Ainsad külastajad restoranis Entri

Täna, 24. veebruaril, käisime Eesti Vabariigi 101. aastapäeva puhul terve perega Entris lõunatamas. Väiksed poisid võtsid kana krõbekartulitega ning magustoiduks jäätise puuviljadega ja kõige vanem poeg koos meiega Maitsva Tartu komplekti. Tundus, et kõik jäid oma valikuga rahule. Laste eined olid nii suured, et meiegi saime sealt kõrvalt lisa näksida.

 

Eelroaks saime ravioolisid, mis seekord olid täidetud peedi-puraviku täidisega. Juures oli mitu törtsu vürtsikat pesto kastet ja rukola lehti, mis sobisid ravioolidega. Seene-peedi täidis on pisut vesine, kuid maitsekas. Midagi tahkemat oleks võinud eeltoidu juures olla. Eile söödud põhiroaks olnud ravioolist olid siin söödud kindlasti paremad. Isegi tainas maitses huvitavalt. Sellise eeltoidu eest hea hinne panna pole liialdus. Seega hea - neli.

 

Põhiroaks oli põdraliha, mille kõrvale oli pandud mingit kreemjat ainet. Kuna menüüd polnud käepärast, siis arvasime alguses, et tegemist on bataadiga, maitses niimoodi, kuid internetist menüüd vaadates selgus, et tegemist oli hoopis porgandikreemiga. Hmm. Kas eksisime meie või oli menüüs valesti, igal juhul ei maitsenud see kreem üldse porgandikreemi moodi. Spargel, mis oli kreemi ja liha vahele paigaldatud maitses täitsa spargli moodi. Põdraliha ise oli väga maitsev ja mahlane. Ükskõik, mis kreem see siis oli, igatahes sobis see nii lihaga kui spargliga. Eriti hea oli liha koos selle kõrvale pandud kastmega, mille päritolu kohta viited puudusid. Maitse järgi ploomi või mingi muu puuvilja kaste. Mõnus hapukas see igal juhul oli ja andis lihale erilise maitse. Arvestades asjaolu, et ulukiliha kvaliteetne valmistamine pole just kergemate killast, siis võib hindeks puhta viie panna.

 

Magustoiduks saime toorjuustukreemi, kus olid kõrvale ja peale mõned jõhvikad pandud ja alla šokolaadibiskviiti. Peale oli puistatud kerget mõrudat puru, mis oli vist mõru kakao või mingi kohvi. Kokku maitses see magustoit nagu tiramisu kook koos toorjuustukreemiga. Hea ja mõrkjas ning maitsekas magustoit. Ainult üllatust eriti polnud ja sellepärast sai hindeks nelja.

 

Lõpetuseks veel üks huvitav fakt selle lõuna kohta. Kui me sinna sisenesime, siis olime oma perega ainsad külastajad. Söömise ajal tuli keegi veel sisse, kuid saadeti tagasi. Kui ma lõpus kelnerilt küsisin, et kas neil on lauad broneeritud, siis selgus, et restoran pidi olema hoopis suletud, kuid kuna olid mõned broneeringud, siis otsustati neid kliente mitte petta ja avati restoran ainult broneeringute täitmiseks. Olime nagu kuninga kassid, ainult meie jaoks oli restoran avatud. Aitäh, Entri personalile.

Kõige kiirem teenindus ja kõige väiksem magustoit. Vilde ja Vine.

Laupäeva õhtul tuleb ikka välja sööma minna. Rääkisime täna abikaasaga, et teeme seda edaspidi ka väljaspool Maitsva Tartu kuud. Vilde ja Vine on selleks kindlasti väga mõnus koht. Seda eriti õhtuvines … see, nagu te aru saite, oli väike iroonia selle toidukoha nime osas. Või on ka Vine kellegi nimi? Aga olgu, jätan nime kallal urgitsemise järele ja lähen asja juurde.

Tõesti meeldiva miljööga koht, piisavalt valge ja piisavalt hämar, muusika taustaks on rahulik, teenindus sõbralik ja tasemel. Maalid seintel arusaadavad 😊. Vaatamata rohkele külastajate arvule oli mõnusalt rahulik. Täitsa viis koht.

 

Eelroog saabus kiiresti. Selleks oli krõbe tursk, mis oli taignas praetud. Taigna sisse oli pandud pisut jaapani riisi, kala juurde serveeriti hollandi kastet ja pariisi kartuleid. Täitsa rahvusvaheline toit. Kui lisada marineeritud sibul, mille päritolu kohta viidet polnud ja soolakurk, mis peaks olema eestimaine, siis saab rahvaste paabeli kokku. Kahjuks pean jälle mainima, et taignas küpsetatud toit on enamasti ühesuguse maitsega. Riis, isegi mitte jaapani riis, ei suuda seda jahust õlimaitset vähemaks võtta. Tursa maitset polnud üldse tunda. Küll oli tugeva maitsega sibul ja soolakurk. Prantsuse kartul oli väga hea maitsekas ja eriline. Hollandi kaste kalale (loe taignale) erilist maitset anda ei suutnud. Salatikuubikukesed olid head ja maitsekad, kuid neid oli vähe muutmaks toidu üldist maitset. Pärast toidu söömist oli tunne, nagu oleks söönud sibularõngaid. Teate küll, sellised taignas praetud sibularõngaid. Nende eest küll viit ei saa panna, panen nelja.

 

Pearoog oli mereanni ravioli. Kelner teadis rääkida, et mereandidest oli esindatud koha, lõhe ja krevetid. Juurde serveeriti krevetikastet, porrusalatit ja lõhemarja. Ravioli kest oli nagu ikka, taignane ja tavaline. Ei oska seda väga kommenteeridagi, sest enamasti ravioli ongi selline. Küll aga saan arvustada sisu. Miski selles sisus jättis suhu mõru maitse. Imelik. Arutasin seda pärast ka kelneriga ja me ei leidnud ühtegi komponenti, mis oleks võinud mõru olla. Maitsesin eraldi krevetikastet, ka see polnud mõru, pigem oli maitsetu, kalamarja oli nii vähe, et see ei saanud kogu toidu maitset muuta. Tõesti imelik. Kokkuvõttes jäigi suhu mõru maitse, seda nii otseses kui kaudses mõttes. Kohe kuidagi ei saa üle kolme panna. Oli näha, et kokk nägi vaeva, kuid miskit läks viltu.

 

Kui magustoit toodi, siis läks nägu kohe naerule. Kahjuks pisut iroonilisele naerule, see magustoit oli kõige väiksem siiani söödud magustoitudest. Kui vaatate fotot, siis teadke, et see kahvel on magustoidu kahvel mitte tavaline suur kahvel. Kuna on jäänud vaid üks koht külastada, siis suure tõenäosusega jääbki kõige väiksemaks magustoidukoguseks, mis meile pakuti. Maitse üle ei saanud kurta, sest pirni parfee koos mascarpone jäätise ja pistaatsiakreemiga maitses imeliselt. Ka pošeeritud pirn, mis oli teistest maitsetest pisut erinev, oli hea ja eriline. Kui keegi soovib teada, kuidas valmistada seda huvitava nimega pirnirooga, siis pange nimetus googlisse ja saate kohe retsepti. No mis sellisele magustoidule hindeks panna? Kuna me hindame maitseid, siis viis. Aga tervikuna jäi ikka mõru maitse suhu …

 

 

 

Gustav, lõunasöögiks sobiv koht.

Nagu pealkirjas sai öeldud, käisime Gustavis lõunat söömas. Minu hinnangul on kaubanduskeskustes paiknevad söögikohad pigem kiire lõuna võtmiseks, kui rahulikult maitseelamuste nautimiseks. Seekord saime kohad teisele korrusele, mis oli pisut parem kui eelmisel aastal kogetud esimene korrus, kuid ikka oli läbikäiguhoovi tunne. Ei saa aru, miks see ettevõte ei paku Werneris Maitsva Tartu menüüd, mõlemad ju ühe omaniku kohvikud. Gustavile ei saa kuidagi keskkonna eest üle nelja panna.

 

Eelroaks toodi kaheksajalakombits, mis seekord nägi välja tõesti nagu kombits. Ja maitsestatud oli ka see korralikult. Kui lauale toodi, lõi tugev kalalõhn ninna ja tekkis kohe eelarvamus, kuid sööma asudes kummutas kaheksajala maise selle eelarvamuse kohe. Kõrvale serveeritud karulaugune juustukrõps oli tõesti kõva krõps, mis eriti kaheksajalaga ei sobinud. Väike portsuke mädarõika salsat küll sobis kombitsaga ning toidu keskossa peidetud salatikuubikud olid väga head komponendid. Vutimunad ja salatiroheline samuti sobisid nii salatikuubikute kui kaheksajala kombitsaga. Mis aga puudutab nõrutatud ebaküdoonia hapukoort, siis mulle tundus, et hapukoort oli seal palju-palju ja ebaküdooniat vähe-vähe. Selline rammus maitsetu ollus. Millest suurem osa jäi taldrikule, sest seda polnud millegagi koos manustada. Arutasime seda tulemust abikaasaga ja saime, et neli on õiglane hinne.

 

Pearoog tuli jälle metsast. Aeglaselt võis ja brändis küpsetatud hirve antrekoodilõige. Lisanditeks oli, naeri- ja kõrvitsakreem ning koorene leem. Kui ettekandja toidu lauale tõi, siis saime kohe teada, et kõik lilled on söödavad. Maitsesid hapukalt ja siiani pole mürgituse nähtusid tekkinud. Seega …. ju siis olid söödavad. Kui keegi veel ei tea, siis antrekoot on veise seljatükist ribikondi vahelt lõigatud steik, mis prantsuse keeles on entrecôte ehk 'ribidevaheline'. Peakokk oli suutnud steigi mõnusalt pehmeks saada, jättes liha keskelt punaseks. Väga maitsev. Mõlemad kreemid, nii naeri- kui kõrvitsakreem, sobisid hästi liha juurde ja täieliku üllatusena leidsime kreemiportsude vahelt punast kalamarja. Panna liha juurde kalamarja on julge ettevõtmine, kui see õnnestus. Maised sobisid. Nagu eelroal oli ka sellel toidul väike miinus - nimelt lisatud koorene leem ei andnud sellele toidule midagi juurde. Liha oli ka ilma selleta piisavalt mahlane ning kreemid ja lilled maitsekad. Pigem oli see kaste maitsetu lisapala. Jätsin selle topsi paremaid aegu ootama ning panin toidule viis miinus.

 

 

Magustoiduks toodi väga kenasti kujundatud metsmarja-astelpaju mousse krõbedas korvikseses. Kohe kena oli vaadata. Ettekandja soovitusel lõikasime selle pooleks, et kõik kihid kenasti välja tuleks. Lisan mõlemad fotod - tervena ja poolitatuna. Kena, eks ole. Kuid ilu ei sünni patta panna. Vaadata on ju kena, kuid maitse oli tavaline. Astelpaju hapusust oli vähe ja magusaineid palju. Kuidagi tundis minu keel ka mingi kunstliku lisandi maitset. Ei tea, mis see oli. Mis puudutas krõbedat korvikest, siis see oli küll oodates oma krõbeduse kaotanud ja lagunes üsna pehmeteks tükkideks laiali. Kui mousse, mis peaks tähendama vahtu, kõrval oleks olnud siirupi asemel korralik ports hapukat astelpajumoosi, oleks saanud hinnet tõsta, kuid selle magistoidu eest üle nelja ei saa kuidagi panna.

 

Õhtul on meil Tartu Linnavalitsuse Eesti 101. aastapäeva vastuvõtt Eesti Rahva Muuseumis. Kindlasti pakutakse ka seal maitseelamusi tekitavaid toite. Blogisse ma sellest ei kirjuta, kuid kellel huvi ning kes ise ei saanud seal osaleda, siis helistage või kirjutage. Kirjeldan teile meelsasti seal pakutut.

 

 

Kes küll pani toidukohale nimeks JOP Antonius?

Täna einetasime lõuna ajal kohvik-restos JOP Antonius. Juba eile, kui broneerisin sinna aega, mõtlesin, et kes küll pani toidukohale sellise nime? Minu arvates ei kõla kohe üldse hästi. Kohvikus olles mõtlesin ikka sellele teemale ja vaatasin ringi. Seinad olid täis maale, kus oli kujutatud kõveraid inimesi. Võibolla ongi see taotluslik, et selles kohas on kõik teistmoodi. Mulle selline kunst ei meeldi. Inimest tuleks ikka ilusana kujutada.

 

Kuid kelner polnud imelik, hoopis täitsa mõnus noorhärra oli. Tõi meile kannutäie vett ja leiba-võid lauale. Ajas mõnusat juttu ning ei kiirustanud liiast laua juurest minema. Seekord oli ka kokalt tervitus ja selle võtsime meeleldi vastu. Tervituseks oli lusikatäis lillkapsakreemi, millele oli lisatud erinevaid aineid, mida täpselt, seda loomulikult ei avaldatud. Igal juhul oli see kreem pruun, nagu abikaasa väitis ja ei maitsenud üldse lillkapsa moodi. Aga hea oli. Aitäh peakokale.

 

 Eelroaks saime kena kuhjakese lõhe tartar´i. Kui te nüüd seda fotot vaatate, siis teadke, et põhitoit on ikka vasakul ja kaste paremal. Toidu peale oli pandud hulgaliselt hernevarsi, mida ma ei soovita süüa proovida, sest need on väga kiulised. Tartar´i sisse oli pistetud pipett, mille sees oli sojaõli. Väga geniaalne lahendus, sealt oli hea tilgutada toidule õli täpselt nii palju kui soovi oli. Siiski tuleb väita, et tilgutasid seda õli palju tilgutasid, lõhe jäi ikka pisut maitsetuks. Ka kõrval asetsev kaste ja melba krõbedad tükid ei andnud palju maitset juurde. Melba mõistet pidin jälle internetist otsima ning leidsin, et need krõbedikud on nime saanud Austraalia primadonna Nelly Melba järgi. Täitsa huvitav. Otsisin ka menüüs kirjas olnud marineeritud ingverit ning wakame´d, need oleks korralikult maitsekust lisanud, kuid nende kogus kas oli väga väike või puudusid need head lisandid kogunisti. Kokkuvõtteks, hea, kuid ei midagi erilist. Neli. Saatsin kelneriga tagasiside peakokale ka.

 

Pearoog oli hani ploomikastmes ning lisanditeks oli pastinaagikreem ja kartulifondant. Pean kohe ütlema, et haneliha tahab tugevaid hambaid ja rohket närimist. Arvestades, et liha oli ka "medium red", siis andis ikka suul tööd teha, enne kui alla sai neelata. Aga maitse üle kurta ei saanud, liha oli hea ja kui pastinaagikreemi sinna juurde võtta, siis suisa oivaline. Nimelt see kreem oli väga hea. Mõne lihatüki võtsin ka ploomikastega ja mõne kartuliga, kuid siiski oli pastinaagikreem parim. Ja seda oli pandud taldrikule rohkelt, seega jätkus kõikjale. Hernevarsi ja muid maitserohelise taimi ma jälle süüa ei soovita, sest nad olid vist pisut seisnud. Kohe kuidagi ei suutnud noaga tükkideks lõigata. Mis siis hindeks panna? Maitsev, kuid raske närida … panen ikka viie miinuse, sest maitseelamus oli täitsa olemas. Ega hane valmistamine kerge ole.

 

Magustoit oli siin eriline, midagi sellist polnud veel keegi mulle pakkunud. Cointreau-kreem, mis on selline toorjuustu moodi toit, koos karamelliseeritud ananassiga. Külgedele oli pikitud krõbedaid õhikuid. Kõik see sobis kokku ja maitses oivaliselt. Seekord ütles kelner ise, et neid peale pandud ananassilehti ei sobi süüa. Me ei söönudki. Aga lehtede all oleva magustoidu sõime mõlemad viimse raasuni ära, sest see oli tõsiselt hea. Selline üllatus, selline mõnus maitse, selline mahlasus, selline … ohh, ei suuda kirjeldadagi. See magustoit pretendeerib kindlasti parima magustoidu maitseelamuse tiitlile. Ka seda infot ei jätnud ma peakokale saatmata. Kindel viis.

 

Jäänud on veel kolm viimast toidukohta. Nädala lõpuks peab valmis jõudma, sest järgmisel nädalal olen praktiliselt kogu nädal konverentsil.

 

Kui veini ei joo, siis ei tasu restorani Fii minna

Teisipäeva õhtuti mängin tavaliselt F-Cupi bowlinguturniiril, kuid seekord veeretasin esmaspäeval oma bowlingupalli veeretamised ära. Kuna sain Paldiskist kiirsti Tartusse tagasi, tekkis vaba aeg. Loomulikult sisustasime selle Maitsva Tartu raames restorani Fii külastamisega. Kuna tegemist on igati peene restoraniga, siis panin kenasti ülikonna selga ja olime broneerigu põhjal õigeaegselt kohal. Ettekandja tundus olevat pisut nördinud, et me joogikaardi kohe tagasi saatsime ja ainult kannu vett tellisime. Alles hiljem sain aru, miks … Muide, see oli nüüd esimene koht, kus vee eest raha küsiti. Mitte palju, 1.50 kannutäis, kuid siiski esimene tasuline vesi.

 

Eeltoit andis end natuke oodata, kuid ega meil kiiret polnud. Laual olevate abivahenditega tutvudes leidsime mingi huvitava rullikese, mis tundus olevat kummist. Kui ettekandja tuli eelroaga, siis pärisin tasakesi järele, et milleks see rullike on mõeldud ja sain teada, et pearoa jaoks. Jätsime siis rullikese rahule ja keskendusime toidule. Eelroaks oli väga peene välimusega tilli, anžoovise, ürdikreemi ja kalamarja kattega kartulivorm. Ja lisaks heale välimusele maitses ka väga hästi. Selline pehme maitse. Parajalt väherammus ja isutekitav eelroog. Kõik komponendid sobisid omavahel ideaalselt. Tõsi, viimaste suutäiega läks maitse suus pisut soolaseks, kuid lonks vett lahjendas soola ja kõik oli jälle mõnus. Miski ei takistanud mind sellele toidule hindeks viis panna. Kogus oli ka selline, et jõudsime ära süüa, kuid rohkem poleks tahtnud.

 

Pearoaks oli Fii peakokk valmistanud hot dogi, mille sees oli glaseeritud põrsakõht. Pidin internetist järele uurima, mida glaseeritud tähendab ja leidsin, et see on mee, siirupi või mingi muu magusainega üleküpsetatud toit. Peale oli pandud ohtralt, isegi väga ohtralt, majoneesi, kus oli ehk natuke tšillit. Ning kaetud mitmete maitseroheliste taimedega. Nüüd saime teada, et laual olev rullike sisaldas kummikindaid, sest peakoka arvates maitseb toit kõige paremini kätega süües. Mul tuli kohe India meelde … Mina eelistasin kinnastele nuga-kahvlit, kuid abikaasa proovis ikka kindad ka ära. Tõsi, pärast esimest suutäit läks ka tema noa-kahvli peale üle. Söömise juures soovitan paberi hot dogi alt ära võtta, sest muidu võib juhtuda, et leiate hamba vahelt pärast paberitükke.

Olgu, pajatasin pikalt välimusest ja söömisrituaalidest, nüüd on aeg minna maitse juurde. Alustan kohe sellest, et ei maitsenud. Põhjus oli väga lihtne - saia sees olev põrsakõhuriba oli väga rasvane, magusus ja sai tõi rasvasuse eriti esile ning kui sinna juurde lisada suur hulk majoneesi, mis samuti oli rammus, siis kokku tuli nii palju rasvaineid, et isegi minu lihasööja maitsemeel ütles siinkohal üles. Proovisin juua vett rohkelt peale, kuid pärast hot dogi lõpetamist pidin ikka minema välja värsket õhku hingama. Hapnik aitab kergest iiveldusest üle saada. Ainus, mis selle toidu juures positiivseks võis lugeda, oli maitserohelise garneering. See oli tõesti maitsev … võttes seda eraldi, ilma muude komponentideta. Kahjuks ei suutnud maitseroheline vähendada rasva võimu.

Kui ettekandja tuli küsima, kuidas maitses, vastasin nii nagu arvasin, et liiga rasvane. Ja kujutate ette, selle peale ütles ta: "Fii Rislinguga oleks see toit paremini maitsenud". Come on !!! Ei tahtnud eesti ega vene keeles vanduma hakata, kuid see oli suisa süüdistus või nõudmine, et miks me veini ei võtnud. Ma siis mainisin, et kahjuks ma ei tarbi alkoholi. Seega … kui veini ei joo, siis pole Fii´sse Maitsva Tartu menüü toite mõtet sööma minna.   … Seda, et minu jaoks pole hot dogil peene restorani menüüs kohta, pole vist enam mõtet lisadagi. See toit sai minult kahe. Ning tänu sellele, et soovitati tungivalt alkoholi toidu juurde tellima, sai teeninduse hinnet ka langetatud.

 

Lõpuks magustoidust. Šokolaadi-mandlikook koos ebaküdooniaga, mille all oli šokolaadimuld ja peal jäätis mõnusalt hapu kirsikreemiga oli just see, mida peale sellist rasvast toitu hing himustas. Ehk oleks võinud isegi rohkem haput olla. Proovisin veekannust sidrunit välja koukida, kuid kahjuks ebaõnnestunult. Magustoidule võis hindeks viis küll panna.

 

Kui nüüd kokkuvõtteks midagi kirjutada, siis … tuli meelde, et eelmisel aastal oli Fii´s hamburger, mis mulle siis ei maitsenud, sellel aastal hot dog, mis kohe üldse ei maitsenud. Pean tõsiselt kaaluma, kas ma järgmisel aastal tahan Fii´sse Maitsva Tartu toite sööma minna. Või kas ma üldse soovin sinna enam minna. Eelroog ja magustoit kahjuks ei suutnud seda ebameeldivat tunnet, mis järgnes hot dogi söömisele, korvata. Ning alkoholi ma selleks, et rasvast toitu alla loputada, küll tarbima ei hakka.

Jahedavõitu Tšehhov

Lõunastasime täna abikaasaga Tšehhovi restoranis. Aeg surub tagant ja peame aeg-ajalt Maitsva Tartu nautimiseks ka lõunasöögi aegu kasutama. Tšehhovi sisustus on stiilne, selline vana-vene moodi. Fotod seintel, venekeelne muusika, mis mulle väga meeldib ja … päris jahe õhk. Tunne tekib, et oleks nagu Uraalide taga. Koos meiega einestas seal linnapea, abilinnapead ja paljud linnavalitsuse ametnikud. Hakka või kahtlustama, et nad on venemeelsed 😌. Kahjuks oli ka Tšehhovi restoranis teenindajate puudus, üks tragi noorhärra lendas ringi ja teenindas kõiki laudu. Vähemalt polnud tal külm, nagu ta ise väitis, oli tal suisa palav. Aga meil oli külm, kui me pidime 27 minutit eelrooga ootama. Õnneks oli leiba ja terasepikut, mille ma koos maitsevõiga ooteajal enamuses ära sõin. Külm ja pikk ootamine langetas keskkonna ja hubasuse hinde neljale.

 

Eelroog oli suitsuangerja pelmeenid, õuna-astelpaju couli’s, vürtsikas jõhvikas. Suitsuangerja pelmeenid olid head, suitsukala maitse ei domineerinud liialt ning kui sinna juurde õuna-astelpaju couli’st võtta, siis oli lausa suurepärane. Kahju, et neid nii vähe oli, ei saanud õiget maitsetki suhu. Kõige parem nali oli vürtsika jõhvikaga, sest ei mina ega abikaasa ei saanud aru, miks oli nimetus vürtsikas. Jõhvikas maitses nagu jõhvikas … hapu-hapu. Kuid eelroaks see kooslus sobis ning hindeks sai pandud neli. Võibolla mõjutas hindamist eilne tugev ja maitseterohke eeltoit. Võibolla pettumus jõhvikas, mis polnud vürtsine.

 

Pearoog oli hea nii vaadata kui süüa. Ning koguse üle ka kurta ei saanud. No te vaadake vaid seda värviderohkust ja kujundust. Lillkapsakreem maitses nii imeliselt, et arutasime tükk aega, kuidas see küll võiks valmistatud olla. Abikaasa väitis, et seal on sees karrit, kuid mina selles nii kindel polnud. Igal juhul annaks ära pool kuningriiki selle kreemi valmistamise retsepti eest. Veisepõsk,  mida pole üldse kerge valmistada, oli ka kokal õnnestunud. Polnud liiga pehme. Paljud kokad teevad põseliha valmistades selle liiga pehmeks … nagu sulanud süldiks, kuid siin oli kokal õnnestunud põseliha moorimisel struktuur säilitada ning liha ise oli mõnusalt pehme. Ka maitsestamine oli põselihal hea ja mustasõstra reduktsioon, nagu kokk seda nimetas, sobis sinna peale ka suurepäraselt. Kolmel erineval viisil serveeritud herned enam väga palju toidu maitsele juure ei andnud, kuid kaunistuseks olid need suurepärased. Sellisele toidule ei saa hindeks panna midagi muud kui ainult väga hea ehk viis.

 

Magustoiduks oli munavalgepall, vaniljekaste, käsitööleiva krõbedik. Tean, et see toit on minu tantsurühma juhendaja lemmikmagustoit, kuid mulle see kahjuks ei maitse. Kelner ütles seda lauale asetades, et tuletage lapsepõlve meelde. Aga mulle ema lapsepõlves seda magustoitu ei pakkunud ja minu abikaasale see lapsepõlves ei meeldinud. See oli esimene toit, mis jäi meil osaliselt söömata. Munavalgepallid ja vaniljekaste on selline pehme ja magus ollus,  mis ei taha kuidagi kurgust alla minna. Kokk oli lisanud ühe leivakrõbediku, kuid sellest oli ilmselgelt vähe pehme olluse tahkemaks muutmiseks ning kaks vaarikat ei suutnud magustoitu hapukamaks muuta. Võibolla kellelegi teisele meeldib, kuid mina panen sellele magustoidule hindeks kolme. Soovitame kokal tahkeid ja hapukaid koostisosi rohkem lisada.

 

 

Chez Andre´s on iga suutäis maitseelamus

Pühapäev. Kell on 15.50 kui siseneme Chez Andre´sse. Saime pisut vara, kuid õnneks oli laud juba ette valmistatud ja istusime lauda. Nii kaua kui eelrooga serveeriti, saime vaadata natuke enda ümber. Maitsva Tartu puhul oli kujundust värskendatud. Ning kui toodi eelroog, siis oli näha, et toidu serveerimise ja kujunduse stiilid olid kooskõlas. Kõige paremini iseloomustab stiili peakokk Chef André ehk kodanikunimega Andruse menüü tutvustus: "Maitsva Tartu menüü aastal 2019 on inspireeritud loodusest!  Menüü läks täitsa metsa, puu otsa!" Proovisin interjööri ka fotole jäädvustada. See esimene puu foto all paremas nurgas on puu, mille otsas meile toitusid serveeriti. Kujundusega, nii toitude kui ruumi kujundusega, on kõvasti vaeva nähtud. Selle toidukoha erinevuseks võrreldes teistega on ka see, et peakokk leiab aega tulla klientidega suhtlema. Meie juurde tuli ta kohe mitu korda juttu ajama. Just täpselt juttu ajama, mitte paari viisakusväljendit vahetama. Rääkisime toidust, minu vennapoja autoklaavist ja elust üldse. Üllatuseks küsis ta minu India reisi kohta, ju siis oli ka blogi märganud. Kuidas ta küll jõuab … ka teenindajad olid väga meeldivad ja sõbralikud. Nende kõnnak oli teenindades rahulik ja naeratus siiras. Parim keskkond, mida me oleme kogenud. Viis pluss.

 

Eelroog üllatas nii serveerimise välimuselt kui maitserikkuselt. Võiks öelda, et eelroogasid oli suisa kolm: Oreo auster – täidetud veisesabaga; Rohelise tee auster – täidetud suitsuteo-linnulihaga; Red Velvet auster – täidetud maasikarisottoga. Nende juurdes oli veel salatisigar juustukoogi täidisega. Iga erineva maitsega austrikarbi täidis oli elamus omaette. Veisesaba täidisega austrikarbi sees oli hästi intensiivse maitsega tomatikastmes veiseliha, võis olla ka veisesaba, mis oli kaetud juustuga. Maitse oli väga hea, kuid tasakaalustamiseks tuli juurde võtta kohe amps salatisigarist. Siis oli see lausa ideaalne. Teine austrikarp oli täidetud teo ja linnuliha täidisega, peal sulatatud juust. Maitses nagu sprotid ilma õlita, suitsumaitse oli tugev. Jälle tuli juurde võtta salatisigariamps, et intensiivset maitset pisut tasakaalustada. Kolmas austrikarp oli aga, üllatus-üllatus, hoopis magusa täitega. Selle maitse nii intensiivne polnud. Sellest eelroast jäi mulje nagu kolmekäigulisest  roast. Maitseüllatusi oli palju. Ainsaks puuduseks, kui seda puuduseks saab nimetada, oli eelroa toitvus. Nimelt selle lõpetamisel oli tunne, et nüüd on kõht täis ja nagu minu isa ühes jutustuses tüdruk pärast kõige hea saamist ütles ... "nüüt taha´i muut ku ütsindä olla´". Soovitan teilgi pärast eelrooga väike paus teha ja lasta pisut toidul allapoole minna. Hindeks oleks pannud iga eelroa maitse eest viie, kuid kuna saab hinnata ainult ühe hindega, siis viiiiiiiis.

 

Pearoog. „Black Forrest“ metssiga põldmarja-bbq-kastme ja raklett-juustuga, krõbe puukoor, karamelline tang, rummiga röstitud brüsseli- ja lillkapsa duo . Kui te nüüd arvate, et oh kui palju nimetusi, siis te eksite, tegelikult oli selles roas veel palju-palju rohkem erinevaid komponente. Kõik ei jäänud meelde, kuid leidsime marjadest sellest toidust mustikaid, põldmarju ja vaarikaid, siis oli seal erinevaid maitsetaimi ja palju muid häid lisandeid. Peakokk, kes julgeb kokku panna vaarikad brüsseli kapsaga, on julge peakokk. Iga järgmine suutäis oli eelmisest erinev ja omaette maitseelamus. Ma isegi arvan, et selle toidu tunnetamisel oli oma osa juhusel ehk millise komponendi millisega koos parajasti kahvlile püüdsid, sellise üllatuse osaliseks said. Aga julgen kindlalt väita, et mitte ühegi suutäie puhul ei saanud väita, et maitsed ei sobinud. Kõik oli täielikus harmoonias. Ah jaa, metssea liha unustasin hoopiski tutvustamata - see oli mahlane, pehme, maitsev. Kui fotol tundub, et seda praadi on vaid mõned ampsud, siis sööma asudes on taldrik nagu muinasjutus, toit ei  lõpe ega lõpe otsa, söö palju jaksad. Sõin siiski kõik ära ja kõht oli juba väga täis. Hindeks panin jälle viie.

 

Magustoit oli aga eriti omapärane ja … jälle mitmemaitseline. Nimelt "riputati" meile puu otsa kolm purgikest erinevate Crème Brûlée´dega. Nende purgikeste sisu nautimiseks võtsime aega, sest oli ka mida nautida. Kõige rohkem maitses pistaatsia pralinee Crème Brûlée, see oli nii mõnusalt mõrkjas ja samas magus, et tahtis kohe keele alla viia. Lähen mõni päev läbi ja küsin, kas neid purgikesi kaasa ka saab osta. Võtaks kohe kümmekond pistaatsia pralinee purgikest. Mitu päeva hea maiustada. Aga ega teisedki halvad olnud ka Crème Brûlée Choco Chamel oli mõnusalt magus-mõrkja maitsega ning Crème Brûlée kohupiima Carmel oli ehk kõige lähedase Crème Brûlée´le, mida ma varasemalt söönud olin. Seega jälle kolm maitseelamust ühes toidukorras. Andrus on ikka kõvasti vaeva näinud. Soovitan teile kõigile, leidke vaba hetk ning minge Chez Andresse maitseelamusi saama. Kindlasti pange selleks hetkeks laud eelnevalt kinni, sest maitsenautlejaid on palju. Kuna ka magustoit sai hindeks viis, siis oli see esimene täiesti viieline paik selle aasta Maitsva Tartu toidukohtadest.

 

NB! Menüüväliste toitude hindamisest ma loobusin. Kustutasin ka paaril eelmisel blogipostitusel selle teema. Nende pakkumine on liiga ebaühtlane ja näiteks Chez Andre´s oli leib hoopis puruna paigutatud pearoa juurde.

 

Tubli Spargel

Unustades kõik eelmise aasta kogemused, läksime eelarvamusevabalt Sparglisse sööma. Laupäeval kell 17.30. Tegelikult tahtsime paari teise kohta minna, kuid kõik olid lõhki broneeritud. Seega Spargel. Suur oli üllatus, kui Spargel oli päris väheste külastajatega. Saime laua tagaruumi ja kümneminutilise ootamise järel oli ka toit laual. Ah jaa, vesi toodi ikka kohe lauale. Kui rääkida interjöörist, siis see sobis Spargli stiiliga. Ainult peldik oleks võinud rohkem wc moodi olla. Võibolla see viimane detail panigi hinde nelja peale langetama, muidu oleks viis olnud. 

 

Eelroog. Lamba südame tartar spinatimajoneesiga. Välimus oli väga isuäratav … isegi nii isuäratav, et alles poole toidu söömise juures tuli meelde, et foto jäi tegemata. Kui ma aga vaatasin fotot Maitsva Tartu kodulehel, siis leidsin, et see on piisavalt söödud toidu sarnane ja panin siia selle foto. Võibolla seda puru taldrikul oli vähem, kuid see pole oluline. Nüüd pigem eeltoidu maitsest … lambasüdame tartar koos selle lisanditega oli väga hea. Ka spinatimajonees sobis sinna juurde … kuid see leib, mis sinna alla oli pandud oli maitse järgi praetud küüslauguleib. Aga te ju teate, kui intensiivse maitsega on küüslauguleib. Seega kui võtsin kahvliga leivapealset ja tupsasin selle korraks majoneesi sisse, siis maitse oli mmmm … aga kui võtsin leivapealse ampsu koos leivaga, siis maitse oli … küüslauguleiva maitse. Saatsime sellelaadse sõnumi ka peakokale. Loodame, et öeldi edasi. Hindeks sai pandud neli, sest tartar oli leivata väga hea.

 

Pearoa puhul oli juba meeles ka foto teha. See õnnestus päris hästi, sest valgustus oli tugev. Toit fotol on vutifilee portveinikastme, maapirni ja vuti koibadega. Ettekandja sõnul oli vutt valmistatud kahel erineval moel - fileena ja taignas praetud koivad ning maapirnid kolmel moel valmistatud - püree, marineeritud ja  tšipsid. Alustaks maapirnist - see on meie arvates hea mõte serveerida ühte toiduainet erinevates valmistamisvormides. Kokal olid need ka hästi õnnestunud. Eriti maitsesid marineeritud maapirni tükikesed. Aga ka kõik kokku koos vutifileega oli päris hea, maitsed sobisid. Vutifilee oli samuti mahlane ja maitsev, ehk ainult ühe ampsu juures oli maitset vähevõitu, see oli filee keskosa amps. Aga nagu ka eelroal oli ka siin "pigitükk", mis toidu, kui terviku, juures domineeris ning mis oleks võinud olemata olla. See oli taignas praetud vutikoivad. Jälle sama küsimus, mis eeltoidu juures - kui midagi taignas praadida, siis mis maitse sellel on … nagu taignas praetud toidul … selline rasvane taignamaitse. Seega soovitan enne ära süüa nälja kustutamiseks koivad ja jätta maitseelamuseks vutifilee koos maapirni variatsioonidega. Panin hindeks jälle nelja. Kui koiba poleks olnud, oleks viie pannud.

 

Magustoiduks oli šokolaadi-pähklikook ploomikastme ja piimavahuga. Kohe toidu lauale saabumisega libises pilk selle juures olnud lusikale. Kui vaatate Maitsva Tartu lehel olevat fotot, siis seal söömisvahendit pole. Reaalselt aga suur lusikas. Väike armas korvike täis šokolaadi pähklikreemi ja selline lusikas. Ma pole eriline serveerimisala spetsialist, kuid oleks parema meelega söönud seda toitu väikese armsa magustoidukahvliga. Mis puudutab maitset, siis maitses nagu hea šokolaadi-pähklikook. Olen midagi sellist söönud mitmes heas pagariäris. Üllatusi polnud. Ploomikaste oli hea ja piimavahtu oleks võinud olla rohkem, nagu lehel oleval fotol. Kook oli hea. Aga nagu te teate, siis hea on koolipoisi puhul hinne neli.

 

Aga homme Chez Andre … oh ootused on suured … vaatame kas kogemused on sellised, et kvaliteet oleks hea. NB! Tuletan meelde valemit kvaliteet võrdub kogemused jagatud ootused

Meat Marketi kelneriga kohtusime eelmisel aastal Polpos.

Pärast eilset pingelist ja vihast nõretavat Ihaste Seltsi üldkoosolekut oli täna päris mõnus istuda mõnusas vaikses Meat Marketis ning nautida väga head teenindust. Kusjuures kelner tundis meid ära ja meie teda, eelmisel aastal olime kohtunud Maitsva Tartu raames restoranis Polpo. Peaks mainima, et tema teenindusalane professionaalsus polnud mitte kübetki langenud. Meat Marketisse sobis tema vaba olek ja hea suhtlemine isegi rohkem kui reserveeritud olemisega Polposse. Meid teenindades arvasime, et tutvustatakse ainult Maitsva Tartu roogasid nii põhjalikult, kuid kui naaberlauda tulid inglisekeelsed külastajad ja tellisid muid toite, siis rääkis kelner vabas inglise keeles pikalt ka nendest toitudest. Interjöör ja teenindus puhas viis.

 

Enne eelrooga toodi laualae leib, vesi ja või, nagu ikka. Leib oli nagu oli ja määre, mida ma arvasin või olevat, oli pigem selline rasva ja maitseainete segu. No ei maitsenud seekord eriti. Pohladega vesi oli hea, kuid … paneks päris menüüvälistele toitudele kolme. Kohe ei saa aru, miks nad ei oska sellist head, maitsvat võiet pakkuda. 

 

Eelroog, veise carpaccio, marineeritud shimeji seened, vodka mayo, rukola,  oli vapustavalt hea. Parim siiani maitstud eelroogadest. Need õhukesed veise carpaccio viilakud olid kaetud parmesani juustu, ruola ja majoneesitäpiskestega … muide vodka majoneesi, mida ma kunagi polnud maitsnud. See oli nii mahlane ja maitsev. Ning need jaapani kobarseened seal peal. Uskumatult hea. Soovitan minna Meat Marketisse kasvõi selle eelroa pärast. Kahju, et foto sellest imeroast eriti välja ei tulnud. Sattusime suhteliselt hämaras nurgas istuma. Mis oli küll hubane, kuid mitte fotografeerimiseks. Mis te arvate, mis ma eelroale hindeks panin …. õige, viis pluss.

 

Pearoog oli lamba ristluu, maapirn, apelsinikaste. Pean tõdema, et selle toidu nimi on eksitav, sest ma ei leidnud liha seest ühtegi luud, eriti mitte ristluud. Kuid ega see mind eriti ei kurvastanud. Lihatükid olid meeldivalt pehmed ja hästi maitsestatud, pirnid nii all kui kuivatatult peal sobisid lihaga. Ehk oli tüümiani maitset natuke liiast, kuid vesteldes abikaasaga selgus, et tema toit nii tüümianine polnud. See eest kurtis tema kerge kasukamaitse üle, mida mina ei tundnud. Kelner valas abivalmilt meie toidu üle lihaleemest ja apelsinidest valmistaud kastmega, mis sobis liha juurde hästi ja polnud liiga domineeriv. Igal juhul mulle maitses. Lambaliha on väga pretensioonikas nii valmistamisel kui ka sööjate maitsemeelte arvates. Paljudele ei maitse. Aga mulle maitses. Panen viie.

 

Magustoiduks oli kamakook, must leib, kodujuust, keefiri kreem. Foto ei tulnud jälle välja. Pean järgmine kord vist oma välguga profikaamera kaasa võtma. Ja maitse oli ka nagu foto. Selline jahune magustoit, täpsemalt kamajahune. Maitset jäi ilmselgelt väheks. Keefiri kreem on nii neutraalne, et see küll maitset juure ei anna. Tutvustusest kõrvu jäänud mustasõstrageeli kas oli nii vähe, et ma seda ei märganud või siis oli ununenud üldse panemata. Jahust krõmpsud olid huvitavad kui mitte eriti maitsekad. Rohkem maitset - rohkem maitset - rohkem maitset. Aga ega see magustoit halb olnud, nelja miinuse saab ikka. Oleme lihtsalt ära harjunud väga heade magustoitudega.

 

Lõpetuseks tahaks kirjutada, kuidas ma vahetult enne Meat Marketisse sisenemist käisin pühapäevaks Chez Andre juures lauda broneerimas. Kasutasin lihtsalt juhust, et need kaks kohta on nii lähestikku. Täiesti juhuslikult oli leti ääres peakokk Chef André isiklikult. Ja uskuge või mitte, ta tervitas mind juba kaugelt:" Tere Kalle!". Mul jäi suu lahti. Küsisin, et kuidas küll tal minu nimi meeles on. Ja tuli välja, et ta loeb minu blogi ning selle juures on ju karikatuur minust. Lisaks mäletas ta mind eelmisest aastast. Ajasime tükk aega juttu, kuid kuna kell sai kiirelt 15.30, siis pidin edasi minema tänasele lõunale. Eks näis, millega Chef André meid siis pühapäeval üllatab … jään huviga ootama.

 

 

 

 

2 teenindajat ja üle 60 istekoha ... see on YliCool

Jõudsime kohale väga täpselt kella 16-ks. Täpselt nagu laud oli broneeritud. Täpselt 25 minuti pärast nägi meie laud välja selline nagu lisatud fotol. Sirvisin selle aja jooksul läbi ajalehed, mille sain hotelli sissepääsu juurest, tutvusin põhjalikult kohviku menüüga ja jõudsin üle lugeda ka kohviku istekohad ning teenindajate arvu. Istekohti oli ilmselgelt üle kuuekümne … teenindajate lugemisega probleeme polnud, neid oli kaks. Noorhärra ja noor daam, kes ülikiirel või peaks siin ütlema YliCiirel sammul laudade vahel sebisid. Mul hakkas neist suisa kahju. Huvitav, kas kohvikutel pole ettekandjate arv istekohtadega seotud? Interjöör oli samuti selline nõukogude aja söökla stiilis. Lauad laudlinadeta, toolid metallist ja põrand kivist. Panen keskkonna ja teeninduse eest lausa kahe. Omanikud ja juhataja võiks tõsiselt mõelda teenindajate hulgale ja toidusaali interjöörile.

 

Lõpuks toodi meie lauale noad-kahvlid ja vesi koos klaasidega. Tervitusampsu, leiba ega võid selles kohas polnud. Vähemalt mitte lisaks menüüle. Seega on menüüväliste toitude hindamine suisa raske. Leiba oleks võinud ikka lauale tuua …  Õnneks saime eelroa peatselt pärast vee toomist ning me ei jõdnudki kõhtu veest täis juua, nagu seda tegi naaberlaua seltskond. Eelroaks oli kergelt mädarõikane sous vide karpkala filee isetehtud kohupiima, tatrapliini, murulaugu-spinati majoneesi ja kitsejuustu tšipsiga. Suus vide meetod peaks toidu jätma eriti mahlaseks, kuid kahjuks oli karpkala üsna tuim ja mis veelgi hullem suhteliselt maitsetu. Mädarõigast oli ehk liiga kergelt pandud. Kõrval olnud tatrapliin tundus minu arvates veelgi tuimemalt. Pärast söömist ei jäänud suhu mingit maitset. Selline jahune ja tuim toit. Kolme võib panna, sest vähemalt kõlbas ära süüa.

 

Praad oli kadakase mekiga suitsune sea sisefilee juurselleri-õunapüree, sibulamoosi ning röstitud suhkruherne-bataadi-baklažaani ja lehtkapsa seguga. Sibulamoos oli täitsa huvitav ja sobis liha juurde hästi. Liha ise aga eriti kadakase mekiga polnud. Pigem jäi suhu pipra maitse. Sisefileed on raske mahlaseks valmistada, kahjuks ei saanud peakokk sellega eriti hakkama. Juurselleri õunapüree sobis ka liha juurde ning juurikad oli parajalt krõmpsud ja hästi maitsestatud. Nuga oli aga liha lõikamiseks nürivõitu, sest sisefilee tahab lõikamiseks head nuga … nagu loomalihagi. Samas ei saa väita, et liha liiga vintske oleks olnud. Pearoog sai minult hindeks nelja.

 

Magustoit oli aga väga maitsev. Karusmarja crème brûlée marineeritud brändiste marjadega maitses parajalt hapukalt ja samas väga pehmelt. Ettekandja hoiatas toitu lauale tuues, et crème brülee kausikest ümbritsev sammal pole söömiseks. Eelmisest aastast ma mäletan, et mõned kokad olid ka sambla söödavaks muutnud. Seekord ma siis ei proovinudki sammalt süüa. Magustoit sai jälle viis punkti … huvitav, kas minust hakkab magustoidusõber saama?

 

Tänasega jääb külastada veel üheksa kohta ja jäänud on neliteist päeva … läheb kiireks. Peame hakkama sagedamalt õhtuti väljas käima.

 

 

Tasemel Polpo on Maitsva Tartu pärl

Laupäeva õhtul oli meil kavas Polpo restoran. Kuna abikaasa vanematel oli neljakümnes pulma-aastapäev, siis kutsusime nemad ka õhtustama. Laud oli reserveeritud kella 17-ks ja jõudsime isegi veerand tundi varem kohale. Alguses ehk pisut segas asjaolu, et meie poeg Karl-Johannes võistles parajasti Tallinnas mainekal judoturniiril ning kangesti kippus pilk minema telefoniekraanile, kus näitas tulemuste tabelit online. Saime tähistada lisaks aastapäevale ka poisi kolmandat kohta. Väga tubli temast.

 

Nagu esinduslikes restoranides kombeks toodi kõigepealt peakoka tervitus, mis oli lisaks Maitsva Tartu menüüle. Selleks olid peedikrõpsud mingi kalavõidega. Dekoratsiooniks olid merekarbid … minu arust enamuses olidki merekarbid. Vaadake seda fotot. Tumedad laigud on peedikrõpsud ja heledad merekarbid. Kui nüüd maitsest pajatada, siis ei maitsenud. Ausalt, need krõmpsud olid mõruda maitsega … nagu pisut kõrvetatud. Lisandiks olnud võie ei andnud neile kuigi palju juurde, sest ikka domineeris see mõru maik. Käsitööleib, mis kohe peale tervitusampsu toodi oli hea ja kompenseeris alguses olnud pettumuse. Menüüvälised toidud said minult hindeks nelja. Kokk oleks võinud meid tervitamata jätta, ma poleks üldse pahandanud.

 

Eeltoiduks pakuti kõrvitsat seemnete, salati ja juustuga. Lisaks oli seal majonees, mis andis komplektile eriti hea maitse. Selle eeltoidu kohta võib öelda, et just selline peabki eeltoit olema - mitmekesine, maitsev, mitte eriti rammus, hea väljanägemisega ning eriline. Peale puistatud külm feta juust oli pärl selle eelroa juures. Tuju läks kohe rõõmsaks ja maitsemeeled hakkasid intensiivselt tööle. Ämma väitel olid ka värvid kenasti harmooniliselt paigas. Kõrvits, mis kipub toidu valmistamisel kergesti pudruks minema oli selle roa juures mõnusalt krõmps. Parim eeltoit, mis ma siiani söönud olen. Kindel viis.

Kui pearoog lauda toodi, siis lausa ahhetasime … see oli niiiii suur. Vasika šnitsel laius kogu taldriku ulatuses, sellel olid suured kuhjad mädarõikamajoneesi ja salatiks lisatud peaaegu toored või siis peaaegu küpsed õunaribad ja veel mingi aedvilja ribad. Vasikašnitsel oli mõnusalt pehme, kui pisut norida, siis väike nurgake oli natuke vintskem, kuid see ei mõjutanud kogumuljet. Mädarõikamajonees tegi liha veelgi mahlasemaks. Kõht sai head rooga kõvasti täis, seda enam, et lisaks oma praele sain ma ära süüa ka pool abikaasa oma. Tegin seda hea meelega, sest toit oli väga maitsev. Viis on sellele toidule õiglane hinne.

 

Magustoiduks saime suure poti sees brownie aprikoosimoosi ja tumeda šokolaadiga. Foto sellest magustoidust eriti välja ei tulnud. Maitsva Tartu tutvustuses olev foto on ilmekam, sest seal pole kausi servad nii kõrged. See hele aine kausi keskel on maitsestamata kohupiimakreem, mis väga hästi tasakaalustas šokolaadi magusust. Allpool olnud hapukas aprikoosi moos oli selle toidu parim osa. Kokkuvõttes ka magustoidule viis punkti.

 

Ka teenindusele polnud seekord midagi ette heita. Viisakas, kõrgetasemeline ja sõbralik. Kui interjöörile midagi ette heita, siis ainult seda, et tegemist on keldrirestoraniga. Möödujate jalgu on huvitav vaadata küll, kuid parema meelega vaataks kõrgemale. Segas ka kõrvallaudade juurde tulnud suur sünnipäevaseltskond, kuid eks nemadki tahtsid end vabalt tunda. Keskkond sai neli punkti.

Café Shakespeare Maitsev Tartu menüü ei pakkunud elamust

Täna õhtustasime Café Shakespeare's. Igati viisakas koht, saime mõnusa kahese laua ning vaatamata päris suurele külastajate arvule oli teenindus kiire. Toitu oodates saime rahulikul häälel rääkida, vaatamata sellele, et olime ovaalse laua erinevates otstes. Huvitav oli, et vaatamata suurele inimeste hulgale ruumis ei tekkinud kordagi tunnet, et kohvikus on liiga mürarohke. Interjöör oli maitsekas. Esimest korda elus tundsin ma huvi abstraktse kunsti vastu … vaatasin ja vaatasin ning vist isegi sain aru, mida oli kujutatud. Mida ma vaatasin - selle jätan lugejatele mõistatuseks. Teenindus oli ka sõbralik ja lahke. Ehk pisut liiga familiaarne. Siiski paneks kokkuvõtteks keskkonna hindeks viie.

 

Laual oli meid ootamas rohke sidruniga kannutäis vett ja üsna pea lisandus sinna soe sepik koos võiga. Seekord nuusutasin tasakesi enne pealemäärimist võitopsi ja veendunud, et kõlbas, määrisin või sepikule. Polnud väga vigagi. Aga kui toodi eelroog, siis mõistsin, et olin talitanud kiirustades. Eelroaks oli käsitöö kanamaksapasteet kõrvitsa-mango tšatni ja krõbeda ciabatta’ga. Nagu te fotolt näete, oli pasteedikogus võrreldes lisanditega märkimisväärne. Alguses pakutud sepik oleks nüüd marjaks ära kulunud. Esimesed ampsud pasteeti koos ciabatta´ga oli maitsev, kuid kui ciabatta otsa sai ja järele jäi veel hulgaliselt rammusat maitsvat pasteeti, siis see osutus lisanditeta natuke liiga tugevaks eelroaks. Pasteediportsude vahele peidetud marineeritud kõrvitsatükikesed pisut lahjendasid suutäisi, kuid mitte piisavalt. Ega pasteedi maitsel viga polnud. Just lisandite vähesuse tõttu panen eelroale hindeks neli.

 

Põhiroaks serveeriti Põltsamaa õunasiidris ja koores hautatud küülikukoib herne-kartulitambiga. Ja nagu minu eeltoidu mõtteid aimates tuli nüüd ettekandja ja küsis, et ega me sepikut juurde ei soovi. Kahjuks oli see pakkumine liiga hilja. Otsekohese mehena ei jätnud ma seda talle mainimata. Herne-kartulitamp maitses nagu herne-kartulitamp … ei midagi erilist. Kõrvale pandud jänesekapsalehed natuke tegid tambi hapukamaks. Kui koorekastet juurde panna, siis võis seda tampi täitsa süüa. Jänes oli samuti kastmega koos söödav. Jänese maitsestatus oli rahuldav … kuid jälle … ei midagi erilist. Sõime prae ära, kõht sai korralikult täis, kuid … kuhu jäid maitseelamused. Kirss jäi tordilt puudu. Seega, vabandan peakoka ees, kuid panen hindeks kolm.

 

Siiski väike kirss tuli. Nimelt magustoit oli nii välimuselt kui maitselt igati tasemel. Natuke kahju, et kohviku kehv valgus ei too fotol head kujundust piisavalt välja, kuid proovige suuremalt vaadata, siis ehk näete, kui oivaline pott taldrikul oli. Muide, see kõik oli söödav. Magustoidu nimeks oli kergelt tšilline šokolaadikreem magusa mulla all. Potiks oli krõmps vahvel, mis oli kaetud mitte eriti magusa šokolaadiga ning šokolaadikreem potis oli mõnusalt hapukas ja parajalt tšilline. Seega magustoit kindel viis. Kohvisõpradele soovituseks - selle magustoidu kõrvale sobib hästi mitte eriti magus kohv.

 

Homme ootab meid Polpo. Eelmisel aastal sai see restoran meilt väga hea hinnangu, eks näis, kas nad on oma taset hoidnud. Järgmine postitus siis homme õhtul.

Mitteoodatud külalised restoranis Antonius

Täna õhtustasime Maitsva Tartu kampaania raames restoranis Antonius. Algus oli päris huvitav. Jõudsime viis minutit enne seitset kohale. Hotelli administraator võttis abivalmilt meie palitud ja saatis alla restorani. Läksime abikaasaga alla ja … mitte kedagi polnud, ei külalisi ega teenindavat personali. Ootasime mitu minutit, hõikasin "halloo" … ei midagi. Läksin siis üles tagasi ja mainisin administraatorile, et pole kedagi. See tuli koos meiega alla ja läks köögiuksest sisse ning … oh imet, natukese aja pärast väljus sealt noor tütarlaps, kes palus meil laua valida. Ei vabandusi ega kohmetusi. Hakkas meile kohe jooke müüma ja oli üpris üllatunud, kui me ainult vett soovisime. Minu kaasa võttis ka tassi teed, mis pärast arvel kajastus kannuna. Olgu. Nüüd asja juurde. Me olime seal ju Maitsva Tartu elamusi saamas...

 

Kõigepealt toodi isutekitaja, milleks oli kirsstomat parmesani juustuga. Selline ühe ampsu isutekitaja. Kuid kui amps oli suhu ja keeleni jõudnud, siis oli tunne nagu oleks klaasi tekiilat ära joonud. Väga vürtsine suutäis. Tomat oli tugevasti pipardatud ja parmesani juust on teada tuntud tugevamaitseline. Kui lisada veel maitsetaimed, siis … ohh milline isu tekkis. Süljenäärmed hakkasid kohe tööle.

 

Järgmisena toodi isevalmistatud seemnesaia ja mustikaleiba koos maitsevõiga. Mina võtsin ainult leiva. Panin määrdevõi peale ja … sain kohe aru, et ilma võita oleks ehk söödav olnud, kuid määrdevõi tegi leiva täiesti vastikuks. Kui ma võtsin võitopsi ja nuusutasin seda ollust, siis … ärge teie seda tehke … minu arust see haises nagu viis nädalat soojas seisnud või. Kusjuures oligi soe või, kleepus noa külge kinni nagu liim. Jäigi võileib minust taldrikuäärele ja ettekandja sai selle lõpuks biojäätmete kasti valada. Kohutav elamus. Kui oleks seda eraldi hindama pidanud, oleks ühe pannud. Koos suutäiega, mis sellele eelnes aga saab Antonius Maitsva Tartu komplektile lisatud toiduainete (so. isutekitaja, leib, sai, või, vesi jms) eest kahe, sest nagu ma abikaasa jutust aru sain, polnud ka mustikatega käsitööleib seal suurem asi.

 

Eelroaks saime Järveotsa talu vutimunad siia tartari ja petersellimajoneesiga. Täiesti eestimaine toit. Peal oli selline jahu-, soola- ja veekrõmpsik, mis on tindiga tumedaks värvitud. Loomulikult loodusliku toidutindiga. Allpool vutimunad, sibul ja majonees. Põhjaks aga toored siiakala tükid. Serveerimine oli ilus. Siiakalaga tuli meelde "Siin me oleme" film, kus linnapreili armastas peremeest "nagu siiakala". Mina seda siiakala ei armastanud, sest mulle tundus see maitsetu. Kui võtta suutäis kala koos vutimuna ja sibulaga, siis jäi domineerima sibulamaitse ja siiakala eriti ei tundnudki. Majonees ei suutnud ka maitset eriliseks teha. Kokkuvõttes " … ei midagi erilist …" Panen hindeks nelja miinusega. Ega see toit just halb ka olnud.

 

Põhiroog oli aga väga hea. Madalal temperatuuril küpsetatud seakülg porgandikreemi, sinepiseemnete ja röstitud porruga maitses imeliselt. Parem veel kui Dorpatis söödud loomaliha. Seakülg koos selle peal olnud sinepiseemnete ja kergelt maitsestatud lihaleeme ning porgandikreemiga tahtsid keele alla viia. Veel nüüdki kirjutades hakkavad süljenäärmed tööle. Viis pluss. Kahju ainult, et seda head rooga nii vähe oli … sõin küll väikeste ampsudega, kuid ikka sai roog kiiresti otsa.

 

Magustoit oli samuti täiesti eestimaine. Kuusevõrse-biskviitkook sambla ja plaksuva jäätisega. Kuusevõrsekook oli väga tugeva "metsa" maitsega. Alguses tundus mulle nagu oleks pehmet sookailu närinud, kuid pärast paari suutäit tuli kuusevõrse maitse eriti hästi esile. Mustikad ja punased sõstrad andisid toidule hapuka maitse ning jäätis peal pehmendas mõnusasti neid tugevaid maitseid. Magustoidu ära söönud, jäi suhu selline hea hapukas maitse. Mõnus. Hindeks viis.

 

Kui nüüd natuke teenindust ja interjööri hinnata, siis pole keldrirestoranid mulle veel meeldima hakanud. Seinal olnud maalid muudavad interjööri küll hubasemaks, kuid massiivsed kiviseinad ümberringi ei tekita meeldivat tunnet. Muusika oli selline "Jeeves and Wooster" filmi tunnusmuusika laadne, piisavalt vaikne, et mitte segada vestlust. Teenindus … nojah … ei olnud seda elegantsust nagu ma sellise taseme restoranilt oleks oodanud. Ettekandjaks oli noor tüdruk, kes sobiks ehk sööklasse, kuid mitte restorani ettekandjaks. Alguses aset leidnud segadus teenindava personaliga ajas tükk aega veel naerma. Me olime nagu mitteoodatud külalised. Seega hindeks kolm.

Käes on veebruar, "Maitsva Tartu" kuu. Esimesena Dorpat.

Nagu märkamatult on aasta möödunud ja kätte on jõudnud jälle veebruar, kus 14 Tartu restorani peakokka on valmistanud erimenüü "Maitsva Tartu" raames. Aeg on tõesti lennanud, kuid aastaga on kogunenud hulgaliselt ka uusi seiklusi ja kogemusi ning kui hakkasin meenutama eelmise aasta roogasid, siis pidin tunnistama, et ei mäletanud peaaegu mitte midagi. Hea, et blogipostitused on omast käest võtta, saab võrrelda selle aastaga. Tõsi, lugeda eelmise aasta maitseelamustest ja võrrelda selle aastaga, plaanin alles märtsi alguses, kui kõik kohad on ka nüüd külastatud. Just nimelt … ka sellel aastal planeerin einestada kõigis neljateistkümnes restoranis ning jagada oma elamusi blogi vahendusel.

 

Panime täna naisega õhtused riided selga ja läksime kella viieks Dorbati restorani. Nagu ikka esimese elamuse ootuses olid meeled ärevad ja ootused suured.

eelroog

Peakokk Matis Kool oli eelroaks valmistanud lilla kaheksajala, herne-wasabipüree, pressitud kurgi, kõrvetatud tomati ning koorese kastmega. Kujundus oli kena. Kaheksat jalga küll taldrikul polnud 😉, kuid kohe oli näha, et peakokk on vaeva näinud nii maitsete sobitamise kui erinevate komponentide taldrikule asetamisega. Eriti meeldis mulle herne-wasabipüree, mis koos salatiga maitses imeliselt. Kõrvetatud tomat ning pressitud kurk olid erilised ja maitsesid hästi. Kaheksajala serveeritud kombits aga nii hea polnud, isegi koos lisanditega mitte. Kuidagi tuim oli. Võibolla oli mul liiga hästi meeles Jaapanis ohtralt söödud kaheksajalapallid, mis olid hakitud kaheksajala lihast ning kuhu oli mahlasuse tõstmiseks mõningaid lisandeid pandud. Võibolla. Aga eelroog sai minult hindeks neli pluss.

 

pearoog

Pearoaks oli kirjas veisefilee suitsutatud õunapüree ja lihaleemes köömnetega röstitud aedviljadega. Hästi valmistatud veiseliha on alati minu lemmikute hulka kuulunud. Ka seekord ei pidanud ma pettuma, liha oli pehme, mahlane ja hästi maitsestatud. Lisandiks olnud suitsutatud õunapüree aga suisa imeline, sobis liha juurde oivaliselt. Ma pole kunagi proovinud õunapüreed liha juurde salatina. Kannuga lisatud kastmega soovitan järgmistel maitseelamuste otsijatel ettevaatlik olla. Väikestes kogustes lihale lisades andis see vürtsi juurde, kuid kui seda liiast peale valada, siis oli kaste liiga domineeriv. Õunapüreega ei soovita kastet üldse segada, eraldi maitsevad nad palju paremini. Minul õnnestus kastet lisada just vajalikul hulgal ning toit maitses hästi. Liha kogus oli piisav heaks kõhutäieks ning kokkuvõttes saab pearoale anda julgelt viis punkti. Nagu fotolt näha, oli ka toidu väljanägemine isuäratav.

 

magustoit

Magustoidu kohta ütles ettekandja, et seda olevat eelmised külastajad kiitnud. Kuid mulle tundusid pakutud mangoparfee ja kookossorbee pisut magusad. Juurde lisatud maasikad pisut tasakaalustasid magusust, kuid kolmest maasikaviilust ei piisanud. Lõpuks jäi ikka suhu selline liiga magus maik. Võibolla koos kohviga oleks magustoit teisiti maitsenud, kuid kohvi pole ma juba kolm aastat tarbinud. Ka abikaasa ei riskinud õhtul kohvi tellida. Kookossorbee oli serveeritud huvitavalt, šokolaadipalli sees. Kokkuvõtteks sai magustoit minult tugevad neli punkti. Kui maasikaid oleks olnud rohkem, iga suutäie juurde mõni viil, siis oleks ehk viiegi välja venitanud.

 

Selle aastal tahaks lühidalt anda hinnangu ka interjöörile ja teenindusele. Dorpati restoran on jõe ääres ja kena vaatega. Samas käivad akna alt inimesed mööda ja pisut häirivad mõnusat istumist. Laual põlev küünal lisas aga hea sooja tunde. Kui me kohale jõudsime, siis oli restoranis vaid kaks külastajat peale meie ja tänu meeldivale vaiksele muusikale oli täitsa õdus istuda. Kui aga tuli saali teise otsa kaheksaliikmeline laudkond, siis selgus, et saal kajab täitsa jubedalt. Kujundajad võiks mõelda midagi häältekõla summutamiseks. Teenindus oli meeldiv, tagasihoidlik ja kiire. Panen hubasusele ka hindeks neli.... miinusega.

 

Järgmisel nädalal on plaanis koguni kolm-neli menüüd ära proovida, seega oodake uusi blogipostitusi.