Gastronomist ... pole paha ... kuid ...

 Nagu eelmises postituses lubatud sai, käisime eile õhtul Gastronomistis söömas. Neljakesi, sest vanim poiss eelistas mitte kaasa tulla. Seekord oli seal märksa rahulikum kui eelmise külastuse ajal ja seetõttu oli mõnus istuda ja toite nautida. Peakokk saatis meile algatuseks väikse suupiste, milleks oli huvitav lillkapsa kreemsupp, kuhu põhja oli pandud peent küpsetuspuru ja peale riivitud törtsuke Viinamärdi musta küüslaugu pecorello juustu. Pidin telefonist järgi vaatama, mis see pecorello on ja sain vastuseks  - klassikaline poolkõva lambapiimajuust. Tore. Hästi koostatud roog, kuid kahjuks oli kokk vist armunud, sest nii öeldakse liiga soolaste toitude kohta. Ja soolane see roog oli ... ei saanud arugi, kas juustust või siis oli kreemsupp saanud liiast soola ... iseenesest oleks olnud hea amps, kuid ... nojah. Seekord läks nii. Õnneks oli laual piisavalt vett, et soolasust lahjendada.

Pearoog oli hirvest, kuid mitte steik, vaid hoopis biifsteek. Kusjuures selle nimetusega ... biifsteek on asjaolud keerulised. Vikipedia annab selleks roaks: Biifsteek on õhuke pannil praetud loomalihalõik  ... seda väitis ka ChatGPT, kui temalt küsisin. Aga tundub, et mõnedes restoranides mõistetakse selle all kotleti sarnast rooga ehk ka siin oli hirveliha hakklihamasinast koos kitsemampli seentega läbi lastud ja siis maitsestatud pätsike tehtud. Nojah, arutelu teema. Selle pätsikese kõrvale oli pandud korralik hulk karulaugu kuskussi ja röstsibula kastet. Oli ka muid huvitavaid lisandeid, mida ei suutnud täpselt tuvastada. Iseenesest olid lisandid head ja sobisid kokku nii omavahel kui niinimetatud biifsteegiga, kuid viimane oli ilmselgelt tuim. Ikka suur julgus peakoka poolt panna hirvest tehtud hakkliha kokku kiuliste seentega ... kaks kiulist toorainet hakklihaks teha, sealt ei tule midagi mahlast välja. Ja ei tulnudki. Maitse oli mõnus, aga süüa oli nagu oleks saapatalda hakitud ... jah. Kuid eks maitsed ole erinevad ... võibolla noorematele inimestele või siis nätsu armastavatele isikutele oli mõnus seda mäluda. Mulle mitte.

Õnneks oli magustoit imehea. Vähemalt jäi lõpus hea maitse suhu. Selleks oli kummeli-valge šokolaadi namelaka ehk kreemjas šokolaadikreem, kuhu oli peale puistatud korralik hulk odrapopkorni ehk paisutatud otra. Kõrval oli korralik ports metsmustikaid, mis ujusid mõnusas kastmes. Väga tasakaalus ja superhea maitsega magustoit. Kokk rehabiliteeris end minu silmis, see roog oli meistriteos. Selle pärast tasus siia sööma tulla ... 

Sellega minu Metsast taldrikule külastused ka lõppesid, sest juba homme sõidan Tallinna ja reedel sealt edasi Buenos Airesesse. Sellest reisist aga kirjutan oma maailmareiside blogis.

Metsast taldrikule kampaania - Spargel ja Chez André. Soovitan soojalt mõlemat !

 Enne kauge maa reisi otsustasime perega nautida "Metsast taldrikule" kampaania raames Eesti toite. See mõte tuli seekord täiesti spontaanselt. Rääkisime abikaasaga, et võiks laupäeval kuhugi sööma minna. Alguses plaanisime RP9-s einestada, kuid siis vihjas abikaasa, et sügisel on ju "Metsast taldrikule" erimenüüd ... ja oligi, algas just laupäeval. Muutsime kiiresti plaane ja läksime hoopis restorani Spargel, sest seal olev menüü tundus ahvatlev. Ja me ei pettunud.

Enne menüüs toodud roogade kallale asumist saime süljenäärmed tööle peakoka tervitusega, milleks oli seekord väike juustukuubik. Kahjuks ei mäleta enam, mis juustuga tegemist oli, kuid hea see oli.

Eelroaks oli ... üllatus-üllatus ... supp. Täpsemalt siis kukeseene-põldvutisupp. Polnud kaua aega eelroaks suppi söönud. Imehea supp oli. Leeme sisse oli kuhjatud hunnik vutilihaviile ja all oli kreemjuust. Pagan, nüüd kirjutades hakkas ka suu vett jooksma. Sellel supil oli vaid üks puudus ... seda oli nii vähe. Oleks tahtnud veel ja veel. Supp oli nii hea, et isegi foto unustasin tegemata, see tuli meelde alles siis, kui supp juba kõhus oli. Pidin kasutama kodulehe foto. Igal juhul saatsime peakokale kööki kiidusõnu.

Pearoog oli hirve välisfilee ehk üks minu lemmiktoitudest. Kahjuks ei küsinud ettekandja seekord valmidusastet ja liha oli ehk õige pisut liiga küps minu jaoks. Kuid juurde lisatud mustika-punaveinikaste ja punapeedi-jõhvikakreem tegid liha mahlasemaks ning lisasid ka maitset. Pearoa kõrvale pandi mascarpone-nõmmliivatee kreemiga kausike, mille sisu andis lihale veel eriti hea maitse. Kusjuures oli punapeedist valmistatud kreem oivaline. Punapeedile omast kergelt mõrkjat maitset oli osavalt varjatud hapuka jõhvikaga. See oli minu arust peakoka meistriteos. Väga hea kooslus. Jäime pearoaga rahule. Magustoitu kampaaniamenüü hulgas polnud, kuid mina võtsin mustika-kodujuustukoogi, olen seda ennegi Sparglis nautinud. Kokkuvõtteks jäime lõunaga väga rahule.

Kuna esimene elamus oli positiivne, siis otsustasime ka pühapäeval lõunat sööma minna. Seekord valisime söögikohaks Chez André, sest seal oli pearoaks lammas ning oli huvitav teada saada, kuidas peakokk Andrus oli selle lahendanud. Enne kui me "Metsast taldrikule" menüü juurde saime asuda, toodi lauda peakoka tervitus. Kui tavaliselt on see mingi lusikatäis hästi maitsestatud toitu, siis seekord oli tervituseks terve kausitäis superhead juustukreemi, mille kohal kõrgusid idudega ümbritsetud seened. Oh Andrus, Sa ikka suudad üllatada. Ma esmalt arvasin, et see on eelroog, kuid ei, oli hoopis tervitus. Ja veel milline maitsebukett ... imehea. Seened olid mõnusalt krõmpsud ja kreem nende all koos seente ja idudega täielik maitseelamus. 

Eelroog, pirni-burrata salat, oli taas serveeritud väga eriliselt. Klaaskuulis. Ettekandja soovitusel kallasime klaaskuuli sisu siiski taldrikule, sest kuulist oleks seda keeruline kätte saada. Koos pirni ja burrata juustuga kukkusid taldrikule veel coobbler-salat, carpaccio viilakud ja BBQ metssea peekoni krõmpsud ribakesed. Chez André peakokale omaselt olid magusad maitsed vahelduvad soolaste elamustega. Kõige krooniks oli minu arust siiski metssea peekoni ribakesed, mis andsid kogu eelroale väga erilise maitse ja lisasid ka tekstuuri, sest ilma selle lisandita oleks roog jäänud "pudruks" ehk oleks olnud liiga pehmete koostisosadega. Loomulikult oli väga oluliseks ja maitseelamuse lahutamatuks koostisosaks burrata juust. Võtsin iga suutäiega igast komponendist raasukese ja nautisin täiega.

Pearoog oli taas eriline. Grillitud lambaliha kõrval sütel küpsetatud suur bataadiriba ja ümber suured kuskussi pallikesed . Enne kui saime roa kallale asuda, tuli peakokk Anrdus isiklikult ja kallas meile kõigile roale väga erilist sooja kastet, millele ma isegi ei osanud nimetust anda. Seal oli miksitud nii mitu erilist maitset, et raske oli komponentidest aru saada. Tundub, et sellega oli ikka vaeva nähtud ja tulemus oli super. Toit maitses imehästi ja seda oli selline kuhil, et kõht sai meeldivalt täis. Pean ikka lõppu lisama koka enda poolt antud pearoa nimetuse ka: Sütel bataat ja grill-lammas emberbataat ja maasika pärl-coucous, serveeritud kuldse rosina cornichono veloute’ga – peen harmoonia soojuse ja hapukuse vahel

 

Kuid meie üllatuseks ei piirdunudki kampaaniamenüü eel- ja pearoaga. Saime ka magustoidu. Taas kord üllatava serveeringuga. Jaheda kreembrülee purgikese all oli aurav külm pall. See oli nii eriline, et tegin sellest lausa video. Kreembrülee oli aga šokolaadimaitseline. Kusjuures oli selle valmistaja saavutanud omapärase kergelt teralise tekstuuri, mis suus olles sulas. Kui kreembrülee on tavaliselt kreemjas, siis see teraline tekstuur oli väga eriline. Ja maitse oli samuti imehea. Jäime taas lõunaeinega väga rahule. Soovitan soojalt kõigile neid "Metsast taldrikule" kampaaniakohti külastada. Ka meil abikaasaga on plaanis veel üks koht - Gastronomist. Kahjuks rohkem enne reisi ei jõua.