Maitsev Tartu 2019 kokkuvõte

Jätku leiba !

Mõnus oli. Saime jälle koos abikaasaga kuu aega igal vabal hetkel väljas söömas käia ning pean tunnistama, et toidupakkujate peakokad olid sellel aastal rohkem vaeva näinud kui eelmisel aastal. Meil oli võimalus proovida palju huvitavaid toite, millest enamus maitses suurepäraselt. Kuid nagu öeldakse: "ilu on vaataja silmades" … seda mõtetera toidule kohandades võiks see kõlada: "maitse on sööja keelel". Seega hindasime toite oma maitsemeelest lähtuvalt ning nendel kokkadel, kelle toitudele pisut tagasihoidlikumad hinded panime, ei maksa kurvastada. Kindlasti leidub ka nende toitudele tänulikke sööjaid.

 

Valisime päris pika arutelu põhjal ka parimad toidud välja. Igast toidukorrast ühe. Eeltoitudest parima leidmine läks kiiresti, sest nii head veise carpaccio´t koos marineeritud shimeji seenete, vodka mayo ja rukolaga pole ma veel enne söönud. Sellel eelroal olid kõik head omadused. Väga maitsekas, maitsed sobisid ja moodustasid ühtse terviku. Väga mahlane, kuid mitte vesine. Suhu pannes pani kõik süljenäärmed tööle. Väga kaunilt serveeritud ja piisav kogus, et maise suhu jääks püsima kuni pearoa saabumiseni. Aitäh Meat Marketi peakokk Kairo Roots.

 

Pearoogadest parima valmimine enam nii lihtne polnud. Päris mitmed toidukohad pakkusid väga maitsvaid roogasid. Arutelu tulemusena valisime parimaks Chez André pearoa „Black Forrest“ metssiga põldmarja-bbq-kastme ja raklett-juustuga, krõbe puukoor, karamelline tang, rummiga röstitud brüsseli- ja lillkapsa duo. Kaalukeeleks osutus selle roa juures maitseterohkus ja üllatusmoment. Nagu Chez André blogipostituses kirjutasin, oli iga suutäis eriline maitseelamus. Ja kõik need maitsed sobisid omavahel. Väga julge tegu oli kokku panna nii erinevad komponendid. Selle toidu väljamõtlemisele kulus omajagu aega. Aitäh Andrus Vaht ehk Chef André.

 

Magustoitude parima valimisel läks lausa vaidluseks. Oli nii palju häid magustoite, et raske valida. Lõpuks otsustasime valida kaks parimat.   Paljud olid seekord kasutanud nn šokolaadmulda, seda erinevates kogustes ja vormides. Võibolla just sellepärast valisime parimateks erilised magustoidud ja nendeks olid Chez André kolm Crème Brûléed: Choco Chamel /Crème Brûlée kohupiima Carmel /Crème Brûlée pistaatsia pralinee ning JOP Antoniuse võlts ananassi, mis koosnes karamelliseeritud ananassist, Cointreau-kreemist ja krõbedatest õhikutest. Aitäh veelkord Andrus Vaht ehk Chef André. Aitäh JOP Antoniuse kokkade meeskond.

 

Nagu ka eelmisel aastal, panin toidukohad kenasti ritta ka. Kui klikite toidukoha nimel, siis saate lugeda ka selle koha pikemat blogipostitust, kus on selgitused, miks just selline hinne. Järjestamisel valisin võrdse keskmise puhul määravaks põhiroa, siis eelroa, viimasena magustoidu ja keskkond oli kõige vähemtähtsam.  Tabel tuli selline:

Koht	Toidukoht	eelroog	põhiroog	magus-toit	keskkond	KESK-MINE
1.	Czez Andre	5	5	5	5	5,00
2.	Polpo	5	5	5	4	4,75
3.	Meat Market	5	5	4	5	4,75
4.	JOP Antonius	4	5	5	4	4,50
5.	Antonius	4	5	5	3	4,25
6.-8.	Entri	4	5	4	4	4,25
6.-8.	Gustav	4	5	4	4	4,25
6.-8.	Dorpat	4	5	4	4	4,25
9.-10.	Vilde ja Vine	4	3	5	5	4,25
9.-10.	Café Shakespeare	4	3	5	5	4,25
11.	Tšehhov	4	5	3	4	4,00
12.	Spargel	4	4	4	4	4,00
13.	Fii	5	2	5	3	3,75
14.	YliCool	3	4	5	2	3,50
	KESKMINE	4,21	4,36	4,50	4,00	4,27

 

Mis veel meelde jäi. Teenidus oli kõige meeldivam Meat Marketis. Noorhärra, kes meid teenindas, oli piisavalt galantne, mõnusalt sõbralik, mitte liiga familiaarne ja äärmiselt kompetentne. Loomulikult ei saa mainimata seda, et ainus toidukoht, kus peakokk meie ja ka teiste külastajatega suhtles, oli Chez André. Selles restoranis tundsime end kuidagi tähtsatena. Maailmas ringi rännates olen selliseid toidukohti veelgi kohanud. Iga kord on jäänud meeldiv tunne sisse, et selles toidukohas hoolitakse külastajatest. Interjööriga oli kõige rohkem vaeva nähtud minu arvates Chez Andrés. Panna kokku toitude kujundus ümbritseva keskkonnaga on imeline. Negatiivsetest mälestustest väga palju kokkuvõttes kirjutada ei tahaks. Ainult kaks kahte, miks, seda saate ise lugeda blogidest. Meelde jäi ka see, et ainult ühes toidukohas küsiti kannuvee eest raha. Millises … otsige üles.

 

Lõpetuseks veelkord aitäh kõigile kokkadele, kes olid suure vaeva nägijad ja mõtlesid välja selliseid oivalisi toite. Aitäh Tartu linnavalitsuse ettevõtluse osakonnale hea idee ja korralduse eest. Kui soovite lugeda eelmise aasta kokkuvõtet, siis selle leiate siit: 2018 kokkuvõte. Kui aga tunnete huvi minu reisilugude vastu, siis neid võite lugeda siit: Minu reisid planeedil maa.

 

Kena Eesti Vabariigi 101. aastapäeva.

 

Aitäh kõigile lugejatele.

 

Kalle

 

Ainsad külastajad restoranis Entri

Täna, 24. veebruaril, käisime Eesti Vabariigi 101. aastapäeva puhul terve perega Entris lõunatamas. Väiksed poisid võtsid kana krõbekartulitega ning magustoiduks jäätise puuviljadega ja kõige vanem poeg koos meiega Maitsva Tartu komplekti. Tundus, et kõik jäid oma valikuga rahule. Laste eined olid nii suured, et meiegi saime sealt kõrvalt lisa näksida.

 

Eelroaks saime ravioolisid, mis seekord olid täidetud peedi-puraviku täidisega. Juures oli mitu törtsu vürtsikat pesto kastet ja rukola lehti, mis sobisid ravioolidega. Seene-peedi täidis on pisut vesine, kuid maitsekas. Midagi tahkemat oleks võinud eeltoidu juures olla. Eile söödud põhiroaks olnud ravioolist olid siin söödud kindlasti paremad. Isegi tainas maitses huvitavalt. Sellise eeltoidu eest hea hinne panna pole liialdus. Seega hea - neli.

 

Põhiroaks oli põdraliha, mille kõrvale oli pandud mingit kreemjat ainet. Kuna menüüd polnud käepärast, siis arvasime alguses, et tegemist on bataadiga, maitses niimoodi, kuid internetist menüüd vaadates selgus, et tegemist oli hoopis porgandikreemiga. Hmm. Kas eksisime meie või oli menüüs valesti, igal juhul ei maitsenud see kreem üldse porgandikreemi moodi. Spargel, mis oli kreemi ja liha vahele paigaldatud maitses täitsa spargli moodi. Põdraliha ise oli väga maitsev ja mahlane. Ükskõik, mis kreem see siis oli, igatahes sobis see nii lihaga kui spargliga. Eriti hea oli liha koos selle kõrvale pandud kastmega, mille päritolu kohta viited puudusid. Maitse järgi ploomi või mingi muu puuvilja kaste. Mõnus hapukas see igal juhul oli ja andis lihale erilise maitse. Arvestades asjaolu, et ulukiliha kvaliteetne valmistamine pole just kergemate killast, siis võib hindeks puhta viie panna.

 

Magustoiduks saime toorjuustukreemi, kus olid kõrvale ja peale mõned jõhvikad pandud ja alla šokolaadibiskviiti. Peale oli puistatud kerget mõrudat puru, mis oli vist mõru kakao või mingi kohvi. Kokku maitses see magustoit nagu tiramisu kook koos toorjuustukreemiga. Hea ja mõrkjas ning maitsekas magustoit. Ainult üllatust eriti polnud ja sellepärast sai hindeks nelja.

 

Lõpetuseks veel üks huvitav fakt selle lõuna kohta. Kui me sinna sisenesime, siis olime oma perega ainsad külastajad. Söömise ajal tuli keegi veel sisse, kuid saadeti tagasi. Kui ma lõpus kelnerilt küsisin, et kas neil on lauad broneeritud, siis selgus, et restoran pidi olema hoopis suletud, kuid kuna olid mõned broneeringud, siis otsustati neid kliente mitte petta ja avati restoran ainult broneeringute täitmiseks. Olime nagu kuninga kassid, ainult meie jaoks oli restoran avatud. Aitäh, Entri personalile.

Kõige kiirem teenindus ja kõige väiksem magustoit. Vilde ja Vine.

Laupäeva õhtul tuleb ikka välja sööma minna. Rääkisime täna abikaasaga, et teeme seda edaspidi ka väljaspool Maitsva Tartu kuud. Vilde ja Vine on selleks kindlasti väga mõnus koht. Seda eriti õhtuvines … see, nagu te aru saite, oli väike iroonia selle toidukoha nime osas. Või on ka Vine kellegi nimi? Aga olgu, jätan nime kallal urgitsemise järele ja lähen asja juurde.

Tõesti meeldiva miljööga koht, piisavalt valge ja piisavalt hämar, muusika taustaks on rahulik, teenindus sõbralik ja tasemel. Maalid seintel arusaadavad 😊. Vaatamata rohkele külastajate arvule oli mõnusalt rahulik. Täitsa viis koht.

 

Eelroog saabus kiiresti. Selleks oli krõbe tursk, mis oli taignas praetud. Taigna sisse oli pandud pisut jaapani riisi, kala juurde serveeriti hollandi kastet ja pariisi kartuleid. Täitsa rahvusvaheline toit. Kui lisada marineeritud sibul, mille päritolu kohta viidet polnud ja soolakurk, mis peaks olema eestimaine, siis saab rahvaste paabeli kokku. Kahjuks pean jälle mainima, et taignas küpsetatud toit on enamasti ühesuguse maitsega. Riis, isegi mitte jaapani riis, ei suuda seda jahust õlimaitset vähemaks võtta. Tursa maitset polnud üldse tunda. Küll oli tugeva maitsega sibul ja soolakurk. Prantsuse kartul oli väga hea maitsekas ja eriline. Hollandi kaste kalale (loe taignale) erilist maitset anda ei suutnud. Salatikuubikukesed olid head ja maitsekad, kuid neid oli vähe muutmaks toidu üldist maitset. Pärast toidu söömist oli tunne, nagu oleks söönud sibularõngaid. Teate küll, sellised taignas praetud sibularõngaid. Nende eest küll viit ei saa panna, panen nelja.

 

Pearoog oli mereanni ravioli. Kelner teadis rääkida, et mereandidest oli esindatud koha, lõhe ja krevetid. Juurde serveeriti krevetikastet, porrusalatit ja lõhemarja. Ravioli kest oli nagu ikka, taignane ja tavaline. Ei oska seda väga kommenteeridagi, sest enamasti ravioli ongi selline. Küll aga saan arvustada sisu. Miski selles sisus jättis suhu mõru maitse. Imelik. Arutasin seda pärast ka kelneriga ja me ei leidnud ühtegi komponenti, mis oleks võinud mõru olla. Maitsesin eraldi krevetikastet, ka see polnud mõru, pigem oli maitsetu, kalamarja oli nii vähe, et see ei saanud kogu toidu maitset muuta. Tõesti imelik. Kokkuvõttes jäigi suhu mõru maitse, seda nii otseses kui kaudses mõttes. Kohe kuidagi ei saa üle kolme panna. Oli näha, et kokk nägi vaeva, kuid miskit läks viltu.

 

Kui magustoit toodi, siis läks nägu kohe naerule. Kahjuks pisut iroonilisele naerule, see magustoit oli kõige väiksem siiani söödud magustoitudest. Kui vaatate fotot, siis teadke, et see kahvel on magustoidu kahvel mitte tavaline suur kahvel. Kuna on jäänud vaid üks koht külastada, siis suure tõenäosusega jääbki kõige väiksemaks magustoidukoguseks, mis meile pakuti. Maitse üle ei saanud kurta, sest pirni parfee koos mascarpone jäätise ja pistaatsiakreemiga maitses imeliselt. Ka pošeeritud pirn, mis oli teistest maitsetest pisut erinev, oli hea ja eriline. Kui keegi soovib teada, kuidas valmistada seda huvitava nimega pirnirooga, siis pange nimetus googlisse ja saate kohe retsepti. No mis sellisele magustoidule hindeks panna? Kuna me hindame maitseid, siis viis. Aga tervikuna jäi ikka mõru maitse suhu …

 

 

 

Gustav, lõunasöögiks sobiv koht.

Nagu pealkirjas sai öeldud, käisime Gustavis lõunat söömas. Minu hinnangul on kaubanduskeskustes paiknevad söögikohad pigem kiire lõuna võtmiseks, kui rahulikult maitseelamuste nautimiseks. Seekord saime kohad teisele korrusele, mis oli pisut parem kui eelmisel aastal kogetud esimene korrus, kuid ikka oli läbikäiguhoovi tunne. Ei saa aru, miks see ettevõte ei paku Werneris Maitsva Tartu menüüd, mõlemad ju ühe omaniku kohvikud. Gustavile ei saa kuidagi keskkonna eest üle nelja panna.

 

Eelroaks toodi kaheksajalakombits, mis seekord nägi välja tõesti nagu kombits. Ja maitsestatud oli ka see korralikult. Kui lauale toodi, lõi tugev kalalõhn ninna ja tekkis kohe eelarvamus, kuid sööma asudes kummutas kaheksajala maise selle eelarvamuse kohe. Kõrvale serveeritud karulaugune juustukrõps oli tõesti kõva krõps, mis eriti kaheksajalaga ei sobinud. Väike portsuke mädarõika salsat küll sobis kombitsaga ning toidu keskossa peidetud salatikuubikud olid väga head komponendid. Vutimunad ja salatiroheline samuti sobisid nii salatikuubikute kui kaheksajala kombitsaga. Mis aga puudutab nõrutatud ebaküdoonia hapukoort, siis mulle tundus, et hapukoort oli seal palju-palju ja ebaküdooniat vähe-vähe. Selline rammus maitsetu ollus. Millest suurem osa jäi taldrikule, sest seda polnud millegagi koos manustada. Arutasime seda tulemust abikaasaga ja saime, et neli on õiglane hinne.

 

Pearoog tuli jälle metsast. Aeglaselt võis ja brändis küpsetatud hirve antrekoodilõige. Lisanditeks oli, naeri- ja kõrvitsakreem ning koorene leem. Kui ettekandja toidu lauale tõi, siis saime kohe teada, et kõik lilled on söödavad. Maitsesid hapukalt ja siiani pole mürgituse nähtusid tekkinud. Seega …. ju siis olid söödavad. Kui keegi veel ei tea, siis antrekoot on veise seljatükist ribikondi vahelt lõigatud steik, mis prantsuse keeles on entrecôte ehk 'ribidevaheline'. Peakokk oli suutnud steigi mõnusalt pehmeks saada, jättes liha keskelt punaseks. Väga maitsev. Mõlemad kreemid, nii naeri- kui kõrvitsakreem, sobisid hästi liha juurde ja täieliku üllatusena leidsime kreemiportsude vahelt punast kalamarja. Panna liha juurde kalamarja on julge ettevõtmine, kui see õnnestus. Maised sobisid. Nagu eelroal oli ka sellel toidul väike miinus - nimelt lisatud koorene leem ei andnud sellele toidule midagi juurde. Liha oli ka ilma selleta piisavalt mahlane ning kreemid ja lilled maitsekad. Pigem oli see kaste maitsetu lisapala. Jätsin selle topsi paremaid aegu ootama ning panin toidule viis miinus.

 

 

Magustoiduks toodi väga kenasti kujundatud metsmarja-astelpaju mousse krõbedas korvikseses. Kohe kena oli vaadata. Ettekandja soovitusel lõikasime selle pooleks, et kõik kihid kenasti välja tuleks. Lisan mõlemad fotod - tervena ja poolitatuna. Kena, eks ole. Kuid ilu ei sünni patta panna. Vaadata on ju kena, kuid maitse oli tavaline. Astelpaju hapusust oli vähe ja magusaineid palju. Kuidagi tundis minu keel ka mingi kunstliku lisandi maitset. Ei tea, mis see oli. Mis puudutas krõbedat korvikest, siis see oli küll oodates oma krõbeduse kaotanud ja lagunes üsna pehmeteks tükkideks laiali. Kui mousse, mis peaks tähendama vahtu, kõrval oleks olnud siirupi asemel korralik ports hapukat astelpajumoosi, oleks saanud hinnet tõsta, kuid selle magistoidu eest üle nelja ei saa kuidagi panna.

 

Õhtul on meil Tartu Linnavalitsuse Eesti 101. aastapäeva vastuvõtt Eesti Rahva Muuseumis. Kindlasti pakutakse ka seal maitseelamusi tekitavaid toite. Blogisse ma sellest ei kirjuta, kuid kellel huvi ning kes ise ei saanud seal osaleda, siis helistage või kirjutage. Kirjeldan teile meelsasti seal pakutut.

 

 

Kes küll pani toidukohale nimeks JOP Antonius?

Täna einetasime lõuna ajal kohvik-restos JOP Antonius. Juba eile, kui broneerisin sinna aega, mõtlesin, et kes küll pani toidukohale sellise nime? Minu arvates ei kõla kohe üldse hästi. Kohvikus olles mõtlesin ikka sellele teemale ja vaatasin ringi. Seinad olid täis maale, kus oli kujutatud kõveraid inimesi. Võibolla ongi see taotluslik, et selles kohas on kõik teistmoodi. Mulle selline kunst ei meeldi. Inimest tuleks ikka ilusana kujutada.

 

Kuid kelner polnud imelik, hoopis täitsa mõnus noorhärra oli. Tõi meile kannutäie vett ja leiba-võid lauale. Ajas mõnusat juttu ning ei kiirustanud liiast laua juurest minema. Seekord oli ka kokalt tervitus ja selle võtsime meeleldi vastu. Tervituseks oli lusikatäis lillkapsakreemi, millele oli lisatud erinevaid aineid, mida täpselt, seda loomulikult ei avaldatud. Igal juhul oli see kreem pruun, nagu abikaasa väitis ja ei maitsenud üldse lillkapsa moodi. Aga hea oli. Aitäh peakokale.

 

 Eelroaks saime kena kuhjakese lõhe tartar´i. Kui te nüüd seda fotot vaatate, siis teadke, et põhitoit on ikka vasakul ja kaste paremal. Toidu peale oli pandud hulgaliselt hernevarsi, mida ma ei soovita süüa proovida, sest need on väga kiulised. Tartar´i sisse oli pistetud pipett, mille sees oli sojaõli. Väga geniaalne lahendus, sealt oli hea tilgutada toidule õli täpselt nii palju kui soovi oli. Siiski tuleb väita, et tilgutasid seda õli palju tilgutasid, lõhe jäi ikka pisut maitsetuks. Ka kõrval asetsev kaste ja melba krõbedad tükid ei andnud palju maitset juurde. Melba mõistet pidin jälle internetist otsima ning leidsin, et need krõbedikud on nime saanud Austraalia primadonna Nelly Melba järgi. Täitsa huvitav. Otsisin ka menüüs kirjas olnud marineeritud ingverit ning wakame´d, need oleks korralikult maitsekust lisanud, kuid nende kogus kas oli väga väike või puudusid need head lisandid kogunisti. Kokkuvõtteks, hea, kuid ei midagi erilist. Neli. Saatsin kelneriga tagasiside peakokale ka.

 

Pearoog oli hani ploomikastmes ning lisanditeks oli pastinaagikreem ja kartulifondant. Pean kohe ütlema, et haneliha tahab tugevaid hambaid ja rohket närimist. Arvestades, et liha oli ka "medium red", siis andis ikka suul tööd teha, enne kui alla sai neelata. Aga maitse üle kurta ei saanud, liha oli hea ja kui pastinaagikreemi sinna juurde võtta, siis suisa oivaline. Nimelt see kreem oli väga hea. Mõne lihatüki võtsin ka ploomikastega ja mõne kartuliga, kuid siiski oli pastinaagikreem parim. Ja seda oli pandud taldrikule rohkelt, seega jätkus kõikjale. Hernevarsi ja muid maitserohelise taimi ma jälle süüa ei soovita, sest nad olid vist pisut seisnud. Kohe kuidagi ei suutnud noaga tükkideks lõigata. Mis siis hindeks panna? Maitsev, kuid raske närida … panen ikka viie miinuse, sest maitseelamus oli täitsa olemas. Ega hane valmistamine kerge ole.

 

Magustoit oli siin eriline, midagi sellist polnud veel keegi mulle pakkunud. Cointreau-kreem, mis on selline toorjuustu moodi toit, koos karamelliseeritud ananassiga. Külgedele oli pikitud krõbedaid õhikuid. Kõik see sobis kokku ja maitses oivaliselt. Seekord ütles kelner ise, et neid peale pandud ananassilehti ei sobi süüa. Me ei söönudki. Aga lehtede all oleva magustoidu sõime mõlemad viimse raasuni ära, sest see oli tõsiselt hea. Selline üllatus, selline mõnus maitse, selline mahlasus, selline … ohh, ei suuda kirjeldadagi. See magustoit pretendeerib kindlasti parima magustoidu maitseelamuse tiitlile. Ka seda infot ei jätnud ma peakokale saatmata. Kindel viis.

 

Jäänud on veel kolm viimast toidukohta. Nädala lõpuks peab valmis jõudma, sest järgmisel nädalal olen praktiliselt kogu nädal konverentsil.

 

Kui veini ei joo, siis ei tasu restorani Fii minna

Teisipäeva õhtuti mängin tavaliselt F-Cupi bowlinguturniiril, kuid seekord veeretasin esmaspäeval oma bowlingupalli veeretamised ära. Kuna sain Paldiskist kiirsti Tartusse tagasi, tekkis vaba aeg. Loomulikult sisustasime selle Maitsva Tartu raames restorani Fii külastamisega. Kuna tegemist on igati peene restoraniga, siis panin kenasti ülikonna selga ja olime broneerigu põhjal õigeaegselt kohal. Ettekandja tundus olevat pisut nördinud, et me joogikaardi kohe tagasi saatsime ja ainult kannu vett tellisime. Alles hiljem sain aru, miks … Muide, see oli nüüd esimene koht, kus vee eest raha küsiti. Mitte palju, 1.50 kannutäis, kuid siiski esimene tasuline vesi.

 

Eeltoit andis end natuke oodata, kuid ega meil kiiret polnud. Laual olevate abivahenditega tutvudes leidsime mingi huvitava rullikese, mis tundus olevat kummist. Kui ettekandja tuli eelroaga, siis pärisin tasakesi järele, et milleks see rullike on mõeldud ja sain teada, et pearoa jaoks. Jätsime siis rullikese rahule ja keskendusime toidule. Eelroaks oli väga peene välimusega tilli, anžoovise, ürdikreemi ja kalamarja kattega kartulivorm. Ja lisaks heale välimusele maitses ka väga hästi. Selline pehme maitse. Parajalt väherammus ja isutekitav eelroog. Kõik komponendid sobisid omavahel ideaalselt. Tõsi, viimaste suutäiega läks maitse suus pisut soolaseks, kuid lonks vett lahjendas soola ja kõik oli jälle mõnus. Miski ei takistanud mind sellele toidule hindeks viis panna. Kogus oli ka selline, et jõudsime ära süüa, kuid rohkem poleks tahtnud.

 

Pearoaks oli Fii peakokk valmistanud hot dogi, mille sees oli glaseeritud põrsakõht. Pidin internetist järele uurima, mida glaseeritud tähendab ja leidsin, et see on mee, siirupi või mingi muu magusainega üleküpsetatud toit. Peale oli pandud ohtralt, isegi väga ohtralt, majoneesi, kus oli ehk natuke tšillit. Ning kaetud mitmete maitseroheliste taimedega. Nüüd saime teada, et laual olev rullike sisaldas kummikindaid, sest peakoka arvates maitseb toit kõige paremini kätega süües. Mul tuli kohe India meelde … Mina eelistasin kinnastele nuga-kahvlit, kuid abikaasa proovis ikka kindad ka ära. Tõsi, pärast esimest suutäit läks ka tema noa-kahvli peale üle. Söömise juures soovitan paberi hot dogi alt ära võtta, sest muidu võib juhtuda, et leiate hamba vahelt pärast paberitükke.

Olgu, pajatasin pikalt välimusest ja söömisrituaalidest, nüüd on aeg minna maitse juurde. Alustan kohe sellest, et ei maitsenud. Põhjus oli väga lihtne - saia sees olev põrsakõhuriba oli väga rasvane, magusus ja sai tõi rasvasuse eriti esile ning kui sinna juurde lisada suur hulk majoneesi, mis samuti oli rammus, siis kokku tuli nii palju rasvaineid, et isegi minu lihasööja maitsemeel ütles siinkohal üles. Proovisin juua vett rohkelt peale, kuid pärast hot dogi lõpetamist pidin ikka minema välja värsket õhku hingama. Hapnik aitab kergest iiveldusest üle saada. Ainus, mis selle toidu juures positiivseks võis lugeda, oli maitserohelise garneering. See oli tõesti maitsev … võttes seda eraldi, ilma muude komponentideta. Kahjuks ei suutnud maitseroheline vähendada rasva võimu.

Kui ettekandja tuli küsima, kuidas maitses, vastasin nii nagu arvasin, et liiga rasvane. Ja kujutate ette, selle peale ütles ta: "Fii Rislinguga oleks see toit paremini maitsenud". Come on !!! Ei tahtnud eesti ega vene keeles vanduma hakata, kuid see oli suisa süüdistus või nõudmine, et miks me veini ei võtnud. Ma siis mainisin, et kahjuks ma ei tarbi alkoholi. Seega … kui veini ei joo, siis pole Fii´sse Maitsva Tartu menüü toite mõtet sööma minna.   … Seda, et minu jaoks pole hot dogil peene restorani menüüs kohta, pole vist enam mõtet lisadagi. See toit sai minult kahe. Ning tänu sellele, et soovitati tungivalt alkoholi toidu juurde tellima, sai teeninduse hinnet ka langetatud.

 

Lõpuks magustoidust. Šokolaadi-mandlikook koos ebaküdooniaga, mille all oli šokolaadimuld ja peal jäätis mõnusalt hapu kirsikreemiga oli just see, mida peale sellist rasvast toitu hing himustas. Ehk oleks võinud isegi rohkem haput olla. Proovisin veekannust sidrunit välja koukida, kuid kahjuks ebaõnnestunult. Magustoidule võis hindeks viis küll panna.

 

Kui nüüd kokkuvõtteks midagi kirjutada, siis … tuli meelde, et eelmisel aastal oli Fii´s hamburger, mis mulle siis ei maitsenud, sellel aastal hot dog, mis kohe üldse ei maitsenud. Pean tõsiselt kaaluma, kas ma järgmisel aastal tahan Fii´sse Maitsva Tartu toite sööma minna. Või kas ma üldse soovin sinna enam minna. Eelroog ja magustoit kahjuks ei suutnud seda ebameeldivat tunnet, mis järgnes hot dogi söömisele, korvata. Ning alkoholi ma selleks, et rasvast toitu alla loputada, küll tarbima ei hakka.

Jahedavõitu Tšehhov

Lõunastasime täna abikaasaga Tšehhovi restoranis. Aeg surub tagant ja peame aeg-ajalt Maitsva Tartu nautimiseks ka lõunasöögi aegu kasutama. Tšehhovi sisustus on stiilne, selline vana-vene moodi. Fotod seintel, venekeelne muusika, mis mulle väga meeldib ja … päris jahe õhk. Tunne tekib, et oleks nagu Uraalide taga. Koos meiega einestas seal linnapea, abilinnapead ja paljud linnavalitsuse ametnikud. Hakka või kahtlustama, et nad on venemeelsed 😌. Kahjuks oli ka Tšehhovi restoranis teenindajate puudus, üks tragi noorhärra lendas ringi ja teenindas kõiki laudu. Vähemalt polnud tal külm, nagu ta ise väitis, oli tal suisa palav. Aga meil oli külm, kui me pidime 27 minutit eelrooga ootama. Õnneks oli leiba ja terasepikut, mille ma koos maitsevõiga ooteajal enamuses ära sõin. Külm ja pikk ootamine langetas keskkonna ja hubasuse hinde neljale.

 

Eelroog oli suitsuangerja pelmeenid, õuna-astelpaju couli’s, vürtsikas jõhvikas. Suitsuangerja pelmeenid olid head, suitsukala maitse ei domineerinud liialt ning kui sinna juurde õuna-astelpaju couli’st võtta, siis oli lausa suurepärane. Kahju, et neid nii vähe oli, ei saanud õiget maitsetki suhu. Kõige parem nali oli vürtsika jõhvikaga, sest ei mina ega abikaasa ei saanud aru, miks oli nimetus vürtsikas. Jõhvikas maitses nagu jõhvikas … hapu-hapu. Kuid eelroaks see kooslus sobis ning hindeks sai pandud neli. Võibolla mõjutas hindamist eilne tugev ja maitseterohke eeltoit. Võibolla pettumus jõhvikas, mis polnud vürtsine.

 

Pearoog oli hea nii vaadata kui süüa. Ning koguse üle ka kurta ei saanud. No te vaadake vaid seda värviderohkust ja kujundust. Lillkapsakreem maitses nii imeliselt, et arutasime tükk aega, kuidas see küll võiks valmistatud olla. Abikaasa väitis, et seal on sees karrit, kuid mina selles nii kindel polnud. Igal juhul annaks ära pool kuningriiki selle kreemi valmistamise retsepti eest. Veisepõsk,  mida pole üldse kerge valmistada, oli ka kokal õnnestunud. Polnud liiga pehme. Paljud kokad teevad põseliha valmistades selle liiga pehmeks … nagu sulanud süldiks, kuid siin oli kokal õnnestunud põseliha moorimisel struktuur säilitada ning liha ise oli mõnusalt pehme. Ka maitsestamine oli põselihal hea ja mustasõstra reduktsioon, nagu kokk seda nimetas, sobis sinna peale ka suurepäraselt. Kolmel erineval viisil serveeritud herned enam väga palju toidu maitsele juure ei andnud, kuid kaunistuseks olid need suurepärased. Sellisele toidule ei saa hindeks panna midagi muud kui ainult väga hea ehk viis.

 

Magustoiduks oli munavalgepall, vaniljekaste, käsitööleiva krõbedik. Tean, et see toit on minu tantsurühma juhendaja lemmikmagustoit, kuid mulle see kahjuks ei maitse. Kelner ütles seda lauale asetades, et tuletage lapsepõlve meelde. Aga mulle ema lapsepõlves seda magustoitu ei pakkunud ja minu abikaasale see lapsepõlves ei meeldinud. See oli esimene toit, mis jäi meil osaliselt söömata. Munavalgepallid ja vaniljekaste on selline pehme ja magus ollus,  mis ei taha kuidagi kurgust alla minna. Kokk oli lisanud ühe leivakrõbediku, kuid sellest oli ilmselgelt vähe pehme olluse tahkemaks muutmiseks ning kaks vaarikat ei suutnud magustoitu hapukamaks muuta. Võibolla kellelegi teisele meeldib, kuid mina panen sellele magustoidule hindeks kolme. Soovitame kokal tahkeid ja hapukaid koostisosi rohkem lisada.

 

 

Chez Andre´s on iga suutäis maitseelamus

Pühapäev. Kell on 15.50 kui siseneme Chez Andre´sse. Saime pisut vara, kuid õnneks oli laud juba ette valmistatud ja istusime lauda. Nii kaua kui eelrooga serveeriti, saime vaadata natuke enda ümber. Maitsva Tartu puhul oli kujundust värskendatud. Ning kui toodi eelroog, siis oli näha, et toidu serveerimise ja kujunduse stiilid olid kooskõlas. Kõige paremini iseloomustab stiili peakokk Chef André ehk kodanikunimega Andruse menüü tutvustus: "Maitsva Tartu menüü aastal 2019 on inspireeritud loodusest!  Menüü läks täitsa metsa, puu otsa!" Proovisin interjööri ka fotole jäädvustada. See esimene puu foto all paremas nurgas on puu, mille otsas meile toitusid serveeriti. Kujundusega, nii toitude kui ruumi kujundusega, on kõvasti vaeva nähtud. Selle toidukoha erinevuseks võrreldes teistega on ka see, et peakokk leiab aega tulla klientidega suhtlema. Meie juurde tuli ta kohe mitu korda juttu ajama. Just täpselt juttu ajama, mitte paari viisakusväljendit vahetama. Rääkisime toidust, minu vennapoja autoklaavist ja elust üldse. Üllatuseks küsis ta minu India reisi kohta, ju siis oli ka blogi märganud. Kuidas ta küll jõuab … ka teenindajad olid väga meeldivad ja sõbralikud. Nende kõnnak oli teenindades rahulik ja naeratus siiras. Parim keskkond, mida me oleme kogenud. Viis pluss.

 

Eelroog üllatas nii serveerimise välimuselt kui maitserikkuselt. Võiks öelda, et eelroogasid oli suisa kolm: Oreo auster – täidetud veisesabaga; Rohelise tee auster – täidetud suitsuteo-linnulihaga; Red Velvet auster – täidetud maasikarisottoga. Nende juurdes oli veel salatisigar juustukoogi täidisega. Iga erineva maitsega austrikarbi täidis oli elamus omaette. Veisesaba täidisega austrikarbi sees oli hästi intensiivse maitsega tomatikastmes veiseliha, võis olla ka veisesaba, mis oli kaetud juustuga. Maitse oli väga hea, kuid tasakaalustamiseks tuli juurde võtta kohe amps salatisigarist. Siis oli see lausa ideaalne. Teine austrikarp oli täidetud teo ja linnuliha täidisega, peal sulatatud juust. Maitses nagu sprotid ilma õlita, suitsumaitse oli tugev. Jälle tuli juurde võtta salatisigariamps, et intensiivset maitset pisut tasakaalustada. Kolmas austrikarp oli aga, üllatus-üllatus, hoopis magusa täitega. Selle maitse nii intensiivne polnud. Sellest eelroast jäi mulje nagu kolmekäigulisest  roast. Maitseüllatusi oli palju. Ainsaks puuduseks, kui seda puuduseks saab nimetada, oli eelroa toitvus. Nimelt selle lõpetamisel oli tunne, et nüüd on kõht täis ja nagu minu isa ühes jutustuses tüdruk pärast kõige hea saamist ütles ... "nüüt taha´i muut ku ütsindä olla´". Soovitan teilgi pärast eelrooga väike paus teha ja lasta pisut toidul allapoole minna. Hindeks oleks pannud iga eelroa maitse eest viie, kuid kuna saab hinnata ainult ühe hindega, siis viiiiiiiis.

 

Pearoog. „Black Forrest“ metssiga põldmarja-bbq-kastme ja raklett-juustuga, krõbe puukoor, karamelline tang, rummiga röstitud brüsseli- ja lillkapsa duo . Kui te nüüd arvate, et oh kui palju nimetusi, siis te eksite, tegelikult oli selles roas veel palju-palju rohkem erinevaid komponente. Kõik ei jäänud meelde, kuid leidsime marjadest sellest toidust mustikaid, põldmarju ja vaarikaid, siis oli seal erinevaid maitsetaimi ja palju muid häid lisandeid. Peakokk, kes julgeb kokku panna vaarikad brüsseli kapsaga, on julge peakokk. Iga järgmine suutäis oli eelmisest erinev ja omaette maitseelamus. Ma isegi arvan, et selle toidu tunnetamisel oli oma osa juhusel ehk millise komponendi millisega koos parajasti kahvlile püüdsid, sellise üllatuse osaliseks said. Aga julgen kindlalt väita, et mitte ühegi suutäie puhul ei saanud väita, et maitsed ei sobinud. Kõik oli täielikus harmoonias. Ah jaa, metssea liha unustasin hoopiski tutvustamata - see oli mahlane, pehme, maitsev. Kui fotol tundub, et seda praadi on vaid mõned ampsud, siis sööma asudes on taldrik nagu muinasjutus, toit ei  lõpe ega lõpe otsa, söö palju jaksad. Sõin siiski kõik ära ja kõht oli juba väga täis. Hindeks panin jälle viie.

 

Magustoit oli aga eriti omapärane ja … jälle mitmemaitseline. Nimelt "riputati" meile puu otsa kolm purgikest erinevate Crème Brûlée´dega. Nende purgikeste sisu nautimiseks võtsime aega, sest oli ka mida nautida. Kõige rohkem maitses pistaatsia pralinee Crème Brûlée, see oli nii mõnusalt mõrkjas ja samas magus, et tahtis kohe keele alla viia. Lähen mõni päev läbi ja küsin, kas neid purgikesi kaasa ka saab osta. Võtaks kohe kümmekond pistaatsia pralinee purgikest. Mitu päeva hea maiustada. Aga ega teisedki halvad olnud ka Crème Brûlée Choco Chamel oli mõnusalt magus-mõrkja maitsega ning Crème Brûlée kohupiima Carmel oli ehk kõige lähedase Crème Brûlée´le, mida ma varasemalt söönud olin. Seega jälle kolm maitseelamust ühes toidukorras. Andrus on ikka kõvasti vaeva näinud. Soovitan teile kõigile, leidke vaba hetk ning minge Chez Andresse maitseelamusi saama. Kindlasti pange selleks hetkeks laud eelnevalt kinni, sest maitsenautlejaid on palju. Kuna ka magustoit sai hindeks viis, siis oli see esimene täiesti viieline paik selle aasta Maitsva Tartu toidukohtadest.

 

NB! Menüüväliste toitude hindamisest ma loobusin. Kustutasin ka paaril eelmisel blogipostitusel selle teema. Nende pakkumine on liiga ebaühtlane ja näiteks Chez Andre´s oli leib hoopis puruna paigutatud pearoa juurde.

 

Tubli Spargel

Unustades kõik eelmise aasta kogemused, läksime eelarvamusevabalt Sparglisse sööma. Laupäeval kell 17.30. Tegelikult tahtsime paari teise kohta minna, kuid kõik olid lõhki broneeritud. Seega Spargel. Suur oli üllatus, kui Spargel oli päris väheste külastajatega. Saime laua tagaruumi ja kümneminutilise ootamise järel oli ka toit laual. Ah jaa, vesi toodi ikka kohe lauale. Kui rääkida interjöörist, siis see sobis Spargli stiiliga. Ainult peldik oleks võinud rohkem wc moodi olla. Võibolla see viimane detail panigi hinde nelja peale langetama, muidu oleks viis olnud. 

 

Eelroog. Lamba südame tartar spinatimajoneesiga. Välimus oli väga isuäratav … isegi nii isuäratav, et alles poole toidu söömise juures tuli meelde, et foto jäi tegemata. Kui ma aga vaatasin fotot Maitsva Tartu kodulehel, siis leidsin, et see on piisavalt söödud toidu sarnane ja panin siia selle foto. Võibolla seda puru taldrikul oli vähem, kuid see pole oluline. Nüüd pigem eeltoidu maitsest … lambasüdame tartar koos selle lisanditega oli väga hea. Ka spinatimajonees sobis sinna juurde … kuid see leib, mis sinna alla oli pandud oli maitse järgi praetud küüslauguleib. Aga te ju teate, kui intensiivse maitsega on küüslauguleib. Seega kui võtsin kahvliga leivapealset ja tupsasin selle korraks majoneesi sisse, siis maitse oli mmmm … aga kui võtsin leivapealse ampsu koos leivaga, siis maitse oli … küüslauguleiva maitse. Saatsime sellelaadse sõnumi ka peakokale. Loodame, et öeldi edasi. Hindeks sai pandud neli, sest tartar oli leivata väga hea.

 

Pearoa puhul oli juba meeles ka foto teha. See õnnestus päris hästi, sest valgustus oli tugev. Toit fotol on vutifilee portveinikastme, maapirni ja vuti koibadega. Ettekandja sõnul oli vutt valmistatud kahel erineval moel - fileena ja taignas praetud koivad ning maapirnid kolmel moel valmistatud - püree, marineeritud ja  tšipsid. Alustaks maapirnist - see on meie arvates hea mõte serveerida ühte toiduainet erinevates valmistamisvormides. Kokal olid need ka hästi õnnestunud. Eriti maitsesid marineeritud maapirni tükikesed. Aga ka kõik kokku koos vutifileega oli päris hea, maitsed sobisid. Vutifilee oli samuti mahlane ja maitsev, ehk ainult ühe ampsu juures oli maitset vähevõitu, see oli filee keskosa amps. Aga nagu ka eelroal oli ka siin "pigitükk", mis toidu, kui terviku, juures domineeris ning mis oleks võinud olemata olla. See oli taignas praetud vutikoivad. Jälle sama küsimus, mis eeltoidu juures - kui midagi taignas praadida, siis mis maitse sellel on … nagu taignas praetud toidul … selline rasvane taignamaitse. Seega soovitan enne ära süüa nälja kustutamiseks koivad ja jätta maitseelamuseks vutifilee koos maapirni variatsioonidega. Panin hindeks jälle nelja. Kui koiba poleks olnud, oleks viie pannud.

 

Magustoiduks oli šokolaadi-pähklikook ploomikastme ja piimavahuga. Kohe toidu lauale saabumisega libises pilk selle juures olnud lusikale. Kui vaatate Maitsva Tartu lehel olevat fotot, siis seal söömisvahendit pole. Reaalselt aga suur lusikas. Väike armas korvike täis šokolaadi pähklikreemi ja selline lusikas. Ma pole eriline serveerimisala spetsialist, kuid oleks parema meelega söönud seda toitu väikese armsa magustoidukahvliga. Mis puudutab maitset, siis maitses nagu hea šokolaadi-pähklikook. Olen midagi sellist söönud mitmes heas pagariäris. Üllatusi polnud. Ploomikaste oli hea ja piimavahtu oleks võinud olla rohkem, nagu lehel oleval fotol. Kook oli hea. Aga nagu te teate, siis hea on koolipoisi puhul hinne neli.

 

Aga homme Chez Andre … oh ootused on suured … vaatame kas kogemused on sellised, et kvaliteet oleks hea. NB! Tuletan meelde valemit kvaliteet võrdub kogemused jagatud ootused

Meat Marketi kelneriga kohtusime eelmisel aastal Polpos.

Pärast eilset pingelist ja vihast nõretavat Ihaste Seltsi üldkoosolekut oli täna päris mõnus istuda mõnusas vaikses Meat Marketis ning nautida väga head teenindust. Kusjuures kelner tundis meid ära ja meie teda, eelmisel aastal olime kohtunud Maitsva Tartu raames restoranis Polpo. Peaks mainima, et tema teenindusalane professionaalsus polnud mitte kübetki langenud. Meat Marketisse sobis tema vaba olek ja hea suhtlemine isegi rohkem kui reserveeritud olemisega Polposse. Meid teenindades arvasime, et tutvustatakse ainult Maitsva Tartu roogasid nii põhjalikult, kuid kui naaberlauda tulid inglisekeelsed külastajad ja tellisid muid toite, siis rääkis kelner vabas inglise keeles pikalt ka nendest toitudest. Interjöör ja teenindus puhas viis.

 

Enne eelrooga toodi laualae leib, vesi ja või, nagu ikka. Leib oli nagu oli ja määre, mida ma arvasin või olevat, oli pigem selline rasva ja maitseainete segu. No ei maitsenud seekord eriti. Pohladega vesi oli hea, kuid … paneks päris menüüvälistele toitudele kolme. Kohe ei saa aru, miks nad ei oska sellist head, maitsvat võiet pakkuda. 

 

Eelroog, veise carpaccio, marineeritud shimeji seened, vodka mayo, rukola,  oli vapustavalt hea. Parim siiani maitstud eelroogadest. Need õhukesed veise carpaccio viilakud olid kaetud parmesani juustu, ruola ja majoneesitäpiskestega … muide vodka majoneesi, mida ma kunagi polnud maitsnud. See oli nii mahlane ja maitsev. Ning need jaapani kobarseened seal peal. Uskumatult hea. Soovitan minna Meat Marketisse kasvõi selle eelroa pärast. Kahju, et foto sellest imeroast eriti välja ei tulnud. Sattusime suhteliselt hämaras nurgas istuma. Mis oli küll hubane, kuid mitte fotografeerimiseks. Mis te arvate, mis ma eelroale hindeks panin …. õige, viis pluss.

 

Pearoog oli lamba ristluu, maapirn, apelsinikaste. Pean tõdema, et selle toidu nimi on eksitav, sest ma ei leidnud liha seest ühtegi luud, eriti mitte ristluud. Kuid ega see mind eriti ei kurvastanud. Lihatükid olid meeldivalt pehmed ja hästi maitsestatud, pirnid nii all kui kuivatatult peal sobisid lihaga. Ehk oli tüümiani maitset natuke liiast, kuid vesteldes abikaasaga selgus, et tema toit nii tüümianine polnud. See eest kurtis tema kerge kasukamaitse üle, mida mina ei tundnud. Kelner valas abivalmilt meie toidu üle lihaleemest ja apelsinidest valmistaud kastmega, mis sobis liha juurde hästi ja polnud liiga domineeriv. Igal juhul mulle maitses. Lambaliha on väga pretensioonikas nii valmistamisel kui ka sööjate maitsemeelte arvates. Paljudele ei maitse. Aga mulle maitses. Panen viie.

 

Magustoiduks oli kamakook, must leib, kodujuust, keefiri kreem. Foto ei tulnud jälle välja. Pean järgmine kord vist oma välguga profikaamera kaasa võtma. Ja maitse oli ka nagu foto. Selline jahune magustoit, täpsemalt kamajahune. Maitset jäi ilmselgelt väheks. Keefiri kreem on nii neutraalne, et see küll maitset juure ei anna. Tutvustusest kõrvu jäänud mustasõstrageeli kas oli nii vähe, et ma seda ei märganud või siis oli ununenud üldse panemata. Jahust krõmpsud olid huvitavad kui mitte eriti maitsekad. Rohkem maitset - rohkem maitset - rohkem maitset. Aga ega see magustoit halb olnud, nelja miinuse saab ikka. Oleme lihtsalt ära harjunud väga heade magustoitudega.

 

Lõpetuseks tahaks kirjutada, kuidas ma vahetult enne Meat Marketisse sisenemist käisin pühapäevaks Chez Andre juures lauda broneerimas. Kasutasin lihtsalt juhust, et need kaks kohta on nii lähestikku. Täiesti juhuslikult oli leti ääres peakokk Chef André isiklikult. Ja uskuge või mitte, ta tervitas mind juba kaugelt:" Tere Kalle!". Mul jäi suu lahti. Küsisin, et kuidas küll tal minu nimi meeles on. Ja tuli välja, et ta loeb minu blogi ning selle juures on ju karikatuur minust. Lisaks mäletas ta mind eelmisest aastast. Ajasime tükk aega juttu, kuid kuna kell sai kiirelt 15.30, siis pidin edasi minema tänasele lõunale. Eks näis, millega Chef André meid siis pühapäeval üllatab … jään huviga ootama.