võrrelda selle aastaga, plaanin alles märtsi alguses, kui kõik kohad on ka nüüd külastatud. Just nimelt … ka sellel aastal planeerin einestada kõigis neljateistkümnes restoranis ning jagada oma elamusi blogi vahendusel.

 

Panime täna naisega õhtused riided selga ja läksime kella viieks Dorbati restorani. Nagu ikka esimese elamuse ootuses olid meeled ärevad ja ootused suured.

eelroog

Peakokk Matis Kool oli eelroaks valmistanud lilla kaheksajala, herne-wasabipüree, pressitud kurgi, kõrvetatud tomati ning koorese kastmega. Kujundus oli kena. Kaheksat jalga küll taldrikul polnud 😉, kuid kohe oli näha, et peakokk on vaeva näinud nii maitsete sobitamise kui erinevate komponentide taldrikule asetamisega. Eriti meeldis mulle herne-wasabipüree, mis koos salatiga maitses imeliselt. Kõrvetatud tomat ning pressitud kurk olid erilised ja maitsesid hästi. Kaheksajala serveeritud kombits aga nii hea polnud, isegi koos lisanditega mitte. Kuidagi tuim oli. Võibolla oli mul liiga hästi meeles Jaapanis ohtralt söödud kaheksajalapallid, mis olid hakitud kaheksajala lihast ning kuhu oli mahlasuse tõstmiseks mõningaid lisandeid pandud. Võibolla. Aga eelroog sai minult hindeks neli pluss.

 

pearoog

Pearoaks oli kirjas veisefilee suitsutatud õunapüree ja lihaleemes köömnetega röstitud aedviljadega. Hästi valmistatud veiseliha on alati minu lemmikute hulka kuulunud. Ka seekord ei pidanud ma pettuma, liha oli pehme, mahlane ja hästi maitsestatud. Lisandiks olnud suitsutatud õunapüree aga suisa imeline, sobis liha juurde oivaliselt. Ma pole kunagi proovinud õunapüreed liha juurde salatina. Kannuga lisatud kastmega soovitan järgmistel maitseelamuste otsijatel ettevaatlik olla. Väikestes kogustes lihale lisades andis see vürtsi juurde, kuid kui seda liiast peale valada, siis oli kaste liiga domineeriv. Õunapüreega ei soovita kastet üldse segada, eraldi maitsevad nad palju paremini. Minul õnnestus kastet lisada just vajalikul hulgal ning toit maitses hästi. Liha kogus oli piisav heaks kõhutäieks ning kokkuvõttes saab pearoale anda julgelt viis punkti. Nagu fotolt näha, oli ka toidu väljanägemine isuäratav.

 

magustoit

Magustoidu kohta ütles ettekandja, et seda olevat eelmised külastajad kiitnud. Kuid mulle tundusid pakutud mangoparfee ja kookossorbee pisut magusad. Juurde lisatud maasikad pisut tasakaalustasid magusust, kuid kolmest maasikaviilust ei piisanud. Lõpuks jäi ikka suhu selline liiga magus maik. Võibolla koos kohviga oleks magustoit teisiti maitsenud, kuid kohvi pole ma juba kolm aastat tarbinud. Ka abikaasa ei riskinud õhtul kohvi tellida. Kookossorbee oli serveeritud huvitavalt, šokolaadipalli sees. Kokkuvõtteks sai magustoit minult tugevad neli punkti. Kui maasikaid oleks olnud rohkem, iga suutäie juurde mõni viil, siis oleks ehk viiegi välja venitanud.

 

Selle aastal tahaks lühidalt anda hinnangu ka interjöörile ja teenindusele. Dorpati restoran on jõe ääres ja kena vaatega. Samas käivad akna alt inimesed mööda ja pisut häirivad mõnusat istumist. Laual põlev küünal lisas aga hea sooja tunde. Kui me kohale jõudsime, siis oli restoranis vaid kaks külastajat peale meie ja tänu meeldivale vaiksele muusikale oli täitsa õdus istuda. Kui aga tuli saali teise otsa kaheksaliikmeline laudkond, siis selgus, et saal kajab täitsa jubedalt. Kujundajad võiks mõelda midagi häältekõla summutamiseks. Teenindus oli meeldiv, tagasihoidlik ja kiire. Panen hubasusele ka hindeks neli.... miinusega.

 

Järgmisel nädalal on plaanis koguni kolm-neli menüüd ära proovida, seega oodake uusi blogipostitusi.