Maitsev Tartu kokkuvõte 2018

#maitsevtartu

Jätku leiba !

Kõik neliteist kohta on käidud. Ei kahetse. Lisaks mõnusatele söömaaegadele saime koos abikaasaga pisut igapäevarutiinist välja ja üheskoos arutada toidukohtade pakkumiste sisu üle. Kõige meeldejäävamad, üllatavamad ja maitsvamad toidud olid minu hinnangul:

Eelroad:

• Meat Market - Küülikumaksasalat
• Polpo - Pastinaak, sammal/ marineeritud sinepiseemned/ kuusevõrse
• Gustav Gastro Cafe - Lõhe 57 °C võis hautatud musta riisi, peedikreemi ja meremarjaga

Põhiroad:

• Dorpat - Köömne marinaadis lambafilee naerise ja porgandiga, kivipuravikukastme ja jõhvikatolmuga
• Chez André - Sous Vide Brisket, ahjukreemine tuhel kartuli-brandande, karamelline hapukapsas, õhitud tatar, siidjas lillkapsakreem, õunakreem ja porruõli, punapeedi-šalott, kurk, leiva-demi glace
• Polpo - Siiafilee,  spargel/ sidrunimajonees/ lehtkapsas
• JOP Antonius - Heinasuitsunotsu (Rautsi talu röstitud porgand, lõssikaste, pastinaagikreem)

Magustoidud:

• Chez André - Elegantne šokolaad täidetud suumagusa ahjus küpsetatud leivavormi, šokolaadi-Bavaroise’, maasikamaitselise käsitöö-kuumõlle-coulise’i,  sous vide sidrunkooriku ja šokolaadikristallidega
• Polpo - Šokolaadi tiramisu, biskviit/ amaretto mascarpone/ roheline tee
• Antonius - Karamellivaht
• JOP Antonius - Lepapuu-panna cotta (vaarikatolm, astelpajujäätis)

Allpooltoodud tabelis leiate minu hinnang Maitsva Tartu toidukohtade pakkumistele. Kui klikite toidukoha nimetusel, siis liigute otse minu arvamusloole selle toidukoha pakutu kohta.

Toidukoht	eelroog	põhiroog	magustoit	KESKMINE
Polpo	5	5	5	5,00
JOP Antonius	5	5	5	5,00
Czez Andre	4	5	5	4,67
Vilde ja Vine	5	5	4	4,67
Gustav	5	5	4	4,67
Meat Market	5	4	4	4,33
Antonius	3	4	5	4,00
Truffe	4	4	4	4,00
Fii	4	3	5	4,00
Pierre	3	4	5	4,00
Dorpat	3	5	2	3,33
UmbRoht	3	4	3	3,33
Ülikooli kohvik	4	2	3	3,00
Spargel	2	3	3	2,67
KESKMINE	3,93	4,14	4,07	4,05

Mis kokkuvõtteks öelda? Meeldiv oli. Kui mõned erandid välja arvata, siis oli maitseelamused suurepärased. Oli meeldiv näha, et peakokad olid hingega oma tööd teinud ning tulemused olid nauditavad. Loomulikult tuleb kiita ka Maitsva Tartu idee autorit, sest just selline kampaania annab kokkadele võimaluse pingutada ja külastajatele põhjuse einestamas käia. Oma värvi andis üritusele juurde Eesti 100. sünnipäev.

 

Aitäh kõigile

!!

Gustavi interjöör jätab soovida, kuid toidud on maitsvad

Gustavisse tekkis kohe sisse minnes selline imelik tunne, et kas siin me tahamegi lõunat süüa. Kuidagi kõle interjöör, lauad väikesed, põrand plaaditud ja porine. Meile pakuti veel lauda ka kohe köögiukse kõrval, kuid õnneks oli ka saali keskosas üks laud vaba ja saime vähemalt pisut rahulikuma koha. Kuid ikka jäi mulje nagu läbikäiguhoovist, mitte nagu heast kohvikust.

 

Kui toodi eelroog, siis läks tuju paremaks, sest lõhe 57 °C võis hautatud musta riisi, peedikreemi ja meremarjaga maitses tõsiselt hästi. Nii mahlast ja maitsvat kala pole mõnedel söögikohtadel isegi pearoaks välja pakkuda. Ettekandjalt saime teada, et seda hautati vees kinnises kotis ainult 10 minutit. Igal juhul oli tulemus suurepärane. Must riis, vutimunad ja peedikreem sobisid samuti roaga hästi kokku. Nii et maksimumpunktid minult eelroale.

 

Põhiroaks oli eestimaise põdra sisefilee musta küüslaugu, rukkilille ja kergelt tsitruselise kreemiga. Seda lugedes tekkis mõte - jälle väga pretensioonikas tooraine. Kuid kui esimene suutäis liha koos kastmega oli suhu jõudnud, sain kokka tunnustada. Liha oli mahlane ja hästi maitsestatud. Herne-kartulitamp sobis liha kõrvale ja must küüslauks oli minu jaoks üllatus. Lisaks Eesti lipuvärvile andis must küüslauk lihale mõnusa erilise maitse. Kokkuvõtteks - õnnestunud pearoog. Viis punkti.

 

Magustoiduks olid lumepallid põdrasambla-ürdisiirupi ja käsitööna valminud astelpajumoosiga. Moos oli rohkem küll õuna-porgandimoos astelpaju lisandiga, kui astelpajumoos. Minu arvates oleks astelpaju võinud olla palju rohkem, sest lumepallid või siis täpsemalt lumi, sest palle väga näha polnud, maitses väga magusalt. Põdrasambla-ürdisiirup oli huvitav, kuid minu arvates ei sobinud kuigi hästi moosi ja munavalgekreemi juurde. Siiski jäi magustoidust hea maitse ja hinne hea on sellega ära teenitud.

 

See oli viimane neljateistkümnes Maitsva Tartu söögikoht külastada. Kokkuvõtte kirjutan ehk nädala jooksul, et elamused saaksid pisut laagerduda enne kirjapanekut. Nüüd aga lähen poistele kartuliputru tegema, sest ka nemad soovivad saada häid maitseelamusi.

Vilde ja vine. Kolmeteistkümnes number ei pruugi alati õnnetust tuua.

Kolmeteistkümnendana külastasime Eesti Vabariigi 100 aastapäeval Vilde ja Vine´i, et nautida lõunasööki. Juba õues ootasid meid rahvusvärvides mütsikestega Vildede kujud ja sees oli hubane keskkond. Mis mulle eriti meeldis - rahvast polnud palju ja tänu sellele saime rahus nautida Vilde peakoka pakutud roogasid.

 

Etteruttavalt võib öelda, et kogu Vilde toiduvalik oli koostatud Eesti headest toiduainetest kui mõned üksikud lisandid välja arvata. Eelroaks olid näiteks Peipsimaa köögiviljad: muskaatkõrvits, peet, sibul, seen, pastinaak, lehtkapsas. Pärast toidu mekkimist julgen väita, et neist kodumaistest toiduainetest on võimalik kokku panna väga maitsev eelroog. Krõmpsud kale kapsa lehed oli selle roa pärliks ja üllatuseks. Tundus, et neid oli enne ahju panekut immutatud sidruni, sojaõli ja veel mingite maitseainetega. Minu avastuseks Maitsva Tartu toidukohtades on pastinaagi kasutamine salatites erinevatel valmistusmeetoditel. Annab tõesti toidule erilise ja hea maitse. Seened, mille liiki ma ka seekord ei suutnud määrata, ei domineerinud kuid harmoniseerisid muu toiduga. Igal juhul sobisid kõik produktid omavahel hästi kokku ja eelroast jäi suhu hea maik. Viis punkti.

 

Põhiroaks oli Kodavere haugikotlet koos kartulipüree, soolakurgi, haugimarja ja sibulaga. Nagu fotolt näete on serveering kaunis ja rahvuslik. Üllatusmoment oli ka juures. Kui noa haugikotleti sisse lõime, siis sealt hakkas välja voolama tilli, sidruni ja veel millegagi maitsestatud võid. Pole uus mõte, sest kiievi kotletti tehakse samamoodi, kuid samas andis see sulatatud maitsevõi nii kalale kui kartulipüreele väga hea maitse. Mis puudutab salatit siis ka see sobis toidu juurde hästi, kuid seda oleks võinud pisut rohkem olla. Ei jätkunud kogu kalakotleti juurde. Kokkuvõttes sai toit meilt hindeks viis.

 

Magustoiduks toodi jõhvikakook käsitööjäätisega. Selle roa juurde oli kasutatud lisandina granaatõuna seemneid, mis paraku pole eestimaised. Oleks ju võinud kasutada jõhvikaid või pohli. Kook ise koosnes kodujuustust ja küpsisealusest. Maitses hea, kuid üllatusmomenti polnud. Samad sõnad kehtivad käsitööjäätise kohta. mille alla oli puistatud kakaopulbrit - hea kuid mitte eriline. Kokku saan sellele magustoidule panna neli punkti.

 

Igati Eesti Vabariigi 100. aastapäeva vääriline lõunasöök. Kui siia juurde lisada Saskia Alusalu neljas koht olümpiamängudel, meie poja Karl-Johannese teine koht Võru Kevade judoturniiril ja õhtune saunapidu perega, siis võib päeva lugeda kordaläinuks.

 

Kõigile lugejatele soovin: Head Eesti Vabariigi 100. aastapäeva !

 

Suurepärane maitseelamus Polpo´s

Reede õhtul einestasime Polpo´s. Oli väga meeldiv teenindus, kohe kui tulime leidis kelner aga meiega vestlemiseks Maitsva Tartu teemadel ja seda mitte viisakusest vaid tekkis täitsa dialoog meie vahel. Ka interjöör oli meeldiv, vaatamata keldrikorrusele. Aknad olid piisavalt suured ja andsid ruumile avarust juurde. Laua kaunistuseks oli kasutatud sinimustvalget linti, mis andis Eesti sünnipäevaeelsele õhtusöögile pidulikkust juurde.

Peakoka tervitus

Toitudest toodi kõigepealt peakoka tervitus, milleks oli vutimuna küüslaugukreemi, kalamarja ja paljude muude komponentidega, mis andsid kokku sellise hurmava maitseelamuse ... ja see suutäis tekitas isu. Ja kuidas veel. Igal juhul läksid ootused järgnevate toitude osas juba kõrgele.



Eelroog

Eelroog oli väga intrigeeriva nimetusega - Pastinaak;  sammal/ marineeritud sinepiseemned/ kuusevõrse. Ja väljanägemine oli veel intrigeerivam. Oli tunne, et meile pakutakse mulda ja sammalt. Lähemal vaatamisel võis kujunduses ära tunda Eesti rabapinna või metsaaluse. Väga originaalne kujundus. Ja maitse ... oh üllatust-üllatust pastinaagikreem koos pealepuistatud leivapuru, sinepiseemnete ja kuusevõrsetega kokku maitses suurepäraselt. Eriti huvitavad olid ahjus küpsetatud põdrasammal ja erilised kapsalehed. Excellent. Kindlalt kõige parem eelroog. Viis pluss. Täiuslik eestimaine maitseelamus.

pearoog

magustoit

Pearoaks oli siiafilee koos spargli,  sidrunimajoneesi ja lehtkapsaga. Või vähemalt pidi olema sest selgus, et spargli osakaal toidus oli olematu. Selle asemele oli aga lisatud erilist lillkapsalaadset aedvilja (vist romanesco lillkapsas). Igal juhul oli see aedvili suurepäraselt valmistatud ja väga maitsekas. LIsaks oli veel hernekaunu ja jälle neid krõbedaid kapsalehti. Siiafilee ja käsitsi valmistatud sidrunimajonees olid samuti suurepärased. Just see sidrunimajonees oli komponent, mis andis kogu roale juurde erilise maitse. Kokkuvõtteks selline unustamatu maitseelamus. Proovisime kelnerilt välja pinnida roa valmistamise saladusi, kuid ei saanud kuigi palju informatsiooni. Mis ma siis pearoale hindeks panen? Ikka viis pluss. Just see, mida me Maitsva Tartu raames ootasime - eriline, maitseelamus, kaunis serveering ja mis peamine ... maitses suurepäraselt.

Nüüd oli magustoidu osas ootused nii kõrgele aetud, et ... oi oi oi. Ja kui magustoit saabus, siis ei pidanud pettuma. Šokolaadi tiramisu;  biskviit/ amaretto mascarpone/ roheline tee ... maitses samuti suurepäraselt. Seda ehk ei saanudki nimetada magusaks toiduks, sest maitse oli selline mõrkjas. Amaretto andis tiramisu´le juurde omapära. Peale puistatud kakaopulber oli hea, kuid tekitas alguses elevust, sest kippus laudlinale pudisema. Panime magustoidupurgile leivataldriku alla ja saime probleemi lahendatud. Soovitasimegi lõpus kelnerile serveerida purk koos alustaldrikuga. Aga kui tagasi maitse juurde pöörduda, siis ... jälle super. Kõik komponendid sobisid omavahel ja moodustasid terviku, mida võis muudkui nautida ja nautida. Seekord oli mul isegi hea meel, et ma enam kohvi ei joo, sest minu arvates ei sobiks kohvi üldse selle magustoidu juurde. Pigem tee. Kokkuvõtteks jälle viis pluss. Polpo oli siiani kõige täiuslikum maitseelamuse pakkuja. Aitäh peakokale ja teenindajatele.

 

Ka Ülikooli kohvik ei suutnud üllatada

Neljapäeval käisime koos abikaasaga lõunatamas ülikooli kohvikus. Tal oli hea lähedal tulla, sest töötab sealsamas lähedal samas kui mina pidin jälle autole parkimiskohta otsima. Kesklinn, mis teha.

 

Eelroaks oli Karu-pâté, mis koosnes leivaviilukestest erineva töötlusega. Peale oli lisatud maitseaineid ja salatit ning kõrvale kreemitupsukesi. Serveering ja kujundus olid väga head - see põdrasammal koos jõhvikatega oli hea leid (fotol vasakul). No ja ega maitselgi viga polnud. Erinevad komponendid sobisid hästi kokku ja moodustasid terviku. Kui ma oleks seda eelrooga söönud esimeses Maitsva Tartu toidukohas, siis oleks sellele pannud isegi viie, kuid kuna tänaseks olen saanud tõsiseid maitseelamusi väga hästi valmistatud eelroogadest, siis panen sellele neli pluss. Oli hea, kuid midagi jäi justkui veel puudus, see i täpp, see tõeline maitseelamuse hetk. Mis teha hindamine põhineb ju võrdlusel - kui ei tea, mis on halb, siis ei suuda hinnata head ja kui oled söönud midagi väga maitsvat, siis tundub ka hea keskpärane. 

 

Pearoog oli metskits rohelise herne kreemi, kirsi-punapeedikastme ja kuningservikutega ... nii oli vähemalt kirjutatud Maitsva Tartu kodulehel. Aga nii palju kui ma ka kirsi-punapeedi kastet ei otsinud, seda ma ei leidnud. Selle asemel oli mingi grillkaste, mis pärines suure tõenäosusega purgist ehk see polnud küll ise segatud. Kindlasti olen ma sellist kastet poest ostnud. Mis puudutab metskitse, siis selle lihast oli tehtud kotlet, mis oli nii tuim, et isegi purgikaste ei suutnud seda mahlasemaks teha. Austerservikud, mis olid lisandiks, olid kõvad ja maitsetud ... andis tükk aega mäluda, et alla läheks. Minu arvates oli see hetk siiani kõige tõsisem pettumus. Kuidas saab niimoodi klienti petta (kastme teema) ja ühte toitu nii ebakvaliteetselt valmistada ... Kaks. Ja jutul lõpp.

 

Meile serveeritud toit

Maitsva Tartu kodulehe foto

Magustoit oli astelpajukreem pähklipralinee ja marjadega. Lisan sellest kaks fotot üks Maitsva Tartu kodulehelt ja teine mis meile serveeriti. Palun võrrelge ja leidke kümme erinevust. Nojah.... Sama teema mis põhiroaga. Toidu komponente on muudetud. Rääkimata marjade kogusest ja kaunistamisest. Ehk peaks tarbijakaitsega ühendust võtma eksitava reklaami küsimustes. Kui nüüd maitse juurde minna, siis sulatatud suhkur, millest koosnes pakutud roa ülemine ja alumine kiht, oli kõva ja krõmpsus hammaste all. Vahekihis olnud marjad ja kreem olid küll hapukad, kuid ei sobinud hästi kokku pealmise ja alumise kihiga. Üldse oli neid päris raske koos kahvlile saada. Marjad olid küll maitsvad nagu marjad peavadki olema. Kokku võib magustoidule panna hindeks kolme.

 

Kõige naljakam juhtum oli siis kui ma arvet küsisin. Nimelt küsis teenindaja, et kas maksan kaardiga või sularahas? Kuna ma sularahas tavaliselt ei arvelda, siis soovisin maksta kaardiga. Ettekandja tõi arve ja vabandas, et kaardimakseterminaalid ei tööta. Ja minul sularaha nii palju polnud. Kuna mul oli ka kiire, sest pidin juba veerand tunni pärast olema Veski tänava objektil, polnud aega pangaautomaadi juurde tõtata. Saatuse iroonia ... ei saanudki selle kesise lõunasöögi eest tasuda. Õnneks sain müügijuhi visiitkaardi ja juba autos istudes helistasin talle ning palusin saata arve oma meilile. Arve õhtul ka saabus ja saan nüüd tasuda. Jajah. Ma siiski tasun, ei hakka protsessima. Kuid samas ei soovita kellelgi minna Tartu Ülikooli kohvikusse Maitsva Tartu toitusid proovima.

Kümnes maitseelamus Pierre´s

Kõigepealt tahaks kiita Pierre teenindust - kiire, meeldiv ja asjalik. Kohe rõõm oli seal olla. Ka interjöör ja meeleolu olid paigas. Akende ette paigaldatud suured peeglid olid väga omapärased kuid ei häirinud. Vaatamata sellele, et pühapäeva lõuna ajal oli rahvast palju, tundsime end abikaasaga mõnusalt.

 

Nüüd siis toidu arvustuse juure. Eelroaks oli tomati “Mousse“, parmesani sigari ja kirsstomatiga. tomati “Mousse“ on väga ilus nimi. Minu jaoks oli see vahustatud koore - tomatisegu. Kui vaatasin wikipediast järgi, mis on mousse, siis ega ma palju ei eksinudki - õhuline kreemjas toit. Igal juhul oli seda kreemjat ollust liiga palju ja see oli väga toitev. Õnneks toodi ka saia-leiba juurde ja koos saiaga sain eelroa söödud. Naine pakkus mulle enda oma ka, kuid rohkem ei tahtnud. Minu arvates pole õige serveerida sellist toitu nii suures koguses ja sellises vormis nagu fotol on näha. Kui oleks saia kõrval väikeses topsikeses nagu maitsevõi, siis oleks palju paremini sobinud, sest ega maitsel midagi viga polnudki. Aga hinne on kolm miinus. Lusikaga endale nii rammusat ollust sisse kühveldada on ikka liig mis liig.

 

Põhiroaks oli vasikapõsk, kartuli “mousseline“, porgandi confit , hapukurk, Gorgonzola kaste. Huvitav on, et nädal tagasi einestasin Pierre naaberkohvikus Truffe´s ja ka seal pakuti põselihast valmistatud rooga. Kas nad on omavahel kokku leppinud?

Põseliha oli päris hästi valmistatud, ainult õige pisut üle küpsetatud ja kergelt kõrbemaitsega. Samas see ei häirinud. Gorgonzola kaste sobis sinna juurde ideaalselt. Kui keegi ei tea, mis selline kaste endast kujutab, siis interneti avarustest leidsin, et see on hallitusjuustu kaste. Kuna tegelen erialaselt hallitustega, siis vaatasin järgi ka, mis perekonna hallitusseeeni juustu sisse on pandud. Selgus, et kasutatakse Penicillium´i perekonna samanimelist liiki. Selle kastme kohta võib küll öelda, et midagi sellist pole ma veel maitsnud. Kartuli "mousseline“ oli koos sellele asetatud õhukeste Parmesani juustu lehekestega maitsev. Porgand oli aga kõva, andis kohe närida. Maitsel polnud viga. Küsisin ettekandjalt, et mis tähendab confit ja sain selgituseks, et see on aeglaselt madalal kuumusel valmistatud toit. Vist oli seda porgandit liiga vähe aega küpsetatud. Ja lõpuks - hapukurk, mis oli tõeliselt hapu kurk ja ei sobinud selle toidu pehmete mahedate maitsetega kohe üldse kokku. Minust jäid kurgitükid taldrikule. Panin sellele toidule neli punkti ja usun, et ei teinud sellega kellelegi liiga. Muide ... kui ma vaatasin Maitsva Tartu lehel olevat selle toidu fotot, siis nägin, et kurgitükid olid seal palju suuremad ... ju siis on nad toitu juba korrigeerinud. Igal juhul sai kõhu ilma kurgita ka päris täis.

 

Magustoit oli karamelli maius,  “Guérande” meresool, mandlikrokant. Esimene suutäis tundus ideaalne. Mandli, karamelli ja muude lisandite maitsed sobisid kokku ideaalselt. Ma ei tea, kuhu oli lisatud seda meresoola, kuid igal juhul oli magustoit maitsev. Selle juurde oleks hästi sobinud mõru kohvi, kuid nagu mu tuttavad teavad, lõpetasin kohvijoomise juba mitu aastat tagasi. Sellepärast läksid viimased suutäied liiga magusaks. Õnneks leidin sidrunivee seest paar sidruniviilakat, millega sain maitse oma suus jälle hapukamaks. Inimeste maitsemeeled on erinevad, kuid mulle tundus, et siia oleks  pidanud lisama midagi haput juurde. Vaatamata sellele panin magustoidule viis miinus, sest magusate maitsete harmoonia oli täiuslik.

 

Nüüd on jäänud veel neli toidukohta käia. Neljapäeval lõunastame Ülikooli kohvikus, laupäeval, Eesti vabariigi sünnipäeval, naudime toitu Vilde ja Wine´s ning pühapäeval on plaanis einestada Gustav´is. Ainult Polpo aega pole veel paika saanud. Ehk õnnestub reede õhtul seda kohta külastada.

Kärarikas Umb Roht

 

Laupäeval lõunastasime restoran-vinoteegis Umb Roht. Restorani mõõtu see koht küll välja ei anna, pigem on interjöör nagu pubil või kohvikul. Mis aga kõige rohkem häiris oli kohutav müra. Ma saan aru, et seal oli palju rahvast, umbes 3/4 kohtadest olid täis, kuid samas on ka eelmistes kohtades sama palju külastajaid olnud ja neis oli vaikne. Kaldun arvama, et müra kumuleerumine oli tingitud siiski ruumi geomeetriast või siis interjöörist. Igal juhul hakkas seal täitsa pea valutama sellest kohutavast melust.

 

Toitudest toodi eelroaks pärast 20 minutilist ootamist käsitöö rukkileib 64° muna, kuivatatud kirsstomati ja kurgigeeliga. Rukkileib maitses huvitavalt, nagu karask. Muna aga oli täiesti maitsetu, isegi siis kui seda koos leiva ja kurgikeeliga mekkida. Ka see muna oli selline pehmepoolne, kuid sai vähemalt kahvliga süüa. Kuivatatud kirstomatid andsid pisut maitset juurde, kuid ikka jäi eelroog suhteliselt maitsetuks. Seega sai eelroog minult keskpärase hinnangu ehk kolm punkti. Mina soovitaks muna peale kergelt soola ja musta pipart puistata, annab oluliselt maitset juurde. Ei peagi alati mingeid eksootilisi maitseaineid kasutama. Kahjuks polnud laual ei soola ega pipart, muidu oleks selle toimingu ise ära teinud.

 

Pearoog oli hanekotlet karamelliseeritud juurpeterselli ja valge veini emulsiooniga. Peab kohe kiitma juurpeterselli valmistajat, sest see oli pearoa pärl. Jätsin tükikese kõige lõppu, et seda head maitset kauem nautida. Mina oleks selle toidu nimetanud "juurpetersell lisanditega", sest kõik muu kahvatas juurpeterselli kõrval. Kotlet oli suhteliselt maitsetu ja kuiv, seda tegi mahlasemaks lisatud kaste, kuid mitte oluliselt maitsekamaks. Brokoli - lillkapsa püree teadupoolest pole ka just eriti tugeva maitsega. Seega jäi praad kokkuvõttes suhteliselt maitsetuks. Üle nelja punkti ma sellele ei pane. Ehk plussi lisan lõppu ja seda tänu juurpetersellile.

 

Magustoit Umb Roht´is

Magustoiduks oli pirni-confit röstitud pähklite ja mandlikreemiga. Pirni nimetus oli huvitav, kuid maitse pirnikompoti moodi. Mis puudutab mandlikreemi, siis see oli tavaline vahukoor, kuhu oli peale puistatud mandleid. Vähemalt minu maitsmismeel ei eristanud küll mingit erinevust vahukoorest. Huvitav on ka asjaolu, et fotol Maitsva Tartu kodulehel oli üks kaste või kreem rohkem ... ehk oligi see mandlikreem. Seda ei oska enam arvata, vaadake ja arvake ise. Nojah - magustoit sai ka kolm punkti.

Umb Roht magustoidu foto Maitsva Tartu kodulehelt

Kokkuvõttes selline keskpärane lõuna. Meelde jäi vaid see kohutav müra. Maitseelamust ei saanud. Igal juhul ei ole mul enam mingit huvi seda toidukohta, mis nimetab ennast restoran-vinoteegiks Umb Roht,  veelkord külastada. 

 

Rammus kõhutäis

 

Tänane õhtusöök oli meil Fii´s. Kui keegi veel ei tea, siis Fii on Lõunakeskuse kõrvale rajatud hotelli Sophia restoran. Aadress Ringtee 75 on eksitav.

Interjöör on seal hubane ja aknaäärsed kohad, mis meil olid, andsid õhtusöögile juurde mõnusa vaate. Eriti meeldiv oli Fii kiire teenindus. Vaatamata sellele, et restoranis olid suurem osa kohti täis, kulus teenindusele ja toidu nautimisele alla tunni. Teenindajaid oli meeldivalt palju ja köögi jõudlus hea.

 

Suitsuforelli-rulette tšipsidega oli eelroaks. Mina nimetaks seda maamehe kombel suitsukalasalatiks, kus oli kokku segatud kala majoneesiga. Tšipsid tegid toidu veidi erilisemaks, kuid suitsukala tugev maitse siiski domineeris. Igal juhul oli see üks rammusamaid eelroogasid, mis ma Maitsva Tartu raames olen söönud.  Eelroa kõrvale pakuti omavalmistatud leiba, mis oli kõikidest siiani maitstud leibadest kõige maitsvam, omapärasem ja erilisema serveeringuga. Leivale oli lisatud mingi kombinatsioon seemnetest ja vist pähklitest. Leiva juurde palutud maitsevõi sobis sooja leiva kõrvale. Just tänu sellele leivale panen eelroale neli pluss. Ilma leivata oleks maitseelamus olnud kõva kolme vääriline. NB ! Kui taldrikul olev toidukogus tundub väike, siis pärast selle lõpetamist oli kõht juba parajalt täis. Majonees ja kartulitšipsid olid päris toitvad.

 

Pearoaks toodi lambalihaburger kolmel moel. Kahjuks vuristas ettekandja burgerite koostise nii ruttu ette, et ma ei suutnud meelde jätta. Proovin kirjeldada sisu maitse järgi. Esimese nimetasin ma enda jaoks traditsiooniliseks hamburgeriks, kus lisaks maitsekale lambalihakotletile oli veel marineeritud kurk, mis oli väga tugeva marinaadi maitsega, majonees ja salatileht. Kui kotleti maitse välja jätta, siis ega see esimene väga palju tavalisest kiirtoidukohtades pakutavast hamburgerist ei erinenud.... nii palju kui ma mäletan viimasest burgerisöömisest, mis oli küll aastaid aastaid tagasi. Teise burgeri nimetasin ma "lambalihaburger peekoniga". Nimelt oli teisel burgeril kurgi asemel peekoniriba. Nojah. Ikka maitses nagu burger. Kolmas neist oli aga kõige huvitavam, seal oli kaste sinihallitusjuustuga, mis tegi vürtsise lambalihakotleti eriti maitsvaks. Aga ümbritsev sai oli ikka samasugune nagu teistel. Üldse oli saia osakaal toidus minu arvates liiga suur ja sai ise liiga tavaline burgerisai. Soovituseks teistele burgeriproovijatele - ärge pulki enne sööma asumist välja võtke, muidu laguneb burger koost ja saate komponente vaid ühekaupa süüa. Kokkuvõtteks - kolme burgeri peale kokku kolm punkti.

 

Magustoiduks oli seekord Hot & Cold ehk vanillijäätis šokolaadi-fondant´iga lisaks oli magusat tasakaalustav hapukas vaarikamoos. Väljanägemine polnud suurem asi, kuid maitses hästi. Päris huvitav oli leida külma katte alt soe šokolaadi-fondant. Lisandid olid ka sobivad ja asjakohased. Nii et lõpuks jäi suhu meeldiv maitse šokolaadist ja moosist. Magustoit sai minult viis punkti.

 

Kokkuvõtteks sai kõht kõvasti täis ja kalorite hulk oli muljetavaldav. Ehk oleks pidanud selle toidukorra rohkem päeva peale ära sööma. Oma mälestusi blogisse kirjutades mõtlen, et peaks õhtul veel korra jalgratast väntama ja jalutama, et keha jälle tasakaalu saada.

 

 

Kohvik JOP Antoniusele pole midagi ette heita

 

Täna sõin lõunat koos poja ja abikaasaga kohvikus JOP Antoniuses. Kui välja arvata ülerahvastatus, siis polnud kohvikule midagi ette heita. Enne eelrooga toodi ka lusikaampsud kalaga, mis maitsesid hästi. Eelroaks oli aga siiakala ... mul tuli kohe meelde "Siin me oleme" film. Täpsemalt oli nimetuseks Soolasiia-smørrebrød (nõrutatud hapukoor, sibul, munakollasekreem, Muhu leib). Munakollasekreem maitses nagu minu ema tehtud täidetud munade täidis ja sobis väga hästi maheda siiakala juurde. Kui vaadata fotot, siis tundub ports väike, kuid süües oli just paras eelroaks. Kui kõik maitsed kokku panna siis oli roog täiuslik - just nagu üks isutekitaja olema peaks. Eelroale viis punkti ja seda eriti tänu siiakalale, mis on tõesti hea.

 

Põhiroog heinasuitsunotsu (Rautsi talu röstitud porgand, lõssikaste, pastinaagikreem). Lihatükk oli seljafileest ja seetõttu täiesti taine. Heinasuitsu maitset oli täitsa tunda. Mäletan Madagaskarit, kus kõik toidud valmistati spetsiaalset heina põletades, just selline põletatud heina maitse oli ka seal toitudel ja ka inimeste riietel. Igal juhul oli liha hõrk ja maitsev. Just parajalt küps, kuid mitte liiga kuiv. Kaste, porgandid ja pastinaagikreem sobisid lihaga. Maitseroheline andis hea välimuse ja maitse. No pole midagi ette heita, ikka viis punkti. Väga maitsev oli ka soe leib peedivõiga ja ürdivõiga, mida sinna juurde pakuti.

 

Magustoiduks oli Lepapuu-panna cotta (vaarikatolm, astelpajujäätis). Kui lauale toodi, siis arvasin, et panni ümbritsev puupuru on ka söödav, kuid kahjuks oli see ainult lepapuu puru millega oli panna cottat valmistatud. Aga sisu oli hea. Pannakota peale oli pandud puru ja astelpajujäätist. Vaarikatolm ja kaunistuseks kasutatud maitsetaim andsid magustoidule mõnusalt hapuka meki. Kokkuvõtteks ka sellele toidule viis punkti. Esimene toidukoht, kes sai minult maksimumpunktid. Tubli.

 

Nüüd on ekvaator ületatud ehk seitse kohta külastatud. Järgmine nädal proovin veel kolm kohta ära käia ja siis jääb kuu lõppu neli. 24.veebruar peaks valima pidulikuma koha - ikkagi vabariigi100 sünnipäev.

 

 

Lihtne ja hea Truffe

 

Foto lehelt Maitsev Tartu

Truffe eelroog oli must heeringas, hapukoor, leivatolm, mikrovõrsed. Heeringas maitses nagu hea hästi valmistatud soolatud heeringas. Leivapuru heeringa peal tasakaalustas heeringa tugevat maitset ja kurgid ning hapukoor on traditsioonilised lisandid heeringale. Mina oleks lisanud sellele toidule veel muna, siis oleks täitsa traditsiooniline. Kokkuvõtteks oli roog hea, kuid ei midagi erilist. Arvestades asjaoluga, et tulin otsima maitseelamust, siis maitses, aga elamust ei saanud. Neli punkti on sellele toidule väga õiglane hinnang. Esimene kord unustasin enne söömist foto jäädvustamata ja pean kasutama blogis fotot Maitsva Tartu kodulehelt. Aga kinnitan, et toit minu taldrikul nägi välja samamoodi.

 

Põhiroaks oli rohumaa veise põsk, kollane peet, veiseleem. Kui ma seda lugesin, siis meenus eelmine lihaveise põsk, mida ma Tallinnas sõin. Põseliha valmistamine on väga raske, sest saada liha pehmeks kuid mitte lasta pudruks on selle tüki juures keeruline. Truffe kokal see õnnestus. Liha oli mõnus pehme ja parajalt kiuline. Punapeedi kreem, mis oli liha all ja kollase peedi lõigud liha kõrval maitsesid koos lihaga hästi. Lihaleem oli samuti maitsekas. Kokkuvõttes hea toit aga ehk midagi jäi puudu ... sellist "oikuihea" tunnet ei tekkinud. Hindeks neli pluss.

 

Magustoit šokolaadibiskviit, vaniljekreem, marjageel. See serveerimine erines küll oluliselt Maitsva Tartu kodulehel olevast. Kusjuures reklaamfotol oli marju rohkem ja lisaks veel mingeid puuvilju. Mitte et mul kõht täis poleks saanud. Oh ei, koguse poolest oli kõiki roogasid rikkalikult, kuid nagu ka eelmistel roogadel - miskit jäi puudus. Ehk just need mõned marjad ja puuviljad, mis meile vähem serveeriti. Seega sai ka magustoit minult neli punkti.

 

Kokkuvõttes lihtne ja hea lõunasöök. Aga midagi erilist selles polnud. Kõigil toitudel oleks nagu midagi maitsekat ja üllatavat puudu, mis oleks andnud toidule viimase lihvi.

Antoniuse restoran. Ootused olid suuremad

 

Täna õhtul einestasime koguni neljakesi Antoniuse Restoranis. Selline soliidne hotell, kuid restoran asus keldris. Mul on kohe keldrikohtade osas eelarvamus. Peeglid ja kujundus aitasid pisut olukorda paremaks teha, kuid siiski - keldris.

 

Aga ega ma söögikohta ei hinda, ikka toitu. Eelroog oli makrell ja kurk. Makrell oli kerge suitsumaitsega ja soolane ning ... kõrvetatud. Just nimelt, ettekandja ütles, et kõrvetatud ja oli tõesti. Maitses selline mõru ja soolane. Kastmed oli juures väga asjakohased, et seda mõru maitset tasakaalustada. Lisandid sobisid samuti hästi komplekti. Eriti hea oli kurk, mille valmistamismeetodit ma ei oska kirjeldadagi, just nagu marineeritud või .... Igal juhul oli tulemus väga hea. Kokkuvõttes hindaks makrelli kahe, lisandid nelja ja kurgi viie punktiga ehk eelroog kokku kolm pluss. Kurgi retsepti tahaks küll teada.

 

Põhiroog oli tallekoot ja hernes. Hernest oli lisatud mitmel erineval moel - hernepüree, roheline hernes ja hernekaun. Täiesti huvitav lahendus hernetest. Spargel ja sibul sobisid sinna juurde. Esimene suutäis tallekooti koos hernepüree ja sibulaga maitses super, olin juba valmis kokka taevani kiitma, kuid ... väga hästi maitsestatud ja pehmed olid ainult äärmised tükid. Keskmised olid vintsked ja vähem maitsekad. Kaks keskmist tükki käisid suus ikka päris tükk aega ringi ja kui poleks olnud juurde võtta mustikaleiba, siis ehk oleks jäänudki ringlema. Lambarasv, eriti kui see pole hästi valmistatud, ei kuulu minu lemmikute hulka. Menüüst lugesin pärast, et lammas oli madalal temperatuuril küpsetatud. Ehk liiga madalal. Igal juhul annan põhiroale hindeks neli miinus. Kui kogu lambaliha oleks maitsenud nagu äärmised tükid, oleks hinne olnud kindlasti palli võrra kõrgem.

 

Aga magustoit sai viis punkti. Karamellivaht, mis oli maitsestatud vaarika-granita, besee ja sidrunipuruga oli jumalik. Eriti eriliseks tegi toidu külm vaarika-granita, mis andis beseele ja karamellivahule erilise hapuka maitse ja kokku moodustas magustoit suus täiusliku maitsetekomplekti. Seda magustoitu oleks veelgi soovinud, nii maitsev oli.

 

Aga vaatamata täiuslikule lõpuakordile ei jäänud Antoniusega rahule. Ehk olid ootused liiga kõrged, sest teadupoolest kehtib valem kvaliteet = kogemused / ootused. Teenindus oli ka siiani külastatud kohtadest kõige aeglasem, kuid õnneks meil polnud eriti kiire. Kahe tunniga saime rahulikult einestatud. Homme proovime ära Truffe  pakkumise ja ülehomme kohviku JOP maitsed. Selle nädalaga ületame ekvaatori ehk pooled söögikohad saavad käidud. Oleme graafikus. 

Ka lõunasöögi valmistamisega võib haltuurat teha.

Täna lõunatasin Sparglis ja ei söönudki nende lõunabufeest valitud roogasid vaid hoopis "Maisev Tartu" eripakkumist. See oli esimene tõsisem pettumus.
Eelroog oli Muna - Sinikarbiliha / Must kalamari / Valge spargel. Sain aru, et nimega sooviti olla originaalne ja teha värvinimetustega Eesti lipp. Aga kuna sinikarbiliha ei paistnud just eriti sinine, siis toit ise rahvusvärvides polnud. Ja kui oleks olnudki sinine karbiliha, siis oli seda nii vähe, et poleks tähelegi pannud. Must kalamari pidi ettekandja sõnul olema Merivarblase mari, seda kala on Vikipedia andmetel isegi meil Läänemeres. Muna, mis oli toidu põhikomponent, oli aeglaselt keedetud ja nii munavalge kui kollane olid sellised pehmed ja valgusid kahvli vahelt läbi. Kõige maitsvam oli muna all olev kreem. Tervikuna aga oli maitsete miks selline - eimidagierilist. Minult sellisele eelroale kaks punkti, ehk ära süüa sobis, kuid maitseelamust ei saanud.

 

 

Põhiroaks oli koha sinihallitusjuustu ja valge veini kaste / Mustjuurekreem´iga. Jälle sõnade mäng. Kuid nii väga kui ma seda rooga ka ei maitsnud, siis sinihallitusjuustu maitset, mis peaks olema suhteliselt äratuntav ja terav, ma ei leidnud. Küll oli aga väidetavalt mustjuurekreem kala all täpselt sama maitsega kui kreem eelroa all ja kalamari oli samuti sama, mis eelroas. Kui ettekandja tuli, siis küsisime: "Kas see on sama kreem mis eelroal?". Tema vastus oli, et pole sama. Hmm. See jääbki mõistatuseks. Erinevatest toiduainetest tehtud kreem, kuid maitseb täpselt samamoodi. Selles, et praele lisatud lillkapsas oli võetud lõunabufee pakkumises olnud salatist, olen ma täiesti veendunud. Olen seda piisavalt mitu korda juba söönud ja nii maitse kui hautatuse aste olid täpselt samasugused. Pisut andsid toidule elevust juurde koha (kala) peal olevad krõmpsud chipsid ja mahepõllumajandusest pärit kartulid, kuid kokkuvõttes oli põhiroog keskpärane maitseelamus. Ehk koha, mis on teada tuntud hea kala, koos all oleva kreemiga olid selle roa juures kõige paremad komponendid. Kokkuvõtteks hinne koolipoisi kolm, minu arust haltuura ... käepärastest vahenditest kokku pandud ports. Pearoa kogus oli võrreldes eelmistes toidukohtades kogetule umbes poole väiksem, kuid hind on kõigil ühtemoodi fikseeritud.

 

Magustoiduks oli Lumepall ehk Mustikasupp / Munavalgepallid. Mustikasupp oli maitsev ja munavalgepallid (beseed) koos mustikasupiga ka talutavalt magusad. Kuid sellist suppi koos beseedega võin ma ka kodus teha ja süüa. Kaunistuseks pandud rukkililleõied olid kenad, kuid maitsele just eriti juurde ei andnud. Tänu sellele, et mulle mustikasupp maitseb, annan hädaga kolm punkti.

 

Kui olin lõunalt koju jõudnud, võtsin külmkapist välja maasuitsusingi ja lõikasin endale kaks mehist viilakat leiva peale. Sain vähemalt maitseelamuse ja kõhu ka täis. Kokkuvõttes võib väita, et Spargli Maitsva Tartu eripakkumisega saavutati kolm võitu - vähevõitu, kehvavõitu ja kallivõitu. 

 

Reedel lähen koos naise vanematega nende pulma-aastapäeva puhul Antoniusesse õhtust sööma. Loodan, et tänane elamus kustub uusi maitseid kogedes.

Chez André - tuntud oma erilisuses



menüü

Tänane pühapäeva lõuna sai nauditud Chez André´s. Vaatamata sellele, et olen seal juba korduvalt einestanud, suutis ta jälle mind üllatada. Seda, et peakokk isiklikult käib toite tutvustamas ja isegi kastet toidule valamas, ei juhtu ka igal pool. Samuti torkab Chez André menüü silma oma rikkalike võõrkeelsete nimetustega ... nagu peakokk ise ütles: "Ma soovin kliente koolitada". Igal juhul tasub enne sinna sööma minemist sõnaraamatuga pisut tööd teha, muidu ei pruugi menüüs olevast arugi saada.

 

Krõbisev pehme krabi

Eelroog: Krõbisev pehme krabi, värske salat, kardemoni-kirsi-tomatikompott, tammesuitsu-kaerahelbed. Krabi oli serveeritud salati kohal vardas ja tõesti krõbises hamba all, sest seda küpsetati rohkes õlis. Krabi maitse oli aga nagu mistahes õlis küpsetatud paneeritud toidul ehk krabi maitset ei tundnudki. Salat aga mekkis väga hea, kardemoni-kirsi-tomatikompott ja suitsused kaerahelbed sobisid ideaalselt kokku, moodustades koos erinevate maitseainete lehtedega väga hea koosluse, mis jättis suhu mõnusa hapuka maitse. Võttes krabi ampsu koos salatiga, siis oli domineerivaks salati maitse. Võib-olla oligi see koka poolt taotluslik. Kes teab. Aga salat sai minult neli punkti. Ilma krabita oleks viis saanud ...

 



pearoog, mida on raske kirjeldada



Pearoaks oli Sous Vide Brisket, ahjukreemine tuhel kartuli-brandande, karamelline hapukapsas, õhitud tatar, siidjas lillkapsakreem, õunakreem ja porruõli, punapeedi-šalott, kurk, leiva-demi glace. Nii oli kirjas Maitsev Tartu kodulehel. Kui aga vaadata fotol olevat menüüd, siis oli toiduks hoopis Sous Vide veise rinnatükk. Seega õppisime seekord, et Brisket tähendab rinnatükki. Liha oli hästi läbi hautatud, pehme ja maitsekas. Lihale oli pandud kapsast ja kurki. Kui nüüd keegi arvab, et see maitses nagu jõuluroog praekapsaga, siis ta eksib. Kapsas ei maitsenud karvavõrdki nagu praekapsas vaid oli sellise magushapuka maitsega ja sobis ideaalselt liha juurde. Kõige rohkem üllatas mind aga kartuli-brandande, mis oli selline kartuli-munakollase-javeelmillegi segu. Pole veel kunagi midagi sellist söönud. Meenutas see aga kõige rohkem kartuli munaputru aga maitse oli loomulikult kordades rikkalikum. Peaks peakokalt järele uurima, millest ta seda teeb ja kodus järele proovima. Igal juhul oli see midagi sellist, mida sooviks veel ja veel maitsta. Kõige all oli aga lillkapsa- ja õunakreem. Selline kreem sobis hästi nii kartuli kui ka lihaga. Üle oli toit puistatud veel erinevate maitseainete lehtedega ja leivapuruga. Kuidas küll on võimalik nii palju erinevaid maitseid panna kokku nii hästi maitsvaks roaks? Täielik meistritöö. Soovitan soojalt teistelegi - minge proovima ja te ei kahetse. Minu poolt pearoale kindlalt viis punkti.

 

Ja siis saabus magustoit: Elegantne šokolaad täidetud suumagusa ahjus küpsetatud leivavormi, šokolaadi-Bavaroise’, maasikamaitselise käsitöö-kuumõlle-coulise’i,  sous vide sidrunkooriku ja šokolaadikristallidega.

Tõeline üllatusmuna. Kui kastet sokolaadimunale valada, "koorus" sellest välja leivavormi ja sidrunikohupiima täidis, mis koos lisatud hapuka kastme ja ümbritseva kergelt mõru šokolaadiga andsid kokku sellise maitse,  mida tundsin suus veel kojugi jõudes. Sidrunikohupiim tasakaalustas šokolaadi magusust ja leivavorm aitas neil maitsetel seguneda ühtseks meeldivaks massiks. Just selline peab üks magustoit olema - eriline maitsekas punkt söödud mitmekäigulisele lõunale, mis jätab suhu ja meeltesse erilise kauakestva maitseelamuse. Hindeks loomulikult viis punkti. Kui oleks saanud, siis oleks hinnanud selle toidu hindega A - suurepärane !

 

 



Üllatusmuna



Kokkuvõtteks võib öelda, et Chez André on koht, kuhu tasub minna siis, kui soovite midagi erilist nautida. Huvitav on ka see, et toidu kogus tundub taldrikule vaadates väike, kuid süües täitub kõht parajat moodi.

 

Järgmine toidukord on meil kolmapäeval ja siis on plaanis lõunatada Sparglis, kus peaks olema mereandidest lõunamenüü.