Kohvik JOP Antoniusele pole midagi ette heita

 

Täna sõin lõunat koos poja ja abikaasaga kohvikus JOP Antoniuses. Kui välja arvata ülerahvastatus, siis polnud kohvikule midagi ette heita. Enne eelrooga toodi ka lusikaampsud kalaga, mis maitsesid hästi. Eelroaks oli aga siiakala ... mul tuli kohe meelde "Siin me oleme" film. Täpsemalt oli nimetuseks Soolasiia-smørrebrød (nõrutatud hapukoor, sibul, munakollasekreem, Muhu leib). Munakollasekreem maitses nagu minu ema tehtud täidetud munade täidis ja sobis väga hästi maheda siiakala juurde. Kui vaadata fotot, siis tundub ports väike, kuid süües oli just paras eelroaks. Kui kõik maitsed kokku panna siis oli roog täiuslik - just nagu üks isutekitaja olema peaks. Eelroale viis punkti ja seda eriti tänu siiakalale, mis on tõesti hea.

 

Põhiroog heinasuitsunotsu (Rautsi talu röstitud porgand, lõssikaste, pastinaagikreem). Lihatükk oli seljafileest ja seetõttu täiesti taine. Heinasuitsu maitset oli täitsa tunda. Mäletan Madagaskarit, kus kõik toidud valmistati spetsiaalset heina põletades, just selline põletatud heina maitse oli ka seal toitudel ja ka inimeste riietel. Igal juhul oli liha hõrk ja maitsev. Just parajalt küps, kuid mitte liiga kuiv. Kaste, porgandid ja pastinaagikreem sobisid lihaga. Maitseroheline andis hea välimuse ja maitse. No pole midagi ette heita, ikka viis punkti. Väga maitsev oli ka soe leib peedivõiga ja ürdivõiga, mida sinna juurde pakuti.

 

Magustoiduks oli Lepapuu-panna cotta (vaarikatolm, astelpajujäätis). Kui lauale toodi, siis arvasin, et panni ümbritsev puupuru on ka söödav, kuid kahjuks oli see ainult lepapuu puru millega oli panna cottat valmistatud. Aga sisu oli hea. Pannakota peale oli pandud puru ja astelpajujäätist. Vaarikatolm ja kaunistuseks kasutatud maitsetaim andsid magustoidule mõnusalt hapuka meki. Kokkuvõtteks ka sellele toidule viis punkti. Esimene toidukoht, kes sai minult maksimumpunktid. Tubli.

 

Nüüd on ekvaator ületatud ehk seitse kohta külastatud. Järgmine nädal proovin veel kolm kohta ära käia ja siis jääb kuu lõppu neli. 24.veebruar peaks valima pidulikuma koha - ikkagi vabariigi100 sünnipäev.

 

 

Lihtne ja hea Truffe

 

Foto lehelt Maitsev Tartu

Truffe eelroog oli must heeringas, hapukoor, leivatolm, mikrovõrsed. Heeringas maitses nagu hea hästi valmistatud soolatud heeringas. Leivapuru heeringa peal tasakaalustas heeringa tugevat maitset ja kurgid ning hapukoor on traditsioonilised lisandid heeringale. Mina oleks lisanud sellele toidule veel muna, siis oleks täitsa traditsiooniline. Kokkuvõtteks oli roog hea, kuid ei midagi erilist. Arvestades asjaoluga, et tulin otsima maitseelamust, siis maitses, aga elamust ei saanud. Neli punkti on sellele toidule väga õiglane hinnang. Esimene kord unustasin enne söömist foto jäädvustamata ja pean kasutama blogis fotot Maitsva Tartu kodulehelt. Aga kinnitan, et toit minu taldrikul nägi välja samamoodi.

 

Põhiroaks oli rohumaa veise põsk, kollane peet, veiseleem. Kui ma seda lugesin, siis meenus eelmine lihaveise põsk, mida ma Tallinnas sõin. Põseliha valmistamine on väga raske, sest saada liha pehmeks kuid mitte lasta pudruks on selle tüki juures keeruline. Truffe kokal see õnnestus. Liha oli mõnus pehme ja parajalt kiuline. Punapeedi kreem, mis oli liha all ja kollase peedi lõigud liha kõrval maitsesid koos lihaga hästi. Lihaleem oli samuti maitsekas. Kokkuvõttes hea toit aga ehk midagi jäi puudu ... sellist "oikuihea" tunnet ei tekkinud. Hindeks neli pluss.

 

Magustoit šokolaadibiskviit, vaniljekreem, marjageel. See serveerimine erines küll oluliselt Maitsva Tartu kodulehel olevast. Kusjuures reklaamfotol oli marju rohkem ja lisaks veel mingeid puuvilju. Mitte et mul kõht täis poleks saanud. Oh ei, koguse poolest oli kõiki roogasid rikkalikult, kuid nagu ka eelmistel roogadel - miskit jäi puudus. Ehk just need mõned marjad ja puuviljad, mis meile vähem serveeriti. Seega sai ka magustoit minult neli punkti.

 

Kokkuvõttes lihtne ja hea lõunasöök. Aga midagi erilist selles polnud. Kõigil toitudel oleks nagu midagi maitsekat ja üllatavat puudu, mis oleks andnud toidule viimase lihvi.

Antoniuse restoran. Ootused olid suuremad

 

Täna õhtul einestasime koguni neljakesi Antoniuse Restoranis. Selline soliidne hotell, kuid restoran asus keldris. Mul on kohe keldrikohtade osas eelarvamus. Peeglid ja kujundus aitasid pisut olukorda paremaks teha, kuid siiski - keldris.

 

Aga ega ma söögikohta ei hinda, ikka toitu. Eelroog oli makrell ja kurk. Makrell oli kerge suitsumaitsega ja soolane ning ... kõrvetatud. Just nimelt, ettekandja ütles, et kõrvetatud ja oli tõesti. Maitses selline mõru ja soolane. Kastmed oli juures väga asjakohased, et seda mõru maitset tasakaalustada. Lisandid sobisid samuti hästi komplekti. Eriti hea oli kurk, mille valmistamismeetodit ma ei oska kirjeldadagi, just nagu marineeritud või .... Igal juhul oli tulemus väga hea. Kokkuvõttes hindaks makrelli kahe, lisandid nelja ja kurgi viie punktiga ehk eelroog kokku kolm pluss. Kurgi retsepti tahaks küll teada.

 

Põhiroog oli tallekoot ja hernes. Hernest oli lisatud mitmel erineval moel - hernepüree, roheline hernes ja hernekaun. Täiesti huvitav lahendus hernetest. Spargel ja sibul sobisid sinna juurde. Esimene suutäis tallekooti koos hernepüree ja sibulaga maitses super, olin juba valmis kokka taevani kiitma, kuid ... väga hästi maitsestatud ja pehmed olid ainult äärmised tükid. Keskmised olid vintsked ja vähem maitsekad. Kaks keskmist tükki käisid suus ikka päris tükk aega ringi ja kui poleks olnud juurde võtta mustikaleiba, siis ehk oleks jäänudki ringlema. Lambarasv, eriti kui see pole hästi valmistatud, ei kuulu minu lemmikute hulka. Menüüst lugesin pärast, et lammas oli madalal temperatuuril küpsetatud. Ehk liiga madalal. Igal juhul annan põhiroale hindeks neli miinus. Kui kogu lambaliha oleks maitsenud nagu äärmised tükid, oleks hinne olnud kindlasti palli võrra kõrgem.

 

Aga magustoit sai viis punkti. Karamellivaht, mis oli maitsestatud vaarika-granita, besee ja sidrunipuruga oli jumalik. Eriti eriliseks tegi toidu külm vaarika-granita, mis andis beseele ja karamellivahule erilise hapuka maitse ja kokku moodustas magustoit suus täiusliku maitsetekomplekti. Seda magustoitu oleks veelgi soovinud, nii maitsev oli.

 

Aga vaatamata täiuslikule lõpuakordile ei jäänud Antoniusega rahule. Ehk olid ootused liiga kõrged, sest teadupoolest kehtib valem kvaliteet = kogemused / ootused. Teenindus oli ka siiani külastatud kohtadest kõige aeglasem, kuid õnneks meil polnud eriti kiire. Kahe tunniga saime rahulikult einestatud. Homme proovime ära Truffe  pakkumise ja ülehomme kohviku JOP maitsed. Selle nädalaga ületame ekvaatori ehk pooled söögikohad saavad käidud. Oleme graafikus. 

Ka lõunasöögi valmistamisega võib haltuurat teha.

Täna lõunatasin Sparglis ja ei söönudki nende lõunabufeest valitud roogasid vaid hoopis "Maisev Tartu" eripakkumist. See oli esimene tõsisem pettumus.
Eelroog oli Muna - Sinikarbiliha / Must kalamari / Valge spargel. Sain aru, et nimega sooviti olla originaalne ja teha värvinimetustega Eesti lipp. Aga kuna sinikarbiliha ei paistnud just eriti sinine, siis toit ise rahvusvärvides polnud. Ja kui oleks olnudki sinine karbiliha, siis oli seda nii vähe, et poleks tähelegi pannud. Must kalamari pidi ettekandja sõnul olema Merivarblase mari, seda kala on Vikipedia andmetel isegi meil Läänemeres. Muna, mis oli toidu põhikomponent, oli aeglaselt keedetud ja nii munavalge kui kollane olid sellised pehmed ja valgusid kahvli vahelt läbi. Kõige maitsvam oli muna all olev kreem. Tervikuna aga oli maitsete miks selline - eimidagierilist. Minult sellisele eelroale kaks punkti, ehk ära süüa sobis, kuid maitseelamust ei saanud.

 

 

Põhiroaks oli koha sinihallitusjuustu ja valge veini kaste / Mustjuurekreem´iga. Jälle sõnade mäng. Kuid nii väga kui ma seda rooga ka ei maitsnud, siis sinihallitusjuustu maitset, mis peaks olema suhteliselt äratuntav ja terav, ma ei leidnud. Küll oli aga väidetavalt mustjuurekreem kala all täpselt sama maitsega kui kreem eelroa all ja kalamari oli samuti sama, mis eelroas. Kui ettekandja tuli, siis küsisime: "Kas see on sama kreem mis eelroal?". Tema vastus oli, et pole sama. Hmm. See jääbki mõistatuseks. Erinevatest toiduainetest tehtud kreem, kuid maitseb täpselt samamoodi. Selles, et praele lisatud lillkapsas oli võetud lõunabufee pakkumises olnud salatist, olen ma täiesti veendunud. Olen seda piisavalt mitu korda juba söönud ja nii maitse kui hautatuse aste olid täpselt samasugused. Pisut andsid toidule elevust juurde koha (kala) peal olevad krõmpsud chipsid ja mahepõllumajandusest pärit kartulid, kuid kokkuvõttes oli põhiroog keskpärane maitseelamus. Ehk koha, mis on teada tuntud hea kala, koos all oleva kreemiga olid selle roa juures kõige paremad komponendid. Kokkuvõtteks hinne koolipoisi kolm, minu arust haltuura ... käepärastest vahenditest kokku pandud ports. Pearoa kogus oli võrreldes eelmistes toidukohtades kogetule umbes poole väiksem, kuid hind on kõigil ühtemoodi fikseeritud.

 

Magustoiduks oli Lumepall ehk Mustikasupp / Munavalgepallid. Mustikasupp oli maitsev ja munavalgepallid (beseed) koos mustikasupiga ka talutavalt magusad. Kuid sellist suppi koos beseedega võin ma ka kodus teha ja süüa. Kaunistuseks pandud rukkililleõied olid kenad, kuid maitsele just eriti juurde ei andnud. Tänu sellele, et mulle mustikasupp maitseb, annan hädaga kolm punkti.

 

Kui olin lõunalt koju jõudnud, võtsin külmkapist välja maasuitsusingi ja lõikasin endale kaks mehist viilakat leiva peale. Sain vähemalt maitseelamuse ja kõhu ka täis. Kokkuvõttes võib väita, et Spargli Maitsva Tartu eripakkumisega saavutati kolm võitu - vähevõitu, kehvavõitu ja kallivõitu. 

 

Reedel lähen koos naise vanematega nende pulma-aastapäeva puhul Antoniusesse õhtust sööma. Loodan, et tänane elamus kustub uusi maitseid kogedes.

Chez André - tuntud oma erilisuses



menüü

Tänane pühapäeva lõuna sai nauditud Chez André´s. Vaatamata sellele, et olen seal juba korduvalt einestanud, suutis ta jälle mind üllatada. Seda, et peakokk isiklikult käib toite tutvustamas ja isegi kastet toidule valamas, ei juhtu ka igal pool. Samuti torkab Chez André menüü silma oma rikkalike võõrkeelsete nimetustega ... nagu peakokk ise ütles: "Ma soovin kliente koolitada". Igal juhul tasub enne sinna sööma minemist sõnaraamatuga pisut tööd teha, muidu ei pruugi menüüs olevast arugi saada.

 

Krõbisev pehme krabi

Eelroog: Krõbisev pehme krabi, värske salat, kardemoni-kirsi-tomatikompott, tammesuitsu-kaerahelbed. Krabi oli serveeritud salati kohal vardas ja tõesti krõbises hamba all, sest seda küpsetati rohkes õlis. Krabi maitse oli aga nagu mistahes õlis küpsetatud paneeritud toidul ehk krabi maitset ei tundnudki. Salat aga mekkis väga hea, kardemoni-kirsi-tomatikompott ja suitsused kaerahelbed sobisid ideaalselt kokku, moodustades koos erinevate maitseainete lehtedega väga hea koosluse, mis jättis suhu mõnusa hapuka maitse. Võttes krabi ampsu koos salatiga, siis oli domineerivaks salati maitse. Võib-olla oligi see koka poolt taotluslik. Kes teab. Aga salat sai minult neli punkti. Ilma krabita oleks viis saanud ...

 



pearoog, mida on raske kirjeldada



Pearoaks oli Sous Vide Brisket, ahjukreemine tuhel kartuli-brandande, karamelline hapukapsas, õhitud tatar, siidjas lillkapsakreem, õunakreem ja porruõli, punapeedi-šalott, kurk, leiva-demi glace. Nii oli kirjas Maitsev Tartu kodulehel. Kui aga vaadata fotol olevat menüüd, siis oli toiduks hoopis Sous Vide veise rinnatükk. Seega õppisime seekord, et Brisket tähendab rinnatükki. Liha oli hästi läbi hautatud, pehme ja maitsekas. Lihale oli pandud kapsast ja kurki. Kui nüüd keegi arvab, et see maitses nagu jõuluroog praekapsaga, siis ta eksib. Kapsas ei maitsenud karvavõrdki nagu praekapsas vaid oli sellise magushapuka maitsega ja sobis ideaalselt liha juurde. Kõige rohkem üllatas mind aga kartuli-brandande, mis oli selline kartuli-munakollase-javeelmillegi segu. Pole veel kunagi midagi sellist söönud. Meenutas see aga kõige rohkem kartuli munaputru aga maitse oli loomulikult kordades rikkalikum. Peaks peakokalt järele uurima, millest ta seda teeb ja kodus järele proovima. Igal juhul oli see midagi sellist, mida sooviks veel ja veel maitsta. Kõige all oli aga lillkapsa- ja õunakreem. Selline kreem sobis hästi nii kartuli kui ka lihaga. Üle oli toit puistatud veel erinevate maitseainete lehtedega ja leivapuruga. Kuidas küll on võimalik nii palju erinevaid maitseid panna kokku nii hästi maitsvaks roaks? Täielik meistritöö. Soovitan soojalt teistelegi - minge proovima ja te ei kahetse. Minu poolt pearoale kindlalt viis punkti.

 

Ja siis saabus magustoit: Elegantne šokolaad täidetud suumagusa ahjus küpsetatud leivavormi, šokolaadi-Bavaroise’, maasikamaitselise käsitöö-kuumõlle-coulise’i,  sous vide sidrunkooriku ja šokolaadikristallidega.

Tõeline üllatusmuna. Kui kastet sokolaadimunale valada, "koorus" sellest välja leivavormi ja sidrunikohupiima täidis, mis koos lisatud hapuka kastme ja ümbritseva kergelt mõru šokolaadiga andsid kokku sellise maitse,  mida tundsin suus veel kojugi jõudes. Sidrunikohupiim tasakaalustas šokolaadi magusust ja leivavorm aitas neil maitsetel seguneda ühtseks meeldivaks massiks. Just selline peab üks magustoit olema - eriline maitsekas punkt söödud mitmekäigulisele lõunale, mis jätab suhu ja meeltesse erilise kauakestva maitseelamuse. Hindeks loomulikult viis punkti. Kui oleks saanud, siis oleks hinnanud selle toidu hindega A - suurepärane !

 

 



Üllatusmuna



Kokkuvõtteks võib öelda, et Chez André on koht, kuhu tasub minna siis, kui soovite midagi erilist nautida. Huvitav on ka see, et toidu kogus tundub taldrikule vaadates väike, kuid süües täitub kõht parajat moodi.

 

Järgmine toidukord on meil kolmapäeval ja siis on plaanis lõunatada Sparglis, kus peaks olema mereandidest lõunamenüü. 

Teine toidukoht - Meat Market

 

Küülikumaksasalat

Laupäeva 03.veebruari lõunasöök toimus Meat Marketis. Saime koha jälle akna alla ning joogiks võtsime seekord lihtsalt sidrunivett. Ettekandja ahvatles meid küll heade alkoholivabade kokteilidega, kuid jäime siiski vee juurde. Lisaks toodi lauale kohe ka sooja kohalikku leiba, mida serveeriti purustatud päikesekuivatatud tomatite seguse võiga. Päris hästi maitses.

 

Eelroaks oli küülikumaksasalat. Täiesti üllatav maitse. Küüliku maks oli niimoodi valmistatud, et tüüpilist mõru maksa maitset polnud kõige vähematki tunda. Ettekandja pärast väitis, et maksa tuleb piima sees leotada, siis võtab mõru maitse ära ... ju siis oli sedagi piimas leotatud. See maks oli nii hõrk ja hästi maitsestatud. Eriti sobis kerge parmesani juust maksa peale riivituna. Ja salat oli samuti seal juures maitsekas ja mahlane. Täiuslik eelroog - viis punkti. 

 

metsseakael

Põhiroaks oli metsseakael seeneorsoto ja fermenteeritud kapsaga. Sellega sai kohe alguses nalja: ettekandja tõi toidu lauale ja hakkas seda meile tutvustama ning kui ta jõudis küüslaugukastmeni, siis jäi äkki vait, võttis meie taldrikud ning läks sinna küüslaugukastet panema ... see oli ununenud. Ikka juhtub. Saime ka teada, mis on orsoto - see on nagu risoto aga odrakruupidega valmistatud. Maitses väga hästi ja nägi välja nagu Eesti rahvatoit. Mis puudutab aga metsseakaela, siis meile mõlemale tundus, et see oli liiga üle küpsetatud. Kuiv ja tuimavõitu. Kastme pisut maitsestas liha, kuid ikka ... oleks võinud parem olla. Ka kapsas seal juures oli liiga hapu. Võib-olla ei oska ma fermenteeritud kapsast lugu pidada, kuid mulle see kapsas ei maitsenud. Kui kõik need põhiroa osad kokku panna, siis sai sellise hea korraliku kõhutäie, kuid ei midagi väga erilist. Neli punkti oleks sellele komplektile piisav hinnang.

 

Karamellikrõmpsik

Magustoiduks oli seekord karamellikrõmpsik. Minu arvates täiesti eksitava nimega toit. Selles polnud midagi krõmpsuvat. Hoopis napoleoni kooki meenutav moodustis, kuhu oli peale lisatud karamellkreemi sarnast ollust. Vahele oli pandud aga õunamoosi. Lisandiks mingi huvitav jäätis. Koogi tainakihid olid päris kõvad, nii et kahvliga süües oli neid raske tükikesteks teha ja tuli rullida terve riba ümber kahvli ... mis aga oli suhupanemiseks ja nautimiseks liiga suur. Aga kui see riba oli koos moosi, karamellkreemi ja jäätisega lõpuks suhu ära mahutatud, siis maitses päris hea. Veel kord ... ei krõmpsunud suus. Kokkuvõtteks võiks magustoidule panna hindeks hea ehk neli.

 

Teenindus oli ka selles toidukohas kiire ja meeldiv. Vaade tänavale ja üle tänava asuvasse hiinakasse huvitav.

 

Kui olime lõuna lõpetanud, siis astusime läbi kõrval asuvast Chez André´st ja panime kinni kohad homseks lõunaks. Homme kuulete sellest.





Maitsev Tartu algus ja esimene katse

Kui kõik algusest peale ära rääkida, siis algas kõik sellest, et minu meiliboksi potsatas selline sõnum:

1.-28. veebruarini toimuvas maitseelamuste kampaanias „Maitsev Tartu 2018“ osaleb 14 Tartu restorani.

Ainult veebruaris saab nautida uusi toiduelamusi pakkuvat ja sõbraliku hinnaga kolmekäigulist erimenüüd 14 Tartu restoranis, kus töötatakse just selle kuu puhul peale tavamenüü välja ka erimenüü. Toitude valmistamisel kasutatakse võimalikult suures osas kohalikku toorainet ja nii mõnigi restoran pakub vabariigi juubeliga seoses temaatilisi üllatusi. Kolmekäigulisele erimenüüle kehtib komplektihind 21 eurot.

Kampaanias osalevate restoranide peakokad annavad oma parima, et üllatada linnaelanikke ja -külalisi hõrkude ja naudinguid pakkuvate eriroogadega. Kõiki menüüsid hindab žürii ja selgitab välja parima. Toidunautlejad saavad hinnata restoranide pingutusi ja selgitada välja külastajate lemmiku. Oma hinnangu saab anda kodulehel www.maitsevtartu.ee vastava restorani juures oleval hindamisskaalal. Tulemused selguvad 6. märtsil.

Menüüde ja restoranidega saab tutvuda kampaania kodulehel www.maitsevtartu.ee.  

Maitsev Tartu 2018 kampaanias osalevad:  restoran Antonius, Cafe Truffe, Chez André, Dorpat, Fii, Gustav Gastro Cafe, JOP Antonius, Meat Market, Pierre, Polpo, Spargel, UmbRoht, Vilde ja Vine, Ülikooli kohvik.

„Maitsev Tartu“ on tartlaste ja linna külaliste poolt oodatud maitseelamuste kampaania, mis toimub juba neljandat korda.

Mõeldud - tehtud. Hakkame koos abikaasaga külastama eriliste maitseelamuste pakkujaid. Vaatame, palju kuu ajaga jõuab ära käia. Oma elamusi ja kogemusi aga jagan siin blogis.

Esimeseks valisime Dorpati. Proovisin 02.veebruaruil kell 11.05 broneerida õhtuks lauda http://www.maitsevtartu.ee/soogikohad/dorpat/  lehel oleval numbril... Vabandati, et sellel numbril lauda broneerida ei saa, anti teine number. Helistasin järgmisel numbril, seal samuti vastati, et see pole õige number. Paluti oodata ning telefon läks ooterežiimile. Asi lõppes sellega, et pärast viieminutilist ootamist selgus, et toitlustusjuht ei võta hetkel vastu ning lubati, et ta helistab tagasi. Hmm. Ootan siis.

Kell on 11.53. Pole veel helistatud
Kell on 12.19. Pole veel helistatud.
Ja nagu nipsti - 12.23 telefon helises ja laud õhtul kella 18-ks on broneeritud. Väga meeldiv härrasmees kiitis nende kööki taevani.

....

Dorpati restoran oli meeldivalt tühi, lõpupoole tuli üks paarike meile lisaks ja üks ingliskeelne härra ka. Muusika oli meeldiv ja vaikne. Kuid nüüd siis toitudest:
Eelroog: Suitsutatud võikala rohelise spargli, lillakartuli ja fenkoli-võikastmega.
Kala oli pisut soolane, mis tekitas isu, samas fenkoli-võikaste sobis sinna juurde. Siiski panin  sellele toidule kolm punkti viiest, sest ehk ootused olid suured ja maitse oli hea, kuid mitte nii eriline.

Põhiroog: Köömne marinaadis lambafilee naerise ja porgandiga, kivipuravikukastme ja jõhvikatolmuga.
Nii head lambaliha polegi veel söönud. Köömnemarinaad oli kergelt tuntav, liha pehme ja hõrk, kõik lisandid suurepärased ... eriti kivipuravikukaste. Lisaks oli veel kartuli-seenekotlett, mida menüüs kirjas polnud. Tõeline maitseelamus. Täiesti viis pluss. Üks naeritükk oli mõru sisse juhtunud, kuid see ei vähendanud toidu kui terviku väärtust. Kusjuures oli ka kogus selline, et kõhu sai sellest põhiroast täitsa täis. Võib-olla oleks seda pidanud isegi lõunaks sööma, mitte õhtusöögiks. Soovitan seda rooga soojalt kõigile gurmaanidele.

Magustoit: Mustika-mascarponekreem kõrvetatud besee ja ebaküdooniageeliga

Kui toit lauale toodi ja seda tutvustati, siis küsisin, et mis need klaasjad moodustised on. Ettekandja vastas naeratades - sulatatud suhkur ... nagu kukekomm. Nii tore tutvustus. Aga magustoit ise oli alguses päris hea, kuid lõpuks läks liiga magusaks. Pistaatsiapähklikreem ja ebaküdooniageel pisut tasakaalustasid seda magusust, kuid neid lisandeid oli selle kreemikoguse kohta liiga vähe.
Magustoit sai minult ainult kaks punkti. Oleks võinud lõpetada pearoaga.

Teenindus oli väga meeldiv ja viisakas. Muide - soovitan seal tellida Kunksmooriteed meega, väga hea ja maitsekas.

Homme läheme lõunat sööma Meat Marketisse http://www.maitsevtartu.ee/soogikohad/meat-market/ . Laud kella kaheks kinni pandud ja ootused jälle kõrged. :)