Elva liharesto ja pitseeria Wabrik "Metsast taldrikule" menüü oli petukaup ?!

Kuna käisin laupäeval ma maaelamises Rõngu lähedal, siis tagasitulles otsustasin väisata Elvat, et süüa "Metsast taldrikule" menüü eine liharesto-pitseerias Wabrik. Olin eelnevalt internetist vaadanud, et menüü on huvitav ja väärib proovimist. Panen siia juurde ka ekraanifoto internetis olevast pakkumisest - peakoka tervitus + capaccio + metsseahautis + lisaks metsaseenepitsa pähklitega ... ja all erimenüü hind 19 eurot. Vähemalt mina sain sellest menüüst nii aru ... palun vaadake seda ja mõelge, kuidas teie aru saite? 

Kui ma aga kohale jõudsin, anti mulle hoopis selline menüü nagu on näha järgmisel fotol. Leia erinevused ... !! Minu arvates on tegemist sõna otseses mõttes eksitava reklaamiga, sest kui internetis olevast sai aru, et pitsa on hinna sees, siis tegelikult tuleks pitsa eest veel 9 eurot välja käia. Loomulikult võib menüü koostaja väite, et pearoaks saab valida - kas hautis või pitsa, kuid siis oleks pidanud selle nii ka sõnastama interneti menüüs ... mitte et ... lisaks saab pitsat. No ja kui nüüd päris täpne olla, siis maksab "Metsast taldrikule" selle menüü põhjal  kokku 33 eurot, mitte lubatud 19 eurot. Ma leian, et magustoitu ei oleks tohtinud üldse selle menüü lehele panna ... kuid see polnud ehk nii suur eksimus, kui eelpool kirjeldatud lisapitsa. 

Kuid nüüd siis maitsetest. Peakoka üllatus (kirjas oli just üllatus, mitte tervitus nagu mujal) oli neli tikuvõileiba, kus peal oli seenesalat, munavõi ja nagu ettekandja ütles - pohlasalsa. Selle viimase nimetaks ma küll pohlamoosiks, kuid ehk on salsa moodsam nimetus. Kas see oli üllatus ? Ei olnud - oli hoopis üks suhteliselt rammus (munavõid oli palju) kõhutäis, mis oleks pigem eelroa rolli täitnud, kui üllatuse. Üllatus võiks olla ikka midagi erilist, mille maitse suus kaua ja meeldivalt püsib. Selliseid võileivakesi olen ma erinevatel vastuvõttudel sageli söönud. Ainult munavõid on siis vähem pandud. Ainuke omadus, mis tõesti üllatas, oli see, et neid ampse oli neli, mitte üks nagu tavaliselt.

Sellele järgnes eelroog - metskitse carpaccio pohlasalsaga. Eelroa pärast ma siia tulingi, sest carpacciod, mis ma varasemalt olen söönud, on väga maitsvad olnud. Tuleb meelde Maitsva Tartu menüüd pakkunud Meat Marketi veiseliha carpaccio ... oi kui hea see oli. Wabrikus toodi lauale väidetavalt kitselihast carpaccio, mille peal oli rohkesti salatit, kuhu oli lisatud põdrasammalt ja puistatud üle (parmesani?) juustuga. Pohlasalsa või pohlamoos kui lihtsamalt öelda, oli portsudena ümber õhukeste lihaviilude. Nüüd maitsetest. Liha oli mahlane ja maitsekas ning mis veel oluline - ka mõnusalt pehme ja punane. Pohlamoos ja salat sobisid liha juurde hästi. Nii hea polnud, kui Meat Marketis, kuid kurta ka ei saanud. See roog oli peakokal õnnestunud. Ehk oleks salatit võinud pisut vähem lisada, siis oleks liha maitse paremini esile tulnud. 

Põhiroaks pidi olema koorene metsseahautis (kui see lisapitsa teema ära unustada). Lauale aga toodi kauss kartulipuduga, mille peale oli pandud soojendatud (mets?)sea lihakonserv, kuhu oli koort juurde segatud. Peale veel natuke tilli soputatud. Sellist toitu saan ma tavalises lõunamenüüs kolme-nelja euroga. Panna erimenüüsse selline mittemidagiütlev ja keskmiselt maitsestatud kiirtoit on minu arvates ikka ülim nahaalsus. Mäletan, et kunagi tegi sama Maitsva Tartu menüüga üks Tartu toidukoht - pani erimenüüsse samadest komponentidest kokku toidu, mis oli kõrvalsaalis buffeena valikutes. Andsin oma pettumusest ka ettekandjale teada ... ta tänas otsekohese tagasiside eest. Loodan, et andis minu nördimuse edasi peakokale. 

See on üle hulga aja jälle üks koht, kus ma leidsin, et makstud raha suurus oli oluliselt üle väärtusest, mida ma selle eest sain. Kahju. 

Ah-jaa. Selle ma unustasin, et neil oli tutvustuses kirjas "Meie toidud valmivad elaval tulel". Kui ma aga küsisin, kuidas nad seda "hautist" elaval tulel valmistasid, siis ei osanud ettekandja midagi öelda.

NB! Paari päeva pärast oli menüü parandatud. Väga hea, enam ei eksita ...

 

Fii restoranis pole tavalist vett, isegi eestimaisete maitsete juurde pakutakse Itaaliast toodud pudelivett

Nagu pealkirjas öeldud, algas kõik sellega, et ettekandja teatas meile pidulikult, et neil pole tavalist vett, on ainult pudelivesi. Kui see lauale toodi, siis selgus, et see oli Itaalia päritoluga. Mis eestimaisete maitsete nautimisest me räägime, kui isegi vesi on võõramaine. Mina igal juhul loobusin sellest. Kohe parem hakkas kui minu ökoloogiline jalajälg oluliselt kahanes. Nüüd meenutan tänutundega Pesa hotelli restorani, kus toodi sidruni-jõhvikavesi kannuga ilma küsimata lauale. Nojah, ju siis Fii restoran pole nii jõukas, et lubada klientidele sellist luksust.

Peakoka tervituseks oli päris korralik ports (võrreldes teistega) röstitud porrulauku, mis oli üle valatud mingi majoneesisarnase ollusega, kus pidi olema ka kuusevõrsetest tehtud ainet juures. Huvitav ... kas ma olen nii harjunud kuusevõrsetega, et enam ei tunne nende maitset või siis oli seda komponenti pigem nime pärast sinna pandud. Siiski pean mainima, et tervitus oli tervitatav ja sobis alguseks hästi. Kui mõelda, et tervitus võiks olla ka isutekitaja, siis jäi vürtsikust natuke väheseks.

Pearoog oli aga väga maitsev. Eelmiste roogadega võrreldes suisa ülihea. Selleks oli (kodu)sea sisefilee, mis oli üle võõbatud baklažaanikreemiga, mis tegi liha tumedaks nagu oleks see metssealiha. Ega viimane toidust puudunud ... seda oli kuidagi nii purustatud ja röstitud, et liha oli muutunud krõmpsuks ja samblasarnaseks olluseks, mis oli pandud sisefilee peale. Kõrval oli paras törts suitsust metsaseenekreemi ja vadakukastet. See toru, mida te fotol näete, on aga mustjuur, mille peal oli kaunustuseks igasugu rohelist. Kõik need maitsed sobisid oivaliselt kokku ja andsid sellise nauditava ja mahlase suutäie. Kohe nii mahlane oli, et polnudki vett juurde vaja. Selle roa eest tahaks küll kokka tänada, pole tükk aega midagi nii head söönud. Tõsi, kui natuke ka norida, siis metsast oli sellel taldrikul küll vähe komponente. 

Magustoit oli samuti oivaline. Pohlasorbee oli nii hea, et seda sööks küll iga päev magustoiduks, kui saaks. Hapukas ja maitsekas. Selle all oli šokolaadimuld, mille all veel tammekoorekreem. Seda viimast proovisin ka ilma teiste komponentideta keelele panna, et aru saada, kui palju on selles tammekoort, kuid kahjuks oli kreem šokolaadimullaga nii segunenud, et ei saanudki aru, kus lõppes tammekoor ja kus algas muld. Aga pohlasorbeega sobisid hästi mõlemad. Magustoidu muutsid eriliseks veel sinna lisatud metspähkliküpsis (see hele vasakul). Ma ei osanud seda kuidagi teistmoodi nimetada ... metspähklitest tehtud õhuline krõmps toit ... no kuidas seda küll nimetada. Ja mõned meekärje tükid olid ka üllatuseks peale pandud, mis maitsesid nagu pruunistatud suhkur. Veelkord. Kõike oli - üllatust, maitset, elamust ja metsa. Soovitan soojalt kõigile.

Homne plaan pole veel kindel, kuid tundub, et einetan Elvas (leiva) Wabrikus ja ülehomseks on pandud Chez Andre´. 

Järgmiste blogideni siis ...

Lõuna Põlvas Pesa restoranis, kus pakuti ka "Metsast taldrikule" menüü toite

Täna juhtusin Põlvasse ühte majavammiga hoonet vaatama ja kuna oli lõuna aeg, siis otsustasin külastada Pesa restorani, kus pakutakse ka "Metsast taldrikule" menüü roogasid. Kui juba, siis juba ... pole ju mõtet tavalist päevapraadi võtta, kui selliseid hõrgutisi pakutakse.

Peakoka tervituseks oli pohlasõir kuusevõrsesiirupiga. Sõiral polnud vigagi, kuid pohla maitse ei tundnud. Sõira maitse oli küll, kuid see oli tavaline. Peal oli kuusevõrsesiirup, mis maitses nagu moos ... täitsa huvitav lahendus. Mõnus amps. Proovisin kõrvale pandud päris võrset ka, see ikka väga süüa ei sobinud ... see vist ikka oli kaunistuseks. Lisaks toodi ka kohapeal tehtud ciabattat koos võidega. See oli vahepalaks hea, sest praadi pidi natuke ootama ... nagu ikka. 

Pearoog oli põdraliha, mis oli täitsa pehmeks hautatud. Huvitav - maitses samamoodi nagu eilne kümme tundi hautatud metssealiha ... mõlemad ulukilihatükid, mida oli kaua valmistaud. Seal kõrval olnud kadakamarjakaste oli küll väga hea ja andis nii lihale kui kaunile bataadipüree rosetile mõnusa mõrkja maitse. Lisaks oli seal kaunistuseks ka natuke metsikut samblikku, mis minu üllatuseks oli pehme ja söödav. Kuid mingi võrse oli veel ... mida ma ei proovinud ... igaks juhuks. Röstitud punapeet, mida enne röstimist oli marineeritud läks pisut maitsebuketist välja, kuid maises normaalselt. Kokkuvõttes oli põhiroog täitsa söödav, kuid kahjuks erilist naudingut ei pakkunud. Kui, siis ehk kadakamarjasoust.

Magustoiduks toodi hapupiimatarretist, mis oli üle puistatud sarapuupähklite puruga (vähemalt nii väitis kelner) ja kõrval olid metsamarjad ... või täpsemalt põldmarjad ja jõhvikad. Ja loomulikult oli ka siin männivõrsesiirup kõrvale valatud. Kuna seda oli pisut rohkem kui tervitusampsus, siis sain seda eraldi mekkida ... täitsa huvitav siirup. Minu jaoks ehk liiga magus. Pärast söömist täpsustasin veel, et sõira kõrval oli ikka kuusevõrse ja magustoidu juures männivõrsesiirup. Paraku ei suutnud ma neil vahet teha ... ehk oli sõira kõrval seda liiga vähe. Tarretise maitsest pole ma veel kirjutanudki ... ja ega polegi midagi kirjutada. Lisandid andsid sellele maitse. Kokkuvõtteks selline huvitav magustoit, kuid mitte eriline. Võibolla oli liiast meeles veel eilne võrratu dessert. Ah jaa, pähklid, mis olid tarretise ümber, polnud küll meie metsast. Neid kasvatatakse ikka päris kaugel Eestimaast ja neid kutsutakse kreeka pähkliteks. 

Kui nüüd lõunasöök kokku võtta, siis mis seal ikka ... kõht sai parajalt täis ja natuke huvitav ka oli, kuid ... "ei midagi erilist". Ehk suudab õhtul Fii restoran mind rohkem üllatada. 

Metsast taldrikule - Café Shakespeare

 Broneerisin eile kodulehe kaudu laua kahele Cafe´ Shakespeare. Vaatamata sellele, et broneerimislehel oli kirjas "Kinnitame broneeringu mailiga" kirjutasin ma ikka ka lisainfosse, et nad kinnitaks broneeringu. Täna hommikuks kinnitust meilil polnud ... igaks juhuks helistasin siis kell 10.51 kohvikusse ja küsisin: "Kas minu broneering on jõus?". Ja selgus, et polnudki ... õnneks sain siis telefoni teel kenasti kella 12-ks laua kinni pandud.

Kui ma kümmekond minutit enne õiget aega kohvikuse sisenesin, siis oli laud kenasti meid ootamas. Abikaasa saabus ka peatselt ja esimene "Metsast taldrikule" pakkumiste proovimine võis alata. Siinkohal aga tuleks märkida, et kampaania nimetus on ehk pisut eksitav. Toidud pole vaid metsast, vaid ka aiast, põllult ja teistestki kohtadest. Kodulehel www.visitsouthestionia.com on kirjas ka selgitus: Külaline saab toidukohtades nautida toite erimenüüst, milles on vähemalt ühe komponendina kasutatud eestimaist metsasaadust ning mis koosneb suuresti kohalikust toorainest.  Arusaadav - Eesti metsades ei kasva just kuigi palju maitseaineid. 

Esmalt toodi lauale peakoka üllatus, milleks oli suisuangerjakreem saiakrõpsuga. Nagu fotolt näete nägi tervitus hea välja ja ega maitselgi viga polnud. Suitsuangerja kreem polnud liiga vänge ega ka maitsetu - just täpselt paras. Sai kippus küll käte vahel pudisema, kuid see oli rohkem minu kui koka teema. Seega ... aitäh, tervitus oli meeldiv. Ah jaa. Unustasin alguses kirjutamata, et lauale toodi kohe ka kannutäis sidruniga vett, mis kulus toidu kõrvale väga ära. 

Pearoog oli 10 tundi küpsetatud metssealiha, mis serveeriti väga huvitavalt - konservikarbis. Algul tunduski, et nüüd tuleb hakata avajat otsima, kuid siis selgus, et konservi kaan käis kergesti ära ja sees oli mõnusalt hautatud pehme metssealiha. Maises see liha hästi, sest vürtsidega polnud kokk koonerdanud ja hautamise käigus olid liha korralikult vürtsid endasse tõmmanud. Eesti kartul, mis oli koorega fooliumis küpsetatud ja kuhu oli lisatud peale rammus külm kaste, maises koduselt. Mäletan, et kunagi lapsena keetis ema koorega põrsastele kartuleid ja siis sai sealt võetud mõni, kooritud ja siis soolaga söödud. See kartul maitses samamoodi. Eriti mõnus oli mulle salat, mis sisaldas endas marineeritud kurki, kännuseeni, tšillit ja muid vürtsikaid komponente. Just vürtsikus oli see, mis mulle maitses. Kui sinna kõrvale sai võtta veel käsitööleiba koos karulauguvõiga, siis oli maitsete bukett nauditav. Kõik pearoa komponendid olid omavahel sobivad ... veelgi enam, nad täiustasid teineteist ja moodustasid kokku hea maitseelamuse. Kadakaoksa koos marjadega jätsin seekord söömata ... marjad olid veel rohelised.

Magustoiduks saime "Sammalhabeme käsitöö murakajäätist". Kui mäletate Naksitrallide jutust Sammalhabet, siis teate, et habe koosnes põdrasamblast, millest Sammalhabe Kingpoolele veel mõrudat köhateed tegi. Seda tasus magustoidu puhul meenutada, sest Naksitrallidest oli mitte üksnes põdrasamblamaitseline jäätis, vaid ka pohlad selle ümber ja ehk veel midagi, mille nimetustki ei oska ma öelda ... selline samblasai. Loomulikult ei puudunud ka murakamoos, mis oli nagu kirss tordil - täpselt õiges kohas ja hulgal. Kui nüüd selle väga eestimaise magustoidu maitsest rääkida, siis super ... mõnusalt hapukas, väga eriline ja maitsev ... mmm kui maitsev. Soovitan soojalt kõigile toidunautijatele. 

Kokkuvõtteks hea algus sellele kampaaniale. Homme on plaanis restoranis Fii õhtustada ja juba on broneeritud ka Chez Andre´ juures laud pühapäevaks. Nii tore, et saame jälle erilisi toite nautida.