Crepp ... ületas ootusi. Täiesti viieline Maitsev Tartu menüü, mida sai silmad kinni nautida.

Crepp oli meie jaoks täitsa uus toidukoht, ei osanud sellelt kohalt midagi oodata. Vaid menüü oli ahvatlev ja Maitsva Tartu kodulehel oli kirjas, et seal on prantsusepäraselt hubane atmosfäär. Kohe sisse astudes vaatas meile vastu suur kriidijoonistus, kus ilutses keskel "Maitsev Tartu" Väga pilkupüüdev  ... ja samuti olid seintel väga kenad Tartu vaadetega maalid . Laual põlesid küünlad ja üldse ... selline mõnus väike kohvik. 

Eelroaks oli soovähi bisque ... ehk soovähi kreemjas sametine püreesupp, nagu tehisaru meile kiiresti selgitas. Siinne kokk oli sellele supile lisanud veel valget veini ja tekstuuri saavutamiseks lisanud Andre Farmi juustukrõmpsu ning krõbeda lehtkapsa. Väga efektne nägi välja ka üle kausiääre suppi maiustav keedetud vähk... mis küll erilist maitseelamust ei pakkunud, kuid dekoratsiooniks oli hea. Vähiliha tükikesi oli ka püreesupi sees piisavalt, et aru saada soovähi maitsest. Kui me just eile olime kurtnud Pompeis, et eelroog oli liiga rammus, siis siin oli eelroog just täpselt selline, nagu üks eelroog olema peab kerge, maitsekas ja isutekitav. Lõpetades jäi suhu hea maitse ka kõht hõiskas: tahan veel ja veel 😄Sellisele eelroale peab viie panema. Aitäh Crepp´i peakokale erilise maitseelamuse eest!

Pearoaks oli filet mignon, mis on minu lemmiku veiseliha sisefilee tüki ehk tenderloini kõige parem osa ehk paksemast otsast lõigatud steigilõik. Mmmmmm ... ma nii ootasin selle roa saabumist. Natuke ärevust tekitas asjaolu, et meie käest ei küsitud liha küpsusastet. Tõotasin koheselt lahkuda, kui steik liialt ära on küpsetatud. Kuid rõõmus oli minu meel, kui praad lauale toodi ja liha oli "medium rare" ehk kergelt punane seest. Just see, mida soovisin. Naljatlesime abikaasaga, et ei küsitud sellepärast, et keegi ei telliks seda liha liiga küpsena. See rikuks prae. Kastmeks oli kokk valinud kastanipüree ... mis oli julge, kuid õnnestunud valik. Kergelt mõrkjas, kuid samas pisut magus kastanikaste oli väga hea koos lihatükikestega. Kartulilootsiku sisse laaditud shimeji seened koos kergelt balsamico äädikaga marineeritud šalott sibulatega sobisid hästi nii liha kui kastmega. Kusjuures kartuli lootsik oli superhästi valmistatud ... just parajalt krõbe ja hästi maitsekas. Confit küüslauk prae teises nurgas andis omapoolse erilise maitseelamuse. Ei pidanud ma selles praes pettuma. Taas kord tubli viis ... isegi väikse plussiga. Eriline ja maitsev elamus. See praad hakkab kindlasti kandideerima selle aasta Maitsva Tartu laureaadiks. Seda rooga sai mõnuledes silmad kinni nautida.

Magusroog oli valmistatud õuntest. Õunakorvikese ehk tartleti peal oli tükike hapukat õuna želeed ja kaunistuseks niks tekstuuriks krõmps tuiil-leheke. Tartleti ümber voogas aga kohvikreemi ring. Kusjuures mõrkjas kohvikreem sobis väga jästi natuke magusa õunatartletiga. Lisaks oli sinna peale ja ümber riputatud tonka oa puru ja tükikesi. Kusjuures saime seda teada alles siis, kui küsisime ettekandjalt järgi ... kus tonka uba kasutatud on. Meile oli see maius veel tundmatu, kuid nüüd teame ... see on selline vanilje-karamelli maitseline väga magus tonkapuu vili. Selliseid puid kasvab Amazonase vihmametsades ja tegelikult on need viljad interneti andmetel kergelt mürgised, sisaldavad kumariini ... mis võib suurtes kogustes maksa kahjustada. Kuid selline väike törts ei tee peale hea maitse ja lõhna toidule ning selle sööjale midagi halba. Magustoidu hindeks panime ka viie, väikse miinusega, sest ehk oli minu jaoks liiga magus. Seda hapukat õunaželeed võiks rohkem peale panna.

Ka teenindus oli selles kohvikus tasemel, tagasihoidlik ettekandja oli väga püüdlik ja miljöö ... nagu alguses kirjutasin ... meeldiv.  Kokkuvõttes täitsa viieline menüü. Kahju, et kusagil kodulehel ega FB lehel ei leidnud ma selle menüü autori ehk Crepp´i peakoka nime ... oleks tahtnud teda nimeliselt tänada. 

 

 

Esimene linnuke Maitsva Tartu kampaanialehel on kirjas ... Pompei ei petnud lootusi

Pompei peakokk Erik Enula. Foto FB lehelt.

Pühapäeval 01.veebruaril andsime oma selle aasta avangu "Maitsva Tartu" kampaaniale. Pidime perega minema Dorpatisse sööma, kuid kuna see on pühapäeviti suletud, siis asendasin selle kiirelt Pompei´ga. Restorani kodulehelt leidsin, et peakokaks on seal Erik Enula, kes ammutab inspiratsiooni Itaalia köögist. Huvitav oli ka see, et akna all istudes nägime peakokka liikumas Pompei ja üle tänava asuva baari Paral-lel vahel. Pärast einestamist küsisin ettekandjalt ... ja sain vastuse, et ta ongi paralleelselt kahe toidukoha peakokk ... sealt vist ka kõrvalasuva paari nimi 😏... eks me siis näeme teda jälle, kui Paral-lel´i läheme. Kuidas ta küll jõuab kahe koha peal korraga töötada???

Eelroaks oli kaks itaaliapäraselt lasanjelehe sisse keeratud hautatud metssealihaga täidetud rulli. Sellest siis ka eelroa nimetus "Itaalia kaheraudne".  Kusjuures olid rullid kaetud kolme värvi kastmega, mis moodustasid kenasti itaalia lipuvärvid. Vasakpoolne oli Bešamell kaste ehk eesti keeles valge kaste, mida valmistatakse võist, piimast ja jahust. Sellist kastet on minu ema tohutu arv kordi keedetud kartuli ehk kuiva kartuli juurde pakkunud. Eks prantsuse keelne nimi kõlab menüüs kaunimalt. Siin oli valge kastme sisse lisatud rohelisi ürte, nii et kaste sai "õiget" värvi. Mis lipu moodustamiseks vaja oli. Keskel oli valge Aioli kaste, mis on küüslaugust ja oliiviõlist valmistatud paks emulsioonkaste. Vastavalt koka maitsemeelele ja oskustele pannakse sinna juurde munakollast, sinepid, sidrunimahla või muid lisandeid. Pompei peakokk oli valmistanud parmesani aioli ehk lisatud oli ka Põhja-Itaaliast pärinevat parmesani juustu. Ja kõige parempoolne oli tavaline tomatikaste, mida ikka lasanjele lisatakse. 

Nüüd siis maitsetest. Hästi tugevate maitseelamustega eelroog, sest kui ürtidega Bešemell kaste oli selline tagasihoidlik, siis nii aioli kui ka tomatikaste olid tugevamaitselised. Jah, eelroaks sobivad tugevamaitselised komponendid ... mis sobisid ka nende liharullide juurde. Aga samas oli see toit eelroaks liiga rammus ... kõht peab sellise rammusa eelroaga tublisti vaeva nägema ... minu ettekujutus eelroast on tugevamaitseline ja kerge eine. Seega panime sellele eelroale hindeks neli. Seda võiks pakkuda pigem põhiroana. 

Pompei põhiroog "Maitsva Tartu" kodulehelt

Kui eelroog oli itaaliapärane, siis põhiroog pärineb vist Baski köögist, sest just seal pakutakse küüslaugu-oliiviõli-kala ehk pil-pil kastet koos tursaga. Kusjuures pil-pil nimetus pidavat tulema sellest helist, mis teeb kuum õli, kui sinna turska või küüslauku lisada. Igal juhul oli väiksel kuumusel (46 kraadi) pikalt küpsetatud tursafilee selle kastmega kenasti üle valatud. Kõrval olid kartulid, mis olid kaetud teravamaitselise Parmigiano Reggiano juustu aioliga. Nimetatud juust pärineb Itaaliast, kelneri sõnul Emilia-Romagna piirkonnast ja seda ei valmistata kusagil mujal. See on puuviljane ja pähklimaitseline kõva juust ... mida aetakse sageli segamini parmesaniga, kuid need on kaks täitsa erinevat juustu. Aioli peal olid kalamarja täpiked ning maitseroheline. Teine kuhil kala kõrval moodustus maapähklikreemist ja selle peal olevatest maapähkli krõpsudest. Kusjuures see teine kuhil nägi oluliselt erinev välja kui Maitsva Tartu kodulehel oleval fotol. Kui kodulehel olid maapähklikreemi peal rediseliistakud, siis siin maapähklikrõpsud. Kuid see vahetus oli väga hästi õnnestunud, sest krõpsud andsid nii kreemile kui ka tursale mõnusat tekstuuri juurde. 

Meile pakutud põhiroog

Pompei põhiroog oli kokkuvõttes tõsiselt hea maitseelamus. Võibolla pil-pil kaste oleks võinud olla natuke tugevama maitsega, kuid samas kompenseeris seda nii maapähklikreem koos krõpsudega, mis sobisid mõlemad ideaalselt tursaga, kui ka kartulite peal olev Parmigiano Reggiano kaste ... mis oli mõnusalt terava maitsega. Proovisime erinevaid kombinatsioone ja peaks mainima, et kõik komponendid sobisid teineteisega. Turska ilma lisanditeta ei soovita proovida, sest siis on see liiga nõrga maitsega. Seega panime hindeks viis ... õige väikse miinusega.

Magustoit Ris a´la Mande sai seevastu puhtalt hinde viis ... sest riisipuding, mis oli valmistatud brüleekreemi koostisosadega ning karamelliseeritud suhkru kattega ja kuhu oli lisatud törtsuke Amarettot, maitses suurepäraselt. Pähklid ja mandlid magustoidu peal andsid sellele kergelt mõrkja maitse ning vaarikad ja põldmarjad riisiga brüleekreemi all olid nii head hapukad ... neid oleks võinud isegi rohkem olla. Kokkuvõttes ideaalne magustoit Pompei mõnusa lõunasöögi lõpetuseks. Lisan siia abikaasa jäädvustatud foto sellest imelisest roast.

Ka teenindus oli Pompeis hea. Kelner oli meeldivalt sõbralik ja rahulik. Proovis leida vastuseid kõikidele meie küsimustele ning samas oli tagasihoidlik ja tähelepanelik. Kõrvallauas oli meie lõunatamise alguses väikelastega perekond, kelle lapsed olid väga kõvahäälsed, kuid kelner oskas ka selle olukorra meeldivalt lahendada, naeratades ja kummardudes rääkides meile lähemale, et me ikka kuuleks tema sõnu. Seega sain ka teeninduse eest panna rahuliku südamega hindeks viis. Mõnus lõunasöök ... Pompei ei petnud lootusi.