Lõunastasime täna abikaasaga Tšehhovi restoranis. Aeg surub tagant ja peame aeg-ajalt Maitsva Tartu nautimiseks ka lõunasöögi aegu kasutama. Tšehhovi sisustus on stiilne, selline vana-vene moodi. Fotod seintel, venekeelne muusika, mis mulle väga meeldib ja … päris jahe õhk. Tunne tekib, et oleks nagu Uraalide taga. Koos meiega einestas seal linnapea, abilinnapead ja paljud linnavalitsuse ametnikud. Hakka või kahtlustama, et nad on venemeelsed 😌. Kahjuks oli ka Tšehhovi restoranis teenindajate puudus, üks tragi noorhärra lendas ringi ja teenindas kõiki laudu. Vähemalt polnud tal külm, nagu ta ise väitis, oli tal suisa palav. Aga meil oli külm, kui me pidime 27 minutit eelrooga ootama. Õnneks oli leiba ja terasepikut, mille ma koos maitsevõiga ooteajal enamuses ära sõin. Külm ja pikk ootamine langetas keskkonna ja hubasuse hinde neljale.
Eelroog oli suitsuangerja pelmeenid, õuna-astelpaju couli’s, vürtsikas jõhvikas. Suitsuangerja pelmeenid olid head, suitsukala maitse ei domineerinud liialt ning kui sinna juurde õuna-astelpaju couli’st võtta, siis oli lausa suurepärane. Kahju, et neid nii vähe oli, ei saanud õiget maitsetki suhu. Kõige parem nali oli vürtsika jõhvikaga, sest ei mina ega abikaasa ei saanud aru, miks oli nimetus vürtsikas. Jõhvikas maitses nagu jõhvikas … hapu-hapu. Kuid eelroaks see kooslus sobis ning hindeks sai pandud neli. Võibolla mõjutas hindamist eilne tugev ja maitseterohke eeltoit. Võibolla pettumus jõhvikas, mis polnud vürtsine.
Pearoog oli hea nii vaadata kui süüa. Ning koguse üle ka kurta ei saanud. No te vaadake vaid seda värviderohkust ja kujundust. Lillkapsakreem maitses nii imeliselt, et arutasime tükk aega, kuidas see küll võiks valmistatud olla. Abikaasa väitis, et seal on sees karrit, kuid mina selles nii kindel polnud. Igal juhul annaks ära pool kuningriiki selle kreemi valmistamise retsepti eest. Veisepõsk, mida pole üldse kerge valmistada, oli ka kokal õnnestunud. Polnud liiga pehme. Paljud kokad teevad põseliha valmistades selle liiga pehmeks … nagu sulanud süldiks, kuid siin oli kokal õnnestunud põseliha moorimisel struktuur säilitada ning liha ise oli mõnusalt pehme. Ka maitsestamine oli põselihal hea ja mustasõstra reduktsioon, nagu kokk seda nimetas, sobis sinna peale ka suurepäraselt. Kolmel erineval viisil serveeritud herned enam väga palju toidu maitsele juure ei andnud, kuid kaunistuseks olid need suurepärased. Sellisele toidule ei saa hindeks panna midagi muud kui ainult väga hea ehk viis.
Magustoiduks oli munavalgepall, vaniljekaste, käsitööleiva krõbedik. Tean, et see toit on minu tantsurühma juhendaja lemmikmagustoit, kuid mulle see kahjuks ei maitse. Kelner ütles seda lauale asetades, et tuletage lapsepõlve meelde. Aga mulle ema lapsepõlves seda magustoitu ei pakkunud ja minu abikaasale see lapsepõlves ei meeldinud. See oli esimene toit, mis jäi meil osaliselt söömata. Munavalgepallid ja vaniljekaste on selline pehme ja magus ollus, mis ei taha kuidagi kurgust alla minna. Kokk oli lisanud ühe leivakrõbediku, kuid sellest oli ilmselgelt vähe pehme olluse tahkemaks muutmiseks ning kaks vaarikat ei suutnud magustoitu hapukamaks muuta. Võibolla kellelegi teisele meeldib, kuid mina panen sellele magustoidule hindeks kolme. Soovitame kokal tahkeid ja hapukaid koostisosi rohkem lisada. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar