reede, 5. veebruar 2021

Välk - tagasihoidlikkus on voorus

     Oli aga tegu, et kohvik-resto Välk üles leida. Hea, et auto GPS õige maja juures märku andis, et oleme kohal. Väljastpoolt ei viidanud miski, et sees võib kohvik olla. Välisukse juures oli silt päevakeskus ja väike paberike, kuhu oli kirjutatud kohvik-resto Välk. Isegi siis kui juba hoonesse sisenesime, ei saanud aru, kus on kohvik ... kohe välisukse vastas viis trepp teisele korrusele, koridoris oli saali uksed, mille taga rühm inimesi harjutas peotantsu ning nurga taga oli ... kohvik. Selline väike, paarikümne kohaga ruumike. Sisenesime ja ootasime pisut. Kuna hetkel kedagi leti taga polnud, siis võtsin julguse helistada letil olevat kellakest. Kohe tuli tagaruumist rõõmsa näo ja meeldiva olekuga daam ja juhatas meid lauda. Toitu oodates vaatasime ringi ... interjöör oli väga lihtne. Lauad ja puust toolid. Heledad steriilsed seinad ja peotantsumuusika naaberruumist, mis meie laua juures oli pisut valjem kui kohvikus olev muusika. 

Ei lastud meil kaua oodata. Seesama meeldiva olekuga daam tuli ja tõi meile kannu veega ning omaküpsetatud ciabatta´t koos maisevõiga. Täitsa hea ciabatta oli, maitsekas ja õhuline. Eelroaks oli salat, mille kuhja otsa olid seatud soojad vutiliha grillitud fileetükid. Salat ise koosnes tavalistest salatiainetest - salatiroheline, kurk, tomat, mingid huvitavad tugevamaitselised marineeritud kirsid ja sarapuupähklid. Ümber salati kolmes küljes olid poolitatud keedetud vutimunad. Eelroa välimuse kujundamisega polnud just eriti vaeva nähtud. samas polnud maitsel midagi viga. Selline lihtne salat, mis oli õnneks piisavalt mahlane, et pisut kuiva vutiliha maitsvamaks teha ning piisavalt maitsekas, et söögiisu tõsta. Ettekandja rääkis siiralt ja ausalt, et nad on alles alustajad (selles kohvikus töötaski ainult kokk ja ettekandja), siis alles kujundavad veel oma roogasid. Meie andsime talle ka siiralt tagasisidet, et see salat oli normaalne, kuid ei üllatanud meid millegagi. Seega panime nelja.

Põhiroaks oli menüüs kirjas: Liivimaa Lihaveise mahe välisfilee mündise hernetambi ja kukeseenekastmega. Veiseliha on minu lemmik. Lauale toodi praad, kus oli kaks veiselihaviilakat, keskel ports hernetampi ja ääres kolm porgandit. Kujundamisega polnud jälle vaeva nähtud, praad nägi välja nagu lõuna ajal pakutav päevapraad - lihtne ja funktsionaalne. Liha oli suhteliselt tuim, pisut üle küpsetatud ja vähe maitsestatud. Eks ma ole veiseliha osas ka väga ära hellitatud. Restoranid Pull, Härg, Argentiina ja mitmed teised on pakkunud mulle väga hästi maitsestatud, kergelt punast ja mahlast veisefileed. Ehk oleks algajad kohvikupidajad võinud valida nii esinduslikule kampaaniale nagu Maitsev Tartu mõne vähempretensioonika toiduaine. Hernetamp ... hmm, ka see oleks võinud mahlasem ja maitsekam olla .. .sinna oleks olnud vaja lisada mingit aedvilja???, ehk siis oleks mass mahlasemaks muutunud. Porgandid seevastu olid head, krõmpsud ja maitsekad. Kukeseenekaste kohta võiks öelda isegi väga hea -  maitsekas, mõnusa struktuuriga ning sobis nii liha kui porgandite juurde. Kahjuks pean sellele pearoale hindeks siiski kolme panema ... muidu ma teeks teistele toidukohtadele ülekohut.

Magustoidu nimetus menüüs polnud just kõige atraktiivsem: Astelpaju kaerakile rukkiküpsise ja kuusevõrsekastmega. Kui aga magustoit taldrikuga meie ette asetati, siis pidin tõdema, et selle kujundusega oli tegeletud. Veelgi enam, see magustoit nägi hea välja. Rukkiküpsistest kausikesed, mille sees oli astelpaju kaerakile olid kuusevõrse kastme lombis kus ulpisid maasikad ja mõned astelpajumarjad. Ja maitse oli sellel magustoidul veel üllatavam kui välimus. Kuusevõrsekaste oli imeline, pisut mõrudat maitset, mis kuusevõrsetel ikka on, polnud üldse tunda, oli selline mõnus "metsa" maitse. Kui seda kastet nautida koos krõmpsu rukkiküpsisega ja võtta sinna juurde kübeke astelpaju kaerakilet, jäi suhu kauaks ajaks mõnus maitse. Rukkiküpsised olid väga hea krõbeda struktuuriga ning huvitava maitsega. Me ei suutnud abikaasaga kindlaks teha, mida sinna oli lisatud, et sellist maitset saavutada. Maasikad olid ainsad tavalise maitsega komponendid selle magustoidu juures. Meil oli hea meel ettekandjale magustoitu kiita ja selgus, et see oligi tema idee olnud. Super. Mõnus lõppakord sellele õhtusöögile. 

Ja lõpuks toodi arve ... ruudulisele paberile püüdlikult kena käekirjaga kirjutatud arve ... nii armas ...  kahju, et polnud karbikest kuhu tipiraha panna ...  



1 kommentaar: